juuli 8, 2008

Sõdur, talitse oma keelt!

Relvajõudude liikmed peaksid vajaduse korral kommenteerima otsustamisprotsessi strukturaalseid vigu, mitte konkreetseid otsuseid, ründama põhjust, mitte tagajärge.

Relvajõudude liikmed peaksid vajaduse korral kommenteerima otsustamisprotsessi strukturaalseid vigu, mitte konkreetseid otsuseid, ründama põhjust, mitte tagajärge.


Anthony Lawrence

Sõdur, talitse oma keelt!

Relvajõudude liikmed peaksid vajaduse korral kommenteerima otsustamisprotsessi strukturaalseid vigu, mitte konkreetseid otsuseid, ründama põhjust, mitte tagajärge.

Kas relvajõudude liikmel on lubatud avalikult arvustada oma valitsuse julgeoleku- ja kaitsepoliitikat? Demokraatlike sõjaväe ja tsiviilsuhete vaatenurgast kõlab vastus loomulikult eitavalt. Põhimõte, et relvajõud on poliitika vahend ja peavad tegutsema poliitilise ehk tsiviiljuhtimise all, on ammu juurdunud. See omakorda tuleneb seisukohast, et relvajõud peavad olema lojaalsed demokraatlikult valitud valitsusele ja vältima oma tsiviilülemuste poliitika ja otsuste kritiseerimist.
Aga kas me ei laienda mainitud põhimõtet liigselt, kui jätame relvajõud võimaluseta kommenteerida avalikke teemasid? Lõppude lõpuks pole ju olemas “õigeid” vastuseid julgeolekut ja kaitsepoliitikat puudutavatele küsimustele, on vaid arvamused ja hinnangud, mis lootuste kohaselt peaksid vaidlustes küpsema ja ühise arvamuseni viima. Siis peaks ju olema relvajõududel, mille liikmed üldiselt mõistavad väga hästi julgeoleku ühe tähtsama tahu, nimelt relvajõudude rakendamise probleeme, lubatud sellistes aruteludes osaleda? Aga sõdurid, kelle arvates on valitsuse poliitika väär? Kas ei ole tal õigus, jah, isegi kohustus oma arvamus välja öelda?
Need mõtted võivad olla asjakohased süsteemis, kus poliitika kujundamisel sõjaväelaste nõuandeid ei kuulata või ei arvestata piisavalt. Demokraatlikes riikides selliseid mõtteid tavaliselt ei teki. Valitsus, kes ei arvesta julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel sõjaväeekspertide arvamusega, on tõepoolest rumal valitsus. Poliitika väljatöötamise käigus on relvajõududel kahtlemata olnud öelda oma sõna – mõistagi mitte üksikutel sõjaväelastel, vaid relvajõududel kui institutsioonil. Mõnikord jääb peale nende arvamus, teinekord on tähtsamad poliitilised, majanduslikud, diplomaatilised, avalikkusele muljejätmise või muud kaalutlused.
Eeldusel, et nende arvamust on kuulda võetud, on relvajõudude liikmetest mõistlik järgida lojaalselt poliitikat või otsust, mille loomisel nad ise osalesid. Sisuliselt tähendab see lepingut, mis enamasti avaldub otseselt või kaudselt sõjaväelaste töölepingutes.
Ent kui mõni relvajõudude liige tunneb siiski vajadust avaldada valitsuse seisukohale vasturääkivat arvamust? See tähendab, et nad ei tunnista sõlmitud lepingut (tihtipeale suhteliselt tühistel põhjustel). Nad võivad teadlikult või alateadlikult arvata, et nende arvamus on tähtsam kui teiste oma ja sellega peavad kõik arvestama. Nad võivad arvata, et nende (loomulikult ainuõiged) arvamused ei ole leidnud piisavat kajastamist nende relvajõudude liikmete poolt, kellel on võimalus mõjutada poliitika kujundamist. Nad võivad ka lihtsalt olla arutelus alla jäänud ning selle asemel, et rahumeeli leppida teadmisega, et nende arvamusest võib olla ka paremaid, eelistavad hakata õõnestama vastu võetud otsuseid.
Selliste inimeste käitumist ei saa õigustada. Nad ei suuda tunnistada oma põhiseaduslikku seisundit või seisundit relvajõududes, mistõttu neid tuleb karistada. Näiliselt karmiks kohtlemiseks on mitu põhjust. Esiteks teevad sellised inimesed keeruliseks poliitika ja otsuste rakendamise – tuletame meelde eeldust, et poliitika ja otsused on välja töötatud õiglaselt, kõiki reegleid järgides. Mõelge, milline võib olla operatsioonile saadetava väeüksuse moraal, kui nende kolleegid seavad kahtluse alla operatsiooni mõttekuse.
Teiseks pälvivad sõjaväelased, keda kutsutakse poliitikat kommenteerima, tihtipeale liiga suure avalikkuse tähelepanu austuse tõttu, mida õigustatult tunnevad nende vastu maa-, mere- või õhuväelased, isegi kui nad kommenteerivad teemat, milles nad ei ole just väga kodus (ja eriti siis, kui nende oponentideks on isikud, kelle maine on avalikkuse silmis tavaliselt madalam, näiteks riigiametnikud või poliitikud). Üsna kerge on langeda väärarvamuse küüsi, et inimene, kes on autoriteetne ühes vallas, oskab midagi asjalikku öelda ka muude teemade kohta – et arst on asjatundja ka tervishoiupoliitika alal või et matemaatika õppekava arutamisel tuleb ära kuulata ka keeleõpetaja arvamus. Asjaolu, et me oma relvajõude imetleme, kipub seda väärarvamust võimendama, sest kaldume arvama, et nende vaieldamatu asjatundmine sõjalistes küsimustes tõstab nende arvamuse teiste omast kõrgemale ka laiemates julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes. Tegemist on siiski väärarvamusega, mida paraku on üsna lihtne ära kasutada kas kirjeldatud sõjaväelastel endal või siis mingitel muudel valitsusvastastel jõududel.
Kolmandaks seisab üks põhjus, miks me sõjaväelasi imetleme ja nende arvamust kuulda tahame võtta, selles, et imetleme sõjaväelaste unikaalseid või väga tähtsaid omadusi: vaprus, distsipliin, lojaalsus, au- ja kohusetunne ning – jah, ka see – allumine. Need omadused on sõjaväejuhtidele eluliselt vajalikud, sest neist võib sõltuda elu ja surm lahingus. Ometi seavad sõjaväelased ise need omadused kahtluse alla või lükkavad isegi ümber, kui ründavad tsiviiljuhtkonda.
Siinkohal tasub toonitada, et lojaalsus on mõistagi relvajõududes äärmiselt kõrgelt hinnatud, aga see pole siiski omadus, mida ühiskond ootab ainult neilt – ei, ühiskond ootab lojaalsuse ilmutamist ka teistelt inimestelt. Tavaliselt on riigiametnikud kohustatud austama oma ministri otsuseid, samuti teised valitsuse poliitika elluviijad, näiteks politseinikud ja sotsiaaltöötajad. Ärimaailmas kaotavad ebalojaalsed töötajad, kes kritiseerivad juhtkonna otsuseid, enamasti kiiresti oma koha.
Minu jutu taga seisab loomulikult eeldus, et relvajõudude häält – just relvajõudude kui institutsiooni, mitte aga üksikute rahulolematute relvajõudude liikmete häält – võetakse poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel arvesse. Kui see pole nii, kui relvajõude ignoreeritakse ka siis, kui nende argumendid on täiesti veenvad, siis on relvajõudude liikmetel mõistagi põhjust sekkuda. Kuid ka sel juhul peaksid nad kommenteerima pigem otsustamisprotsessi strukturaalseid vigu, mitte konkreetseid otsuseid, ründama põhjust, mitte tagajärgi.
Sellised juhtumid on siiski harvad ning üldiselt peaksid maa-, mere- ja õhuväelased seisma vastu kiusatusele astuda avalikult vastu oma valitsuse poliitilistele valikutele. Kes tõesti ei suuda seda taluda, järgida otsuseid, mille langetamisel võeti kuulda ja arutati relvajõudude arvamust, selle ees on avatud ainult üks auväärt tee: erruminek.
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar