Putini Venemaa kui Dorian Gray portree

Venemaa kestab muidugi ka pärast president Vladimir Putinit, nagu ka Venemaa ajalooline vastasseis läänemaailmaga. Putin läheb kahtlemata ajalukku, ja mida varem, seda parem. Eesti seisukohalt on praegu kõige olulisem küsimus see, kas Venemaa jätkab alustatud kurssi ning valmistub Ukraina – miks mitte ka Balti riikide – peatseks ründamiseks ning võimalikuks sõjaliseks konfliktiks NATOga. Teisalt on tähtis, kui tõhusaks osutuvad lääneriikide poolt Venemaa vastu kehtestatud majanduslikud sanktsioonid ja muud plaanitud sammud, sealhulgas Venemaa poolt kõige hõlpsamini rünnatavate liitlaste kaitse tugevdamine. Ning lõpuks – kui kaua suudab Putin sellises potentsiaalselt plahvatuslikuks muutuvas olukorras võimul püsida ning millised võivad olla Putini võimaliku elimineerimise lõppmängu tagajärjed.

Järgmised 12 kuud on kriitilise tähtsusega, eriti eesolev talv, sest tundub, et majandussanktsioonid (eeskätt nafta-, gaasi- ja finantssektoris) ning muud faktorid (naftahinna langus, rubla väärtuse kahanemine, kasvav inflatsioon jne) on juba Venemaa majandusele tuntavat mõju avaldanud. Euroopa Liit ja USA ei ole seni rakendanud kaugeltki mitte kõige valusamaid karistusmeetmeid, kuid Venemaa majanduskasv juba kiratseb (ja võib koguni pöörata langusse), gaasi ja nafta tootmine ja eksport on järsult kahanenud ning suured pangad ja energiafirmad küsivad Kremlilt kümnete miljardite eurode kaupa toetusi (väidetavalt investeeringuteks, kuid pigem lühiajaliste võlgade lunastamiseks).

Napoléon Bonaparte olevat kunagi öelnud, et maailmas on ainult kaks jõudu – mõte ja mõõk. Ja lisanud, et pikemas perspektiivis vallutab mõte alati mõõga. Venemaa vehib mõõgaga, kuid ta võiks Bonaparte’i tarkust meenutada.

Teisalt, NATO asub reaalselt tõhustama Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia kaitset, mistõttu nende riikide ründamine Venemaa poolt muutub üha riskantsemaks ka sõjaliselt, mitte ainult poliitiliselt. Lisaks ei tähendanud Ukrainas hiljuti toimunud parlamendivalimised Putinile – ettearvatavalt – mitte midagi head, sest Ülemraadas domineerivad ülekaalukalt läänemeelsed poliitilised jõud.

Tundub, et Putin ei suuda – ka mitte Hiina suunal sõbralikkust teeseldes ning NATO-vastast tuumasõda simuleerides – nendele poliitilistele, majanduslikele ja sõjalistele protsessidele vastu seista, mis teevad temast ja Venemaast paratamatult luuserid. Putin teab või mõistab varsti, et tal ei pruugi olla hiljem paremaid võimalusi, kui ta üldse suudab peale järgmist aastat võimul püsida. Putini poliitika kõige suurem ohver on lõpuks Venemaa ise, kuid kuni olukord selleni jõuab, et Kremli avantüürid on täielikult läbi kukkunud, võivad ka mõned teised riigid tõsiselt kannatada, mis teebki meid ärevaks.

Seega, milliste eeldustega peaksime veel arvestama, vaadeldes Venemaa ning Vene-Lääne suhete arengut järgmisel aastal ning ka pikemas perspektiivis? Kõigepealt mõned mõtted rubriigist „kui on läinud trumm, siis mingu ka pulgad“, mida Putini puhul ei saa sugugi välistada. Eelnevast arutelust lähtuvalt võib Venemaa näiteks taas üllatada sõjalise operatsiooniga Ida- ja Lõuna-Ukrainas Krimmiga maismaaühenduse ning ühtlasi nn Uus-Venemaa loomiseks, mis annaks Ukrainale coup de grâce’i (surmahoobi – pr k). Seejuures pole enam eriti oluline, kas tegemist oleks taaskord roheliste mehikestega või Vene lippu lehvitavate tankidega, sest Venemaa suhted USA ja Euroopa Liiduga, kes sõjaliselt sekkuda ei kavatse, on nagunii äärmuseni pingestatud. Putinile võib olla ahvatlev korraldada ka Balti riikides midagi räpast, mis ei kannaks Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 mõõtu välja, kuid destabiliseeriks ja diskrediteeriks neid riike koos NATO ja Euroopa Liiduga ning tõmbaks tähelepanu Ukrainast eemale. Putin peab paraku arvestama sel puhul väga tõsiste raskustega, sest läänemaailm – eesotsas USAga – seisab ülima tõenäosusega Balti riikide eest ning Venemaal ei pruugi olla piisavalt jõudu kontrollimaks sõjaliselt korraga kaht kui mitte enamat regionaalset tandrit. Lisaks kutsuks selline Venemaa tegevus esile hoopis karmimad majanduslikud ja poliitilised sanktsioonid ning Venemaa satuks esimest korda peale 1941.-1942. aastat eksistentsiaalsesse ohtu.

Kõige paranoilisemad – kuid tänapäeva reaalsust arvestades üpris tõenäolised – stsenaariumid ei pruugi lähikuude perspektiivis realiseeruda ning Vene-Lääne suhted võivad jääda enam-vähem praeguse vastasseisu tasemel vinduma. Ukraina ei liigu edasi ega tagasi – Kiiev ei ole võimeline kiiresti Euroopale lähenema, kuid ei satu ka Moskva kombitsatesse. Talveks on gaas olemas, tuleval suvel tuleb minna uuele ringile. Donetski ja Luganski „Kariibi mere piraadid“ naudivad Venemaa regulaarsete „humanitaarabi“-konvoide saadetisi ning toimetavad „vaikselt“ omi asju. Venemaa mängib jätkuvalt tuumasõjamänge ning sõjalised provokatsioonid (õhupiiri rikkumised jms) muutuvad nii igapäevaseks, et uudiskünnist nad reeglina enam ei ületa. Balti riikide ja Poola ümber kujuneb ühtlaselt ärev olukord, millega õpitakse elama. Euroopa Liit ja USA ei tühista ega leevenda Venemaa-vastaseid sanktsioone, sest puudub mõjuv põhjus. Venemaa hakkab üha enam meenutama „Näljamängude“ triloogiat. Mängitakse külma sõja stiilis kassi-hiire mängu. Sellises geopoliitilises reaalsuses võime me elada mitte väga kauges tulevikus.

Lõpuks, Vene-Lääne ideoloogiline vastasseis on omandanud Vladimir Putini taktikepi all enneolematud mõõtmed. Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev väitis Rossiiskaja Gazetale hiljuti antud intervjuus, et USA on „lahkelt kulutanud“ Ukrainas kahekümne aasta jooksul miljardeid dollareid selleks, et „üles kasvatada Venemaad vihkavat ukrainlaste põlvkonda“, ning nüüdseks on „tulemus“ näha. See on muidugi kõigest tilgake propagandistlike valede ja vihkamise õhutamise meres, millest paistavad välja sellised majakad nagu Putini 18. märtsi kõne Krimmi Anschluss’i puhul või tema märkused hiljutisel Valdai foorumil Sotšis, mis ületasid Ameerika-vastasuse poolest isegi Fidel Castro kõige „revolutsioonilisemaid“ ülesastumisi.

Eesti seisukohalt on praegu kõige olulisem küsimus see, kas Venemaa jätkab alustatud kurssi ning valmistub Ukraina – miks mitte ka Balti riikide – peatseks ründamiseks ning võimalikuks sõjaliseks konfliktiks NATOga.

Paraku tundub reaalsus olevat selline, et Putin saavutas mõne nädalaga selle, millega enamjaolt korrumpeerunud Ukraina poliitilised juhid ei saanud hakkama rohkem kui 20 aasta jooksul – tekitada ukrainlastes suurem ühtsus, tugevam rahvustunne ning vastumeelsus Venemaa imperialismi suhtes. Teisalt on putinismi ajastu Venemaa noored üles kasvatatud vihkama läänemaailma ja selle väärtusi, eeskätt isiklikke ja poliitilisi vabadusi, mis pidavat olema „võõrad“ ja muidugi „kahjulikud“. Neliteist miljonit Venemaa koolide õpilast saavad nüüdsest üksnes sellised ajalooõpikud, mille on koostanud Kremli „ajalooline tõekomisjon“ ning mis on trükitud eksklusiivselt Putini kunagise džuudosõbra Arkadi Rotenbergi trükikojas. Me peame tahes-tahtmata valmistuma ägenevaks ideoloogiliseks võitluseks Venemaaga, mis puudutab paljuski ka meie kaasmaalasi, kes Venemaa telekanalite „kommunismi pakikesi“ naudivad nii kvaliteetsete meelelahutussaadete, kuid ka nende vahele pikitud uudisrämpsu näol. Kõige parem, mida me teha saame, on hoida jätkuvalt oma ajakirjandusvabaduse lippu kõrgel ning loota, et demokraatlikud väärtused ja hinnangud lõpuks võidavad ning jõuavad ka paljude lääneliku demokraatia orbiidilt kadunud lambukeste juurde.