Realism on Lähis-Ida analüüsimisel ebapiisav

Teie seisukohad erinevad tublisti paljude lääne ajakirjanike ja analüütikute omast, kes on nähtavasti saanud innustust nõndanimetatud orientalismist ja Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrkest”. Nemad näevad Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna konfliktide ja võib-olla isegi Euroopas aset leidvate terrorirünnakute peamist põhjust religioonide ja kultuuride kokkupõrkes. Kuidas suhtute teie Huntingtoni teooriasse? Kas “tsivilisatsioonid” on tõepoolest olemuslikult erinevad?

Ma ei ole “tsivilisatsioonide kokkupõrke” väitega nõus. Esiteks usun ma, et inimtsivilisatsioon on terviklik. See ei tähenda loomulikult, nagu poleks tsivilisatsiooni sees üldse erinevusi, aga me peame seda ikkagi nägema ühe tervikuna. Näiteks hiina ja eesti kultuuri võrreldes torkavad erinevused loomulikult kohe silma. Ent nõndanimetatud tsivilisatsioonide kultuurilised piirialad on ääretult laiad, tohutul hulgal inimesi elab sel omamoodi “hallil alal” ning naaberkultuuride piirid on väga hägused.

Samamoodi on eksitav keskenduda kultuurierinevustele. Selle asemel peaksime vaatlema hoopis kultuuri omavahelist suhtlemist ja sulandumist. Kultuuride ajalugu näitab meile, et nende piirid on poorsed ja inimesed ületavad neid eri suundades lakkamatult. Mulle meeldib rohkem kultuuriosmoosi arusaam – see on loomulik ja mõneti isegi paratamatu. Me oleme kõik ju inimesed, võime omaks võtta uusi kultuurivariante ja lülitada need oma identiteeti. Kas ei ole mitte maailm, milles me elame, täis näiteid inimestest, kes muudkui kohanevad uue kultuuriga? Kui me juba peame rääkima kokkupõrgetest, siis miks mitte rääkida neist, mis käivad tsivilisatsioonide sees?

Kui heidame demokraatia ja inimõiguste kesisuse ja autoritaarsuse põhjuste seas kultuuri ja religiooni kõrvale, siis peame eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika puhul hakkama otsima teisi põhjuseid. Kas te võiksite rääkida lähemalt mõnest olulisemast teooriast, näiteks rantjeeriikide¹, jaotamisriikide, “musta augu” riikide või neid kõiki kombineerivatest teooriatest koos näidetega? On mõneti huvipakkuv, et Egiptust ja Süüriat ja Jordaaniat ei saa nimetada otseselt rantjeeriigiks, aga neil on ikka samasugused probleemid.

Me peaksime eristama rantjee- ja jaotamisriike. Naftarikkad Pärsia lahe monarhiad on tüüpilised rantjeeriigid. Nad ei vaja makse, sest neil on piisavalt ressursse, et osta endale kodanike kuulekus. Samal põhjusel ei vaeva nad pead legitiimsusega. Rantjeeriigid on nii või teisiti jaotamisriigid, sest nende käsutuses on loodusvarasid, mis võimaldavad pakkuda kodanikele avalikke hüvesid ja teenuseid ilma makse nõudmata. Kuid mitte kõik jaotamisriigid ei ole tingimata rantjeeriigid. Mõnes militaarses jaotamisriigis, näiteks Egiptuses, on valitsev partei või eliit sisse seadnud käsumajanduse, mille abil jagatakse ümber avalikke hüvesid, mis osaliselt tuleb toetuse näol laheriikidest.

Kuid jaotamisriigid ei ole iseenesest halvad, sest avalikke hüvesid saab ka mõistlikult ümber jagada – nii on demokraatlikus raamistikus tegutsevates jaotamisriikides, näiteks Rootsis. Nii et meil tuleb uurida seda, kuidas jaotamine käib, ja seda ei tehta Lähis- Idas hästi, kui võtame arvesse, et suureneb sotsiaalne ebavõrdsus ja vaesus, mis põhjustab enamikul inimestel puhast masendust.

Me oleme kõik ju inimesed, võime omaks võtta uusi kultuurivariante ja lülitada need oma identiteeti. Kas ei ole mitte maailm, milles me elame, otse täis näiteid inimestest, kes muudkui kohanevad uue kultuuriga?

Lähis-Ida rantjee/jaotamisriikide puhul tuleb arvestada veel ühe poliitilise tahuga. Selleks on mukhabarat’i-riigi fenomen,² milles ühiskond on sunnitud elama pidevas häireseisundis ja kus inimeste põhiõigused ja -vabadused on piiratud formaalselt riikliku julgeoleku põhjustel. Riigi julgeolekunõudeid ei kaotata ja neile leiutatakse lakkamata uusi põhjendusi. Sellise riigi juhtimiseks läheb vaja väga tugevat täitevvõimu, millel aitavad ühiskonda pideva järelevalve all hoida arvukad luureagentuurid. Kõige selle siht on alal hoida valitseva eliidi eelisõigusi. Egiptuse puhul on selleks sõjavägi, Süürias alaviitide vähemus, mis valitseb ülejäänud riiki keeruka mukhabarat’i-süsteemi abil arvukatele luureteenistustele toetudes. Kõik need teenistused peavad samal ajal ka üksteisel silma peal hoidma, et ükski neist ei saaks kujuneda alternatiivseks võimukeskuseks. Nii et iga luureteenistuse rajamisel tuleb tingimata rajada veel üks. Kui need tegurid kokku panna, on tulemuseks loomulikult ebademokraatlikud ja autoritaarsed poliitilised struktuurid ja režiimid.

Lähis-Ida käsitlevas kirjanduses on läinud moodi kõnelda Paul Gelvini teooria eeskujul (seda kontseptsiooni mainiti esimest korda ÜRO Arenguprogrammi aruandes, mida Gelvin tsiteerib) musta augu riikidest. Selle teooria järgi imab tugev täitevvõim otsekui must auk kõik endasse ja selle võimas gravitatsioonijõud ei luba millelgi pääseda.

Araabia ülestõusud avaldavad piirkonnale seniajani muutvat mõju. Mida olulist võib seni nende arvele kirjutada?

Araabia ülestõusud tekitasid piirkonnas sootuks uue dünaamika ja tõid kaasa palju muutusi. Ent järgides eri maade erinevat arengukulgu muutusid ka ülestõusud ise. 2011. aasta märtsis alanud Süüria ülestõusul ei ole midagi pistmist selle olukorraga, mida me praegu näeme. Kui Lähis-Ida inimesed said teadlikuks oma jõust, hakkasid ka ärevuses riigid põhjalikumalt mõtlema, kuidas hoida kontrolli all ühiskonna rahutumaid segmente. Egiptuses muutus riik ja eriti sõjavägi isegi veel tugevamaks. Aga kui jätta kõrvale mõned erandid, on üllatav tõdeda, et, nagu ütlevad prantslased, mida rohkem on nad muutunud, seda enam on nad samasuguseks jäänud.

Kas on alust karta, et ka Türgi on muutuste teel – just selliseks musta augu riigiks?

Jah, kahjuks on Türgi viimase kahe aasta sündmuste tõttu see kontseptsioon aina asjakohasemaks muutunud. Meie täitevvõim aina tugevneb, võimude lahususe kahanemine meenutab juba teisi Lähis-Ida riike ja me eksisteerime samas mõttelises ruumis. Me, türklased, armastame mõelda, et kuulume Euroopasse, kuid tegelikult oleme ka Lähis-Idas. Üritasime kontrollida, mis toimub Lähis-Idas, nüüd aga “kontrollib” hoopis meid kõik see, mis on sündinud araabia ülestõusudest. Selles mõttes oleme me vähemalt oma igapäevaste poliitiliste probleemide seisukohalt suuresti “lähisidastunud”.

Miks see nii on läinud? Oli ju ometi aeg, mil Euroopa väärtused mõjutasid Türgit palju rohkem?

Me oleme näinud, et tohutu ulatusega kriisid lõunas on tekitanud oma inertsi, nii et neid on võimatu kontrolli alla saada ja nad on omamoodi hoopis asunud kontrollima kõiki seotud osapooli. See, kuidas me käsitleme kurdi probleemi, selle probleemi uued piirkondlikud mõõtmed, nn Islamiriigi esiletõus Levandis, käsilaste kaudu peetav sõda Süürias, venelaste sekkumine – kõik see on dramaatiliselt muutnud seda raamistikku, mis kujundab kogu Türgi välispoliitikat. Me peame tegutsema täiesti teistsugustest prioriteetidest lähtudes, kui näiteks veel kuue aasta eest. Küsimusele “Mida oleks Türgi võinud kohe alguses teha, et Süüria kriis kontrolli alt ei väljuks” on nüüd juba õige raske vastata. Kui Türgi ka poleks sekkunud nii, nagu ta Süürias sekkus, oleksid asjad usutavasti ikka sama hullud. Ometi on selge, et Türgi osales aktiivselt ja kannab teatavat vastutust. Maksame selle eest igas mõttes ränka hinda.

aasta märtsis alanud Süüria ülestõusul ei ole midagi pistmist selle olukorraga, mida me praegu näeme.

See on ilmselge, et piirkonna lähiriike mõjutavad kriisid tugevasti. Me võime Süüria konflikti mõju näha ju isegi näiliselt nii kauges riigis nagu Eesti, kus selle sõja ja sõjast tingitud põgenikekriis aitas vähemalt osaliselt jõuda parempoolsel populistlikul erakonnal parlamenti.

Selles mõttes ei piirdu asi jah Türgiga: araabia ülestõusud tekitasid keerise, mille mõju ulatub kaugele. Kõige rohkem loomulikult naaberriikidesse, aga vaadakem kas või Saksamaad ja Süüria kriisi mõju sealsele sisepoliitikale. Kuna meil on väga tugevad ajaloolised sidemed ja arvukad ühisjooned Süüria, Iraagi ja ka ülejäänud Lähis-Idaga, kuidas me saanuksimegi jääda ükskõikseks või kõrvale Lähis-Ida sündmustest? Probleemid algavad aga sellest, kuidas me nende probleemidega tegeleme. Türgi valitsev partei pidas Süüria kriisi enda võimaluseks. Seepärast proovisid nad teadlikult etendada selles oma osa, muuta sealsete sündmuste kulgu. Lõpuks aga osutus ikkagi kõik üheks suureks segapuntraks: me sekkusime, lasime end kaasa kiskuda ega saa nüüd enam kuidagi sellest välja.

Pöördume korraks tagasi rantjeeriikide juurde ja heidame pilgu tulevikku. Pärsia lahe riigid näiteks kehtestada maksud, sest nafta hind ja nõudlus on maailmas vähenenud. Tulevikus on alternatiivseidki energiaallikaid ning võib uskuda, et nafta ja maagaasi osatähtsus kahaneb pikapeale tõsiselt. Kas see võib muuta ja arendada indiviidi ja riigi vahelist suhet, kasvatada kodanikuühiskonda ning tuua viimaks loomulikul teel kaasa nende riikide muutumise demokraatlikumaks?

Kodaniku- ja poliitiline ühiskond sellisena, nagu Euroopa neid tänapäeval tunneb, on väga suurel määral tööstusrevolutsiooni ning keerukate ühiskondlike ja poliitiliste klasside kujunemise tulemus. Ent Pärsia lahe riikides etendavad endiselt suurt osa hõimusuhted. Tänapäevase demokraatliku ühiskonna loomine, mis tugineb üksikisikutele, kes toimivad avatud meelega kodanikena, on kahjuks nähtavas tulevikus täiesti ebatõenäoline.

Teine aspekt, mida peaksime meeles hoidma, seisneb selles, et suur enamus Pärsia lahe riikide elanikest ei ole põliselanikud. Nad on “välismaalased”, peamiselt Lõuna-Aasiast, Indiast, Sri Lankalt, Pakistanist ja mujalt. Kui me räägime nende riikide tulevasest poliitikast, kipume neid inimesi eirama, just nagu polekski neid olemas. Aga nendega tuleb igal juhul arvestada, kui tahame analüüsida sellist tulevikku, milles on eksporditud viimne kui tilk naftat. Kas nad vajavad siis enam töölisi? Ükskord saabub päev, mil nad välja astuvad, suu lahti teevad ja endale poliitilisi õigusi nõuavad.

Seega tormilised ühiskondlikud muutused pole kaugeltki vaibumas. Kuid kas nafta on Lähis-Ida piirkonnale needus või õnnistus? Näiteks usuvad Iraagi Kurdistanis paljud, et see sillutab teed iseseisvusele.

Väga mitmes mõttes on see vara. Need, kes on võimul Iraagi Kurdistani piirkondlikus valitsuses, kontrollivad ka naftakaubandust. Kuid Kurdistani sõltumatus ripub ära veel õige mitmest eeltingimusest. Näiteks sõltub see sama palju sellest, mis tuleb väljast, kui sellest, mis tuleb seest. Me peaksime arvestama, et Kurdistanil pole pääsu merele, nii et nad vajavad väljapääsuks teiste luba. Mina näiteks ei näe iseseisvuseks võimalust, kui Iraan või Türgi sellele rohelist tuld ei näita. Kui Türgi ei lase neil naftat eksportida, kui Iraak, Iraan ja Süüria neile rohelist tuld ei näita, siis ma küll ei usu, et see teoks saab.

Ma usun, et iseseisvuspüüdlusi tuleks käsitada valitseva Kurdistani Demokraatliku Partei ellujäämisstrateegia võtmes, mis püüab toime tulla äärmiselt raske majandusliku ja poliitilise olukorraga. See, mida mina näen, ei ole midagi sellist, mida ma isiklikult tahaksin näha, vaid see, mida ma saan järeldada konkreetsete faktide põhjal.

Me peaksime arvestama, et Kurdistanil pole pääsu merele, nii et nad vajavad väljapääsuks teiste luba. Mina näiteks ei näe iseseisvuseks võimalust, kui Iraan või Türgi sellele rohelist tuld ei näita.

Lisaks ma ei usu, et võimalik iseseisvus tooks tingimata suuremaid vabadusi tavalistele Iraagi Kurdistani elanikele või tagaks parema elu neile, kes ei ole rahvuselt kurdid. Iseseisvuse saavutamisel teeb Masud Barzani kõik, mida vaja, et kindlustada oma võim eriti Erbilis, muu hulgas ka opositsiooni vaigistades. See muudaks, ma kardan, kogu Kurdistani üheks väikseks autoritaarseks riigiks. Sellepärast ei olegi teised kurdi parteid nii väga iseseisvust taotlenud: küllap nad kujutavad ette, mis juhtuks pärast iseseisvuse väljakuulutamist.

Nafta on loomulikult needus, aga see ei pea veel tähendama, et nafta puudumine oleks eriline õnnistus. Kõik sõltub ju ikkagi sellest, kuidas kasutada ära tulu, mida nafta toob.

Kas te usute, et Lähis-Ida piirid hakkavad muutuma?

Mitte ainult Lähis-Ida, vaid üldse kogu maailma piirid on kunstlikud ja võivad küllaltki kergesti muutuda. Õieti nad lausa on määratud muutuma: me oleme ju näiteks näinud, kui sageli on viimase saja aastaga muutunud piirid Euroopas. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide piirid märkisid osaliselt maha koloniaalvõimud, aga see ei tähenda veel automaatselt, nagu oleksid Lähis-Ida piirid vähem stabiilsed. Oluline on siinkohal silmas pidada, et kui Alexandretta³ välja jätta, ei ole Lähis-Ida riikidevahelised piirid alates 1920. aastatest enam muutunud, samal ajal kui Euroopas on neid samal ajal muudetud ma ei teagi kui palju kordi.

Ma usun, et piirid on loomu poolest küll kunstlikud, kuid siiski elavad institutsioonid, nii et kui need juba kord paika pannakse, siis elavad nad edasi lakkamatus muutumises. Samamoodi muutub lakkamata nende tähendus mõlemal pool piiri elavatele inimestele. Näiteks Euroopas on viimastel aastakümnetel piirid kardinaalselt muutunud. Võib-olla kulub veel sada aastat ning me vaatame üldse sellele ajastule, mil leidsid aset tülid ja verised võitlused piiride pärast, kui lihtsalt perioodile ajaloost.

Aga siiski, kas praeguste tõekspidamiste juures poleks loogiline, et nii suurtel rahvustel nagu kurdid oleks oma riik?

Jah, seda küll, kuid kurdi riigi reaalne loomine, eriti Süürias, mis ulatuks Afrini kantonist läbi Lõuna-Türgi Iraanini välja, on kahtlemata tohutult keerulisem kui sellest kõnelemine. See sõltub väga paljudest teguritest. Need, kes kergekäeliselt väidavad, et kurdi riik on kohe sündimas, peaksid arvesse võtma tervet hulka tingimusi. Kui need tingimused on täidetud, siis loomulikult kurdi riik ka sünnib. Aga kui minu käest küsida, kas need tingimused on nähtavas tulevikus täidetavad, siis vastan ma kindlasti eitavalt.

Räägime veidi meetoditest. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika teemade arutamisel ja analüüsimisel võib täheldada teadlaste töös mõningaid iseärasusi. Nimelt jääb informatsioon sageli rangelt kontrollitava ajakirjanduse, sõdade või konfliktide, salajaste lepingute ja liitude sõlmimise tõttu avalikkuse eest varjule. Võrreldes läänega ei ole miski nii otsene ja vahetu ning asjad võivad kiiresti muutuda. Muu hulgas takistab selline turbulents vähegi selgete välispoliitiliste doktriinide kujunemist ja kujundamist. Ka orientalism, ehk pealesurutud eeldused pole kasuks. Kuidas on mõistlik Lähis- Ida analüüsida?

Paljud poliitilised otsused langetatakse kinniste uste taga ja avalikkus ei tea neist midagi. Meie ette jõuab ainult väga piiratud teave, jäämäe tipp. Uudiseid tsenseeritakse, et inimestel tekiks arusaam, mis neil peaks valitseva partei või rühmituse arvates tekkima. Nii et me peame jälgima uudiseid kriitilise meelega ja enne uskumist iga asja üle kontrollima. Me peame silmad pärani lahti hoidma. Lisaks peame väga hoolikalt ajalugu uurima, et toimunust õigeid järeldusi teha. Me peame alati teadma, millisel ajaloolisel taustal praegused sündmused aset leiavad. Toimuvast korraliku pildi saamine nõuab päris tublit pingutust.

Inimesed kipuvad seetõttu arvama, et Lähis-Ida sõjad tulenevad usulistest erinevustest. Tegelikult kaaluvad konfliktid torujuhtmete välja pakutud trasside üle palju enam kui usulised erinevused. Aga keegi ei suuda veenda inimesi surema torujuhtme nimel.

Nii ei võtnud te ka meie seminaril Bilgi Ülikoolis, kus keskendusime Süüria konflikti analüüsile, seisukohta, kas aprillikuises keemiarünnakus Khan Shaykhunis Süürias oli see Assadi valitsus, kes keemiarelva kasutas. Suurem osa Euroopast oli jõudnud režiimi juba ägedalt hukka mõista. Miks teie järeldustesse ei laskunud?

Mina ei ole poliitik. Mina tõstatan küsimusi ja niisugustes asjades tuleb alati olla väga hoolikas. Pealegi, milleks kiirustada? Meil ei ole seniajani usaldusväärset teavet, mis seal tegelikult juhtus. Selle konkreetse juhtumi puhul tekitasid tublisti muret salvestused, mille olid teinud nõndanimetatud valgekiivrid⁴. Nad on lausa kurikuulsad niisuguse propaganda poolest. Nagu ka režiim, mille puhul võib lisada, et rünnak oli ajastatud äärmiselt ebaloogilisele ajale. Arvan, et ka Trumpi administratsioon teadis seda, aga kasutas olukorda siseriikliku poliitika tarvis ära.

Rahvusvaheliste suhete seletamisel tundub praegu olevat populaarne teooria jälle realism. Minu arust on see natuke puudulik, sest riigid ilmselgelt ei tegutse ainult ratsionaalselt. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ei piisa vaieldamatult sellest sugugi kõige seletamiseks. Milliste teguritega peavad analüütikud Lähis-Ida puhul arvestama? Kas Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimusi on üldse võimalik analüüsida, kui ei olda põhjalikult kursis näiteks sisepoliitikaga?

Realism on puudulik, sest see pimestab. Me peaksime tarvitama teisi teoreetilisi vaatenurki, sest maailmapoliitika tegelik pale, mida me püüame mõista, on väga keeruline, mitmekihiline ja -tahuline ning lakkamatult muutuv tänu arvukatele muutujatele. Kõige selle käsitlemine ainuüksi rahvusriigi seisukohast ei ole piisav. Lisaks ei langeta riigid ratsionaalseid valikuid ja seda mitte ainult Lähis-Idas, vaid ka läänes. Nad tekitavad segadust ja kaost ning ütlevad siis, et peame seda parandama. Anarhiat, sõda ja ebastabiilsust põhjustavad riikide langetatud valed otsused. USA poliitika Iraagis ja Saudi Araabia poliitika Jeemenis põhjustavad ebastabiilsust. Samasuguse õppetunni saime araabia ülestõusudega.

Näiteks Süürias oleks vaja ühtainsat väga lihtsat asja: tuleks kehtestada relvarahu. Kogu jutt poliitilistest muutustest, režiimist ja kõigest muust võib selle kõrval oodata. Ma ei tunne sugugi kaasa Assadi režiimile ega ühelegi inimesele, kes seda pooldab, aga me peame sellega mingisuguse kokkuleppe sõlmima.

Paljud ütlevad, et Assad peab minema, aga tegelikult mõtlevad rohkem, et Putin peab piirkonnast kaduma…

Aga Putin on seal kohal, Khamenei on kohal ja seega Assad püsib edasi. Nii lihtne see ongi. Kui ajada nad jõuga minema, peavad tavalised inimesed selle eest väga ränka hinda tasuma.

On arvatud, et kui islamis jõuab kätte reformatsiooniaeg, siis kaob ka terrorism. Oleks see teie arvates nii?

Meil on praegu tegemist väga keerulise olukorraga, milles paljud inimesed ja jõud tegutsevad väga erinevatel motiividel. Ma ei näe kuigi tugevat seost Lähis-Ida sündmuste ja religiooni vahel. Seda laadi sõdades on religioosne retoorika alati omal kohal olnud. Kõige lihtsam viis panna inimesed poliitilisel eesmärgil surma tormama on lubada neile elu pärast surma – ja sellist lubadust ei saa anda ükski poliitik. Selles mõttes on religioosne retoorika asendamatu. Inimesed kipuvad seetõttu arvama, et Lähis-Ida sõjad tulenevad usulistest erinevustest. Tegelikult kaaluvad konfliktid torujuhtmete välja pakutud trasside üle palju enam kui usulised erinevused. Aga keegi ei suuda veenda inimesi surema torujuhtme nimel. Kui mähkida oma narratiiv religioossesse retoorikasse, siis on oma seisukohti palju hõlpsam õigustada.

Autoritaarsed režiimid muutuvad veel autoritaarsemaks, et püsida võimul ja hoida ühiskonda kontrolli all. Nii et nad suhtuvad veel närvilisemalt vähimassegi ühiskondlikku liikumisse, mis võiks režiimile kuidagi ohtu kujutada.

Niisiis ka teie meelest on sellised teooriad nagu nõndanimetatud šiiitide poolkuu jt liiga lihtsakoelised ja te peate nende sõdade olulisimaks põhjuseks võimalike naftatorujuhtmete trasse?

Loomulikult on need liiga lihtsakoelised. Need on nagu värvikiht seina peal, mille all on ju veel krunt, mört, tellised ja nii edasi. Tegelikkuse mõistmiseks tuleb asju detailsemalt vaadata. See ei tähenda, et religioossel retoorikal ei oleks üldse mingit tähtsust, aga me peame selgelt teadvustama, et selle taha varjatakse tegelikkust. Torujuhtmed aitavad kõike palju paremini seletada. Me peaksime neile keskenduma, sest need tekitavad väga huvitavaid seoseid praeguste kriiside taga ja neil ei ole kohe mitte midagi pistmist religiooniga. Nii tahavad üsna paljud piirkonna riigid eksportida naftat Euroopasse ja seepärast võitlevadki trasside pärast teiste territooriumidel. Et mõista Katari taotlusi Süürias, tuleb aru saada maagaasi probleemistikust. Ma usun, et Süürias ja selle ümber käivate võitluste lahutamatu osa on seotud torujuhtmestrateegiaga. Loomulikult tunneb Iraan väga suurt huvi, et jõuda oma torujuhtmega Euroopa turule, mis ühtlasi on ambitsioon, mis valmistab muret venelastele … Igal juhul on nafta geopoliitika üks tähtsamaid asju, millega me peame arvestama.

Milliseks kujuneb piirkonna tulevik?

Ma olen lähituleviku osas väga pessimistlik. Autoritaarsed režiimid muutuvad veel autoritaarsemaks, et püsida võimul ja hoida ühiskonda kontrolli all. Nii et nad suhtuvad veel närvilisemalt vähimassegi ühiskondlikku liikumisse, mis võiks režiimile kuidagi ohtu kujutada. Arvata võib, et piirkonnas valitseb lähiaastatel lakkamatu häireseisund. See lämmatab loomulikult igasugused demokraatlikud liikumised, mis elavad juba praegu üle näguripäevi. Piirkonnas tervikuna võib samal ajal ehk oodata suuremat selgust. Nähtavasti asub juhtpositsioonile Saudi Araabia, mis ei lase enam Kataril liiga agaralt tegutseda. Saudi Araabia, Egiptuse ja Iisraeli telg muutub selgemaks. Samal ajal Türgi tegutsemisruum kahaneb. Sündmuste käik Süürias ja Ankara valearvestused on Türgi Lähis-Idas selgelt nurka surunud. Ma kardan küll, et lähitulevik ei tõota Türgile midagi head.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane