Quo vadis, Afganistan? Olukorrast naistest Talibani võimu all filmi “Kirjad Hawale” näitel

Najiba Noori, “Kirjad Hawale” (Prantsusmaa, Holland, Katar, Afganistan, 2024).

Hawa on 53-aastane naine, keda sunniti 12-aastaselt endast mitu korda vanema mehega abielluma. Nüüd püüab haridusest ilma jäetud kuue lapse ema lisaks majapidamisele ja oma dementse abikaasa ööpäevaringsele hooldamisele pühenduda eneseharimisele. Olenemata lootusetuna näivast elust, püüdleb naine suurte eesmärkide poole: oma abikaasa etteheidetest hoolimata soovib ta alustada enda äri ning õppida lõpuks ära lugemine ja kirjutamine. Lisaks võtab ta enda tiiva alla 14-aastase lapselapse Zahra, kes põgeneb vanaema juurde vägivaldse isa eest. 

Käest kätte läinud riik

Afganistan on pika ja keerulise ajalooga riik. 20. sajandi poliitilistes tormituultes käis riik ringi kolonialistlike, kommunistlike ja islamiäärmuslaste võimude vahel. Taliban moodustati 1995. aastal ning näljast, vaesusest ja sõjast kurnatud maa oli aldis alluma organisatsioonile, mis kuulutas tagasitulekut islamistlike traditsioonide juurde. Radikaalsed islamistlikud mõtteviisid kinnitasid riigis kanda 20. sajandi lõpus, mille järel hakati naiste õigusi aina enam piirama.

Ameerika Ühendriigid tungisid Afganistani pärast 2001. aasta kaksiktornide rünnakut. Sissetungile järgnes 20 aastat riikluse ülesehitamist ja keskvõimu kehtestamist, mis ebaõnnestus täiesti. 15. augustil 2021 USA vägede väljatõmbumise käigus kukkus Afganistani valitsus kokku ning Taliban võttis kontrolli Kabuli üle, augusti lõpuks lahkusid kõik USA väed alaliselt Afganistanist. BBC toob välja, et USA kulutused ligi kahe kümnendi jooksul väldanud Afganistani sõjale ulatuvad hinnanguliselt üle 2,3 triljoni dollari.

Filmi esimeses pooles avaldab Hawa lootust, et Taliban ei saa ometi naistele kõike keelata.

Keegi ei osanud täpselt prognoosida, mida Talibani võimuletulek endaga kaasa võib tuua. Filmi esimeses pooles avaldab näiteks Hawa lootust, et Taliban ei saa ometi naistele kõike keelata. Ebakindluse ja lootusetuse segu ilmestab asjaolu, et Taliban on mitmel korral andnud lubadusi ja neist hiljem kiiresti taganenud. Kui International Crisis Groupi andmetel lubas äärmuslik islamiorganisatsioon veel 2022. aastal oma esimesel diplomaatilisel kohtumisel Euroopas, et soovivad jätkata hariduse kõikides vanustes naistele, siis nendest lubadustest taanduti kiiresti ning veel samal aastal käskis emiir lõpetada keskariduse andmise tüdrukutele.

Kuigi Taliban lubas inimõiguste puutumatust, kinnitavad rahvusvahelised eksperthinnangud riigis laiapõhjalist inimõiguste piiramist. Our World In Data Bertelsmann Transformation Indeksi järgi langes Afganistani demokraatia ja turuvabaduste mõõdik 2021. aasta kahelt paari aastaga üheni. Võrdluseks: Eestis on see indeks kümme. See tähendab, et Afganistanis rikutakse süstemaatiliselt kodanikuõigusi ning puuduvad institutsioonid, mis elanikke nende õiguste rikkumise eest kaitseks. 

Ühiskonnast välja tõrjutud naised

Naiste õiguste kärpimine erineb oluliselt vähemuste taga kiusamisest, sest rõhutakse poolt ühiskonnast. Afganistani puhul ei saa enam rääkida pelgalt naiste õiguste piiramisest, vaid asjaolust, et naistel puuduvad üldse inimõigused.

Filmis ilmestavad naiste ühiskonnast kustutamist võikad stseenid: näiteks on tänavapildis meigisalongidelt maha rebitud naiste näod. Ulmelised kaadrid näitavad muuhulgas ka mannekeene, kelle pead on fooliumiga kaetud. Talibani karmistunud reeglid on isoleerinud naised ühiskonnast ning keeranud järk-järgult kraane kinni igas valdkonnas. Näiteks andis 2025. aasta alguses Talibani juht Hibatullah Ahunžada The Independenti andmetel korralduse, et hoonetel ei tohiks olla aknaid, kust avaneks vaade ruumidesse, kus võib näha naist istumas või seismas, sest see võiks viia “paheliste tegudeni”. Korraldus kustutab sõna otseses mõttes naisi tänavapildist ning eemaldab nende jälgi samm-sammult ühiskonnast. 

Afganistani puhul ei saa enam rääkida pelgalt naiste õiguste piiramisest, vaid asjaolust, et naistel puuduvad üldse inimõigused.

Kui Hawa perekond pärast Talibani võimuletulekut uudiseid vaatab, kõlavad seal loosungid: “Meie naised ei vaja Euroopa stiilis õigusi” ja “Euroopa feminism kasutab naiste õigusi ettekäändena, et sundida naisi olema alasti, paljastades seeläbi vägistamise ja vägivalla”. Samas on The Guardiani andmetel pärast Talibani võimuletulekut registreeritud üle 300 naise tapmise. Need juhtumid on väljaande hinnangul vaid jäämäe tipp, kuna Taliban on riigis kehtestanud soolise apartheidi, millega riigi ligi 14 miljonit naist on välja lõigatud igast avaliku elu aspektist. Lisaks on naistel aina raskem nende vastu toime pandud vägivallast teada anda, mistõttu on näiteks pea võimatu teha kindlaks abielusisese vägistamise statistikat. 

Muuhulgas keelas Taliban 2024. aasta detsembris naistel osaleda õenduse koolitustel. Olukorra teeb eriti võikaks asjaolu, et riigis, mida valitsevad islamistlikud seadused, ei või naised mitmetes piirkondades minna ülevaatusele ka meesarsti juurde. Selle tulemusena piiratakse naiste ligipääsu tervishoiule ja arstiabile sootuks. 

Sundabielu naiste eneseteostuse kammitsemiseks

Kõige tõhusam viis, kuidas naisi ühiskonnast välja lõigata, on sundida neid noorelt abielluma. Filmis räägivad naised omavahel, et noorelt abiellumine on nuhtlus, sest siis saadakse kiiresti lapsed ning see teeb naise täielikult oma abikaasast majanduslikult sõltuvaks. Dokumentaalfilmi peategelase ajakirjanikust tütar on ausalt ja ehedalt püüdnud kaadrisse oma ema pihtimused ja muuhulgas tema tunnistuse, et Hawa oleks tahtnud kodust lahkuda, kui ta poleks juba väga noorelt lapsi saanud. 

Teismeeas abiellumine tähendab otseselt hariduse katkestamist, ilma hariduseta ei ole naistel aga võimalik töötada. Amnesty International andmetel keelati 2023. aasta aprillis naistel väljaspool kodu töötamine, Euroopa Parlamendi järgi ei lubata Afganistanis enamikke naisi naasta tööle, ülikoolidesse ja koolidesse, lisaks surutakse riigis vägivaldselt maha naisõiguslaste proteste. Üks näide, mis ka filmist läbi käib, on mure naiskohtunike pärast. Rahvusvahelise Naiskohtunike Liidu 2024. aasta oktoobris avaldatud raporti hinnangul on ligi 180 kõigist 260 naiskohtunikust riigist põgenenud.

Filmi peategelast Hawat iseloomustab imetlusväärne meelekindlus. Südantlõhestav, kuid samaaegselt innustav on stseen, kuidas Hawa läheb poodi ning ostab algklassidele mõeldud raamatuid, kus hakkab lastelaste toel lugemist õppima. Hawa jaoks on ainus viis, kuidas oma lapsi kaitsta, neile hariduse andmine. Nii sai tema ajakirjanikust tütar esimesel Talibani päeval Pariisi põgeneda – tütre tehtud kaadritega lennukist film ka hakkab. Hawa iseloomustab Talibani: “See on jumala õnnistus, et ta pääses nendest ajusurnud koletistest, nad on hunnik harimata pätte.” Tsitaat näitab, et naisel on hämmastav võime mõista ühiskondlikke protsesse ja Talibani režiimi ohtlikkust vaatamata hariduse puudumisele. 

Vanaema tahab üle kõige, et ta lapsed ja lapselapsed õpiksid, et neil oleksid oskused jõuda kaugemale rõhuvast süsteemist. Sedavõrd muserdavam on jälgida samaaegseid arenguid, kuidas tüdrukute haridust puudutavad reeglid ainult karmistuvad. UNESCO andmetel on 2024. aastal Talibani Afganistan ainus riik maailmas, kus naistele on kesk- ja kõrgharidus keelatud. Kuigi tüdrukutele lubatakse veel haridust kuni 12. eluaastani, on nii tüdrukute kui ka poiste arv algkoolides siiski drastiliselt langenud, seda muuhulgas ka õpetajate puuduse tõttu: naisõpetajatel ei lubata poistele tunde anda. Lisaks on kehtestatud piirangud ka UNICEFi haridusprogrammidele. 

UNESCO andmetel on 2024. aastal Talibani Afganistan ainus riik maailmas, kus naistele on kesk- ja kõrgharidus keelatud.

Naiste hariduse puudumine mõjutab ka järgnevaid põlvkondi ja ainult taastoodab mõtteviisi naiste alaväärsusest. Lisaks ei saa jätkusuutlik majandus välja lülitada poolt elanikkonnast tööjõuturult. Afganistani naised ei saaks lahendusena korrata Islandi naiste kangelaslikku streiki 1975. aastal, kus riigi toimimise halvas täielikult päev, kui naised jätsid tööle minemata. Afgaani naistel lihtsalt ei olegi enam ühiskonnas mingisugust märkimisväärset osalust, millest tagasi tõmbuda. 

UNICEFi hinnangul on samuti kasvanud laste sundabielude arv ning suurenenud naistevastane vägivald. Sundabielude tõika ilmestab ka stseen filmis, kus Hawa muretseb vanemliku hoolitsuseta jäetud lapselapse pärast. Hawa üks tütardest kaotas mehest lahutades oma kaheaastase lapse hooldusõiguse. Laps nägi oma emapoolset suguvõsa alles 14-aastaselt, kui põgenes vägivaldse isa eest tagasi vanaema juurde. Hawa võtab lapse enda hoole alla, kuid tema ülejäänud pere kardab tüdrukut majas hoida. Nad teavad nimelt, et kui Taliban tuleb võimule, otsivad nad läbi iga maja, kõik üle 12-aastased tüdrukud võetakse kinni ning pannakse mehele. See oli ka Hawa 14-aastase lapse Zahra saatus.  

Mis saab edasi?

Kuigi filmis tuleb vähe juttu otseselt etniliste vähemuste olukorrast, kuulub kõnealune perekond hazarade hulka. Tegu on suuruselt kolmanda rahvusvähemusega riigis, mis kannatab diskriminatsiooni ja tagakiusamise all, sarnaselt usbeki, türkmeeni ja tadžiki rahvusvähemustega. Üks peamiseid tagakiusamise põhjuseid on see, et hazarad on šiiidid ning afgaanid sunniidid. Näiteks tõstetakse neid sunniviisiliselt kodudest välja. Lisaks hazarade vara hävitamisele on neid ka mõrvatud. 

Hawa perekonna lugu lõppes mõnes mõttes õnnelikult, sest kuigi oma kodumaast jäädi ilma, õnnestus neil Prantsusmaale põgeneda. Aga kõikidel afgaani peredel ei ole majanduslikku võimekust, et riigist põgeneda, samuti pole lääneriikides suurt poliitilist tahet neid vastu võtta. 

Hawa on vaid üks tuhandetest afgaani naistest, kelle iseseisvus ja eneseteostus on uue režiimi tulekuga seatud küsimärgi alla. Tema lugu paneb muuhulgas mõtlema sellele, kas ülejäänud maailm on Afganistani naised jätnud üksinda.