Rahulik ja rahutu Euroopa
Välispoliitikast kirjutades kipub pilk peatuma seal, kus on probleeme. Pinged, konfliktid, inimõiguste rikkumised ja muidugi kriisid on põnevad – me tahame teada, mis toimub, me loodame näha lahendusi. Me loodame, et maailm saab korda, aga tunneme vähe huvi “korras” maailma vastu. Sest kui pole pinget, siis pole ka draamat ega ka lugu.
Selle mõistetava hoiaku pahupool on see, et pöörame liiga vähe tähelepanu riikidele ja piirkondadele, kus elu on rahulik ja asjad suhteliselt hästi. Võib-olla mõtleme liiga vähe sellele, miks seal on asjad hästi – ja millest võiks teised õppust võtta. Ehkki pärast mitmesuguseid tulistamisdraamasid ei tähenda “igav Põhjala linnake” enam päris sama, mida selle all mõeldi veel kümmekond aastat tagasi, kuuluvad meie Skandinaavia naabrid kahtlemata endiselt selle kategooria alla. Sestap pöörame käesolevas numbris pilgu meie hea naabri Rootsi poole, kellega teeme nii julgeoleku, poliitika kui ka majanduse vallas tihedat koostööd, aga kellest selle koostööga otse mitte seotud eestlased harva kuulevad.
Rootsi toob senini paljudele meelde astridlindgrenliku pildi unisest, turvalisest ja armsast põhjamaast, heaolus suplevast sotsiaalriigist või kurja ilma konfliktidest hoiduvast saarekesest. Sellise pildi lükkab asjatundjate sisevaade ümber – nagu ütleb Carl Bildt, Rootsi on osa maailmast, heas ja halvas mõttes. Rootsi on riik, mille pealinn on kultuuriliselt kirev metropol, kus on rahuajal mõrvatud kaks tipp-poliitikut ja mis pole pääsenud ka uuspopulismi lainest. Ja mis sellest hoolimata tundub kriisiaegselt närvilises Euroopas esindavat selle stabiilsemat, jõukamat ning jah, ka rahulikumat osa.
Lõuna pool rahutus aga kasvab. Kreeka, millest nüüd nii palju sõltub, ei suuda leida ühist keelt ei riigi sees ega muu Euroopaga ning korraldab jälle uued valimised kaks päeva pärast selle lehe ilmumist. Mais uue presidendi ja parlamendi valinud Serbia maadleb samuti liiglaenamise tagajärgedega ja vaatab hirmuga Kreeka poole, teadmata, kuidas sama saatust vältida. Ka kaugemal läänes kerkib üles üks küsimärk teise järel.
Pinge ja konflikt, mida igas Euroopa riigis eraldi ei leia, lasub hoopis Euroopa kui terviku kohal. Kuidas iga “liblika tiivalöök” lõunas mõjutab stabiilsemat Põhjalat, saab lähemate kuude jooksul taas näha. Euroopa põhja- ja lõunaosa võivad elada erinevates maailmades, kuid lõpuks on nad ikka samas paadis.