Putinismi olemus

Praegune kriis on täiesti selgelt näidanud, et 2000. aastatel Venemaal kujunenud poliitiline süsteem ei ole lihtsalt konservatiivne, vaid hoiab vaos või isegi surub maha teiste ühiskonna allsüsteemide arengut (sealhulgas majandus, teadus, haridus, kodanikuühiskond, avalik sfäär). Putini režiim, mis algul allutas endale massiteabevahendid, seejärel aga kohtusüsteemi ja parlamendi, halvas 1990. aastate reformidega käima pandud institutsionaalse süsteemi diferentseerumise, nii-öelda ühiskonna riigist lahutamise protsessid. Tegemist ei ole pelgalt uue “seisakuga”, vaid riigi ühiskondliku ja kultuurilise allakäigu süvenevate ilmingutega. Võimu enesesäilitamise loogikast lähtuvalt ei ole praegune režiim enam võimeline valitud suunas liikumist peatama. Sunniviisiliste meetmete maht kasvab iga aastaga, valimiste võltsimise või uute kohtuprotsesside haare aina suureneb.

Toimuvate protsesside olemuse mõistmist segavad meie illusioonid ja mõistusele omane inerts, mis asetab uued ilmingud politoloogilise liigituse valmisšabloonidesse. Levinud on kaks lahknevat arvamust: 1) maa pöördub tagasi NSVLi aegadesse / praegune režiim on fašismi eriliik, 2) praegune režiim on Putini isiklik autoritaarne võim. Minu arvates pole kumbki arusaam õige. Režiim on üles ehitatud vana süsteemi “kildudest” ja “materjalist”, kuid institutsioonide kompositsioon ja eelkõige funktsioon on hoopis teistsugune. Paljud institutsionaalsed struktuurid (kohus, prokuratuur, sõjavägi, siseministeerium, koolid jms) on säilinud peaaegu muutumatul kujul juba Nõukogude ajast, kuid nende tegutsemise kontekst on teisenenud. Putinism on ilming, mida politoloogia ei ole seni veel korralikult suutnud kirjeldada. Uuendusteks on eelkõige võimu (masside juhtimise) tehnoloogia ning selle legitimeerimise (autoriteedi põhjendamise) süsteemid. Muude režiimide ja putinismi tüpoloogilise võrdlemise tulemused annavad järgmise pildi: putinism ei ole totalitarism ega ka tavapärane, hästi kirjeldatud autoritarismi vorm.

Putinism on ilming, mida politoloogia ei ole seni veel korralikult suutnud kirjeldada.

a) Puudub varasem “parteiriigi” (parteiaparaadi ja riigivõimuorganite kokkukasvamine) monopol, riiklikust ja ideoloogilisest kontrollist läbi imbunud ühiskondlik elu. Ühtne Venemaa ei järgi NLKPd oma struktuuri, funktsioonide ega tõhususe poolest. Ta ei kujuta endast dubleerivat juhtimise ja terrori infrastruktuuri nagu NLKP, kuid tal puudub ka valitsuse loomise õigus, nagu on kombeks demokraatlikes riikides. Parteiaparaadi ülesandeks on lihtsalt kindlustada võimu vähemalt näilinegi massiline toetus. Putin ei ole “füürer”, “demagoog” ega tribuun, kes oleks saavutanud masside usalduse sügava kriisi olukorras. Oma mentaliteedilt on ta “organite” ametnik, kes tuli võimule aparaadisobingute ja intriigide tulemusel ja kellele propaganda alles tagantjärele, pärast tema võimu kinnistumist, omistas “karismaatilise” oreooli. Tema populaarsus peitub ühelt poolt masside illusioonis, et tema juhtimisel suudab riik säilitada praeguse elatustaseme, teiselt poolt aga poliitilisest elust kõigi mõjukate poliitiliste tegelaste kõrvaldamises, kriitika steriliseerimises, olukorra tekitamises, kus talle lihtsalt pole alternatiivi. Ühiskondliku arvamuse uuringutes pole täheldada mingeid Putini “sarmi” jälgi. Tema usaldamise põhjused on igati konservatiivsed ega ole seotud “uue maailmakorra” ideedega, nagu tegelikel totalitaarsetel juhtidel.

b) Puudub mobiliseeriva ideoloogia haardelt totaalne “uue maailma” ja “uue inimese” kujundamine. Putinism ei suuda pakkuda massidele mingeid vähegi olulisi poliitilisi orientiire või ühiskondliku arengu eesmärke (peale lubaduse säilitada kõik see, mis on olemas täna). Tal pole mingit köitvat tulevikupilti.

c) Tema välispoliitika eesmärk pole ekspansioon, teise “sotsleeri” loomine. Maksimaalne, mida ta suudab teha, on sanitaarkordoni loomine Lääne mõjude ja läänestumise vastu. Geopoliitiline demagoogia on mõeldud režiimi omaidentiteedi säilitamiseks ning eliidi koondamiseks võimu ümber, mis “kaitseb” riiki vaenuliku ümbruskonna ja liberaalide, Lääne “viienda kolonni” eest.

d) Puudub totalitarismile iseloomulik terrori, massirepressioonide ja totaalse propaganda ühendus. Massiteabevahendite järelevalve erineb tänapäeval vastavalt nende auditooriumi suurusele: see on tugev televisiooni, nõrk trükiajakirjanduse puhul ning puudub seni internetis. Ühiskondliku arvamusega manipuleerimine pole siiski kuhugi kadunud, muutunud on ainult tehnoloogia: tänaseks on haihtunud veel 1990. aastatel tähtis ja tõhus seos partei ning ühiskondlike organisatsioonide ja massiteabevahendite tegevuse vahel. Sellega halvati ühtlasi ühiskonna teavitamise võimalus asjade seisukorrast ning kriitilise avaliku arutelu võimalus riigis ja Kremlis toimuva üle. Enam ei olnud võimalik nimetada võime vastutavaks selle või teise poliitilise sammu või otsuse eest.

e) Puudub (režiimi eesmärkidele allutatud) tsentraliseeritud plaanimajandus: majandus on tänapäeval detsentraliseeritud ja selle struktuur palju keerukam kui NSVLi aegadel.

f) Puudub suletud ühiskonna režiim.

g) Puudub varasem kaadrireservi süsteem (nomenklatuur hävis koos NLKPga, kuigi osaliselt on selle asendanud eriteenistuste kaadrid) ning seetõttu ka kontroll vertikaalse ja horisontaalse mobiilsuse, see tähendab ühiskonna sotsiaalse struktuuri üle.

h) Režiimi mentaalne ja psühholoogiline tugi on perifeeria, konservatiivne ja depressiivne keskkond, millel pole väljavaateid ega ressursse toime tulla Nõukogude sotsiaalse infrastruktuuri lagunemise tagajärgedega. Eliit on oportunistlik ja keerab praegusele juhtkonnale selja niipea, kui režiim peaks hakkama vankuma. Institutsionaalses mõttes toetub režiim jõuametkondade esindajatele (kaasa arvatud kohus). Moderniseerimispurseteks ei jagu Venemaa praegustel võimudel jõudu, ressursse, ideid ega liidreid. Režiim saab aru moderniseerimise vajadusest, kuid kardab seda, sest igasugune muutus peidab endas reaalset riski kaotada täielik kontroll täidesaatva võimu üle, nagu see on praegusel hetkel. Putinismi võrdlemine “autoritarismiga” on keerulisem, sest autoritarismi tüpoloogia on märksa mitmekesisem. Putinismil pole kuigi palju ühist traditsioonilise autoritarismi vormidega (paternalism, sultanism) ning see erineb ka üleminekuautoritarismist (majanduse moderniseerimist taotlevad mittedemokraatlikud režiimid, nagu need on olnud Lõuna-Koreas, Singapuris või Taiwanil). Aga see lahkneb ka teadaolevatest kolonialismi-järgse despotismi tüüpidest Aafrika riikides ehk sõjaväelistest “huntadest”. Siiski on võimalik tuvastada mõningaid sarnasusi. Need on järgmised:

a) režiimi kvaasipersonalistlik iseloom (ettekujutus, et “kõike määrab Putin”), poliitilise sfääri (poliitiliste eesmärkide ning nende teostamise hinna või vahendite avaliku arutelu) kokkutõmbumine või allakäik; valitsuse muutumine tehniliseks aparaadiks, mis täidab “autokraadi tahet” (enamik Venemaa valitsuse ministreid on tehnilised spetsialistid, täideviijad, aga mitte poliitikud, parlamendivalimistel võitnud erakonna esindajad, mistõttu nad ei kanna ka valijate ees vastutust “riigijuhi” poliitika pärast);

b) “traditsionalismi”, konservatiivsete huvide ja moderniseerimisvastase orientatsiooni tugevnemine;

c) juhtiva personali kvaliteedi halvenemine, mida tingivad kaadrivaliku, “inimmaterjali” valimise iseärasused;

d) kõiki riigistruktuure hõlmava korruptsiooni kiire kasv. Korruptsioon on võimas lõimimisvahend (altkäemaks nii elanikelt riigiametnikele kui ka riigilt elanikele). See kujutab endast reageeringut valitsemise primitiivsusele (“käsitsi” juhtimisele), riigi ebatõhususele. Halduslik omavoli on võimu mittediferentseerumise, seadusandlike ja täidesaatvate funktsioonide koondamise tulemus. Juhtkonnagi poolt avalikult tunnistatav süsteemi korruptiivsus näitab võimude suutmatust tulla toime riigi funktsioonide täitmisega ning nende vajadust tunnustada kujunevat klannisüsteemi, riigivõimu erakorporatiivset iseloomu kui tõsiasja või praeguse alternatiivitu olukorra iseärasust.

Režiim on üles ehitatud vana süsteemi „kildudest” ja „materjalist”, kuid institutsioonide kompositsioon ja eelkõige funktsioon on hoopis teistsugune.

Režiimi “personalism” on pealispindne. “Putin” ei ole mitte praeguse režiimi looja, vaid pseudonüüm või üldnimi, mis väljendab kujunenud jõudude vahekorda väga kitsas isikuteringis, kes töötavad välja ja võtavad vastu kõik tähtsamad kaadri- ja majanduslikud otsused. Ta sõltub sellest eriteenistuste ridadest pärit ringkonnast, mis kontrollib kõiki majanduse võtmevaldkondi ja tähtsamaid institutsioone, rohkem kui “nemad” temast. Ta ei määra kindlaks selle ringkonna koosseisu – isegi parimal juhul on ta vaid omavahel konkureerivate rühmituste vahetalitaja. Ei tema isikuomadused ega valitsemisstiil (“erioperatsioonide” korraldamise taktika kindlate mõjurühmade või huvide vastu) luba temas näha riigijuhti. Põhimõtteliselt piirdub tema poliitika vaid sellega, kuidas kohanduda väliste muudatustega. See toobki kaasa pseudoinstitutsionaalsete uuenduste ja “meediademokraatia” eripalgelised surrogaatvormid: Ühiskondlik Palat, Naši liikumine, pöördumised föderaalkogu poole jne. Putin ei esita bürokraatia tegevusprogrammi, vaid püüab kohaneda (alal hoida rutiinset kontrollimatut võimu) võimu üha süveneva detsentraliseerumisega ja uute mõjuallikate tekkimisega.

Kujuneva võimusüsteemi personalism peegeldab Venemaa institutsionaalse süsteemi amorfsust või arhailisust. Just mainitud mittediferentseeritust võtamegi me (ekslikult) isikuvõimu, võimu koondumise “ühtedesse kätesse” pähe. Kuid see on lahjendatud personalism. Võim püüab endiselt kinni pidada põhiseadusega määratletud presidendivõimu tähtaegadest. See tähendab, et eespool osutatud kitsas ring ei pea Putinit piisavalt autoriteetseks ja lootustandvaks ega usu, et ta suudaks kindlustada režiimi püsivuse, mistõttu arvestab juriidiliste protseduuride kas või formaalse järgimise vajadusega. Selleks läheb vaja kas või dekoratiivseid demokraatlikke institutsioone: parlament, “sõltumatu” kohus, valimised. See ei ole olukord, milles võim saaks ennast pidada ainsaks tõe ja õiguse allikaks. “Tõelise autoritarismi” kehtestamiseks ressursse ei jagu. Seepärast kasutab režiim kaht ideoloogilist võtit. Imiteerivat traditsionalismi täiendatakse moderniseerimisretoorikaga (seda teevad nii Putin kui ka Medvedev): “innovaatilise arengu hädavajalikkus”, inimkapitali suurendamine, võitlus korruptsiooni ja “õigusliku nihilismiga”, ehkki asi ei jõua kunagi tegudeni.

Erinevalt Aasia “draakonitest” ja Jaapanist ei ole Venemaa võimustruktuuri kaasatud suhteid päris traditsiooniliste institutsioonidega, sellistega nagu chaebol’id, zaibatsu’d või samalaadsed poolfeodaalsed moodustised või kogukonnad, nagu näiteks hiina diasporaa Aasias. Venemaal pole aristokraatiat (mis oli poliitiliselt mõjukas Franco-aegses Hispaanias), poliitiliselt mõjukat katoliku kirikut (nagu Portugalis) ega rikkaid ja mõjukaid rahvusvähemusi, nagu üsna mitmes riigis. Traditsioonilisele autoritarismile pole Venemaal pinnast ega ka vastavat inimmaterjali. Siin ei kavatse keegi jagada mõjuvõimu õigeusu kiriku või muftidega. Igal juhul ei ole see Iraani ajatollade ja Ahmadinejadi tegelik traditsionalism ega Malaisia agressiivne islam. Kirikut (õigeusu kirikut) kasutatakse Venemaal kas läänestumise eest kaitsva barjäärina (“eriline vene tsivilisatsioon”) või etnilis-konfessionaalse ühtluse sümboolse ressursina, suurejoonelise minevikuimpeeriumi embleemina.

“Tõeline” autoritarism ei tunne vajadust valimiste kui oma legitiimsuse rahvaliku sanktsioneerimise järele. Ei Qaddafi, Franco, Hussein, Jiang Jieshi ega keegi teine nende-sarnane korraldanud perioodiliselt võimuvahetuse või oma poliitilise kursi heakskiitmise näitemänge. Kuid “putinismile” on valimised massilise toetuse demonstreerimise vahendina äärmiselt vajalikud. “Valimisdemokraatia” Venemaa moodi asendab demokraatlikku süsteemi ning kaitseb poliitilise sihiseadmise ja vastutuse mehhanisme (niisiis parteide konkurentsi, parlamendi-kontrolli jms).

Sekkumisega võitlusse omandi ja mõju pärast kaotas poliitiline politsei paratamatult oma funktsionaalse iseloomu.

Putini režiim toetub traditsionalismist täiesti lahus seisvatele poliitilise politsei struktuuridele (pärit Nõukogude ajast, kuid funktsioonilt teistsugused), mis on säilitanud sunni- ja juhtimisvahendite monopoli. Poliitilise politsei funktsioonid on radikaalselt muutunud: see ei ole enam “NLKP avangard”, mis kaitseb partokraatia huve, kaadrite ning masside vertikaalse ja horisontaalse mobiilsuse kanalite järelevalve- ja kontrolliinstrument. Kaugeltki pole see enam üldise hirmutamise ja distsiplineerimise, “mõtteühtsusele” ja lojaalsuse sundiv ning teisitimõtlejate vastu profülaktilisi repressioone rakendav vahend. Tänane poliitiline politsei ei ole niivõrd võimu instrument, kuivõrd sisuliselt võim ise. Riikliku vägivalla monopoli säilitanud organid olid 1990. aastate keskel, kõigi juhtimissüsteemide kriisi ajal, ainus organiseeritud jõud, mida toonane kõrgem juhtkond käsitles oma viimase pidepunktina. Asi pole aga ainult vastavate “organite kaastöötajate” osakaalus, vaid valitsemise praktika muutumises. Kindlustanud sunniviisiliselt, kuid ebaseaduslikult või vaevu seaduste piires omandi, rahavoogude ja haldusmõju ümberjagamise ning muutunud poliitilise juhtkonna varjuks, sai eriteenistustest varasema majanduse planeeritud reguleerimise (kvaasiriikliku reguleerimise) ja võimude kaadrireservi aseaine.

Sekkumisega võitlusse omandi ja mõju pärast kaotas poliitiline politsei paratamatult oma funktsionaalse iseloomu: kindla poliitika teostamise vahendist, mis täitis partei-nomenklatuuri või pärast NSV Liidu krahhi Venemaa võimude ülesandeid, sai otseselt poliitilise võimu osis, mis osales otsuste langetamises ja sihtide seadmises. Poliitilise politsei juhtkond haaras enda kätte võtmepositsioonid turumajanduses (poolriiklikes ja riiklikes korporatsioonides) ning lisaks, hakates kuuluma poliitilisse ladvikusse, mis vastutab riigi strateegilise kursi väljatöötamise eest, asus püstitama ja lahendama ülesandeid, mis iseenesest ei ole politsei pärusmaa ja milleks ta ei ole mõeldud. Niisugustes tingimustes hakkas täidesaatev bürokraatia ise seadma endale valitsemise eesmärke. Bürokraatia, millel puudub vastukaal ja mille üle pole kontrolli ega väliseid sihte seadvaid instantse, lähtub vaid enda huvidest. Seda võibki näha “putinismi” kujul: riikliku poliitika eesmärkideks on Putini ajal nende isikute enesealalhoiuinstinktide tagamine, kes asuvad võimutüüri juures. “Kurjade üheksakümnendate” diskrediteerimise objektiks ei ole ainult “reformaatorite valitsus”, vaid terve süsteemi reformimise, riigi ja ühiskonna moderniseerimise idee.

Praeguse võimu peamiseks ressursiks, mis osutab ka tema päritolule, on legaalsete ja mittelegaalsete (salajaste) meetodite kooslus, mis on iseloomulik eriteenistustele: eri laadi provokatsioonid, kohtuprotsessid, sõda Kaukaasias, vastasseis lähimate naabritega saavad kohustuslikus korras seadusandliku, juriidilise õigustuse ja vormistuse. Asi pole mitte tšekistides endis ega isegi poliitilises politseis kui sellises, vaid selles, et neile omane üldiste reeglite eiramise praktika (sellepärast ongi nad kandnud nimetusi “salapolitsei”, eriosakond, “eriteenistus) laiendati kogu avalikule elule. Riigi juhtkonna poliitika sihiks on inimeste sundimine, et nad tunnistaksid kitsaste rühmade või ametkondade ja isegi korporatiivsete huvide kokkulangemist riiklike, see tähendab “üldsuse” huvidega. See tähendab “ühiskonna” kõrvalejätmist nii poliitikast kui ka üldse tegurite seast, mida peavad arvesse võtma võimukandjad. Kohus lülitub selles suhtes igati ühiskonna allasurumise protsessi, keerates sõna otseses mõttes pea peale õiguse ja õigusemõistmise, üldse õigluse idee, mis on andnud riigis praegu valitsevale õhkkonnale spetsiifilise ilme. Vastuvõetavad seadused on sellised, mis välistavad ühiskonna osalemise avalikku huvi ja üldist tähendust kandvates asjades. See toob kaasa võõrandumise poliitikast, massilise apaatia, mis lähtub tõsiasja tunnistamisest, et “teha pole midagi”. See ei ole mingi arhetüüpne monarhism või pärisorise seisundi lembus, vaid tegelikkuse ja enda võimetuse adumine organiseeritud võimuaparaadi ees. Võimu suletusega kaasneb mehhanismide puudumine, mis võimaldaksid ühiskonnas tunnustatud poliitilisi ideid avalikult arutada parlamendisaadikute vahendusel. Sellistes oludes ei kanna keegi vastutust poliitiliste vahendite õigustatuse pärast. Personalism on tänapäeva Venemaa poliitika mittelegaalsuse, õiguse institutsionaliseerimatuse üks väljendusi. Seda ei saa siiski samastada isikukultuse aegade “voždismiga” (juhikultusega).

Kohus lülitub ühiskonna allasurumise protsessi, keerates sõna otseses mõttes pea peale õiguse ja õigusemõistmise, üldse õigluse idee.

Praeguse tipp-poliitika (otsuste langetamise sfääri) läbipaistmatus on võimuinstitutsioonide diferentseerimatuse tagajärg. Samas satuvad eriteenistuste esindajad, kes on võtnud enda kätte kõik tähtsamad, strateegilised positsioonid võimuaparaadis ning võtmetähtsusega positsioonid majanduses ja juhtimises, paratamatult konflikti omaenda korporatiivsete normidega. Alates teatavast hetkest ei saa enam kõnelda nende ühtsusest. Poliitilise salapolitsei, nagu ka teiste politseiharude (ja vähemal määral sõjaväe) funktsioonid muutuvad radikaalselt: need ei täida enam “süsteemi” kui terviku, vaid konkreetsete klannide majanduslikke huve. Niipea kui tekib õigus käsutada omandit ja majanduslikke ressursse, niipea tekivad ka aineliste ja võimuhuvide konfliktid, püüded kantida võimuressursse üle erakapitaliks, mis viib loomulikult huvide kokkupõrkeni. Võimu varjatud detsentraliseerimine ja omavahel konkureerivate taustal tegutsevate huvirühmade (korporatiivsed, piirkondlikud, finants-halduslikud) tekkimine määravad kindlaks riigi praeguse sise- ja välispoliitika sisu: eelarvetega manipuleerimine, ülevõtmised, katsed luua monopole või hankida soodustingimusi äritegevuseks. Ametnikkonna ja nendega seotud ärimaailma eri huvirühmade äge võimuvõitlus asendab (seni) terrorit. (Jutud moderniseerimisest võivad selle juures olla omavahelise võitluse vahend või sümptom.)

Võtame öeldu kokku: putinism on jõustruktuurides totalitaarsete režiimide aegadest säilinud, kuid võimukandjate poolt oma eraviisiliste, klanni-rühma huvide tagamiseks teenistusse võetud institutsionaliseeritud vägivallaressursside detsentraliseeritud kasutamise süsteem. Režiim ei ole stabiilne ning väljavaated selle edasipüsimiseks või rahumeelseks võimu üleandmiseks on üpris kahtlased.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane