Show-business ja Vene režii(m)

Giuliano da Empoli, «Le mage du Kremlin». Éditions Gallimard, 2022, 288 lk. Eesti keeles “Kremli võlur,” prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask, Varrak, 2023, 232 lk.

Da Empoli on olnud Itaalia peaminister Matteo Renzi nõunik, praegu töötab ta õppejõuna Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Tema teose “Le mage du Kremlin” (“Kremli võlur”) esmailmumisest Prantsusmaal on möödunud peaaegu kaks aastat, käsikiri valmis enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Romaan jutustab loo prantsuse ajakirjanikust, kel õnnestub juhuse läbi kohtuda Putin režiimi halli kardinali, teleprodutsent Vadim Baranoviga. Ühe õhtu jooksul jutustab Baranov, päriselulise Vladislav Surkovi asekuju, ajakirjanikule oma elust ja tegudest Kremli võimukoridorides.

Oma tunnustuse on teos pälvinud ka Eesti lugejatelt. Diplomaatia lehtedel tahaksin võtta kokku aga just need mõtteterad, mis aitavad ümber raamistada meie arusaama Vene propagandast ja mis võiksid suunata Lääne praktilist poliitikat. Mida saab üks ilukirjandusteos meile öelda tegeliku elu kohta?

Pigem juhtida raevu kui nuhelda dissidente

Vene võim tappis Aleksei Navalnõi. Ta on teisitimõtlejaid tapnud ennegi ja tapab ilmselt ka tulevikus. See on mõistagi kohutav löök ning muserdab meie läänelikke lootusi demokraatlikust alternatiivist Venemaal.

Da Empoli romaan osutab aga tõsiasjale, et dissidentide roll ei pruugi olla määrav. Euroopa kultuuriruumis on individuaalsel kangelaslikkusel ja kristliku alatooniga märterlusel kindlasti oma koht, ent Vene ühiskonnas ei ole need seni omandanud kriitilist kaalu. Mäletatavasti ei kukkunud Nõukogude Liit kokku Andrei Sahharovi ega Majakovski väljaku poeetide survel, kardetavasti kehtib see ka Putini režiimi puhul.

Palju tähtsamaks peab Giuliano da Empoli inimestes peituvat viha-emotsiooni – sedasama, mis algatas giljotineerimislaine Prantsuse revolutsiooni järel. Tark tsaar oskab viha kontrollida ja oma huvides juhtida. “Dissidentlust represseerida on primitiivne. Juhtida raevu voolu, vältides selle kuhjumist on keerulisem, aga tunduvalt efektiivsem.” (lk 128)

Rahva latentne viha sai lahenduse, vahet polnud, et ebaõiglase.

Vadim Baranov toob viha kanaldamise õpikunäiteks Stalini näidisprotsessid, millel oli palju ühist Hollywoodi hiigelproduktsioonidega. Prokurör ja kohtunik olid justkui stsenaristid, kes valmistasid hoolikalt ette loo, milles juhuslikult valitud, süütud kohtualused pidid näitlema peaosas. Mis veelgi tähtsam, need lood olid lihtsad: algne õud ja ärevus, reeturlus ja salakavalus said lüüa, lõpp oli alati “hea” (lk 127). Rahva latentne viha sai lahenduse, vahet polnud, et ebaõiglase. Kui leiba, siis ka tsirkust.

Da Empoli küüniline peategelane soovitab meil võtta omaks viha kui ühiskonna olemusliku omaduse, mitte mööduva nähtuse. Terve mõistus lubab selles argumendis kahelda, ent analüütilise lähtekohana võib sellest mõttest olla abi. Kui hästi juhib Putin viha-hoovuseid Vene ühiskonnas? Kes neid kontrollib ja kuidas?

Mimees, müüdid ja maskirovka

Romaan kirjeldab elavalt ka seda, kuidas Vene võim kasutab oma huvide edendamiseks erinevaid pettekujutelmasid. Nõukogude pärandiks on sõnade täielik väärtusetus: kõik valetavad, olgugi, et kõik teavad, et kõik valetavad. Sama kehtib inimeste välimuse ja tänavapildi kohta. Peategelane Baranov kirjeldab, kuidas hall nõukogude ühiskond hakkas 1990ndatel televisiooni ja kollase ajakirjanduse koosmõjul hindama kosmopoliitsust ja läänelikku esteetikat, kuid jäi oma mõttemaailmalt samaks. “Venelaste legendaarne jäljendamisvõime,” nendib ta külmalt (lk 63).

Hiljem teeb Baranov näilikkusest režiimi propaganda nurgakivi. Pooltõdedest saab relv infosõjas siseopositsiooni ja Läänega. Ressursse ei raisata lugude ise väljamõtlemisele, vaid kasutatakse ära kasulikke juhuseid ja kasulikke idioote, polariseeritakse kõiki osapooli korraga. Ainuüksi teadmine, et Venemaa võib olla selle taga, ajab inimesed pööraseks. Meeldejäävas stseenis veenab Baranov ka Jevgeni Prigožinit: “Poliitikaga on see hea asi, Jevgeni, et kõik, mis paneb uskuma jõudu, tegelikult kasvatabki seda.” (lk 183)

Tahtmatult mängisid nii Garry Kasparov kui Pussy Riot kaasa Vene režiimi propagandistlikus lavastuses.

Da Empoli tuletab meelde, kui lihtne on kogemata astuda Vene narratiivide ämbrisse. Ta näitab lugejale, kuidas tahtmatult mängisid nii Garry Kasparov kui Pussy Riot kaasa Vene režiimi propagandistlikus lavastuses. Tõstis ju viimaste esinemine Moskva Päästja Kristuse katedraalis 2012. aastal toetust Putinile pea viis protsendipunkti. Ausaid inimesi võltsideks raamistades on võimalik neid nurka mängida, selgitab Baranov. Ajal, mil Tucker Carlson imestab Moskva rikkalike poelettide üle, pole põhjust näilikkuse tähtsuses kahelda.

Diplomaatia kui koolikoridor

Tugevama õigus ja avalik alandamine on koolikiusamise alus. Alustanud justkui kiusatu seisundist, viis revanšistlik impulss Putini ja tema režiimi peagi kiusaja rolli. Giuliano da Empoli illustreerib päriselt aset leidnud sündmuste näitel, kuidas Vene režiim on neid samu põhimõtteid rakendanud oma välispoliitikas.

Üks meeldejääv stseen puudutab Angela Merkeli visiiti Venemaale 2007. aastal. Teatavasti pelgab Saksa liidukantsler koeri, ent visiidi puhuks kutsus Putin pressikonverentsile ka oma musta labradori, Konni, kes läks julgelt oma uut sõpra nuuskima. Merkeli murelik ilme läks CNNi esilehele, Putin sai võimu näidata. Da Empoli lisab omalt poolt olulise tähelepaneku: lisaks diplomaatilisele kõvatamisele peegeldus siin oskus kontrollida kaost, lasta koer õigel hetkel valla. “Caligula nimetas oma hobuse küll senaatoriks, aga meie edutasime koera otse välisministriks.” (lk 169)

Režiimil ja režiil ei ole palju vahet, eriti Venemaal.

Koolikoridori analoogia on läbinisti küüniline, kuid vihjab ka lahendusele. Nagu kooliski, jäävad rahvusvahelistes suhetes kiusajad pikapeale üksi. Neid ei saa usaldada, nad ei õpi ega arene. Da Empoli käsitlus olukorrast viib mõtted just sellele vastukäigule. Kas Lääs suudab oma jõud ühendada Vene kiusaja vastu? Kas kollektiivset Läänt saab üldse nimetada mingiks meeskonnaks, kui seda ühiste tegudega ei tõestata?

Giuliano da Empoli romaan ei anna meile palju vastuseid, aga tõstatab häid küsimusi ning juhib oma võrdlustega meid huvitavatele radadele. Sellel ilukirjanduse ja dokumentalistika segul on aga oluline põhisõnum: režiimil ja režiil ei ole palju vahet, eriti Venemaal. Selles lavastuses kaasa mängida oleks kõige suurem viga.