Ševtsova: Venemaa tegevus purustab senise maailmakorra alused

Krimmi ja Ukraina pretsedent annab märku soovist heita kõrvale varasemad garantiid, mis tagavad Euraasia ja Euroopa julgeoleku, leiab Lilija Ševtsova, Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskuse juhtivteadur.

Milliseid eesmärke taotlevad Venemaa võimud?

Ukraina endine pea- ja kaitseminister Jevgen Martšuk rääkis, et Vene pool on olnud alates Venemaa-Ukraina konfliktist Tuzla saare pärast 2003. aastal valmis kasutama jõudu Ukraina vastu, mille kohta on olemas kindlad tõendid. Nii et praegune Venemaa jõupoliitika Ukraina suhtes pole sugugi ühe riigijuhi spontaanne ja hetkega langetatud ootamatu kapriis.

Kui Kreml pani 2012.–2013. aastal paika Venemaa uue doktriini suhete kohta välismaailmaga, muutus jõupoliitika kasutamine Ukraina vastu loogiliselt vältimatuks. Kui Venemaa võtab kursi Lääne tõkestamisele ja omaenda Euraasia Liidu loomisele – seda projekti peavad Venemaa võimud aga oma edasipüsimise garantiiks –, siis on Ukraina selle doktriini teostamisel väga tähtis element. Venemaa neoimperialistlik projekt ei saa nähtavasti selle loojate meelest olla edukas, kui Ukrainat ei muudeta satelliitriigiks.

Kuid Kremli viimased sammud annavad märku veel ühest olulisest ajendist, mis on suurel määral määranud kindlaks käitumise Ukraina suhtes. Venemaa võimud peavad ilmselgelt Maidani ohuks isiksusekesksele võimumudelile, laiemalt kogu Venemaa valitsemismudelile. Just see tingis Moskva nii järsu ja paindumatu reaktsiooni, mida anti teadlikult kõigile õpetuseks näha. Niisiis oli Kremli käitumises Ukraina suhtes kõigist teistest tasanditest tähtsaim just tsivilisatsioonitasand.

Kas Venemaa võimude huvi puudutab ainult Krimmi või ka maa teisi osi?

Tänapäeva neoimperialistlikud projektid ei nõua enam seda, et neoimperialistlike taotlustega maa hõivaks otseselt teise riigi, mis on kavas muuta metropolist sõltuvaks. Moskva neoimperialistlikus projektis on Krimm eelkõige vahend surve avaldamiseks Ukrainale, et muuta see kas läbikukkunud või lausa hääbuvaks riigiks. Lisaks lubab võimalus mõjutada Ukraina kaguosa, kus leidub tugevaid Venemaad pooldavaid meeleolusid, kujundada Krimmist Kiievile hoiatav eeskuju, mis võib edaspidi juhtuda. Niisiis peab Ukraina arengu ja reformide asemel nüüd mõtlema hoopis terviklikkuse säilitamisele, mis muudab riigi väga haavatavaks. Et Ukraina ei ole osanud lahendada territoriaalseid probleeme, kahanevad tema võimalused kuuluda mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (neis nõutakse territoriaalsete ja muude konfliktide puudumist). Sestap on praegu Krimmi äravõtmine Ukrainalt lihtsalt vahend muude eesmärkide saavutamiseks.

Kuid märkida tasub teistki asjaolu: ükspuha milline imperialistlik agressioon või imperialistliku riigi diktaat tekitab ühiskonnas, mille vastu see on suunatud, rahvuslik-vabastuslikke tunge. Need kujutavad endast kõige tugevamat ühendavat tegurit, mis tasalülitab kõik muud poliitilised erinevused. Just nii on juhtunud praegu Ukrainas. Moskva agressioon tegi seda, mida polnud Ukrainas suutnud teha ükski poliitiline jõud: innustas rahvusliku meelsuse tõusu kõigis piirkondades, isegi neis, mida veel hiljaaegu võis pidada Venemaa-meelseteks.

Millised võivad olla Venemaa tegutsemise tagajärjed Ukrainas maailma arengule?

Venemaa praegused seisukohad sisuliselt purustavad rahvusvahelise lepingulis-poliitilise ruumi, sest Venemaa kirjutas 1994. aastal alla Budapesti memorandumile, millega ta koos USA, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga garanteeris Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku. Seega Venemaa, kes on Ukraina territoriaalse terviklikkuse garant, loob ise tingimused selle rikkumiseks.

Venemaa loob kahekümne esimesel sajandil pretsedendi, pöördudes tagasi Anschluss’ide juurde, kombe juurde, mida kasutas kahekümnendal sajandil üks teine riik ja mis lõpuks tõi kaasa Teise maailmasõja. Ma pean siinkohal silmas Sudeedimaa hõivamist Saksamaa poolt sealse saksakeelse vähemuse kaitsmise loosungi all. Juba pretsedent ise annab märku soovist heita kõrvale varasemad garantiid, mis tagavad Euraasia ja Euroopa julgeoleku.

Põhimõtteliselt lõpetab praegu toimuv ja see, mida oodatakse pärast kuueteistkümnendat märtsi, terve peatüki ajaloos, sest Venemaa nullib oma tegevusega kogu nõukogudejärgse perioodi ja viib meid tagasi kommunistlikku, Nõukogude perioodi.

Sellega murrab Venemaa kõik uue maailmakorra alused, seades ohtu enda ja maailma suhete olulisimad printsiibid ning ühtlasi kujunedes revanšistlikuks ja täiesti võimalik, et ka paariariigiks. Isegi Hiina ei toeta Venemaa praeguseid samme. Isegi Venemaa liitlased Euraasia Liidus ja tolliliidus, see tähendab Valgevene ja Kasahstan, ei ole päris selgelt Putini samme toetanud.

Mida Venemaa sellisel juhul üldse sellest kasu saab?

Ta mõistab end rahvusvahelisse isolatsiooni, jätab reeglitele sülitava metsiku kauboi mulje. See on äärmiselt ebasoovitav, kui pidada silmas Venemaa arengut ja üldse tema huvide edendamist nii maailmas kui ka riigi sees. Kreml avas maailmaajaloos ajajärgu, mil kõik kaardid on segi paisatud ja algab uute reeglite väljatöötamine, ning pakub maailmale sellist ajajärku, milles kõik on kõigi vastu, milles pole selge, mida taotleb või kavatseb see või teine riik, milles rahvusvahelised kokkulepped ei tähenda enam midagi ja need visatakse ajaloo prügikorvi. Kes ja mida sellises olukorras üldse võita saab?

Käesolev tekst põhineb algselt Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskuse kodulehel ilmunud materjalidel.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.