Sergei Radtšenko: Milline on Hiina-Vene suhete pärand?

Samuti vaideldi selle üle, millal ja kus tasub oodata tõsiste lahkhelide teket: Kesk-Aasias, Arktikas või äkki erinevate lähenemiste pärast, mida Peking ja Moskva kasutasid piirkondlikes konfliktides? Siiski jäi Hiina ja Venemaa kohta kohvipaksu pealt ennustamine väheste pärusmaaks.

Asjatundjate kogukonna üsna mõnus oleskelu lõppes korraga kahe muutuse mõjul. Esiteks asus Hiina end rahvusvaheliselt rohkem kehtestama, mis viis Hiina ja USA strateegilise rivaalitsemiseni. Teiseks tungis Venemaa kallale Ukrainale.

Lääne poliitikavaatlejad olid järsku vägagi huvitatud sellest, mida hiinlased ja venelased üksteisest arvavad, mismoodi nad läbi käivad ja kuhu suunda nende suhe tüürib. Vahest just varasema huvipuuduse tõttu jääb nendest asjadest arusaamiseks vajalikest teadmistest puudu, mis viib kohati Hiina-Vene suhte ülemäärase lihtsustamiseni.

Selle sisuliseks mõistmiseks on aga vaja olla mõningal määral tuttav nende suhte tormilise ajalooga. Siinses lühidas artiklis tutvustan tähtsamaid ajaloolisi pöördepunkte, et luua sobiv taust Hiina ja Venemaa praegusele vahekorrale, mida iseloomustavad nii paljud plussid kui ka vägagi märkimisväärsed piirangud.

Ajalugu ei puutu asjasse

Hiina ja Venemaa on pidevalt suhelnud 17. sajandi lõpust saadik, aga nende läbikäimise olemus on aja jooksul drastiliselt muutunud. Vene asunike ja Qingi dünastia aegse impeeriumi varased kokkupuuted toimusid enam-vähem võrdsetel alustel (kui üldse keegi oli nendes suhetes tugevam, siis olid seda mandžud). Kuid 19. sajandiks sai Venemaast domineeriv pool, kes kasutas halastamatult ära Hiina nõrkust ja sealseid rahutusi, et annekteerida suuri maalahmakaid.

Näiteks omandas Venemaa märkimisväärseid alasid 1858. aastal Aiguni lepingu ja 1860. aastal Pekingi lepinguga, mille põhjal kujunes üldjoontes välja Hiina-Vene piir idaaladel. Vene sõjavägi aitas ka maha suruda bokserite ülestõusu 1900.–1901. aastal ja Venemaa osales selle järel karmide kohustuste pealesurumises Hiinale. 1915.–1921. aastal täitis Venemaa keskset rolli Mongoolia abistamises Hiina kontrolli alt pääsemiseks, kuigi oli ise samal ajal sõja- ja revolutsioonikeerises.

19. sajandiks sai Venemaast domineeriv pool, kes kasutas halastamatult ära Hiina nõrkust, et annekteerida suuri maalahmakaid.

Mälestus sellest, et Hiina-Vene kokkupuuted 19. sajandist 20. sajandi alguseni viisid Hiina jaoks kopsaka territooriumi kaotuseni, rõhub hiinlaste kollektiivset mälu ikka veel. Samas ei ole see teema, millest sõltub Hiina-Vene suhte olemus. Selle asemel kujutab ajalooline mälu endast pigem kasulikku võrdlusalust nendeks aegadeks, kui Pekingil on vaja jälle näidata oma põhjapoolset naabrit vaenulikuna.

Näiteks kasutati minevikumeenutusi 1960. aastatel, mil hiinlased mõistsid kunagi sõlmitud piirilepingud hukka kui „ebavõrdsed kokkulepped“. Hukkamõistuga võinuks kaasneda Venemaalt tohutute maa-alade endale nõudmine Siberis ja Kaug-Idas. Vaid mõni aasta varem ehk 1950. aastatel, kui käes oli Hiina-Vene sõpruse kõrgaeg, tundus aga, et piiriküsimus ei puutugi asjasse.

Mõrad ja lahkhelid

1950. aasta veebruaris Hiina-NSVLi sõpruslepingu allkirjastamisega alanud ja 1959.–1960. aasta paiku nende suhte märgatava mõranemisega lõppenud periood on veel üks ajaloo õppetund, millega tasub arvestada praeguste Hiina-Vene suhete mõistmisel. Mõistmine ei tähenda siinkohal ainult kindlate sarnasuste märkamist praeguse ajaga, vaid ka vägagi oluliste erinevuste silmaspidamist.

Ühine ideoloogiline alus näiliselt küll tugevdas liitlassuhet Hiina ja Nõukogude Liidu vahel, aga tegelikult hoopis nõrgestas seda.

Nõukogude Liit ei sundinud hiinlastele sõprust peale, vaid tegu oli nende juhi Mao Zedongi teadliku valikuga, millel olid selged ideoloogilised ajendid. 1949. aastal otsustas Mao, et „enne külaliste kutsumist tuleb kodu ära koristada“. See tähendab, et Mao pidas sisuliselt vajalikuks lõpetada Hiina-Lääne suhted ja „kalduda ühele poole“ ehk Nõukogude Liidu suunas.

Ühine ideoloogiline alus marksism-leninismi näol näiliselt küll tugevdas liitlassuhet Hiina ja Nõukogude Liidu vahel, aga tegelikult hoopis nõrgestas seda, kuna ideoloogiline samameelsus nõudis jäigast hierarhiast kinnipidamist. Võimustruktuuri võisid õõnestada igasugused lahkhelid selles, kuidas oma tõde tõlgendada. Täpselt nii juhtuski 1950. aastate lõpus, kui hiinlased üritasid pärast Stalini surma 1953. aastal saada endale liitlassuhtes suuremat kaalu. Nad seadsid kahtluse alla Nõukogude Liidu ideoloogiliste tõlgenduste õigsuse, mis kutsus Moskvas esile vihase reaktsiooni.

Jumal, hoia mind sõprade eest…

Kuna Hiina-NSVLi sõprusleping oli tegelikult sõjalise liidu leping, käisid sellega kaasas kindlad kohustused, mida tänapäeval Hiina-Vene suhetest enam ei leia. Näiteks tundsid hiinlased kohustust vastata Stalini palvele ja sekkuda 1950. aastal Korea sõtta, sõltumata sellest, kas nad ise pidasid seda heaks mõtteks. Stalini nõudmise tagasilükkamine oleks tähendanud jäiga struktuuriga hierarhilistes suhetes allumatust. Ajaloolased on lausa väitnud, et Stalin otsustas meelega hiinlased Korea sõtta kiskuda, sest ta tahtis kontrollida nende lojaalsust ja ka ära hoida nende pöördumise lääne poole.

Kui Mao käivitas 1958. aastal ilma Nõukogude Liiduga nõu pidamata Teise Taiwani väina kriisi (pommitades Taipei kontrolli all olnud Chinmeni ja Matsu saari), siis pidas Nikita Hruštšov vajalikuks kuulutada, et Nõukogude Liit peab Hiina julgeolekut tähtsaks. Vastupidi läks aga 1959. aastal, kui Hiina-India piiril algasid kokkupõrked. Nende suhtes jäi Hruštšov neutraalseks, sest ta ei tahtnud rikkuda Moskva suhteid Indiaga. See neutraalsus läks talle kalliks maksma – hiinlased süüdistasid Moskvat liitlase reetmises, mis tulenes nii ühistest ideoloogilistest lähtealustest kui ka lepingus ametlikult võetud kohustustest.

Lühike väljakuulutamata sõda

Võib-olla ei saagi pidada liialduseks väidet, et Hiina-NSVLi liitlassuhte jäikus oli asjaolu, mis selle suhte ka hävitas. Selgus, et nende suhte piiresse ei mahtunud Hiina rolli suurenemine ja märgatav auahnus.

Põhjuseid oli veel ka teisigi. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel saab Hiina-NSVLi suhetest vaevalt rääkida ilma mainimata Hiinas korraldatud ideoloogilisi kampaaniaid. Kultuurirevolutsiooni käigus (1966–1976) sai Nõukogude Liit külge Hiina revolutsiooni vaenlase sildi. Seega sattusid kahe riigi suhted Hiina sees peetud võimuvõitluse pantvangi.

Moskvas kardeti ja vaenati Hiinat, mida oli eriti hästi näha Leonid Brežnevi sagedastest hiinlaste vastu suunatud sõimuvalingutest.

Vaidlused piiri üle viisid samas veriste kokkupõrgeteni 1969. aasta märtsis, kui Hiina ja Nõukogude Liit pidasid maha lühikese väljakuulutamata sõja. Hiina ohtlikkust peljates tegi Moskva vihjeid ennetava tuumalöögi kohta, kuid jääb selgusetuks, kas Kreml seda varianti päriselt ka kaalus.

Selge on aga see, et Moskvas kardeti ja vaenati Hiinat, mida oli eriti hästi näha Nõukogude Liidu toonase juhi Leonid Brežnevi sagedastest hiinlaste vastu suunatud sõimuvalingutest. Brežnevi sõnade järgi olid hiinlased „reetlikud ja pahatahtlikud“, „erakordselt kavalad ja äraandlikud“ ning „ei olnud auväärsed“.

Võimul olles üritas Brežnev lausa luua 1970. aastate alguses Hiina-vastast ühisrinnet USAga. See ei tulnud tal välja eelkõige seetõttu, et Nixoni administratsioon ei soovinud Hiinaga seoses sugugi järele kiita NSVLi positsioonidele, vaid üritas hirmu Hiina suhtes ära kasutada. USA pöördus isegi Pekingi poole ettepanekuga USA-Hiina suhteid siluda.

Parandustööd

1980. aastate algus kujutab endast järjekordset tähtsat perioodi Hiina-Vene suhetes, sest just tol ajal asusid Peking ja Moskva keerulisi suhteid parandama. Tee paremate suheteni oli pikk ja piinarikas, aga 1989. aastaks olid need lõpuks normaliseerunud.

Miks hakati toona suhteid soojendama? Nõukogude Liidu poolt vaadates olid põhjused lihtsad. Pärast Nõukogude Liidu vägede tungimist Afganistani (1979) ja Poola kriisi (1980–1981) sattus Moskva lääneriikidega suheldes isolatsiooni. President Ronald Reagan mõistis avalikult hukka Nõukogude Liidu agressiooni ja kehtestas sanktsioonid, mis mõjusid NSVLi majandusele laastavalt. Suhted läänega olid nii haledas seisus, et NSVLis hakati uuesti mõtlema vahekorra parandamisele Hiinaga, eriti kuna 1976. aastal oli surnud Mao, kes oli Pekingis olnud NSVLi põhivaenlane.

Tee paremate suheteni oli pikk ja piinarikas, aga 1989. aastaks olid need lõpuks normaliseerunud.

Samal ajal oli Hiina uus juht Deng Xiaoping maailmavaatelt vägagi Nõukogude Liidu vastu, aga erinevalt Maost oli ta ülimalt pragmaatiline. Dengi huvitas kõige rohkem see, kuidas luua Hiina majandusarenguks rahulik keskkond. Sellele eesmärgile aitas kaasa suhete tugevdamine NSVLiga. Deng võttis aga arvesse veel muidki tegureid. Ta käis strateegilises plaanis välja NSVLi kaardi, et avaldada suuremat survet USA-le, kes tema arvates ei olnud küllalt huvitatud Hiina moderniseerimisest ja käitus kahepalgeliselt Taiwaniga seoses.

Seega nihkusid mõlemad pooled omadel põhjustel teineteisele tasapisi lähemale. Sama suundumus jätkus ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja on praeguseks viinud selleni, mida nii Venemaa kui ka Hiina on nimetanud tänast olukorda (tõenäoliselt õigusega) parimateks suheteks, mis neil on kunagi üldse olnud. Vene-Hiina suhteid on siiski kujundanud raske pärand: imperialistlikud vallutused, kibe rivaalitsemine ideoloogia vallas, sise- ja välispoliitika keerukas koosmõju ning mälestused ammusest „murdmatust“ liidust, mis ei kestnud kümmet aastatki.

Ei liitlased ega vaenlased

Milliseid õppetunde võib selles keerulises ajaloolises suhtes välja tuua? Esimene tähtis õppetund seisneb selles, et Peking ja Moskva ei ole loomu poolest ei liitlased ega vaenlased. Nad on ühise ajaloo jooksul teinud väga tihedat koostööd, aga samas on olnud ka ägeda vastandumise perioode.

Mõlemad on õppinud, et konflikte on kergem esile kutsuda kui lahendada. Nad on näinud vaeva, et lahkhelide puhul lähtuda asjalikust arusaamast, et nende kahe omavahelisest konfliktist on kasu ainult kolmandatele osapooltele. Mõlemale toob tulu see, kui nende suhe on hea ja töötab.

Mõlemal on palju ühiseid huvisid, kaasa arvatud Kesk-Aasias (kus mõlemad tahavad väga stabiilsust säilitada). Nende majandused täiendavad vastastikku teineteist. Lühidalt öeldes on heade suhete hoidmine mõlema riiklikes huvides. Seda tõsiasja mõistab poliitiline eliit nii Pekingis kui ka Moskvas ja lausa sel määral, et on täiesti mõeldamatu, et isegi läänemeelne Venemaa võiks pöörata Hiinale selja.

Ainult teatud tingimustel

Samal ajal on endiselt suhteliselt vähe märke sellest, et praegune Hiina-Vene lähenemine hakkaks sarnanema 1950. aastatel kahe riigi vahel tekkinud sõprussuhtega. Nagu selgus, ei toonudki jäikadel tingimustel sõlmitud Hiina-NSVLi liit kasu, vaid kahju, sest see piiras mõlema tegutsemisvabadust. Seega võibki Hiina nüüd ise valida, kas toetada või mitte toetada Venemaa sõda Ukrainas. Hiina ei pea seda otsustama ühegi liitlaslepingu alusel ja eelistab pigem mängida ettevaatlikku mängu: ta küll toetab Venemaad, aga ainult teatud tingimustel.

Tänapäeval on täiesti mõeldamatu, et Hiina saadaks „vabatahtlikke“ Venemaa poolel sõdima Ukrainasse (nagu ta saatis Koreasse), ja sama mõeldamatu on see, et kui Hiina tungiks Taiwanile kallale, pakuks Venemaa Pekingile midagi enamat kui sümboolset abi. Lisaks on Venemaa käitunud alalhoidlikult näiteks Hiina ja India piiritülides, jättes Hiina liiga suure toetuseta, kuid nüüd suhtub Hiina sellisesse lahkarvamusse leplikumalt kui 1950. aastate lõpus, mil Peking mõistis Nõukogude Liidu laveerimise hukka.

Aina kasvav tähelepanu ühistele läänevastastele arusaamadele kujutab endast murettekitavat märki ajaloo õppetundide eiramisest.

Peamine küsimus seisneb aga selles, kas Pekingi ja Moskva järjest tihedamad sidemed tekitavad uusi ootusi, mis piiraks kummagi poole tegevust või paneks emma-kumma riigi tegutsema niimoodi, nagu ta seda ise ei sooviks. Ajaloo õppetunnid kallutavad kaalukausi kindlalt säärase suhte kahjuks, kuid riigijuhid ei arvesta alati ajaloo õppetundidega.

Hiina-Vene suhtes pööratakse näiliselt järjest rohkem tähelepanu ühistele ideoloogilistele (läänevastastele) arusaamadele (mis tuli päriselt välja nende „piiranguteta sõpruse“ ühisavalduses 2022. aasta veebruaris ja on jäänud senimaani ametlikus retoorikas kesksele kohale). See aga kujutab endast murettekitavat märki ajaloo õppetundide eiramisest. Hiina-Vene suhted on ju ikkagi kõige kindlamad siis, kui neid ei koorma ideoloogiline taak.

Võrdsel kaugusel

Mida tähendab see kõik lääne jaoks? Mõned poliitikavaatlejad rõhutavad, et tuleb panustada Hiina-Vene eriarvamustele või lüüa lausa kiil Pekingi ja Moskva vahele, et korrata 1970. aastate alguses Nixoni ja Kissingeri saavutatut. Hiina ja Venemaa omavaheline suhe erineb täna siiski drastiliselt 1960. ja 1970. aastate seisust.

Kindlasti on õige silmas pidada probleeme, mis võivad põhjustada Hiina ja Venemaa vahel konflikte (kaasa arvatud imperialismi pärandit ja piiritülisid). Samas ei ole tõenäoline, et need murekohad avaldaksid suurt mõju nende suhetele, kui mõlema poole arvates on nende lähedased suhted kasulikud.

Võrdne kaugus läänest ja Hiinast oleks Venemaa huvides parim vastus 21. sajandi tegelikkusele.

Seni, kuni Hiina-Vene suhe on positiivne, saavad lääneriigid kasutada vaid väheseid hoobasid, millega seda mõjutada. Läänes maksab loota eelkõige sellele, et poliitiliste otsuste langetajad Venemaal jõuavad lõpuks arusaamisele, et nende riigi huvides ei ole liiga lähedane suhe Hiinaga. Siis võiksid nad juba suunata Venemaad säärasele positsioonile, mis jääb Hiinast ja läänest võrdsele kaugusele.

Niisugune võrdsel kaugusel asuv positsioon, mida võib pidada uueks erapooletuse vormiks, oleks Venemaa poolt parim vastus 21. sajandi tegelikkusele, milles Hiina ja lääne rivaalitsemine saab määravaks. Praegu jääb siiski mulje, et Venemaa nihkub sujuvalt Hiinale lähemale, muutub Pekingist järjest rohkem sõltuvaks ja kordab mõneti Hiina-NSVLi liitlassuhte algusaastatel tehtud vigu, kui “taheti kalduda ühele poole”.