Putini pärand: vajadus olla paindlik

Nii vaikset ja muretut presidendikampaaniat kui 2008. aastal talvel polegi vist olnud. Kõik määrati kindlaks juba eelmise aasta novembris-detsembris, mil oma valiku langetas peamine valija Vladimir Putin. Toonase peamise partei kindel võit tagas langetatud otsuse elluviimise.

Praegu pole mõtet hakata oletama, kuidas toimib muutuv süsteem ja kui kaua püsib kaksikvõim. Selleks on liiga vähe teada uuest presidendist ja vana presidendi tegelikest kavatsustest. Seepärast on mõttekam koondada tähelepanu objektiivsetele parameetritele ja loomulikele piirangutele.

Esiteks seisab kogu Venemaa traditsioon otsustavalt sellise valitsemisvormi nagu kaksikvõim vastu. Segadusperioodid kõrgemas ešelonis on alati lõppenud sellega, et süsteem pöördub, vahel ka ränkade vapustuste järel, tagasi enam-vähem jäiga vertikaalse hierarhia juurde. Seepärast võivad Kreml ja Valge Maja võrdõiguslike otsuste langetamise keskustena eksisteerida ainult teatud üleminekuajal. Kui hakkavad tugevnema presidendi, kel tuleb tühjale kohale üles ehitada oma poliitiline ja ideoloogiline baas,, positsioonid, hakkab peaministri-patrooni roll kahanema. Aga kui peaks selguma, et Kremli uus peremees ei tule mingil põhjusel oma osaga toime, siis naaseb «patroon», kes pole ju kuhugi kadunud, endisesse ametisse.

1999. aastal ei olnud Putinil isiklikku poliitilist baasi, kuid tal oli kaks tugisammast. Esimene oli Boriss Jeltsin ja tema lähikond, kes oli huvitatud järglase positsioonide tugevdamisest. Teine oli siloviki ehk «jõumeeste» kogukond, kes oli huvitatud eriteenistuste esindaja esilekerkimisest. Hiljem läks Vladimir Putinile aina vähem vaja «vana režiimi» toetust ning tema uuele režiimile hakkasid ilmet andma kolleegid ja vanad sõbrad.

Praegu pole mõtet hakata oletama, kuidas toimib muutuv süsteem ja kui kaua püsib kaksikvõim. Selleks on liiga vähe teada uuest presidendist ja vana presidendi tegelikest kavatsustest.

Dmitri Medvedevi olukord on sarnane: ka temal pole oma baasi, see-eest on aga kaks tugisammast – teda ette lükanud Putin ja isikud, keda on tinglikult hakatud nimetama establishment’i liberaalseks tiivaks. Loomulikult tuleb arvestada, et erinevalt Jeltsinist, kel võimu üle andes ei olnud enam šansse tagasi tulla, on Vladimir Putin praegu oma populaarsuse tipul. Ainuüksi tema soovist piisaks põhiseaduse muutmiseks, mis lubaks tal edasi ametisse jääda. Mingil vaid talle endale teadaoleval põhjusel ei ole president seda teinud. Nüüd osutab poliitilise arengu loogika tema lahkumisele juhipositsioonilt. Tema järglane aga kujundab oma «orbiidi».

Teiseks on Venemaa poliitika traditsiooniliselt väga personaalne ning väga palju sõltub riigipea isiklikest omadustest. Dmitri Medvedevi vaateid ja iseloomu võib praegu vaid oletada, aga pole kahtlust, et ta erineb tunduvalt Vladimir Putinist. Ta on teisest põlvkonnast, teistsuguse elukogemusega. Tal ei ole seljataga rasket lapsepõlve ega teenistust organisatsioonis, mis kujundab oma kaastöötajates kogu eluks kindla ja väga spetsiifilise maailmavaate.

Tänapäeva poliitikat tehakse televisioonis, mis tähendab, et eelkõige loeb väline külg. Nii hakkab kuvand, mille on kliendi individuaalsete omaduste põhjal kujundanud professionaalsed kuvandiloojad, elama oma elu ja dikteerima edasist käitumist.

Putinile iseloomulikku karismat, millest on algusest peale õhkunud pinget ja ohtu, Medvedevil ei ole. Oma hõimu eest hoolitseva ning seda väliste ja sisemiste ohtude eest kaitsva sõjapealiku kuvand ei sobi tulevasele presidendile kohe kuidagi. Ja ega seda ei saakski uuesti luua, sest selle esialgne kandja on ju täiesti tegev ja jääb edaspidigi võimule.

Kõige põhjal otsustades on Dmitri Medvedevile ette nähtud teistsugune roll: hoolitsev vardja. See on päris loogiline. Putin on kangelaslik kaitsja, kes tõkestas maad ähvardavad ohud ja sundis kõiki taas Venemaad austama. Nüüd on käes aeg mõelda inimestele, nende elatustasemele ja elukvaliteedile. Sestap on sobiv kandidaat inimene, kes vastutab sotsiaalpoliitika ja arengustrateegia – mitte globaalse, vaid just konkreetse arengu strateegia eest. Sellega kaasneb ka stiilimuutus – see on nüüd vaoshoitum ja positiivsem. Tänavapoisilik kuraas, mis kujunes Vladimir Putini «firmastiiliks» ja määras suurel määral ka näiteks selle, kuidas suhtuti tema välispoliitikasse, jääbki Venemaa teise presidendi prerogatiiviks.

Kolmandaks seisavad Medvedevi ees juba objektiivselt teistsugused ülesanded. Vladimir Putini järgitud käitumisstiili välispoliitiline potentsiaal on ammendunud. Ta saavutas, et Venemaad hakati kuulama ja pidama rahvusvahelises elus arvestatavaks teguriks. Nüüd seisab asi pisiasjades, selles, kuidas muuta saavutatu konkreetseks kasuks ning vältida kõigi teiste jõudude koondumist Moskva vastu. See ülesanne nõuab paindlikku mõistust, mitte enam jõhkrat survet. Tõsi, paindlikku mõistust napib tänases maailmapoliitikas juba praegugi.

Uue presidendi ametiaja sisu küsimus on päris tõsine. See lõpetab üleminekuperioodi, mis algas Nõukogude Liidu lagunemisega. 2012. aastaks peaks üldjoontes olema selge Venemaa tegelik osa maailmas.

Pilku tagasi heites on hästi näha, et mõlema Venemaa presidendi välispoliitilised eesmärgid taotlesid üht ja sama põhieesmärki, ehkki mõneti omamoodi. Kui jätta kõrvale viljatud vaidlused selle üle, kes hukutas NSV Liidu, ning käsitleda Boriss Jeltsini võimuaega uue Venemaa riigi kujunemise seisukohalt, on ülesanne ilmselge: Venemaa kui suveräänse rahvusvahelise subjekti ning vähemalt mingil määral nõukogude geopoliitilise pärandi säilitamine. Uue aastasaja alguseks oli Moskva kõigest hoolimata endiselt üks maailma võtmetähtsusega pealinnu, kel oli täiesti oma arusaam maailmakorraldusest. Tõsi, selle juures püsimiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks jõudu veel ei jagunud, kuid Jeltsini pärand väärib siiski palju objektiivsemat hinnangut kui need karikatuursed arvamused, mis annavad tooni praegu.

Kõik määrati kindlaks juba eelmise aasta novembris-detsembris, mil oma valiku langetas peamine valija Vladimir Putin.

Sellest baasist lähtudes asus Vladimir Putin ellu viima oma eesmärke, milleks oli Venemaa taastamine suurriigina, kes osaleb ülemaailmsete mängureeglite väljatöötamises. Üldiselt ta selle ka saavutas. 2008. aasta Venemaa on kõigile selgelt nähtav globaalne subjekt, kelle huvide ja vaatenurgaga teised lihtsalt peavad arvestama.

Kolmanda presidendi ülesanne pole kaugeltki lihtsam. Suurriikide klubisse naasnud Venemaa peab esiteks määrama kindlaks enda kui klubiliikme rolli ning teiseks omandama oskuse teisendada abstraktne mõju konkreetseks geopoliitiliseks ja majanduslikuks tuluks. Mõlemad nõuavad tõsist intellektuaalset pingutust.

Vladimir Putin on oma viimasel presidendiaastal müüsrihoobiga purustanud viisaka ükskõiksuse, millega Lääs reageeris Moskva katsetele teha oma hääl kuuldavaks talle olulistes küsimustes. Sellele on aga järgnenud paus. Pälvinud lõpuks tähtsate partnerite tähelepanu, ei ole Moskva suutnud neile esitada selgepiirilist ja kooskõlalist ideede ning soovide komplekti.

Esiteks on käes aeg pärast maailma ebatäiuslikkuse paljastamist jõuda välja ettepanekuteni. Riigilt, kes taotleb maailmas juhtpositsiooni, oodatakse strateegilist visiooni ja lahendusvariante, mitte aga publitsistlikku sära. Kui näiteks Venemaad ei rahulda niinimetatud Ahtisaari plaan, siis tuleb välja käia omaenda Kosova konflikti reguleerimise kava, kusjuures see ei tohi olla propagandistlik, vaid peab olema igati praktiline. Moskva praegune positsioon, mis näeb ette lõputute läbirääkimiste pidamist, on juba ette kaotatud, sest see ei paku mingit initsiatiivi. Tõsi, ka seda lahendust, mille võttis Kosova küsimuses lõpuks kasutusele Lääs, ei ole kuidagi võimalik nimetada edukaks ja võidukaks initsiatiiviks.

Teiseks tuleb nentida, et kõrgelennulised sõnad mitmepooluselisest maailmast, mis veel mõne aasta eest kõlasid päris värskelt, on praeguseks muutunud labaseks. Nad on meie jaoks isegi kahjulikud, sest strateegiliste alternatiivide analüüsi asemel viivad nad üha sisutumate mõtisklusteni Venemaast kui «iseseisvast jõukeskusest».

Asi ei ole isegi selles, et majandusliku ja inimpotentsiaali kaine hindamine sunnib paratamatult kahtlema «iseseisva ujumise» võimes, vaid selles, et taolisest tõdemusest üksi ei piisa. On ju ka paljukiidetud mitmepooluselises maailmas, mis juba loomu poolest on vähemstabiilsem, vaja väga selgepiirilist ja kindlat põhimõtete, prioriteetide, vastastikuste suhete ja liitude süsteemi. Valdav osa Venemaa poliitilisest eliidistei tegele sugugi selle arendamisega, vaid pelgalt rõõmustab lapsikult, kui Ameerikal ei õnnestu järjekordselt milleski domineerida. Samas on Venemaal juba nii viie kuni seitsme aasta pärast vaja tegelda palju elulisema probleemiga, nimelt suutmatusega püsida poliitilise mõju poolest kas või samal tasemel seda pidevalt kasvatava Hiinaga. Väljavaade jääda Pekingi väiksemaks partneriks võib muuta mitmepooluselisuse märksa vähem ahvatlevaks.

Kolmandaks seisab Venemaa ees väga teravalt vajadus loodud võimalused lõpuks realiseerida. Vladimir Putini stiil oli mõistetav ajal, mil pärast langust tuli taas leida enesekindlus. Kuid enesekindlus ei saa olla omaette eesmärk. Pealegi avaldab selline käitumine partneritele kainestavat mõju ainult alguses. Seejärel nad kohanevad ja õpivad seda isegi enda kasuks pöörama. Kui aga mõõta välispoliitilist mõju pelgalt tekitatud vastukajaga, madaldatakse suurriik skandaalialti pisiriigi tasemele.

Rahvusvahelise suhtlusega tegelevate Venemaa ametnike seas on kombeks tunda uhkust presidendi „intellektuaalse üleoleku” pärast oma välispartnerite suhtes. Tõepoolest, pole kahtlust, et oskuse poolest vastata üldistavalt igale küsimusele ning arutada põhjalikult ka konkreetseid asju, asetades need ülemaailmsesse konteksti, seisab Vladimir Putin enamikust partneritest peajagu kõrgemal.

Läänt on haaranud enesekindla kõrkuse puhang, mille taga seisab oma absoluutse õigsuse tunnetamine.

Paraku pole kahtlust ka selles, et teiste riikide juhtidele pole sugugi vajalik teada peast gaasitööstuse tootmismahtusid, pumbajaamade töö iseärasusi või investeerimisseaduste üksikasju. Küll peavad nad teadma ja igati rõhutama üldpoliitilisi positsioone, milleks ei ole vaja niivõrd intellektuaalset kõrgtasandit, kuivõrd seda erilist vaistu, mis omandatakse koos poliitilise kogemusega. Seejärel astuvad aga tegevusse kvalifitseeritud ja algatusvõimelised bürokraadid, kes rakendavad positsioonid praktiliselt ellu.

Viimasega on päris selgelt raskusi. Põhjused on erinevad, ulatudes kaadriprobleemidest psühholoogiliste raskusteni. Seepärast ongi rõhk asetatud välisele efektile. See on tekitanud paradoksi: Venemaa avalikkus ei tunne uhkust mitte tulusate rahvusvaheliste otsuste saavutamise üle, vaid suhete halvenemise pärast teiste riikidega, pidades seda „jõulisuse” väljenduseks. Ja just sellist lähenemist pooldavad ka viimasel ajal arutul hulgal esile kerkinud „professionaalsete patriootide” kommentaarid.

Venemaa lähiaastate välispoliitilised prioriteedid peavad olema ulatusliku ja asjatundliku arutelu objektiks, sest eksliku analüüsi hind on liiga suur. Arutelu asendamine propagandaga, olgu see siis truualamlik või opositsiooniline, on aga juba otseselt ohtlik.

Vladimir Putini välispoliitilise pärandi tõsine ja eelarvamusteta hindamine seisab veel ees. Praegu ei ole see võimalik, sest nii ülistuste kui ka sajatuste hiigelkoor takistab asjatundlikku analüüsi. Kuid juba nüüd on selge, milline peab olema järgmise presidendi tegevuskava. Kõige üldisemalt võib selles eristada nelja peamist ülesannet.

Esiteks vajab Venemaa taotlus uuele rollile maailmas enda taha püsivate liitlassuhete kindlat süsteemi. Kreml on viimasel ajal eelistanud end mitte siduda või luua hetkealliansse konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Kuid globaalsed ambitsioonid, olgu need sõjalis-poliitilised või majanduslikud, lihtsalt nõuavad kindlat „tagalat”. Väited, nagu iseloomustaks tänast maailma konkurentsi teravnemine ja selles valitseks põhimõte „kõik kõigi vastu”, on sisutühjad. Selline on olukord olnud alati, kuid see ei ole sugugi seganud sõlmida liite ja rajada pikaajalisi suhteid.

Tänasel Venemaal ei ole sisuliselt kellegagi sidemeid, mis toetuksid tugevale poliitilis-majanduslikule vundamendile, nii et neid võiks nimetada liitlassuheteks. On tekkinud arusaam, et parim liitlane on kõige tulusam partner. Moskva ei ole valmis investeerima perspektiivsetesse suhetesse ega ole veel mõistnud, et liitlassuhted on asi, mis reeglina ei too otsekohest kasu. Selle kohta pakuvad suurepärase näite Ühendriigid: Washingtoni positsioonid tuginevad väga suurel määral tohututele investeeringutele, mida nad tegid 20. sajandi teisel poolel Euroopasse ning Kaug- ja Lähis-Itta.

Teiseks on väljakuulutatud eesmärgi, mille kohaselt Venemaa on iseseisev mõjukeskus, kinnitamiseks hädavajalik aktiivne diplomaatiline tegevus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Venemaa ideid ei võta keegi omaks lihtsalt heast peast ja viimasel poolteisekümnel aastal on Lääs juba harjunud neid üldse kõrvale jätma. Maailmakorralduse üldine kriis sunnib siiski ära kuulama tõsiseltvõetavaid konstruktiivseid ettepanekuid. Kui Venemaa positsiooniks on aga kõigest „meie oleme teie ettepaneku vastu”, siis muutub tupik Lääne suunal veel umbsemaks, Ida suurriigid, eelkõige Hiina ja Iraan, hakkavad aga aina enam Venemaad ära kasutama oma eesmärkide teostamiseks „mängudes” Läänega.

Nii näiteks on hädavajalik võtta midagi ette Euroopa julgeolekusüsteemiga. Kõik mõistavad, et külmast sõjast pärandiks jäänud mudel enam ei toimi, kusjuures selle hävitamisse on oma tubli panuse andnud kõik osapooled, eelkõige Ühendriigid. Praegu, mil lagunevad kõik rahvusvahelised institutsioonid, ei ole muidugi erilist alust kõnelda uue elujõulise julgeolekusüsteemi ehitamisest. Samas teevad ärevaks taas kõlama hakanud arutlused sõjalis-strateegilisest pariteedist NATOga.

Külma sõja aegse militaristliku diskursuse taaselustamise katsed täiesti teistsugustes ajaloolistes oludes on päris mõttetud. Uue suure sõja võimalust Euroopas ei usu isegi kõige kirglikumad „pistrikud”. Samas osutab arutelu juhtimine vanadesse rööbastesse intellektuaalsele nõrkusele ning võimetusele analüüsida ohte sõltumatult varasematest mõttemallidest ja arvestades tänapäeva tingimusi.

Maailma poliitikas ja diplomaatias võib üldiselt täheldada kvaliteedilangust.

Maailma poliitikas ja diplomaatias võib ka üldiselt täheldada kvaliteedilangust. Ülemaailmse vastasseisu ajajärgul viibisid mõlema poole diplomaadid ja poliitikud pideva intellektuaalse pinge seisundis. Kui lõpuks saavutati keeruline kompromiss, oli see ka püsiv. Pärast külma sõja lõppu on diplomaatia otsekui kaotanud eesmärkide saavutamise oskuse. Läänt on haaranud enesekindla kõrkuse puhang, mille taga seisab oma absoluutse õigsuse tunnetamine. Viimast tõendab võit ülemaailmse kommunismi üle. Geopoliitilisest koomast jagu saanud Venemaa tegeleb samal ajal enesekindluse taastamisega ja elab välja oma komplekse, käitudes mõnigi kord peaaegu täiesti vastutustundetult.

Kolmandaks seisab Venemaa ees ülesanne leida uus mudel suhetes Euroopa Liiduga. Selle ülesande lahendamine avaldaks süsteemset mõju kogu välispoliitikale.

Venemaa ja Euroopa Liidu suhete tuumaks on energiaressursside tarnija ja tarbija suhe, mis on ühtlasi ka kaasaegsete rahvusvaheliste suhete tuum. Mõlemat poolt rahuldava huvide tasakaalu leidmine, Venemaa ja Euroopa Liidu „suur tehing” energiajulgeoleku ja vastastikuste investeeringute osas stimuleeriks võimsalt Venemaa ja Lääne suhteid tervikuna. Moskva ja Brüsseli põhimõtteline kokkulepe energeetika vallas vähendaks kas või osaliselt ka pingeid naaberriikidega.

Neljandaks on Venemaal hädasti vaja kujundada täpne ja kaalutletud Aasia-poliitika. Keegi ei kahtle, et just Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas hakkavad toimuma 21. sajandi tähtsaimad poliitilised sündmused. See toob kaasa nii piirkonna suurriikide kui ka välisjõudude terava konkurentsi. Aasia suurriikide – Hiina, India, Jaapani, (tulevikus usutavasti ühendatud) Korea omavahelisi suhteid teravdab ajalooline taust. Sugugi ei saa välistada võitlust liidrikoha pärast. Annaks Jumal, et Aasias ei juhtuks midagi sellist, mis juhtus Vanas Maailmas eelmisel sajandil, mil peamiseks poliitiliseks võitlusväljaks oli Euroopa.

Käesoleva kümnendi alguseni kippus Moskva alahindama Aasia suunda. Nüüd ei tohiks aga hakata üle hindama oma reaalseid võimalusi. See tähendab, et ei tohi lasta end tõmmata võõrasse mängu, kuid samal ajal tuleb osata enda hüveks ära kasutada Kaug-Ida tormilist arengut. See ülesanne nõuab suurt rafineeritust.

Niisiis läheb järgmisel riigipeal kindlasti vaja oskust püsida kindlalt oma positsioonidel, aga samas paindlikkust nende kaitsmisel. Boriss Jeltsin etendas omal ajal kriisijuhi rolli. Vladimir Putini osaks langes „must töö” Venemaa tagasiviimisel „kõrgliigasse”. Mõlemad presidendid on andnud oma järglasele vähemalt ühe kindla võimaluse – alustada põhimõtteliselt uuelt tasandilt ilma eellase vigu kordamata.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane