Rahvuslus kui süüdistus

Palju on räägitud eneseusust ja positiivsest enesekuvandist kui olulisest vaimse kaitse elemendist. Selle kõigutamine on vastavalt üks oluline psühhorünnakute eesmärk. Positiivset enesekuvandit ei saa luua, manitsedes meediat, õpetlasi ja arvamuskujundajaid maalima meie minevikust ja olevikust ainult „õiget”, positiivset pilti ja kordama õigeid mantraid – ehkki nii mõnigi skeptik kardab, et psühholoogilise kaitse all mõeldakse midagi niisugust. Et sõnad – öeldud meile ja meist – vähem haavaks ja nõrgendaks, ei tule neid peljata ja vältida, vaid kriitiliselt ja kontekstitundlikult mõista.

Üks sõna, millega Eestit on löödud kodus ja võõrsil, ammu ja veel täna, on „natsionalism”, kodusemas keelevormis rahvuslus. Ajal, mil „multikultuursus” on läänemaailmas pjedestaalile tõstetud väärtus – ehkki viimasel ajal on mitmed Euroopa tipp-poliitikud kuulutanud senise multikultuursuspoliitika ebaõnnestunuks –, on sõna „rahvuslus” negatiivse varjundiga. Nõnda on sellel, mida rahvusluse all mõeldakse ja millega seda seostatakse, oluline roll meie imago kujundamisel mitte ainult teiste, vaid ka meie endi silmis.

Kuivõrd on kultuuripaljusus – elulise faktina või multikultuursuse ideoloogiana – üldse ühildatav rahvusriigi ideega? Üleilmastumisega seoses on seatud kahtluse alla ka rahvusriigi kui sellise tulevik. Kas on üldse võimalik kuulutada rahvuskultuuri ja -keele hoidmine riigi olemasolu üheks eesmärgiks – nagu Eesti põhiseadus seda teeb – ja esindada samal ajal demokraatlikku, mitmepalgelist ja avatud maailma? Vastust hägustavad klišeed ja topeltstandardid, mille taustal on nii teadlikku propagandat kui ka laiska mõtlemist.

Natsionalismi tont

„Rahvuslus” mõistena seostub tänapäeval kergesti marurahvuslusega, võõravihaga, suletud, umbse ja konservatiivse ideoloogiaga. Eriti negatiivselt kõlab mõiste „natsionalism”, kuid ka omakeelsed terminid määrduvad. Soomekeelne „kansallismielisyys” tähistab tänaseks põlissoomlaste ksenofoobseima haru poliitilist identiteeti. Vastavalt distantseeruvad sellest liberaalseid väärtusi hindavad jõud. Kuna sõna tähenduse areng on sarnane ka Eestis – ning asja ei paranda see, et mõned marginaalsed äärmuslased ise reklaamivad end rahvuslastena –, siis satume vägisi absurdsevõitu aruteludesse, kus Eesti rahvuskultuuri olemasolu õigust kaitstes tuleb samaaegselt end pidevalt kaitsta natsionalismi kahtlase kõlaga templi eest.

Üleilmastumisega seoses on seatud kahtluse alla ka rahvusriigi kui sellise tulevik.

Seejuures võib tempel olla siiralt mõeldud kriitika. Piiri on raske tõmmata, sest umbne ja suletud marurahvuslus on nähtusena olemas, ja keegi ei saa määrata täpselt, kus lõpeb oma kultuuri kaitse ja algab ksenofoobia. Kuid millegipärast kipub rahvusluse negatiivne silt külge kleepuma seda kergemini, mida väiksema rahvusega on tegemist. Suurrahvaste esindajad peavad teisi rahvusi rängalt halvustama, et sama silti ära teenida. Väikerahvaste puhul piisab selleks pahatihti oma keele kaitsmisest või isegi lihtsalt selle kasutamisest. Justkui peetaks suuri keelerühmi kuidagi rahvuslikult neutraalsemaks kui väikeseid.

Tempel mõjub, sest me ei taha end marurahvuslusega seostada. Nii kipume seda omaks võtma ja iseend süüdistama. Eestlased suhtlevad eestivenelastega tihti automaatselt vene keeles, nii mõneski olukorras tekitab püüd oma keelt kasutada süütunnet. Me oleme harjunud, et vastutuleku kohus lasub meil. Et tänases Eestis eesti keelega argielus hakkama ei saa, tähendab, et riigikeele kehtestamine avaliku suhtluskeelena pole siin veel õnnestunud. On mõeldamatu, et Soomes ei saaks hakkama soome, Rootsis rootsi või Prantsusmaal prantsuse keelega. Ometi süüdistatakse eestlasi natsionalismis enam kui eelmainituid.

Kui rahvuslus omandab negatiivse maigu, on üha raskem rääkida rahvusvahelisel areenil rahvuskultuurist kui millestki positiivsest. Sealjuures satub kahtluse alla just rahvusriikide kultuurilise identiteedi säilitamine, vähemuskultuuride aktiivset säilitamist ei peeta poliitiliselt ebakorrektseks. Selles on oma iroonia, sest Euroopas on paljud hiljuti sisserännanud vähemused terviklike rühmadena arvukamad kui rahvusriikide põhirahvused.

Miks siis ikkagi on rahvuskultuuri ja keele säilitamine ühtede jaoks loomulik ja teistele midagi, mida tuleb õigustada? Millal peetakse omakeelse, kultuuriliselt omanäolise riigi loomist ja hoidmist „natsionalismiks” ja millal mitte?

Otsene propagandasõda

„Natsionalism” kui Eesti iseolemist hurjutav tempel on tuttav nõukogudeaegsest keelepruugist, mis paraku pole tänini kadunud. Seda kasutatakse nüüdki propagandistlikel eesmärkidel, aga ka laiemalt, propaganda kaudse tagajärjena või teatud ideoloogiliste lähtekohtade mõjul. Sealjuures on otsene propaganda kergemini äratuntav ja ümberlükatav kui selle pehmemad versioonid ja kaudsed peegeldused.

Kuid ka otsesel propagandal on mõju. Selle üks räige näide ilmnes ootamatult paar aastat tagasi Soomes, kus end antifašistideks nimetav rühm hakkas materdama Eestit ja eestlasi stalinistlikult nõukogulikus stiilis. Rünnak järgnes nn pronksmehe vahejuhtumile ja seda võib sihiselguse poolest võrrelda meid tabanud küberrünnakuga. Selle kesksed sisulised elemendid olid mh okupatsiooni eitamine, eestluse seostamine natsismiga, Eesti riigi tembeldamine „fašistlikuks apartheidirežiimiks” ja isikute (sh allakirjutanu) tembeldamine fašistideks ja mainitud „apartheidirežiimi” agentideks.

Ajal, mil „multikultuursus” on läänemaailmas pjedestaalile tõstetud väärtus, on sõna „rahvuslus” negatiivse varjundiga.

Rünnak jätkus muuhulgas ajaveebides järjepidevalt paar aastat – sealjuures oma pool aastat ka Soome suurima iseseisva võrgulehe Uusi Suomi esilehelt avanevais blogides, mis said sealtkaudu hea nähtavuse ja laia lugejaskonna. Kuna esitatud väited olid absurdsed, rõhutati mõlemal pool Soome lahte aktsiooni mittetõsiseltvõetavust, osalt õigustatult. Samas võtsid kampaania algaegadel mitmed Soome ajakirjanikud propagandiste tõsiselt, nende seisukohti esitati „info tasakaalustamise” sildi all võrdväärselt tõsiste Eesti ajaloolaste või propagandistide laimuobjektide ehk fašistideks tembeldatud isikute omadega.

Sealjuures esindasid ründajad nii auväärseid institutsioone nagu Helsingi Ülikool ja Soome luterlik kirik. Kui rühm soome ja eesti haritlasi avalikult imestas, miks õpetab ülikoolis kursust nimega „Vene ja Eesti õiguspoliitika” isik, kes avalikkuses väidab, et Eesti pole riik, vaid fašistlik apartheididiktatuur, tembeldati küsijad mitmel pool sõnavabaduse vaenlasteks, neid süüdistati tsenseerimismentaliteedis (ehkki keegi ei astunud samme kõnealuse „info” keelustamiseks). Kaitsjaid laimatuile Soome avalikkuses ei leidunud.

Eliidi vaikimisest hoolimata jäid propagandistid rahva hulgas marginaalseks. Selles mõttes kampaania ebaõnnestus – Soomes nende väiteid ei usutud, samuti ei õnnestunud see, mis arvatavasti oli hirmutamise kõrval üks nende olulisemaid eesmärke – rahvustevahelise vaenu õhutamine ja pingete kasvatamine Eestis ja ehk Soomeski.

Siiski jääb igast tegevusest jälg. Kui süstemaatilise laimu objektid leiavad veel aastaid hiljem Google’i otsingumasinast oma nime all esimeste sissekannetena ridu stiilis „Eesti apartheidipoliitika ametlik kõneisik X levitab jälle fašismipropagandat”, siis võib vaid spekuleerida, milline mõju isikute imagole ja selle kaudu ka elule veebis kampaanial lõpuks on. Inimesed kipuvad suhtuma ka kõige absurdsematesse väidetesse põhimõttel „kus suitsu, seal tuld”. On inimlikult raske pidada vaba kirjasõna lausvaleks.

Seega jõuab ka mitteusutav propaganda inimeste teadvusse, ehkki lahjendatult. „Fašistist“ saab lahjendatult „natsionalist“, ning nii on Soomes ja ka mujal tembeldatud eestlasi tihti „natsionalistideks” ilma, et selleks oleks mõistuspärast alust. Aastavahetuse aegu näitas veebileht Euronews.net intervjuud Eesti peaministri Andrus Ansipiga Eesti üleminekust eurotsooni, kus reporter tõdes murelikult, et ta on kuulnud, et Eestis valitseb apartheid.

Sõna levib ja tuleb bumerangina tagasi suundadest, kust seda oodata ei osata. Kui propagandast 30% või isegi 10% „infona” rahva sekka imbub, pole see olnud asjatu.

Multikultuursus ja kollektiivsed õigused

Eelnev üksi aga ei seleta, miks natsionalismitempel meile ka väljaspool otsest propagandasõda mh meedias ja akadeemilistes ringkondades nii kergelt külge hakkab ja miks ka eestlased ise sellega ajaloo, keele ja integratsiooniga seotud debattides üksteist sildistavad. Põhjus seisneb osalt ka Lääne poolt toodud multikultuursuse idees, mis võõrastab enamuskultuuri enesekehtestuspüüdeid, vastupidiselt vähemustele. Selle kandev mõte on arusaam, et vähemuste integreerimine on kuidagi vägivaldne. See eraldamise ideoloogia, mitte rahvuskirevus iseenesest, on „multikulti” idee viimasel ajal kriitika alla saatnud.

Eestis ei arutata lahtiütlemist põhimõttest, et inimesed on seaduse ees võrdsed.

Läänepoolses Euroopas on multikultuursuse kriisi keskmes usk – sealsed ebaõnnestumise kogemused puudutavad peamiselt moslemikogukondade integreerumist. Kriisi taustal olev ideoloogia pärineb algselt Kanadast, kus filosoofid eesotsas Charles Taylori ja Will Kymlickaga on püüdnud sobitada kultuuride kollektiivse ellujäämisõiguse ideed liberaalse arusaamaga üksikisiku õigustest. Üks argument, mis õigustab riigipoolseid meetmeid kultuuride kaitseks väliste mõjude eest vajadusel üksikisiku vabadusi piirates, on see, et üksikisik ei saa areneda ega end teostada, kui tal puudub teda toetav „oma” kultuuritaust.

Arutelu lähtus prantsuse keele säilitamise püüdlustest Quebeci osariigis, kus prantsuskeelne elanikkond kartis sulandumist anglofoonsesse kultuuriruumi. Sarnaste argumentidega põhjendati ka kultuurikaitset algupärastele vähemustele nagu indiaanlastele ja inuittidele. Selles kontekstis võib riigi toetus olla ainus võimalus kultuuride ellujäämiseks, ehkki vaidlusi tekitab see, kuidas kaitstava kultuuri piirid tõmmata ja kas kultuuride kaitsmine välismõjude ja ümbritseva enamuskultuuri eest ei takista nende loomulikku arengut.

Algsest kontekstist kaugenedes on sama mõte kujunenud ideoloogiaks, mis pooldab ka sisserändajate kultuuride kaitset enamuskultuuri sulatavate mõjude eest. See ideestik on juhtinud poliitikat, mis on mitmel pool integreerumist pigem takistanud kui edendanud. Sellest on kujunenud kultuurilise eraldumise poliitika, millega Lääne-Euroopas nüüd hädas ollakse, kuid mis on mõjutanud ka suhtumist Eestisse, kus olukord on sootuks erinev.

Mitmel pool Euroopas ja Kanadas on islamistide nõudmistele vastu tulles arutatud tõsimeeli „juriidilise pluralismi” – põhimõtte, et iga rühm elagu oma seaduste järgi – sisseviimist. Eestis ei arutata lahtiütlemist põhimõttest, et inimesed on seaduse ees võrdsed. Siin on kultuuriliseks jagajaks mitte põrge ilmaliku ja usulise reeglistiku vahel, vaid keel.

Lääne-Euroopa riikides, kus radikaalne multikultuursuse idee põrkub liberaaldemokraatliku reeglistiku üldkehtivusega, on sisserändajad keeleliselt siiski integreeritud. Meil väidavad mõned vähemuste esindajad, et elu elamine oma emakeeles, enamuse keelt kasutamata, on elementaarne inimõigus. Eesti keelele osalinegi üleminek hariduses olevat räige inimõiguste rikkumine. Ka välismeedia, sealhulgas New York Times ja hiljuti valimiste eel Frankfurter Allgemeine Zeitung, on käsitlenud eesti keele oskuse nõuet kui midagi inimvaenulikku. Kas nad teeksid murelikke lugusid sellest, kuidas Prantsusmaal sündinud araabiakeelsete immigrantide lapsed peavad prantsuskeelses koolis käima või nende vanemad seadust järgides töökohal prantsuse keeles suhtlema? Kas peab keegi inimõiguste rikkumiseks seda, et Ühendriikides on raske karjääri teha inglise keelt oskamata?

Nagu väärtustelt, ei saa ükski riik ka keeleliselt olla täiesti neutraalne.

Küsimused on retoorilised. Millegipärast aga toob eestlaste soov, et Eesti ühiskond võiks toimida eelkõige eestikeelsena, kaasa süüdistusi diskrimineerimises ja natsionalismis.

Sellega, et eesti keele ja kultuuri kaitse on kirjutatud põhiseadusse, pole rahul ka kõik eestlased. Meenub vabariigi ühelt integratsiooniala suuremalt autoriteedilt kuuldud mõte, et kuna Eesti riik kaitseb just eesti kultuuri riikliku poliitikana, ei vasta selline ühe kultuuri ja keele eelistamine teisele liberaalse demokraatia põhimõtetele, mille kohaselt riik peaks olema erinevate kultuurirühmade suhtes neutraalne ja suhtuma neisse võrdselt.

Kas siis rahvusriik rikub olemuslikult liberaalse demokraatia põhimõtteid?

Riigi neutraalsuse illusioon

Kui liberalism valgustusaja klassikutest John Rawlsi õiglusteooriani näeb liberaalset riiki teatud institutsioonide süsteemina, mis isikuõigusi kaitstes jääb neutraalseks isikute isiklike valikute osas samade õiguste raames, siis uusimad tõlgendused püüavad laiendada neutraalsust kosmilisele tasandile, vaadeldes neidsamu institutsioone kui vaid üht väärtussüsteemi paljude võrdväärsete hulgas. Sel juhul laieneb vabadus õiguseks rühmiti väärtusi eri reeglistikeks vormida – mis toetab multikultuursuse radikaalset tõlgendust.

Kui rühmadel lubatakse väärtuspaljususe nimel tingida üldise seaduse järgimise

üle, on tulemuseks mitte suurem võrdsus ja vabadus, vaid valikuline võrdsus ja vabadus: mõnelt võetakse kultuurilise kuuluvuse sildi all tegelikult üldise seaduse kaitse lihtsalt ära. Selle üllalt motiveeritud diskrimineerimise vastu on protesteerinud vähemustaustaga liberaalid üle Euroopa. Suurbritannia peaministri David Cameroni veebruaris esitatud multikultuursuse kriitika keskne sõnum ongi see, et riigi absoluutse neutraalsuse nõue on illusioon ja liberaalsed väärtused, millele euroopalik demokraatia on rajatud, on väärtused, mille kaitsmise pärast ei pea vabandust paluma ja milleta demokraatia ei toimi.

Nagu väärtustelt, ei saa ükski riik ka keeleliselt olla täiesti neutraalne. Riik ise, selle institutsioonid ja avalik sfäär toimivad alati mingis keeles. Enamasti ühes, ehkki erandeid on – ja need tekitavad pahatihti pingeid. Mis takistaks Eestil olemast mitmerahvuslik, kuid ühtse keeleruumiga riik, nagu on seda Rootsi, Suurbritannia või Prantsusmaa?

Lääne-Euroopa suurimad sisserännanud vähemused tekkisid umbes sama aja jooksul kui valdav osa venekeelset vähemust Eestis. On raske näha, millised argumendid õigustavad teise ja kolmanda põlvkonna sisserändajate järglaste kooliskäiku enamuse keeles Saksa- või Prantsusmaal, aga mitte Eestis. Ja sealjuures Eestis ei räägita vene koolidest loobumisest. Eesti pakub hiljuti sisserännanud vähemusele enam kui paljud lääneriigid omadele.

Sellega, et eesti keele ja kultuuri kaitse on kirjutatud põhiseadusse, pole rahul ka kõik eestlased.

Idee, et üksikisikul peab olema õigus oma kaitstud kultuuriruumis elamiseks ka siis, kui ta ise või ta vanemad on valinud elukohaks kas vabal tahtel või saatuse sunnil uue riigi, on osalt ülaltoodud argumentide loogiline tulem. Siiski on seda „õigust” võimatu rakendada üldkehtiva inimõigusena: igaüks ja igal pool ei saa eeldada, et ta võib uude riiki siirdudes oma kultuurilist identiteeti uue koduühiskonna mõju eest kaitsta juba sellepärast, et keeli ja kultuure on palju ning paljud rühmad nii väikesed, et nõudmisele oleks võimatu vastu tulla.

Vähemuskeele võrdse kohtlemise nõuded Eestis põhinevadki arusaamale, et venekeelse elanikkonna puhul ei ole tegu hiljuti sisserännanud vähemusega. See omakorda põhineb ideel, et nõukogudeaegsed rändajad liikusid riigisiseselt ning seetõttu neid ei võrrelda Lääne-Euroopa samaaegsete tulijatega. Kuid kui kohelda legitiimsena olukorda, kus de facto piiri N Liidu ja Eesti vahel ei olnud, tähendab see sisuliselt Eesti okupatsiooni eitamist.

Teine põhjus, miks Eesti olukorda ei suudeta hinnata sarnaste standarditega rahvusvahelises võrdluses, on kaotatud privileegide psühholoogia. Siin on tegu üldinimliku nähtusega: seda, mis on kord saavutatud, peetakse õiglaseks ja selle äravõtmist ebaõiglaseks. Poliitiliselt on raskem kord antud privileege ära võtta kui neid üldse mitte anda. Nõukogude ajal anti Eestisse idast tulijaile eeliseid, mida ükski Lääne-Euroopa riik suurimaski multikultuursuse vaimus oma sisserändajatele ei pakkunud. Seda on tagantjärele raske muuta.

Kui keele osas nõuda riigilt täielikku neutraalsust ehk eitada ühiskonna ühe ühise suhtluskeele vajadust, on tulemuseks kas puudulik kommunikatsioon keelerühmade vahel, sest ühist keelt pole, või suhtlus nende seatud tingimustel, kel on vähem soovi õppida. Nendeks pole siinmail seni olnud eestlased. Rahvusvahelised võrdlused ja analoogiad aitavad meil paremini mõista, millal jutt inimõigustest või (maru)rahvuslusest on konteksti arvestades asjakohane ja millal pigem märk välisest poliitilisest survest.

Lõpetuseks

Siintoodu ei ole loomulikult argument vähemuskultuuride säilimise vastu. Nende elujõu toetamise osas on Eestil tugevam traditsioon kui nii mõnelgi läänepoolsel Euroopa riigil. Küll aga võib kinnitada, et Eesti riigi ja avaliku sfääri toimimine eesti keeles pole vastuolus muu Euroopa praktikaga, inimõigustega ega liberaalse demokraatia põhimõtetega – vastupidist väita on kasulik vaid neile, kes ei hinda Eesti tulevikku iseseisva riigina.

Siintoodu ei ole loomulikult argument vähemuskultuuride säilimise vastu.

Seetõttu on oluline, et me läbimõtlematult ei esitaks endale süüdistusi, millest vähemalt osa kajastab otse või kaudselt propagandamasinate tööd. Parem pole ka see, kui reageerime neile hoopis provintsliku enesessetõmbumisega. Lähiaastakümnete jooksul selgub, kas Eesti kultuuriruum võib kujuneda avatud, kuid enda olemasolu eest mitte andekspaluvaks ühiskultuuriks, sarnaselt suuremate kultuuridega, mis ühendavad suhteliselt valutult erinevaid emakeeli kõnelevaid ja erineva etnilise taustaga inimesi.

Samal ajal tuleks laiendada „eestlase” mõistet, mis katab sellesse kultuuriruumi kuuluvaid inimesi – loobuda, ometigi, antiterminite „muulased” ja „mitte-eestlased” kasutusest. Eestlane võib olla igaüks, kes end siin kodus tunneb, keelt valdab ja eestlane olla tahab – ka siis, kui ta näeb välja teistest erinev või räägib keelt aktsendiga. Avatud ja enesekindla Eesti kultuuriruumi loomine on kergem, kui me eestlust liiga kitsalt ei piira ega ka häbene.