Rock’n’roll ja heavy metal. Walesi tippkohtumine ning Eesti

NATO ajaloos on olnud mitmeid murdehetki. Korduvalt ja korduvalt on ta analüütikute ja kommentaatorite poolt ajaloo prügikasti saadetud. Ent ikka ja jälle on allianss suutnud end uueks luua ja enda vajalikkust tõestada. 1990ndatel asus NATO tegelema partnerlussuhete arendamise ja laienemisega, samuti võeti ette organisatsiooni ajaloo esimesed sõjalised operatsioonid. Peale 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid keskendus NATO ekspeditsioonisõja suutlikkuse parandamisele, mille tingis alliansi ajaloo suurim sõjaline operatsioon Afganistanis. Keskendus liialt oma esmaülesande – kollektiivkaitse – arvelt.

Peale külma sõja lõppu on korduvalt esitatud küsimust, mis on NATO ülesanne? Milleks on NATO vajalik? Meie jaoks on vastus selge ja ilmne, loomulikult on NATO esmane ja peamine ülesanne kollektiivkaitse. Mõnede teiste, teises NATO ääres asuvate liikmesriikide jaoks aga pole see vastus sugugi ja tingimata nii iseenesestmõistetav. 2010. aasta Lissaboni tippkohtumisel suudeti uue strateegilise kontseptsiooniga muidu hargnema kippuv NATO diskursus kenasti kokku sõlmida. Kontseptsiooniga sätestati, et NATO ülim eesmärk on enda liikmete julgeoleku ja vabaduse kaitse ning see eesmärk saavutatakse kolme tuumikülesande – kollektiivkaitse, kriisireguleerimise ning koostöise julgeoleku – kaudu.¹ Meie jaoks on loomulikult kolmest võrdsest tuumikülesandest esimene kõige võrdsem ja kõige kesksem. Äsjane NATO tippkohtumine Walesis kinnitas, et see nõnda ka on.

Eesti on viimased kaks aastat väitnud, et peale ISAFi lõppu peab NATO naasma oma juurte juurde ning keskenduma põhilisele ehk kollektiivkaitsele.

Eesti on viimased kaks aastat väitnud, et peale ISAFi lõppu peab NATO naasma oma juurte juurde ning keskenduma põhilisele ehk kollektiivkaitsele (ISAF – NATO juhtimisel tegutsevad rahvusvahelised koalitsiooniväed Afganistanis – ingl k: International Security Assistance Force – toim). Sarnaselt Eesti püüdega panna NATOt küberkaitsega tõsisemalt tegelema juhtus nii ka seekord – Vene agressioon Ukraina vastu demonstreeris meie argumentide õigsust ja ajakohasust. Vene presidendil Vladimir Putinil on kohe annet esitada meie argumente veenvamalt, kui me ise seda suudaksime-oskaksime.

Viimased kuus kuud on NATOt oluliselt muutnud. Veel täpsem olles muutsid NATOt Eesti ja meiega sarnaselt mõtlevate liitlaste tõsised jõupingutused. 2015. aasta NATO on uus NATO. Ja ta on palju rohkem meie nägu kui ennist. Ning usutavasti jääb ta selliseks pikemaks ajaks. Sest meil ei tasu teha illusioone, et Vene agressioon Ukraina vastu ja sellega seonduv kuidagi kaob ja Euroopa julgeolekutaevas taas pilvituks muutub. Kasutades peaminister Taavi Rõivase Walesis lausutud sõnu pole tegemist halva ilma või vihmase suvega, tegemist on kliimamuutusega.

Kollektiivkaitse efektiivne toimimine Eestis pole loomulikult lihtne ülesanne. Oleme NATO kauge ääreala. Seetõttu on meie jaoks erakordselt oluline toimiv heidutus ning kollektiivkaitse kiirus. Minnes kraadi võrra täpsemaks läks Eesti Walesi tippkohtumisele järgmiste sooviga:

1. Põlistada liitlasvägede kohalolek Eestis.
2. Jätkuvalt tugevdada liitlaste kohalolekut.
3. Tõsta NATO üksuste reageerimiskiirust.
4. Tagada, et eelnevad kolm eesmärki on kaetud nii konkreetsete plaanide kui asjakohaste õppustega.
5. Kõige eelneva rahastamine ehk kõigi liitlaste liikumine kuulsa kahe protsendi poole. (NATO liikmesriikide kaitsekulutuste tase peaks alliansi soovituse kohaselt olema vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ehk SKTst – toim.)

Ilma igasuguse kahtluseta tuli Eesti tippkohtumiselt tagasi kilbiga, isegi päris mitme kilbiga. Vaatleme neid samas järjekorras kui meie soove.

1. Kohaloleku põlistamine. Liitlasriikide hävitajad jäävad Ämari õhuväebaasi. Praegu tagavad meie taeva puhtuse ebasoovitavaist lennukeist Saksamaa moodsad Eurofighter’id, jaanuaris võtavad neilt teatepulga üle Hispaania hävitajad. USA maaväe kompaniid jätkavad roteerimist läbi Eesti. Seni on need üksused tulnud USA 173. õhudessantdiviisist, oktoobrist alates aga juba tugevama soomusega 1. ratsaväediviisist. Muusika keeli võiks väljendada, et rock´n´roll asendub heavy metal’iga.
2. Kohaloleku edasine tugevdamine. USA president Barack Obama teatas Tallinnas peetud pressikonverentsil kavast luua Ämari õhuväebaasi najal piirkondlik väljaõppekeskus. Sellega tagame USA õhuväe ning liitlaste ja partnerriikide õhuvägede perioodilise viibimise Eestis lisaks tavapärases korras toimivale õhuturbele.
3. NATO reageerimiskiiruse tõstmine. Walesi tippkohtumine kinnitas kava luua kahepäevases valmisolekus üksus ingliskeelse nimega Very High Readiness Joint Task Force (VJTF) ehk eesti keeli ja lahtiseletatult kõiki väeliike kaasav väga kõrges valmisolekus olev sihtüksus. Lisaks sellele kirjutasid seitsme riigi, sealhulgas Eesti kaitseministrid alla ühendekspeditsiooniväe (ingl k: Joint Expeditionary Force, JEF) loomise ühiste kavatsuste protokollile. See Suurbritannia initsiatiiv tugineb arusaamisele, et tulevasteks sõjalisteks operatsioonideks on mõistlik valmistuda koos nendega, kellega koos on juba varem õlg õla kõrval võideldud ja keda seetõttu usaldatakse ja teatakse. Sestap pole Helmandi kampaanias osalenud Suurbritannia lähimate koostööpartnerite Eesti ja Taani osalus JEFis mitte kuidagi juhuslik. Lisaks kiirreageerimisüksuste olemasolule parandab liitlaste reageerimiskiirust ka raskema tehnika eelpaigutamine sinna, kus seda kriisiolukorras kõige enam vaja läheb. President Obama teatas oma ajaloolises Tallinna kõnes kavatsusest paigutada Balti riikidesse varustust ja relvastust. Lisaks sellele annab Walesis vastu võetud valmisoleku tegevuskava (ingl k: Readiness Action Plan, RAP) suuna ka alliansi idapoolsete riikide taristu parandamiseks, ikka eesmärgiga kiirendada liitlasvägede siirmist. Samuti muudetakse Walesi otsusega meie n-ö kodukorpus ehk Poolas paiknev NATO kirdekorpus (ingl k: Multinational Corps North-East, MNCNE) NATO kiirreageerimiskorpuseks. Reageerimise kiirust parandab loomulikult ka luure- ja eelhoiatussüsteemi täiustamine. Ka see sisaldub RAPis.
4. Kaitseplaanid ja õppused. Walesis otsustati tugevdada tähelepanu NATO ennetavale planeerimisele (loe: kaitseplaanidele) ning suurendada kollektiivkaitset harjutavate NATO õppuste hulka ja mahtu. Esimesest siin leheveergudel pikemalt kõnelda ei saa, mis aga puudutab õppusi, siis on nende maht selgelt tõusuteel ning üha suurem osa neist harjutab kollektiivkaitset.
5. 2%. Esimest korda NATO ajaloos kinnitasid liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid siiani korduvalt kaitseministrite tasemel vastu võetud otsuse, et kahe protsendi SKTst  investeerimine riigikaitsesse on kõigi eesmärgiks. See, et nüüd on lubadusega seotud peaministrid ja presidendid, annab NATO riikide kaitse-eelarvete languse peatamiseks ning tõusule suunamiseks suurema lootuse kui seni. Elame-näeme. Vaadates iga kuuga üha agressiivsemaks muutuvat idanaabrit pole selle kirjatüki autor küll veendunud, et ühe viiekümnendiku rahvusliku kogutoodangu investeerimine sellesse, et nelikümmend üheksa viiekümnendikku üldse olemas oleks, on enam piisav. Lisaks kahe-protsendi-lubadusele võeti suund ka sellele, et vähemalt viiendik liikmesriikide kaitse-eelarvete mahust oleks suunatud uute relvasüsteemide soetamisele ning teadus- ja arendustegevusele. Eesmärgiks on tagada, et Põhja-Atlandi alliansi relvajõud on ka tulevikus kõige moodsamad maailmas.

On seda kõike palju või vähe? Pool aastat tagasi ei olnud Eestis ei liitlaste õhuturbehävitajaid ega maaväge. Unustame mõneks ajaks omadussõnad nagu „alaline“, „kestev“, „pikaajaline“ jne. Oluline on see, et liitlasväed on Eestis kohal. Sest, kasutades NATO peasekretäri sõnu: asja iva on selles, et potentsiaalne agressor teaks, et kui ta peaks isegi mõtlema NATO liitlase ründamise peale, siis on tema vastas mitte vaid selle konkreetse riigi sõdurid, vaid ka teiste NATO liikmesmaade väed.² Mitmed uuringud on veenvalt näidanud, et inimesele on loomuomane kiire harjumine heade arengute ja asjadega. Palgatõusujärgne heaolutunne on paari kuu pärast kadunud ja nagu ka enne palgatõusu, jääb kuu lõpus taas mõnisada eurot puudu. Sestap on kasulik mõelda end tagasi veebruarisse 2014 ja tunda kordki rõõmu selle üle, mis praegu olemas ja saavutatud.

Peale külma sõja lõppu on korduvalt esitatud küsimust, mis on NATO ülesanne? Milleks on NATO vajalik?

Suur töö on aga loomulikult alles ees. Sellest arusaamiseks piisab vaid ühest küsimusest: mitu tanki on NATOl? Õige vastus: null. Tankid kuuluvad liikmesriikidele. RAP ehk valmisoleku tegevuskava annab ette raamistiku, n-ö kärgstruktuuri. Meega tuleb need kärjed täita juba meil enestel ja meie liitlastel. Selle üheks näiteks on Walesis toimunud kohtumisel Hispaania kaitseministri Pedro de Morenés`i kinnitus meie kaitseminister Sven Mikserile, et Hispaania võtab alates tuleva aasta jaanuarist sakslastelt neljaks kuuks üle Ämaris baseeruva õhuturbe. Töötame selle nimel, et lähikuud tooksid sarnaseid teateid juurde. Teateid juhtimiselementide siirmisest, varustuse eelpositsioneerimisest, lisanduvatest roteeruvatest üksustest, Ämari väljaõppekeskusest jne.

NATO heidutus toimis ka külmemail külma sõja aastail ning Walesi tippkohtumise järel suudavad ehk isegi kõige skeptilisemad vaatlejad tõdeda, et kollektiivkaitse ja heidutus toimivad ka täna. Et sellele mõeldakse, seda planeeritakse, seda harjutatakse ja seda demonstreeritakse. President Obama sõnum ajaloolises Tallinna kõnes ei jäta mitte mingitki tõlgendusruumi: „Meil on üksteise ees pühalik kohustus. Artikkel 5 on sulaselge: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Niisiis, kui sellisel hetkel leiate end veelkord küsimas: „Kes annab abi?“, on vastus teada – NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, „kohe, praegu, nüüd!“ [..] Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.“