Slovakkia püsib Euroopa kursil
Slovaki Vabariik on postkommunistlikus Kesk-Euroopas parim näide, kuidas teel Euroopa Liitu ja NATOsse said esmatähtsaks poliitilised probleemid. Majanduslikult ei erinenud slovakid kuigi palju oma vendadest tšehhidest liitriigis: tootmistase peaaegu sama, elatustase ca 5% võrra madalam, punavõimulembuselt ollakse aga tšehhide kõrval märksa tagasihoidlikumad. Osa slovakke kirub seniajani tšehhe, kes toonud ühisriigile kommunismiõnnetuse kaela. Ka toetus Kommunistlikule Parteile ei ületa Slovakkias hetkel 10% , Tšehhimaal on see ajuti olnud kuni 2,5 korda kõrgem.
Ent üks probleem on Slovakkias päevakorral olnud hea hulk aastaid. See seostub HZDSi (Liikumine Demokraatliku Slovakkia Eest) ja selle karismaatilise liidri Vladimir Meciariga. Suur osa slovakke sidus just tema isiku maa iseseisvusega, osa teeb seda senini. Kolm korda peaministriks olnud Meciari pidas Lääs autoritaarse juhtimisstiili pärast diktatuuri kalduvaks liidriks. Õli valasid tulle ka lausa skandaalideni ulatunud kokkupõrked riigi poliitilises ladvikus.
Sestap ei võetud Slovakkiat esialgu ei NATO vankrisse ega ka ELiga liitujate esimesse gruppi. Poliitilise paha poisi maine tõkestas ka välisinvesteeringud. Muide, Slovakkia jääb välisinvesteeringute poolest Eestist mitu korda maha. Pärast parempoolse nelja partei koalitsiooni võimuletulekut on asi paranema hakanud.
Majanduses tekitas kõige rohkem probleeme ühisriigi ajal Slovakkiasse tõugatud raske- ja sõjatööstus. Seda nii strateegilistel põhjustel kui osaliselt tööjõu probleemide tõttu. Pärast sametlahutust 1. jaanuaril 1993 tekkis mõne kuuga ca kolm korda suurem tööpuudus kui Tšehhimaal, samuti SKT langus kuni veerandi võrra.
1990. aastate keskel hakkas majandus kiiresti arenema, SKT kasvas kuni 6% aastas. Ja kuigi Slovakkiast sai postkommunistliku Kesk-Euroopa suurima majanduskasvuga riik, ei suudetud siiski tagasilööki korvata. Kui SKT on umbes Eesti tasemel, siis elatustaseme võrdlemine on juba tunduvalt raskem. Paljusid asju, eriti olmesfääris, veel doteeritakse, ka sotsiaaltoetused on suuremad, palgad aga samal ajal selgelt väiksemad. Tõsi on seegi, et paljud Slovakkia hinnad on Eesti hindadest madalamad.
Viimase paari aasta jooksul on saavutatud siiski oluline murrang. Nii NATOsse kui Euroopa Liitu läheme nüüd üheskoos. Slovakkide ELi hääletusel oli raskeim probleem tuua vähemalt pool rahvast referendumikastide juurde andmaks hääletusele riigi seaduste järgi nõutavat legaalsust. Repliigi korras: kõik mitmesugustes küsimustes rahvahääletused olid seni rahva huvipuuduse tõttu läbi kukkunud. See läks korda: hääleõiguslikest kodanikest osales rahvahääletusel 52,1%. Kui aga kogu hääleõiguslikku elanikkonda silmas pidada, siis kokku toetas ELi astumist 48,1% slovakke. Muide, Ungaris tunduvalt vähem – 38,2% rahvast.
Kauaaegne elamine Budapesti võimu all, tugev madjariseerimissurve ning Ungari sõjaväe mitmekordne tulek 20. sajandil üle Slovakkia piiri on samuti jätnud oma jälje naabrite suhetesse.
Slovakkia sõjaväge on peetud isegi tugevamaks kui Tšehhi oma, aga nagu läänenaabrid, nii on ka slovakid hädas punaohvitseride probleemiga. Kaitsejõudude reform on alles hoogu võtmas. NATO-tõrksus pole rahva seas sugugi väiksem kui Tšehhimaal ja lõi samuti tugevalt välja Serbia/Kosovo konflikti ajal.
Praegu on tähelepanu keskmes rohkem Euroopa Liit kui NATO. Eelkõige suhtumine reformikavadesse, ka põhiseadusesse, samuti ELi laienemisega kaasnev. 4. oktoobril Roomas alanud valitsustevahelise konverentsiga sattus riigi delegatsioon nii vasak- kui parempoolse ajakirjanduse karmi kriitika alla. Slovakkia delegatsiooni käitumist peeti “argpükslikuks”. Valitsus pareeris lubadusega, et konkreetseid ettepanekuid olevat vähemalt viis ja et mingeid järeleandmisi Brüsselile ei tule.
Slovakkiaga seoses on ikka-jälle esile kerkinud kaks teemat: vahekord naaberriik Ungariga seoses Slovakkia ungarlastega, samuti mustlased. Välisungarlaste seadus lõi lõkkele taas kired Budapesti ja Bratislava vahel. Kui üldse naabritega ütlemiseks läheb, pareerivad slovakid eelkõige sellega, et ungarlastel on Slovakkias täielik kultuurautonoomia ja et Slovakkia olevat ainus maa maailmas, kus ungarlaste arvukus näitab tõusutrendi. Vahel päritakse aga ka, kuhu jäi vähemalt kolmveerand slovakkidest, kes 1918. aastal Ungarisse elama sattusid, kui piir sinna tekkis, kus seda polnud pea tuhat aastat.
Kauaaegne elamine Budapesti võimu all, tugev madjariseerimissurve ning Ungari sõjaväe mitmekordne tulek 20. sajandil üle Slovakkia piiri on samuti jätnud oma jälje naabrite suhetesse.
Mustlasprobleem pole aga ränk ainult Slovakkia jaoks. Kuigi mustlaste varustatus püsikaupadega olevat ametlikel andmeil seal mõne Euroopa riigi üldisest keskmisest kõrgemgi, on nende sulatamine normaalsesse ellu seni osutunud pea võimatuks. See algab pihta juba koolist: üle 80% mustlastest ei lõpeta isegi põhikooli. Tüdrukud jäävad lapseootele, poisid löövad niisama käega. Ja ühiskonna normidest ning tavadest ei taheta suurt midagi teada. See osa mustlasi, kes lahkub Läände, on “slovakkidena” riigi mainet tugevalt kahjustanud kuni viisakohustuse taaskehtestamiseni.
Mida sellises olukorras teha, selle üle murtakse pead – ja mitte ainult Bratislavas.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.