november 21, 2014

Silmitsi Venemaa hübriidohtudega

Tass/Scanpix
Hübriidsõda: Donetski rahvavabariigi võitleja Novoazovski lähedal.
Hübriidsõda: Donetski rahvavabariigi võitleja Novoazovski lähedal.

Viimase aja reformide ja eelarve kasvatamise tõttu on Venemaa sõjavägi praeguseks palju tugevam, võimekam, parema varustuse ja taktikaga. Ukraina konflikt on siiski näidanud, et Venemaa kasvav sõjaline võimsus ei ole tähendanud niivõrd konventsionaalse või tuumajõu tugevnemist, kuivõrd eelkõige paremaid operatiivprotseduure strateegilisel ja taktikalisel tasandil. Eriti on Venemaa demonstreerinud süvenenud oskust kasutada taktikat, mida eri autorid on nimetatud asümmeetriliseks, mittekonventsionaalseks, hübriidseks, mittelineaarseks, mitmetähenduslikuks, piiranguteta või järgmise põlvkonna sõja taktikaks.

Kaitseanalüütik Frank Hoffman on kirjeldanud hübriidohte järgmiselt: “Mis tahes vastane, kes ühel ja samal ajal ning ühel ja samal tandril kasutab konventsionaalset relvastust, irregulaarset taktikat, terrorismi ja kuritegevust poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.”
USA maaväe 2011. aasta lahingueeskiri “Field Manual 3-0, Operations” määratleb selle nii: “Regulaarvägede, irregulaarvägede ja/või kriminaalsete elementide dünaamiline kombinatsioon, mis on ühiselt rakendatud vastastikku tulu toova tulemuse saavutamiseks.” USA endine kaitseminister Robert Gates on märkinud, et “sõjakategooriad hägustuvad ega sobitu enam kenasti eristuvatesse lahtritesse. Edaspidi võib oodata, et mitmesuguseid hävitamisvahendeid ja -taktikaid kõige keerulisematest kõige lihtsamateni kasutatakse sõjapidamise hübriidsetes ja komplekssemates vormides ühel ja samal ajal.”
Viimastel aastatel on Venemaa poliitikud oskuslikult ühendanud sõjalise ja mittesõjalise taktika geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks Ühendriikide ning selle partnerite ja liitlaste arvel. Viimaste Venemaa agressioonidega oma naabrite vastu on kaasnenud küberrünnakud, infooperatsioonid, psühholoogiline surve, ajakirjandusega manipuleerimine, majandusähvardused, tegutsemine käsilaste kaudu, viimistletud propaganda, etniliste vastuolude ärakasutamine ning teadlike ja juhuslike mõjuagentide soosimine välisriikides mõjuhoobade kasutamise ja süüdlaseks tembeldamise võtetega nii, et see suudaks köita poolehoidu tundvat publikut. Ükshaaval ei tekita need taktikad märkimisväärset kahju, aga üheskoos võivad nad riiki nõrgestada ja valmistada pinda ette sissetungiks või mässumeele õhutamiseks.
Kõigi nende vahendite üheskoos kasutamine on ühtlasi tekitanud võimsa hübriidse segu, millele NATO ja Ühendriigid ei ole suutnud tõhusalt vastu astuda. Nii on näiteks Venemaa sammud Ukrainas ja mujal teadlikult jäänud allapoole seda läve, mida tavapäraselt peetakse vajalikuks, et käivitada NATO põhikirja 5. artikliga ette nähtud kollektiivne kaitse. Venemaa taktika on samuti ära kasutanud mitmetähenduslikkust, mis ei ole lasknud lääneriikide juhtidel jõuda üksmeelele, et kõigi täheldatud tegevuste taga seisab ikka selgelt Moskva või mis tahes muu konkreetne agressor.
Kuigi mõned mõisted, vahendid ja meetodid, mida Venemaa on kasutanud, on uued, ei ole seda hübriidsõja kontseptsioon ise. Teise maailmasõja alguses riietati Saksa sõdureid Poola sõjaväevormi ja pandi tulistama Saksa regulaarväge, et õigustada Hitleri sissetungi Poolasse. Nõukogude Liit tekitas järjepidevalt pagulaskommunistidest ja kaasajooksikutest sõbralikke “valitsusi”, mis legitimeerisid nende sõjalise sissetungi ja okupatsiooni. Hiinlased töötasid välja põhjaliku “kolme sõja” strateegia, mis hõlmab juriidilisi, ajakirjanduslikke, informatsioonilisi ja psühholoogilisi elemente. Teisedki kurja kavatsevad jõud uurivad praegu hoolikalt Venemaa taktikat, et panna kokku oma hübriidne “tööriistakast”.
Venemaa valitsus pole loonud selget hübriidsõja doktriini, aga isegi juba enne Moskva viimaseid interventsioone olid Vene strateegid avastanud informatsioonisõja, uurinud põhjalikult, kuidas ühiskondlikud jõud võivad mõjutada julgeolekut, ja töötanud välja “refleksiivse juhtimise” kontseptsiooni, mille kohaselt saab teatavate meetmetega sundida vastast “refleksiivselt” astuma samme, mida Moskva taotlebki. Nii võis Venemaa 2008. aastal ajendada Gruusia jõude alustama pealetungi Venemaa käsilaste vastu Lõuna-Osseetias, mis andis Venemaa valitsusele soovitud õigustuse tungida Gruusiasse. Venemaa juhid on tegelikkuses, ehkki mitte otsesõnu, astunud sama jalga Obama administratsiooniga, rõhutades “tervikliku valitsuse” põhimõtet välispoliitikas “nutika võimu” vahendite loomisel ja kasutamisel. Venemaa kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov teatas 2013. aastal sõnaselgelt, et Moskva rakendab “laia valikut poliitilisi, majanduslikke, informatsioonilisi, humanitaarseid ja muid mittesõjalisi meetmeid […], mida toetavad iseloomult salajased sõjalised meetmed”, et kindlustada Venemaa huvide rahuldamine. 2014. aasta mais sõnas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu araabia sõjaväedelegatsioonile, et Venemaa arvates korraldasid Ühendriigid araabia kevade ja Ukraina Euromaidani protestid saavutamaks kontrolli maavarade üle ja õõnestamaks välisriikide valitsusi. Šoigu nentis, et Venemaa kasutab samuti “infooperatsioone” vastukaaluks USA ja Lääne “ekspansionismile”.
Venemaa valitsuse Ukraina-sõjakäik on toonud ilmsiks, mil moel koordineerib Moskva strateegilist kommunikatsiooni, psühholoogilisi operatsioone, psühholoogilist survet, majandusähvardusi ja poolsõjalist jõudu, aga ka konventsionaalset sõjalist jõudu. Kokkuvõttes on Venemaa hübriidne taktika, mida võib täheldada nii Ukrainas kui ka mujal, järgmine:

  • Infooperatsioonid, mis sisaldavad propaganda, desinformatsiooni, diplomaatilise kahekeelsuse, ajakirjandusega manipuleerimise ja otseste valede segu, mis on mõeldud avalikkuse segadusse ajamiseks ja lõhestamiseks nii sihtriigis kui ka mujal (näiteks jättes täitmata lubadused kriisi deeskaleerida). Tekkinud mitmetähenduslik operatiivkeskkond muudab Venemaa vastastel üha raskemaks kujundada tõhusat vastustrateegiat või koondada toetust Moskva vastu. Venemaa infooperatsioonid kasutavad ühtlasi ära sihtriigis valitsevaid poliitilisi, majanduslikke, piirkondlikke, etnilisi, usulisi, ühiskondlikke ja muid lõhesid. Näiteks võib tuua infokampaaniad mittevene elanikkonna demoniseerimiseks väidetega, et sihtriigi vene elanikkonna õigusi ahistatakse, tõstes esile tegelikku või väljamõeldud ebaõiglust ning pakkudes Venemaa toetust vähemuste õiguste kaitsel. Levinud taktika on nimetada kohalikke opositsioonilisi rühmitusi “fašistideks” ja natsismi poolehoidjateks, süüdistades ühtlasi nende rühmituste Lääne toetajaid ahnuses maavarade järele või “ühiskondlike revolutsioonide” taotlemises, mille siht on asendada Moskva-meelne valitsus Lääne nukurežiimiga. Välisriikides üritavad Venemaa infooperatsioonid võita toetust rahvusvaheliste rahuorganisatsioonide, Venemaa-sõbraliku ajakirjanduse, ärimaailma poolehoidjate ning NATO ja Lääne väärtustele vastu seisvate parem- ja pahemäärmuslaste seas. Samuti rahastab Venemaa valitsus välismaal Venemaa-meelseid vabaühendusi, erakondi ja hargmaiseid kuritegelikke ühendusi, et aidata niimoodi korraldada operatsioone käsilaste kaudu. Viimasel ajal on Venemaa valitsus püüdnud leida poolehoidjaid Lääne sotsiaalkonservatiivide seas rünnakutega homoaktivistide ja muude poleemikat tekitava ühiskondliku käitumise pooldajate vastu, asetades ennast konservatiivsete kristlike väärtuste kaitsja rolli. Venemaal endal õhutab valitsus natsionalismi, lootes sellega tõsta patriootlikku kirge, mis toetaks võimude tegevust. Ajakirjandus samal ajal võimendab väidetavalt Venemaa vastu suunatud välisohte, püüdes nii suurendada valitsuse toetust.
  • Psühholoogilistel operatsioonidel kasutatakse Venemaa kontrolli all olevat ajakirjandust ja mõjuagente loomaks Kremlile soodsat narratiivi, õhutamaks “kontrollitud kaose” abil sihtriigi elanikkonna õõnestustegevust, hirmutamaks tsiviilseid toetusvõrgustikke (näiteks sõjaväe lepingulisi partnereid), kutsumaks esile põgenike vooge ja loomaks muid probleeme, mis nõrgestavad sihtriigi valitsuse võimet seista vastu Venemaa tegevusele. Näiteks nõndanimetatud Novorossija idee elluäratamine andis Venemaa-meelsetele Ukraina elanikele tugevama legitiimsustunde ja identiteedi, mis kinnitas nende lahkulöömistaotlusi. Moskva sammud on suunatud sihtriigi teatava osa vastu viisil, mis ähvardab eskaleerida olukorda kogu riigis, kui valitsus üritab kärpida Venemaa edusamme.
  • Salajased relvatarned Venemaa-meelsetele võitlejatele, mida võetakse ette hätta sattunud elanikele abi osutamise kattevarjus. See taktika hõlmab abi saatmist aladele, kus Venemaa ise on loonud humanitaarkriisi tingimused, mis annab Moskvale võimaluse ühekorraga jagada “kuule ja sidemeid”. Pealegi, kui sihtriigi valitsus peaks seisma vastu Venemaa abisaadetistele, mis saadetakse riigi territooriumile ilma valitsuse loata, saab Venemaa demonstreerida, et suudab eirata välisriigi valitsuse tahet. Samuti kasutab Venemaa otsest relvastuse müüki ja ostu ära välismaiste mõjutegurite kallutamiseks endale vajalikus suunas.
  • Majanduse destabiliseerimine hõlmab ametlikke sanktsioone, Venemaa õhutatud tööseisakuid, hargmaiste kuritegelike organisatsioonide aktiveerimist, ähvardusi katkestada energiamüük ja muud elulise tähtsusega kaubandussidemed, ning lisaks otsest või kaudset majanduslikku survet, mis peab nõrgestama sihtriigi elanikkonda ja tõkestama välise sekkumise sihtriigi poolel. Venemaa ametiisikud on samuti pidevalt hoiatanud majandussanktsioonide vastastikku kõrge hinna eest ning nimetanud avalikult välismaiste sanktsioonide mõju tühiseks. Venemaa võib mainitud sunnimeetmeid täiendada teistele riikidele positiivsete peibutiste pakkumisega, et kindlustada nende koostöö Venemaaga, ostes näiteks Prantsusmaalt Mistrali helikopterikandjaid, pakkudes välisettevõtetele äärmiselt tulutoovaid investeerimisvõimalusi või subsideerides energiamüüki välisriikidele.
  • Poolsõjaväeliste käsilaste, näiteks “väikeste roheliste mehikeste” (Venemaa mitteametlikult ning tunnusmärkideta tegutsevad sõjaväelased), Venemaa erusõjaväelaste, “puhkusel” viibivate tegevteenistuses Venemaa sõjaväelaste ja muude kohalike irregulaarvägedega liituvate “vabatahtlike”, isehakanud “kasakate” ja teiste piirkondlike võitlejate, sealhulgas kuritegelike jõukude kasutamine. Nad osalevad kiiresti ettevõetavates kohalikes sündmustes, mis seavad muud jõud fait accompli ette ning õigustavad lavastatud vahejuhtumite ja väidetavate rünnakute abil, mis on suunatud Venemaa huvide vastu või süvendavad humanitaarkriisi, Venemaa veel otsesemat sõjalist sekkumist lisaks niigi antavale diplomaatilisele, logistilisele ja muule mittesõjalisele toetusele. Venemaa eliitväeosad (Spetsnaz) võivad ühtaegu organiseerida ja juhtida irregulaarüksusi kui ka tõkestada vaenlase jõudude liikumist, haarata enda kontrolli alla oluline taristu ja võtta ette provokatiivseid operatsioone, näiteks kanda kohalike venelastega samasugust vormi ja provotseerida mittevenelasi. Samuti võivad venelased sisse imbuda sihtriigi kodanikuühiskonna organisatsioonidesse ja julgeolekujõududesse.
  • “Osalise eitamise” võimaluse taotlemine, rakendades Venemaa sõjaväelasi irregulaarvägedes ning kasutades patriootlikke Vene häkkereid, kes ei tegutse valitsusasutustes, ja muid rühmitusi, mis ei allu ametlikult Venemaa valitsusele ega relvajõududele. Selle eesmärk on anda Venemaa ametiisikutele võimalus eitada otsest vastutust sihtriigi ebakõlade eest, kuid samal ajal teha valitud publikule ometi ilmselgeks, et Venemaa on mõneti ametlikult segatud neisse ebakõladesse, mis võivad provokatsioonide korral ainult eskaleeruda. See omakorda tõkestab sihtriigi valitsuse või mõne kolmanda riigi vastumeetmeid.
  • Jõudemonstratsioonid, sealhulgas õppused, vägede liigutamine ja muud sõjalised sammud, riikide hirmutamiseks, sihtriigi sõjalise reaktsiooni halvamiseks (näiteks sundides ukrainlasi oma jõude hajutama ja rakendama õhutõrjet, millest pole kasu võitluses Venemaa-meelsete separatistidega) ja kolmandate osapoolte sekkumise tõkestamiseks eskaleerimisähvarduste abil. Kui mõni Venemaaga piirnev riik astub vastu Moskva toetatud separatistlikule liikumisele, ei saa see riik rakendada kogu oma sõjalist potentsiaali mässuliste vastu, vaid peab hoidma osa jõude varus kas vältimaks Moskva provotseerimist või Venemaa jõudude rünnakut ajal ja kohas, kus ollakse kõige haavatavamad (Venemaa piiri lähedal ja kokkupuutes Venemaa käsilastega, nagu näiteks Venemaa viimse hetke vastupealetungi ajal Ukrainas augusti lõpul, mis rappis Ukraina jõude ja päästis separatistid vältimatust lüüasaamisest). Venemaa sõjajõudude mobiliseerimine sihtriigi lähedal annab ühtlasi Venemaale võimaluse sekkuda vajaduse korral märksa tõhusamalt, sest õppuste tõttu on Venemaa konventsionaalsetel jõududel võimalik rünnata palju väiksema ettevalmistusajaga. Eskaleerimise oht muudab samuti tõhusamaks Venemaa mittesõjalise õõnestustegevuse. Ilma Venemaa võimaliku interventsiooni ohuta võiks sihtriigi valitsus palju hõlpsamalt saada jagu Venemaa-meelsetest käsilastest ja Venemaa “väikestest rohelistest mehikestest”, rakendades kogu enda käsutuses oleva sõjalise ja korrakaitsejõu. Kuid Ukrainas oli valitsuse reageering vaoshoitud, et mitte anda Venemaale ettekäänet minna üle otsesele interventsioonile, mis ometi juhtus, kui Venemaa-meelsed mässulised ei tulnud oma ülesannetega toime. Venemaa juhid eeldasid ekslikult, et vastuhakuga ühineb rohkem venelastest Ukraina elanikke ja et mässulised võitlevad paremini. Selle asemel pidi Venemaa valitsus aegamööda laiendama otsest interventsiooni, saates mässulistele rohkem varustust ja pakkudes neile rohkem väljaõpet ning saates kohale üha rohkem “vabatahtlikke”, kes lõpuks mässulistega ühinesid. Samuti kasutas Venemaa oma õhutõrjesüsteeme de facto lennukeelutsooni loomiseks Ida-Ukrainas ja võttis Ukraina konflikti ajal ette õppusi (sealhulgas tuumarelvadega). Siiski eelistaks Moskva pigem vältida või vähemalt varjata ja minimeerida õppuste või humanitaarsekkumiste varjus konventsionaalsete jõududega peetavat sõda välisriikides.
  • Ründavate ja kaitsvate seisukohavõttude taktikaline vaheldamine eesmärgiga ajada segadusse sihtriik ja selle välismaised toetajad ning sundida nad alati reageerima tagantjärele, mitte aga ennetavalt. Ohjade enda käes hoidmiseks Ukraina puhul on Venemaa ametiisikud süüdistanud oma vastaseid destabiliseerivates ja agressiivsetes sammudes, mida NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen nimetas “suitsukatteks, mis peab varjama Venemaa enda murtud lubadusi, sekkumist ja eskaleerimist”. Venemaa ajakirjandusväljaanded õhutavad samal ajal vandenõuteooriaid Lääne motiivide ja tegude diskrediteerimiseks, väites näiteks, et Lääs (mitte aga Venemaa) rikub rahvusvahelist õigust, ähvardab NATO laiendamisega Venemaad, õhutab ühiskondlikke revolutsioone Moskva-meelsete režiimide õõnestamiseks ja rajab kaitset Iraani vastu ettekäändeks tuues tegelikult Venemaa vastu mõeldud raketitõrjesüsteemi. Venemaa infoorganid süvendavad ühtlasi arusaama, et venelased on oma julgeolekuvajaduste osas lausa paranoilised, mistõttu välisriikide valitsustel oleks mõttekam vältida jõulisi samme, mis võiksid Venemaa poolt kaasa tuua irratsionaalse eskaleerimise. Lisaks on Venemaa vahetevahel peatanud agressiooni, ka näiteks Ukrainas, pakkudes välja kompromissi pärast algset edukat kampaaniat, kui see on jõudnud juba haripunkti. Sel moel saaks Venemaa hoida Krimmi enda kontrolli all, “külmutades” ajutiselt konflikti Ida-Ukrainas. Venemaa saab enda käsutusse täiendava mõjuteguri, näidates end jõuna, kes võib konflikti igal hetkel “lahti sulatada”. Nii võivad näiteks Venemaa ametiisikud taas läita separatistlikud konfliktid Gruusias, Moldovas või Ukrainas, kui mõni neist peaks taotlema ühineda NATOga.
  • Venemaa “refleksiivse juhtimise” strateegia, mis ilmnes kõige selgemalt 2008. aastal Gruusias, kus Lõuna-Osseetia valitsusse kuulus palju venelasi, sealhulgas kaitseminister. Eeldatavasti Venemaa nõusolekul, võib-olla otseselt Moskva juhiseid järgides eskaleerisid Lõuna-Osseetia jõud 2008. aasta suvel kohalikku konflikti Gruusia võimudega, kuni viimased olid sunnitud mobiliseerima oma jõud vastuseks Lõuna-Osseetia pealetungi ohule ning alustama suuremat sõjakäiku piirkonna tagasivallutamiseks. Just sel hetkel kasutas Venemaa ära Gruusia refleksiivse kaitseiseloomuga sammu, mida nad ise olid oma käsilaste kaudu provotseerinud, õigustamaks oma jõudude mobiliseerimist ja paiskamist lõunasse. Selle tulemusel oli Gruusia sunnitud alustama meeleheitlikku üldpealetungi Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinvalile, lootes selle hõivata enne venelaste kohalejõudmist. Kui Gruusia sõjaväel ei õnnestunud linna vallutada, muutus nende oodatud võit kiiresti kaotuseks, sest venelased kasutasid seda ettekäändena tungida otseselt riiki.

Tundub, et samasugust refleksiivset juhtimist püüab Venemaa rakendada Ukrainas. Mässulisi tugevdasid esmalt Venemaa “vabatahtlikud”, kellel kõigil lubas Venemaa valitsus takistamatult sõita sõjapiirkonda, kellest paljusid oli relvastanud Venemaa valitsus ja kellest osa võisid olla isegi Venemaa sõjaväelased või luuretöötajad.
Kõik need uued taktikad pakuvad NATO plaanijatele väga tõsist peamurdmist. Ühelt poolt peavad nad jätkuvalt valmistuma pidama Venemaaga Euroopas piiratud konventsionaalset sõda. See on väheusutav, aga mitte päris võimatu. Kui Venemaa riskist hoolimata suudab mõnda NATO liikmesriiki sõjaliselt ähvardada ilma käivitamata NATO adekvaatset kollektiivset reaktsiooni, nõrgestaks see liikmesriikide usku allianssi ja artikliga 5 antud julgeolekutagatisse. Teiselt poolt peavad USA ja NATO plaanijad olema valmis reageerima Venemaa mitmetähenduslikele ohtudele, mille iseloom muudab raskeks saavutada kõigi 28 liikmesriigi konsensuse jõulise vastulöögi andmiseks. Lääneriikide valitsused on ELi ja muude koordineerivate mehhanismide kaudu näidanud tahet kehtestada Venemaa vastu sanktsioone, kuid Lääne juhid seisavad üldjuhul vastu tõsisemale majanduslikule kahjule, mida vaeva valmistamine mõnele muule riigile võiks kaasa tuua nende enda maa ettevõtetele ja valijatele. Paljude varasemate Venemaa vastu algatatud Lääne sanktsioonikampaaniate lühiaegsus ja ebatõhusus, näiteks pärast Venemaa-Gruusia sõda 2008. aastal, arvatavasti ei innusta Venemaa juhte sugugi tõsisematele järeleandmistele sanktsioonide lõpetamise nimel. Venelased võivad samuti loota koostööle mõningate Lääne jõududega, näiteks Venemaal ärihuve omavate ringkondadega, rakendatud sanktsioonide leevendamiseks või neist möödahiilimise võimaluste leidmiseks.
Tulevikku vaadates peavad Ühendriigid ning nende liitlased ja partnerid kaaluma, kuidas olla valmis paremini reageerima Venemaa hübriidohtudele. Näiteks võib NATO üheskoos teiste organisatsioonidega märksa tõhusamalt reageerida mõningatele mittesõjalistele hübriidmeetoditele, näiteks koostöös ELiga soodustada energiaalast sõltumatust, vähemuste õigusi ja poliitilisi reforme. NATO liikmesriigid pöörduvad ehk palju innukamalt artikli 5 poole, kui mõistavad, et alliansi varamusse kuulub teisigi vahendeid peale otsese sõjategevuse, mis jääks võimaluseks vaid erakordset kahju tekitava rünnaku korral. Ühendriigid ja teised NATO liikmesriigid võivad välja töötada unifitseeritud riiklikud julgeolekueelarved lisaks konkreetsete ministeeriumide ja asutuste koostatavatele kaitse-, riikliku julgeoleku jm eelarvetele, millest tagataks nende mittesõjaliste võimete piisav rahastamine, mida on vaja vastu astumaks Venemaa hübriidsele taktikale – eeskujuks võiks olla USA nõndanimetatud avalik diplomaatia, mille teenistuses on Ameerika Hääl ja Raadio Vaba Euroopa. Ühendriigid võivad kaaluda ka 1999. aastal langetatud otsuse (mis toona kujutas endast eelkõige Clintoni administratsiooni ja Kongressi konservatiivide poliitilist kompromissi ajal, mil Venemaa, Hiina ja teiste riikide propagandavahendid olid palju nõrgemad) likvideerida Ühendriikide Informatsiooniagentuur ülevaatamist. Põhimõtteliselt võib NATO rakendada agressori vastu kübervastumeetmeid, kasutada võitluseks käsilastega poolsõjaväelisi üksusi, näiteks sandarmeeriat, ning pidada vastu-informatsioonikampaaniaid. Lisaks saavad liitlased juhul, kui keskenduvad rohkem agressiivse tegevuse eesmärkidele, mitte vahenditele, palju kergema südametunnistusega võtta edasise agressiooni tõkestamiseks kasutusele artikleid 4 ja 5.
Mis puudutab sõjalist jõudu, siis kui NATO suudab rohkem vägesid kiiresti siirata nõndanimetatud rinderiikidesse, kus valitseb suurem õõnestustegevuse oht, saab allianss tagada rünnaku alla sattunud riigi relvajõududele omamoodi kilbi, mille taga viimased saavad keskenduda Venemaa toetatud vastuhaku mahasurumisele, tundmata eriliselt muret Venemaa otsese sekkumise pärast. Äsjasel Walesi tippkohtumisel teatas NATO, et astub mõningaid samme sellise võime omandamiseks, kuid sellega ollakse alles alguses. Näiteks NATO vastselt algatatud nõndanimetatud odaotsajõude saaks kiiremini siirata Ida-Euroopasse, kuid selleks tuleb uus vägi alles vajalikus mahus komplekteerida ja finantseerida.
Veel on Venemaa tegevusel, eriti valmisolekul rakendada konventsionaalseid sõjajõude ja rikkuda relvastuskontrollilepinguid, oma mõju USA ja NATO tuumapoliitikale. Lisaks Venemaa õhutõrje valmisoleku suurendamisele Ida-Ukraina lähedal ja muudele konventsionaalsetele sõjalistele ettevalmistustele sissetungiks Ukrainasse on Venemaa ametiisikud, sealhulgas president Putin, otseselt ähvardanud vastumeetmetega NATO sõjalisele reageerimisele ning Venemaa kontrolli tugevdamisega Krimmis selle toomisega Venemaa “tuumavihmavarju” alla. Seepärast peavad Lääne poliitikud suhtuma NATO tuumapoliitikasse senisest vähem kui relvastuskontrolli ja alliansi enda haldusküsimusse ning kaaluma pigem oma tuumapoliitika operatiivseid ja heidutusele suunatud tagajärgi.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: