Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri kõne

Milline arm, milline and, et täna siin, Jad Vašemis, teie ees kõnelda tohin.

Siin, Jad Vašemis, põleb igavene tuli šo’ás surnute mälestuseks.

See koht mäletab kõigi nende miljonite valu.

See koht mäletab ka nende elu, nende kõikide elu ja saatust.

See koht mäletab suurepärast ujujat Samuel Tytelmani, kes Varssavi Makkabi ridades võitis mitmeid võistlusi, ja tema väikest õde Regat, kes abistas ema sabatiroogade valmistamisel.

See koht mäletab Ida Goldişt ja tema kolmeaastast poega Vilit. Oktoobris küüditati nad Chișinău getost ning jaanuaris, näpistava külma tingimustes, kirjutas Ida viimases kirjas vanematele: „Ma kahetsen kogu hingest, et ma ei mõistnud lahkumise ajal selle hetke tähendust, […] et ma sind tihedasse embusse ei haaranud, et mitte enam lahti lasta.”

Sakslased küüditasid nad minema. Sakslased tätoveerisid nende käsivarrele numbri. Sakslased püüdsid nende inimlikkuse hävitada, muuta nad kõigest numbriteks, hävituslaagris neist igasuguse mälestuse minema pühkida.

See ei õnnestunud neil.

Samuel ja Rega, Ida ja Vili olid inimesed. Ja inimesteks on nad jäänud ka meie mälestuses.

Siin, Jad Vašemis, on neile, nagu ütleb prohvet Jesaja, antud „mälestusmärk ja nimi”.

Selle mälestusmärgi ees seisan ka mina kui inimene – ja sakslane.

Seisan nende mälestusmärgi ees. Loen nende nimesid. Kuulan nende lugu. Ja kummardan nende ees sügavas leinas.

Samuel ja Rega, Ida ja Vili olid inimesed.

Ja ma pean siin ja täna otse välja ütlema: need kurjategijad olid inimesed. Nad olid sakslased. Mõrvarid, valvurid, kaasosalised, kaasajooksikud – nad olid sakslased.

Kuue miljoni juuditari ja juudi tööstuslik massimõrv, kogu inimajaloo suurim kuritegu – selle panid toime minu kaasmaalased.

Koletu sõda, mis nõudis üle 50 miljoni inimelu, sai alguse minu maalt.

75 aastat pärast Auschwitzi vabastamist seisan ma Saksamaa presidendina kõigi teie ees, õlul tohutu ajalooline süükoorem. Aga samal ajal olen täidetud ka tänulikkusega: ellujäänute väljasirutatud käe, Iisraeli ja kogu maailma inimeste uue usalduse, Saksamaal taas õitsele puhkenud juudi elu eest. Mind liigutab kogu hingest see lepitusevaim, mis on Saksamaa ja Iisraeli, Saksamaa, Euroopa ja kogu maailma riigid juhatanud uuele, rahumeelsele teele.

Jad Vašemi tuli ei kustu. Meie, sakslaste vastutus ei kao. Te tahate, et me seda õiglasel meelel tunnustaksime. Selle järgi, armsad sõbrad, te meid hindategi.

Olles tänulik leppimise ime eest, seisan siin teie ees ja soovin, et saaksin öelda: meie mälestused on meid kurjuse suhtes immuunseks muutnud.

Jah, meie, sakslased, mäletame. Ent mõnigi kord tundub mulle, et me mõistame minevikku paremini kui olevikku.

Kurjad vaimud on endale tänapäeval uued rõivad ülle tõmmanud. Veelgi enam: nad esitavad oma antisemiitlikke, marurahvuslikke, autoritaarseid mõtteid tulevikku suunatud lahendusena, uudse vastusena meie aja probleemidele. Ma soovin, et saaksin öelda: meie, sakslased, oleme ajaloo õppetunnid püsivalt omandanud.

Aga ma ei saa seda öelda ajal, mil vihkamine ja ässitamine aina levib. Ma ei saa seda öelda, kui juudi laste peale koolihoovis sülitatakse. Ma ei saa seda öelda, kui väidetava Iisraeli poliitika kritiseerimise varjust paistavad välja antisemitismi kõrvad. Ma ei saa seda öelda, kui ainult raske puituks takistab parempoolsel terroristil jom kipur’i ajal Halle sünagoogis massimõrva, veresauna korda panemast.

Iseenesest mõista ei ole meie aeg too aeg. Need ei ole needsamad sõnad. Need ei ole samad tegijad.

Aga kurjus on sama.

Ja sellele saab olla endiselt ainult üks vastus: mitte kunagi enam! Mitte kunagi enam!

Sellepärast ei saa ka mäletamisele ja mälestamisele kriipsu alla tõmmata.

See vastutus on Saksamaa Liitvabariiki esimesest päevast peale sisse kirjutatud.

Aga see paneb meid lakkamata proovile – just nüüd, just siin!

See Saksamaa saab ennast ainult siis õiglaseks pidada, kui ta oma ajaloolist vastutust õiglaseks peab:

Me võitleme antisemitismiga!

Me seisame vastu rahvusluse mürgile!

Me kaitseme juutide elu!

Me seisame õlg õla kõrval Iisraeliga!

Neid tõotusi uuendan ma täna siin, Jad Vašemis, kogu maailma silme all.

Ja ma tean, et ma ei ole üksi. Siin, Jad Vašemis, ütleme me täna üheskoos: ei juudivihale! ei inimvihale!

Auschwitzi õudused andsid maailmale juba korra õppetunni ja juhatasid meid rahus elama, aluseks inimõigused ja rahvusvaheline õigus. Meie, sakslased, seisame selle korra eest ja me tahame seda koos teie kõigiga kaitsta. Sest me teame: rahu saab rikkuda ja inimesi saab ahvatleda.

Austatud riigipead ja valitsusjuhid, ma olen tänulik, et me täna üheskoos tunnistame: A world that remembers Holocaust. A world without genocide.

„Kes teab, kas saame veel kunagi kuulda elu imetabast heli? Kes teab, kas saame end igavikku sisse kududa – kes teab.”

Salmen Gradowski kirjutas need read vangina Auschwitzis ja mattis plekktoosis krematooriumi alla.

Siin, Jad Vašemis, on ta igavikku sisse kootud: Salmen Gradowski, õde-venda Tytelmanid, Ida ja Vili Goldiş ja veel nii paljud teised.

Nad kõik mõrvati. Nende elu langes valla pääsenud vihkamise ohvriks. Aga meie mälestus neist ei lase neil olematusse kaduda. Meie teod saavad vihkamisest jagu.

Selle eest ma seisan. Selle peale ma loodan.

„Kiidetud olgu Issand, kes on toonud mind tänasel päeval siia.”

Saksa keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane