Raamat: Andreas Meyer-Landrut. Mit Gott und langen Unterhosen. Erlebnisse eines Diplomaten in der Zeit des Kalten Krieges.
1980. aastatel tõusis koguni kaks Tallinnast pärit meest Saksamaa LV välisteenistuse kõrgeimale astmele, välisministeeriumi riigisekretäriks. Need olid Bernd von Staden, kelle mälestused ilmusid mõne aasta eest, ja Andreas Meyer-Landrut. Viimane alustas oma karjääri 1957. aastal praktikandina Moskvas ja Venemaa sai tema saatuseks kuni pensionini. Ta jõudis Moskvas teenida neli korda, viimati suursaadikuna 1980 – 83 ja 1987 – 89.
Meyer-Landrut oli diplomaat külma sõja kõrgajastul, kui tähtsaim rindelõik oli kaheks jagatud Saksamaa. Saksa välispoliitika põhiküsimusele ehk rahvuse taasühendamisele ei paistnud pikka aega mingit lahendust. Ida-Lääne suhted tegid läbi küll soojenemisi ja jahenemisi, ent alaliseks saatjaks jäi pinge ja usaldamatus, mis vahel viis otsese konfliktiohuni. Maailmavõimu püüdlustes oli Nõukogude liidrite hoiak sageli jäme ja hoolimatu, mis tuli välisdiplomaadil lihtsalt alla neelata, et hoida töös väheseid normaalseid riikidevahelisi suhtluskanaleid.
Autori elukogemus ütleb, et ka sellises olukorras tuleb jääda truuks rahvuslikele huvidele ja mitte anda järele ahvatlusele teha hetkekasu nimel kompromisse. Ajal, kui ehitati Berliini müür, tegi ta ülestähenduse: “Me peame ootama ja enesele kindlaks jääma. Kui peame vastu 20 aastat, oleme võitnud”. Ehkki ooteaeg kujunes pikemaks, kroonis järjekindlust edu, millele liidupresidendi kantseleiülem Meyer-Landrut võis tagasi mõelda 1990. aasta 2. oktoobri õhtul Riigipäevahoone juurest tagasi presidendilossi jalutades.
Mälestuste keskmes pole niivõrd autori isik kui sündmused ja visiidid, mille tunnistajaks ta oli. Väärtuslikud on tema tähelepanekud ennekõike seetõttu, et need kajastavad Nõukogude võimueliidi käitumise muutumist ja arengut 35 aasta jooksul. Siiski on mõndagi, mis tuleb Vene diplomaatia töömeetodites tuttav ette ka tänapäeval. Just sellepärast on raamat kasulik lektüür ka praeguse Venemaaga seotud diplomaatidele ja asjahuvilistele.
Suhteliselt palju ruumi on Meyer-Landrut pühendanud sünnimaale Eestile. Saame näiteks teada, et tema kabinetis Moskvas rippus hoiatava meenutusena koopia kurikuulsast kaardist, millele Stalin ja Ribbentrop olid septembris 1939 vedanud rasvase Ida-Euroopat mõjusfäärideks jagava joone. Temaga seal Moskva kabinetis esmakordselt kohtunud Lennart Merele olnud see vähemalt sama suur üllatus kui suursaadiku balti päritolu.
Arti Hilpus on Eesti Vabariigi Berliini saatkonna I sekretär
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.