Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides

Käesoleva artikli jaoks vajalikku uurimistegevust toetas Euroopa Teadusnõukogu grant Venemaa Föderatsiooni tänapäevaste rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste kontseptsioonide uurimiseks. Artikli ingliskeelne versioon ilmub Eesti Välispoliitika Instituudi aastaraamatus.

Jugoslaavia pommitamine 1999. aastal (niinimetatud Kosovo interventsioon) tähistas veelahet NATO ja Venemaa Föderatsiooni suhetes, tuues kaasa tagajärgi, mida on tunda tänini. Venemaal kinnitas konflikt külma sõja ajast pärit veendumist, et NATO kujutab endast geopoliitilist ohtu ning on loodud võitlemaks Venemaa huvide vastu. Kosovo interventsioon käivitas ühtlasi ägeda debati rahvusvahelise õiguse küsimustes: millal on sõjalise jõu kasutamine vastavalt ÜRO põhikirjale legaalne ja kas vastav jus ad helium õigus vajab mingit reformi?

ÜRO diplomaadid on väitnud, et rahvusvaheline õigus on metafooriliselt “rahvusvaheliste suhete keel”.¹ Alates Rahvasteliidu loomisest 1919. aastal ja Kelloggi-Briandi pakti sõlmimisest 1928. aastal on sõjalise jõu kasutamise legaalsus ja kollektiivse julgeoleku ülesehitus olnud rahvusvahelise õiguse põhiküsimused. Väide, et rahvusvaheline õigus on rahvusvaheliste suhete keel, tähendab loomulikult normatiivse seisukoha võtmist. Rahvusvaheline õigus ei pea olema selline keel ja see ei pea olema ka sugugi tähtsaim rahvusvaheliste suhete keel. Realistide silmis on rahvusvaheliste suhete keel endiselt võitlus võimu pärast.

Siiski on rahvusvaheliste suhete kollektiivse julgeoleku aspektide analüüsimisel keelemetafoori kasutamine päris tulus. Globaalseid keeli kõneldakse tavaliselt mitmes “murdes”. Käesolev analüüs keskendub Venemaa “murdele” ehk juhule, kui Venemaa kõneleb rahvusvahelise õiguse keelt.

Venemaa võttis hiljaaegu vastu kolm tähtsat välispoliitilist, riikliku julgeoleku ja sõjalise strateegia dokumenti. Välispoliitika kontseptsioon kinnitati 12. juulil 2008, riikliku julgeoleku strateegia 12. mail 2009 ning sõjaline doktriin 5. veebruaril 2010. Neile dokumentidele on ühine ulatuslik, kohati isegi barokselt lopsakas viitamine rahvusvahelisele õigusele. Näiteks välispoliitika kontseptsioon toonitab rahvusvahelise õiguse tähtsust vähemalt kolmeteistkümnel juhul. Dokumentide üldilme on väga selge: Venemaa peab ennast riigiks, mis hindab väga kõrgelt rahvusvahelist õigust, ning näeb samas mujal, eriti USA puhul, ärevust tekitavaid unilateraalsuse märke ja rahvusvahelise õiguse rikkumisi.

Nagu elus ikka, võib see, mida keegi endast arvab ja mida arvavad temast teised, mõnevõrra erineda.

Rahvusvahelise õiguse tähtsust rõhutavad ka teised riigid ja riikide blokid. Näiteks Euroopa Liidu konsolideeritud lepingu 3. artikli 5. lõik toonitab, et EL toetab “rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”. USA president Barack Obama rõhutas oma Nobeli auhinnakõnes samuti rahvusvahelise õiguse tähtsust. Ometi ületab rahvusvahelise õiguse toonitamine mainitud Venemaa dokumentides intensiivsuselt ja arvult Lääne vastavaid kinnitusi.

Aga nagu elus ikka, võib see, mida keegi endast arvab ja mida arvavad temast teised, mõnevõrra erineda. Vähemalt Ida-Euroopa eliidi seas ei ole Venemaal praegu sugugi rahvusvahelise õiguse kaitseingli mainet. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt ei kattu ka Venemaa enesekuvand (mida kajastavad mainitud kolm dokumenti) ja tema kuvand mitmes Euroopa riigis. Vene Föderatsiooni isegi süüdistatakse osaliselt samades rikkumistes, mida Moskva paneb süüks USA-le: liiga kerge kaldumine jõupoliitika kasutamisele, rahvusvahelise õiguse valikuline kasutamine, surve avaldamine nõrgematele naabritele.

Loomulikult võib ka olla, et negatiivse kuvandi taga seisab osaliselt tõik, et Ida-Euroopa eliit kaldub ajaloolistel põhjustel suhtuma Venemaasse kriitiliselt sõltumata sellest, mida Venemaa ette võtab. Kuid objektiivsema pildi saamiseks võib vaadata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Venemaa on seal heas kirjas peamiselt vaid selle poolest, et Venemaa valitsus tunnistab kohtu otsuseid. Kuid inimõiguste rikkumiste iseloom ja Strasbourgi kohtusse jõudvate juhtumite tohutu arv loovad Venemaast piirkondliku rahvusvahelise inimõiguste normistiku järgijana üsna negatiivse mulje. Ka OSCE on korduvalt kritiseerinud õigusriigi ja demokraatia olukorda Venemaal. Aga mõistagi võib ka väita – nagu Venemaal mõnikord on ka tehtud -, et needki organisatsioonid on mingil moel “kallutatud”.

Milles peitub Venemaa enesekuvandi ja tema kuvandi välismaal erinevuse põhjus, kui me peame silmas rahvusvahelist õigust? Käesoleva artikli eesmärk on lähemalt kaaluda Venemaa väidet, et ta austab eriliselt rahvusvahelist õigust, ning seada see väide ajaloolisse ja võrdlevasse perspektiivi. Perestroika aegadel küsiti teravmeelselt: kui võim kuulub rahvale, siis kellele ta tegelikult kuulub? Me võime selle küsimuse nüüd ümber sõnastada: kui Venemaa viitab rahvusvahelisele õigusele, siis millele ta tegelikult viitab?

Ulatuslik viitamine rahvusvahelisele õigusele

Illustreerime kõigepealt eeltoodud sissejuhatavaid märkusi mõningate konkreetsete näidetega. Kui alustada Venemaa Föderatsiooni välispoliitika kontseptsioonist, siis see kinnitab, et “sunnimeetmed sõjalise jõu kasutamisega ÜRO põhikirjast ja Julgeolekunõukogust mööda minnes ei ole suutelised kõrvaldama konfliktide aluseks olevaid sügavaid sotsiaal-majanduslikke, rahvustevahelisi ja muid konflikte, õõnestavad rahvusvahelise õiguse aluseid…”.

Sama dokumendi kohaselt ilmneb maailmas kalduvus “rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete eiramisele üksikute riikide ja riikide rühmade poolt. Venemaa astub välja selle eest, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid oleksid nende mõistmise ja rakendamise seisukohalt tõeliselt universaalsed. […] Püüded vähendada suveräänse riigi osa rahvusvaheliste suhete alustpaneva elemendina, võtta kasutusele komme jagada riike eri õiguste ja kohustustega kategooriateks sisaldavad endas rahvusvahelise õiguskorra õõnestamise ning omavolilise suveräänsete riikide siseasjadesse sekkumise ohtu.”

Kui mõned riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid siiski otsustavad rikkuda rahvusvahelist õigust, toob see kaasa Venemaa negatiivse reaktsiooni:

“Rahvusvahelise õiguse järgimine on tähtis meie riigi, tema kodanike ja juriidiliste isikute huvide kaitsmisel. Venemaa kavatseb: kindlustada rahvusvaheliste suhete osapoolte rahvusvaheliste kohustuste järgimise nii Venemaa kui kogu rahvusvahelise kogukonna ees; võidelda rahvusvahelise õiguse rikkumistega riikide, rahvusvaheliste  organisatsioonide,  vabaühenduste ja eraisikute poolt.”

Venemaa peab ennast riigiks, mis hindab väga kõrgelt rahvusvahelist õigust, ning näeb samas mujal, eriti USA puhul, ärevust tekitavaid unilateraalsuse märke ja rahvusvahelise õiguse rikkumisi.

Lisaks annab välispoliitika kontseptsioon mõista, et rahvusvahelist õigust rikkuvad riigid ei peaks püüdma õigustada oma samme “rahvusvahelise õiguse loova tõlgendamisega”. Dokumendi kohaselt on Venemaal kavas: “seista vastu üksikute riikide või riikide rühmade katsetele revideerida rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud norme, mis on väljendatud universaalsetes dokumentides -ÜRO põhikiri, 1970. aasta rahvusvahelise õiguse põhimõtete deklaratsioon seoses riikide sõbralike suhete ja koostööga vastavuses ÜRO põhikirjaga, samuti 1975. aasta OSCE lõppakt. Rahvusvahelisele rahule ja õiguskorrale on eriti ohtlik selliste rahvusvahelise õiguse väga tähtsate normide ja põhimõtete omavoliline tõlgendamine üksikute riikide poliitilist konjunktuuri ja huve silmas pidades, nagu jõu kasutamisest ja jõuga ähvardamisest loobumine, rahvusvaheliste vaidluste rahumeelne lahendamine, riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, rahvaste enesemääramise õigus, samuti katsed näidata rahvusvahelise õiguse rikkumisi selle “loova” tõlgendamisena. Selline tegevus nõrgestab rahvusvahelise õiguse tuuma ja tekitab selle autoriteedile korvamatut kahju.”

Tänapäeva rahvusvahelise õiguse kõige erutavam küsimus on sõjalise jõu kasutamise reguleerimine. Pärast ÜRO põhikirja kehtima hakkamist 1945. aastal on riigid väga mitmepalgeliselt tõlgendanud jõu kasutamise keelu (põhikirja 2. artikli 4. lõige) ainukest erandit, nimelt õigust enese kaitsmisele (artikkel 51). Venemaa seisab enesekaitse kontseptsiooni laiendamise vastu. Venemaa “peab ÜRO põhikirja 51. artiklit adekvaatseks ja revideerimisele mittekuuluvaks õiguslikuks aluseks jõu kasutamisele enese kaitsmisel, sealhulgas selliste rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtude tingimustes, nagu rahvusvaheline terrorism ja massihävitusrelvade levik”.

Teise dokumendi, riikliku julgeoleku strateegia, kiitis president heaks 12. mail 2009. aastal ja see kehtib 2020. aastani. Kahe dokumendi vahele jäi ligikaudu üks aasta. Kuid 2008. aasta augustis toimus Gruusia ja Venemaa vahel sõda. Kui 2008. aasta dokument peab rahvusvahelist õigust enesestmõistetavaks, siis 2009. aasta strateegia asub äraootavamale seisukohale, mööndes, et olemasolevad juriidilised instrumendid ja mehhanismid pole täiuslikud.² Põhipositsioonid jäid siiski samaks: Venemaa toetab rahvusvahelistes suhetes õigusliku korra valitsemist ning ajab oma välispoliitikat rangelt rahvusvahelise õiguse raamistikus. Venemaa kritiseerib jätkuvalt seda, et NATO on laienenud tema piirideni ja on ebaseaduslikult võtnud endale ülemaailmseid funktsioone, niisiis asju, mida tuleks ajada ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu. Strateegia kinnitab, et Venemaa soov teha NATOga koostööd sõltub sellest, kas sõjaline allianss austab oma tegevuses rahvusvahelist õigust või mitte.

Lõpuks tuleb lühidalt ära mainida ka kolmas dokument, 5. veebruaril 2010 kinnitatud Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin. Selle ehk tähtsaim osis on Venemaa sõjalise jõu kasutamise legaalsuse kontseptsioon. Sõjalise doktriini 20. punkt loetleb sõjalise jõu kasutamise juhud, mida Venemaa peab legaalseks: enese kaitsmine agressiooni vastu, jõu kasutamine ÜRO Julgeolekunõukogu või teiste kollektiivse julgeoleku struktuuride sanktsiooniga rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks ning Venemaa kodanike kaitsmine välismaal. Dokumendi kohaselt tõlgendatakse kõiki neid juhte “kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide ning Venemaa Föderatsiooni rahvusvaheliste lepingutega”.³ Veidi hiljem täpsustatakse, et Venemaa kodanike kaitsmine välismaal tähendab nende kaitsmist “sõjalise rünnaku” eest.⁴

Milliseid rahvusvahelise õiguse aspekte riigid rõhutavad?

Ajalooliselt on rahvusvaheline õigus arenenud teatavate etappidena. Nii on selle arengu peamised tähised olnud 1648. aasta Vestfaali rahu, 1815. aasta Viini kongress, 1919. aasta Versailles’ rahuleping ning lõpuks ÜRO loomine 1945. aastal. Midagi märkimisväärset juhtus ka aastail 1989-1991, eriti Ida-Euroopas, aga nende muutuste täpsed rahvusvahelis-õiguslikud tagajärjed pole veel selged. Kas Ida-Euroopa demokraatlikud revolutsioonid muutsid midagi rahvusvahelises õiguses? Kahtlemata oli Ida-Euroopa muutustel oluline mõju Euroopa piirkondliku rahvusvahelise õiguse arengule – nii Euroopa Liidule, Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse süsteemile kui ka OSCE-le. Aga kas Ida-Euroopa demokraatlikud revolutsioonid muutsid midagi olulist üldises rahvusvahelises õiguses? Aus, lepingute tekstile orienteeritud vastus peab kõlama: ei, õieti suurt midagi. Nii kukkus ÜRO juba ammu kavandatud reform 2005. aastal taas läbi. Lisaks suundus Lääne tähelepanu pärast 11. septembri sündmusi demokraatia ja inimõiguste probleemidelt peamiselt terrorismivastasele tegevusele, see tähendab proaktiivselt tegevuselt reaktiivsele.

Põhimõtteliselt võitis 1990. aastatel taas pinda Kanti kontseptsioon, et rahvusvaheline kogukond peab koosnema demokraatlikest vabariikidest.

1990. aastatel püüdsid mõned optimistlikud õpetlased kanda Ida-Euroopa demokraatlike revolutsioonide efekte üle rahvusvahelisse õigusse. Nii väitis näiteks New Yorgi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Thomas M. Franck pöördelise tähtsusega artiklis, et rahvusvaheline õigus on hakanud tunnustama “tärkavat demokraatliku valitsuse õigust”.⁵ (Varasemate sajandite suveräänsusekeskne rahvusvaheline õigus oli väitnud, et see, millise vormi mõne riigi valitsus valib, on ainult tema enda asi ja kellelgi teisel pole õigust sellesse sekkuda.) Teises tähelepanuväärses artiklis väitis rahvusvahelise õiguse professor Anne-Marie Slaughter (praegu USA riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna juht), et liberaalse riigikorraga riigid moodustavad rahvusvahelises kogukonnas erilise privilegeeritud usaldusringi, mille liikmed austavad teistest enam rahvusvahelist õigust ning kalduvad teistest enam lahendama tüliküsimusi rahumeelselt.⁶ Põhimõtteliselt võitis 1990. aastatel taas pinda Kanti kontseptsioon,⁷ et rahvusvaheline kogukond peab koosnema demokraatlikest vabariikidest. Veel üks rahvusvahelise õigusega tegelev USA teadlane, Fernando Tesón, pooldas jõuliselt interventsioone inimõiguste ja demokraatia nimel ning sanktsioone türanlike režiimide suhtes.⁸ Mõned esitasid üleskutse luua demokraatlike riikide liit, mis olnuks alternatiiv ÜRO-le, mis kaldub tunnustama kõiki riike sellistena, nagu nad on (liikmesriikideks on näiteks Põhja-Korea ja Sudaan). Neis arvamustes ja arengutes võib näha mõningat tausta Venemaa välispoliitika kontseptsioonis esinevale kurtmisele riikide “eri õiguste ja kohustustega kategooriateks” jagamise üle.

Otsustava tähtsusega filosoofiline dilemma on väljendunud selles, kas käsitleda rahvusvahelist õigust riikide või üksikisikute õiguste seisukohalt. Tänapäeval kujutab enamik rahvusvahelise õiguse teoreetilisi käsitlusi nende kahe seisukoha kompromissi. Riik on endiselt rahvusvahelise õiguse keskne subjekt, kuid tavaliselt tõstetakse ka üksikisik rahvusvahelise õiguse subjekti staatusse. Siiski pole üleminek rahvusvahelise õiguse täielikult riigikeskselt käsitluselt käsitlusele, mis hõlmab ka üksikisikuid ja mitteriiklikke jõude, olnud kaugeltki üleüldine. Pealegi ei anna ka nii riikide kui ka üksikisikute tunnistamine rahvusvahelise õiguse subjektideks vastust küsimusele, mida võtta ette konkreetses olukorras, kui otsuselangetajal tuleb valida riigi ning tagakiusatud üksikisikute või inimrühmade õiguste vahel. Mida silmatorkavamalt Venemaa välispoliitilised dokumendid toonitavad “rahvusvahelist õigust”, seda vähem rõhku asetavad nad “inimõigustele” (kui rahvusvahelise õiguse eriosale). Kui dokumendid mainivad “inimõigusi”, kritiseerivad nad tavaliselt ühtlasi “topeltstandardeid” nende rakendamisel, millega sisuliselt öeldakse, et need, kes soovivad Venemaad kritiseerida, peaksid kõigepealt vaatama enda õuele.

Mitmed Venemaa tunnustatud rahvusvahelise õiguse õpikud ei ole seniajani kuigi innukalt soovinud tunnistada üksikisikuid rahvusvahelise õiguse subjektiks.⁹ Asi ei ole ainult selles, et rahvusvahelise õiguse teoreetilised kontseptsioonid kipuvad Venemaal olema pigem riigikesksed (nagu Grotiusel) kui üksikisikukesksed (nagu Kantil).¹⁰ See iseenesest ei lahkneks ülemaailmsest põhivoolust: ka Lääne teoreetilised käsitlused lähtuvad samast eeldusest. Aga sellest hoolimata sõltub palju sellest, kuidas konkreetses riigis käsitletakse riiklust. Kas riik on mõeldud kodanike teenimiseks või on see omamoodi hegellik absoluut, eesmärk iseeneses ja antud kogukonna kõrgeim (kohustuslik) väärtus? Just see küsimus on keskne tänastes aruteludes selle üle, kes rikub ja kes austab rahvusvahelist õigust. Liberaalsest seisukohast tekib küsimus, et kui “rahvusvaheline õigus” on loodud eetiliselt vaieldavatel eeldustel (mis riigi suveräänsuse kontseptsiooni kaudu võib põhimõtteliselt võimaldada riigi enda kodanike tapmist, tagakiusamist või represseerimist), siis miks muuta selle järgimine lausa fetišiks?

Tänapäeva rahvusvahelise õiguse kõige erutavam küsimus on sõjalise jõu kasutamise reguleerimine.

Rahvusvahelise õiguse liberaalse kontseptsiooni kritiseeritavaimaks seisukohaks on tõik, et selle peamine eesmärk ei ole õigluse, vaid pigem rahu tagamine. Isegi ebaõiglane rahu võib olla parem kui vägivaldne ristiretk liberaalse õigluse (või ka sotsialistliku revolutsiooni või mõne muu ideoloogia) nimel. Demokraatiameelsed või humaansetel kaalutlustel ette võetud interventsioonid võivad paista liberaalsetele doktrinääridele kõlbeliselt õiged, kuid rahvusvahelise rahu, korra ja stabiilsuse seisukohalt võivad need olla väga destruktiivsed. Nad võivad tekitada kahjuliku mulje, et liberaalsetele riikidele on “kõik lubatud”. Need riigid on erandlikud ja kui nad ei täida kirja pandud rahvusvahelist õigust, tähendab see selle rikkumist ning pretsedenti teistele. Muu hulgas annavad sellised interventsioonid halba eeskuju mittedemokraatlikele või vähemdemokraatlikele suurriikidele (kel enda sisemaise mitteliberaalse õiguskontseptsiooni tõttu võib nagunii olla palju väiksem usk rahvusvahelisse õigusse).

Igal juhul võib öelda, et kui Venemaa rõhutatult viitab rahvusvahelisele õigusele, viitab ta sellele nii, nagu oleks see tardunud 1945. aastasse. See lähenemine on rangelt tekstilis-formaalne ning seab selgelt suveräänsuse kõrgemale kohale kui inimõigustealase interventsionismi. Tõstes kilbile (1945. aasta) rahvusvahelise õiguse, annab Venemaa lisaks märku oma eitavast seisukohast IdaEuroopa 1989.-1991. aasta demokraatlike revolutsioonide tulemuste kodifitseerimise suhtes rahvusvahelisse õigusse. Venemaa on seisukohal, et see, mida Lääs või Euroopa (miinus Venemaa) võib poliitiliselt väärtuslikuks pidada, ei ole tingimata universaalne. Veel enam, sellest ei pea sugugi saama uut rahvusvahelist õigust, mis oleks kõigile siduv.

Tuleb möönda, et puhtalt formaaljuriidilise loogika seisukohast on Venemaa seisukoht õige tugev: ehkki Ida-Euroopa 1989.-1991. aasta revolutsioonide vaim on jõudnud Euroopa (s.t piirkondlikku) rahvusvahelisse õigusse, ei ole seda seniajani muudetud edukalt universaalseks. Rahvusvahelise õiguse aluseks on endiselt riikide üksmeel ning reforme ei saa ette võtta ilma üksmeelse heakskiiduta. Venemaa ise on Euroopa/Lääne piirkondliku rahvusvahelise õiguse korraldusse poolenisti kaasatud (Euroopa Nõukogu, OSCE), poolenisti aga mitte (NATO, EL).

Viimase aja kõige märkimisväärsem katse juurutada kantilikku (inimõigustepõhist) mõju rahvusvahelise õiguse grotiuslikku (riigikesksesse) traditsiooni oli aruanne, mille koostas 2004. aasta detsembris ÜRO peasekretäri ohtude ja muudatuste kõrgetasemeline paneel (selles paneelis esindas kogu Ida-Euroopat üksinda Venemaa endine peaminister Jevgeni Primakov). Esiteks ütles aruanne selgelt, et tänapäeval ei saa suveräänsus olla enam absoluutne: “Millised arusaamad ka ei valitsenud siis, kui Vestfaali süsteem tõstis esiplaanile riikliku suveräänsuse mõiste, on tänaseks selge, et riigil lasub kohustus kaitsta oma rahva heaolu ning täita oma kohustusi rahvusvahelise kogukonna ees.”¹¹ Sõjalise jõu kasutamise reguleerimise kontekstis toetab aruanne Läänes alguse saanud kaitsmiskohustuse (ingl k responsibility to protect) ideed: “Me toetame tärkavat normi, mille kohaselt kehtib kollektiivne rahvusvaheline kaitsmiskohustus, mida teostab Julgeolekunõukogu, mis lubab sõjalist interventsiooni viimase abinõuna genotsiidi ja muu ulatusliku tapmise, etnilise puhastuse või rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumiste lõpetamiseks, mida suveräänsed valitsused ei suuda või ei soovi vältida.”¹²

Niisugune toetus kärbib hegellikku riikliku suveräänsuse kui absoluutse õiguse kontseptsiooni – antud kontekstis Julgeoleku-nõukogu vetoõigusega alaliste liikmete absoluutset õigust. 1945. aasta tekst ei seadnud vetoõiguse kasutamisele mingeid kõlbelisi või eetilisi piiranguid. Siiski ei väära ÜRO kõrgetasemelise paneeli toetus kaitsmiskohustuse kontseptsioonile kuigivõrd vetoõiguse kui absoluutse õiguse kontseptsiooni. Milline oleks võinud olla kaitsmiskohustuse tagajärg näiteks Jugoslaavia pommitamist 1999. aasta märtsis silmas pidades? NATO riigid vähemalt esitasid küsimuse ÜRO Julgeolekunõukogule ja võtsid selle tagasi alles siis, kui mõistsid, et Venemaa (ja võib-olla Hiina) oleksid nii või teisiti pannud veto mis tahes “Lääne” interventsioonile. Samal ajal ei vaevunud Venemaa oma seisukohta kuigi põhjalikult selgitama – vetoõigus on vetoõigus. Kui kaitsmiskohustuse doktriin oleks olnud tunnustatud juba 1999. aastal, oleks olnud vajalik uurida sellest seisukohast kõiki kriisi puutuvaid fakte. (Mõnevõrra iroonilisel moel oli kõrgetasemelise paneeli liige härra Primakov Venemaa peaminister just Jugoslaavia/Kosovo kriisi ajal 1999. aastal. Tundub, et 1999. a Vene peaminister ja 2004.a ÜRO kõrgetasemeline ekspert räägivad teineteisele veidi vastu.)

Pärast ÜRO põhikirja kehtima hakkamist 1945. aastal on riigid väga mitmepalgeliselt tõlgendanud jõu kasutamise keelu ainukest erandit, nimelt õigust enese kaitsmisele.

Kuid isegi pärast ÜRO kõrgetasemelise paneeli aruannet tuleb tõdeda, et ühelgi riigil pole õnnestunud algatada ÜRO põhikirja muutmist. Juristide silmis on ÜRO põhikiri “kõva” juriidiline dokument ning kõrgetasemelise paneeli aruanne poliitiline dokument ehk ka parimal juhul võimaliku juriidilise tähendusega “pehme” instrument. Pärast 1990. aastate ideoloogilist peataolekut on Moskva nähtavasti langetanud kindla otsuse, et ta ei ole huvitatud 1945. aasta rahvusvahelise õiguse peamiste seisukohtade revideerimisest.

Mul ei ole loomulikult kavas väita, et ÜRO põhikiri jätab inimõigused kaitsmata. Otse vastupidi, põhikiri osutab väga selgelt ja tähelepandavalt inimõigustele. Kuid kõige kriitilisemas kontekstis, milles suveräänsus ja inimõigused võivad kokku põrkuda – jõu kasutamine humaansetel kaalutlustel -, eelistab põhikirja (artikkel 2 lõik 4 ja artikkel 51) sõnastus riiklikku suveräänsust ning kõigi ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme meelevalda. Nagu teame, ei ole sugugi kõik viis liberaalsed riigid. Igal juhul on Venemaa sõnum selge: see, mida meie väärtustame (nt tugev riik, suveräänsuse kaitsmine), on ühtlasi (rahvusvaheline) õigus, samas kui see, mida kuulutab Lääs, on parimal juhul piirkondlik rahvusvaheline õigus (Ida-Euroopa võis “naasta” Läände pärast 1989.-1991. aastat), kuid üldises plaanis on jutt inimõigustest ja demokratiseerimisest kõigest Lääne poliitiline programm, mitte rahvusvaheline õigus.

Mõnikord (ja tavaliselt halvustaval toonil) öeldakse, et Venemaa on pärast Jeltsini aega muutunud revisionistlikuks riigiks. Selle õigeks või valeks pidamine sõltub vaatleja ajaloolisest vaatepunktist. Kui me peame 1989.-1991. aasta revolutsiooni normatiivseks alguspunktiks, siis jah, Putini-Medvedevi Venemaal on revisionistlikud taotlused. Kuid Venemaa väidab, et 1989.-1991. aasta revolutsiooni viljad olid kohalikud (Ida-Euroopale omased) ega ole kandunud üle universaalsesse rahvusvahelisse õigusse. Venemaa meelest koosneb rahvusvahelise õiguse tuum 1945. aasta ÜRO põhikirja hegellikust tõlgendusest. Kuidas ka kantilikud inimõiguste professorid poleks 1990. aastatel tulevikku ette kujutanud, ei ole ükski nende mõte toonud kaasa ÜRO põhikirja revideerimist. Niisugusest ajaloolisest vaatepunktist on revisionistlikud hoopis 1989.-1991. aasta järgsed liberaalsed inimõigustealased interventsionistid. Igal juhul on üha ilmsem, et Venemaa ei luba kuigi kergelt rahvusvahelise õiguse tuuma revideerimist või ümbertõlgendamist moel, mis kahjustaks (tema) riiklikku suveräänsust. Venemaa toimib nagu klassikaline status quo jõud, mis ei soovi kuidagi muuta rahvusvahelist õigust.

Kui jätta kõrvale kana ja muna küsimus, et mis siis õieti on reform ja mis vastureform, on selge, et vähemalt ühes olulises mõttes ei saa Venemaa vaadata tagasi 1945. aastasse: riigipiirid on nüüd üsna teistsugused. See on tekitanud Venemaale uue olukorra, kus mitu miljonit venelast elab välismaal. Paljud neist on ühtlasi Venemaa kodanikud. Just selles kontekstis erineb Venemaa jõu kasutamise kontseptsioon tunduvalt Nõukogude Liidu kontseptsioonist. NSV Liidul ei olnud vaja kasutada sõjalist jõudu oma kodanike kaitsmiseks välismaal, sest tal (peaaegu) polnudki välismaal elavaid kodanikke. Ainuke probleem seisneb selles, et seesama ÜRO põhikiri, mis väidetavalt tõstab riigi õigused üksikisiku õigustest kõrgemale, mida Venemaa kasutab kilbina Lääne interventsionismi vastu, ei suhtu sugugi soodsalt ideesse kasutada sõjalist jõudu välismaal asuvate kodanike kaitsmiseks.¹³ Välismaal asuvate kodanike kaitsmine ei ole sugugi üleüldiselt tunnistatud sõjalise jõu kasutamise legitiimseks põhjuseks vastavalt ÜRO põhikirjale ja tegelikult kritiseeris NSV Liit omal ajal USA, Suurbritannia ja Iisraeli samasuguseid väiteid, nimetades neid ebaseaduslikeks. Nagu näha, tempora mutantur et nos mutamur in illis. Niisiis püsib vastuolu: sõjalise jõu kasutamise osas oleme jäänud üldiselt konservatiivseks, välja arvatud juhul, kui asi puudutab meie erilisi huve (kodanikke välismaal).

Kokkuvõte

Rahvusvaheline õigus on väga tähtis kollektiivse julgeoleku tööriist ja sõjalise jõu kasutamist piirav raamistik. Seepärast on kiiduväärt, kui mõni riik toonitab selle tähtsust ja kritiseerib püüdeid sellest mööda hiilida – nagu on seda teinud Venemaa Föderatsioon oma viimase aja välispoliitilistes dokumentides. Siiski ei anna lihtsalt rahvusvahelise õiguse tähtsuse rõhutamine veel vastust küsimusele, milliseid rahvusvahelise õiguse aspekte antud riik soovib kõige enam kaitsta või milliseid arenguid peab ta ohuks. Me ei tohiks unustada, et enamik Euroopa 19. sajandi reaktsioonilisi režiime – Püha Liidu liikmed – võitlesid igasuguse poliitilise muutuse vastu argumentidega, mis tuginesid tolle aja rahvusvahelisele õigusele (loomuõigusele), ning pidasid absoluutse monarhia legitiimsust juriidiliseks printsiibiks.

Ehkki Ida-Euroopa 1989.–1991. aasta revolutsioonide vaim on jõudnud Euroopa (s.t piirkondlikku) rahvusvahelisse õigusse, ei ole seda seniajani muudetud edukalt universaalseks.

Rahvusvahelise kogukonna ees seisab endiselt raske küsimus, mil moel muuta rahvusvahelise õiguse teatavaid aspekte, kui selle kogukonna mõningates osades on muutunud normatiivsed ootused.¹⁴ Kas selleks on vaja kõigi konsensust ja kuidas seda saavutada? Kas uue korra kehtestamisel tekivad uued võitjad ja kaotajad?

Rahvusvahelise õiguse reformimise mõttes pärast külma sõja lõppu on Lääs ja Venemaa mõlemad elanud üle ühe mõõduka läbimurde ja ühe suhtelise läbikukkumise. Arengut inimõigusi puudutava õiguse vallas võib pidada suhteliseks eduks.¹⁵ Tõsi, Venemaa suhtumine (Euroopa) inimõiguste standarditesse on endiselt ambivalentne ning see teema pole kaugeltki lõpetatud. Kuid vähemalt on Venemaa liitunud Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse süsteemiga ega ole sellele selga keeranud. Lääne ja Venemaa tihtipeale vaevaline normatiivne debatt leiab juba aset uue normatiivse struktuuri raames, mille osa on ka kommunismijärgne Venemaa. Ehkki ajakirjandusest leiab arvukalt näiteid tagasilöökide kohta, on Venemaa osalemine protsessis ajaloolisest vaatepunktist juba iseenesest saavutus.¹⁶

Kollektiivse julgeoleku ning rahvusvahelise õiguse arengu osas seoses sõjalise jõu kasutamisega leidub optimismiks alust vähem. ÜRO põhikirjas visandatud üleüldine kollektiivse julgeoleku süsteem ei ole seniajani täie tõhususega toimima hakanud.¹⁷ Mitmeski mõttes on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed lihtsalt sammunud oma teed, blokeerides süstemaatiliselt üksteise algatusi. NSV Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal oli küll paljudele omajagu ootamatu, kuid ei likvideerinud täielikult kahe endise üliriigi antagonistlikke kalduvusi.

Kui 1990. aastatel oli üldse hetk, mil võinuks kanda Ida-Euroopa demokraatlike revolutsioonide saavutused üle universaalsesse rahvusvahelisse õigusse, siis ei kasutatud seda ära või oldi liiga loiud. Ida-Euroopa uued demokraatlikud riigid oleksid võinud olla aktiivsemad ja tõhusamad rahvusvahelise õiguse reformide propageerimisel, kuid nende legitiimsus ja juhtimisvõimekus oli mõnda aega tubli kahtluse all, sest arvati, et nad on elanud liiga kaua sõltuvuses.

Teiselt poolt on rahvusvahelise õiguse aluseks endiselt konsensus ja vastastikused kompromissid. Rahvusvahelist õigust ei saa kuigi hõlpsalt “ülalt” kehtestada. Selle peamised doktriinid ja lahendused on püsinud juba sajandeid. Seepärast ei olegi põhimõttelisi reforme kuigi lihtne läbi viia. Kuid kollektiivse julgeoleku ja ÜRO ajalugu näitab, et külma sõja järgse rahvusvahelise õiguse reformi suhtelise edu ja suhtelise ebaedu vahel valitseb seos. Riigid, mis austavad inimõigusi ning vähemalt püüavad olla demokraatlikud ja avatud, kalduvad üksteist rohkem usaldama ka julgeoleku mõttes. Siin peitub ka üks võimalikke vastuseid Lääne ja Venemaa tulevastele juriidilistele suhetele: Venemaa edasine demokratiseerimine ja inimõiguste austamine peaks tooma kaasa suurema usalduse ka “kõva” julgeoleku küsimustes. Juhul, kui demokratiseerimine ja inimõiguste-alase olukorra parandamine teoks saab, siis varem või hiljem vähenevad või kaovad sootuks Venemaa ja NATO antagonism ning retoorika välismaiste “rahvusvahelise õiguse rikkujate” aadressil.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane