Putini õukonna lavatagune: nüüdisdiktaatori eraelu

Diplomaatias ilmuv lugu avaldati esimest korda selle aasta 1. augusti Newsweekis.

President ärkab hilja ja sööb veidi pärast keskpäeva. Tema hommikusöök on väga lihtne. Alati on laual kohupiim. Kokkade käe alt tuleb tingimata midagi toitvat: omlett, mõnikord puder. Talle meeldivad vutimunad. Ta joob puuviljamahla. Toit on alati värske: ta saab pidevalt lemmiktoiduainetega korve Venemaa usujuhi patriarh Kirilli taludest.

Seejärel serveeritakse talle kohvi. Õukondlased on kohale kutsutud, aga esimesed kaks tundi on pühendatud ujumisele. President naudib aega üksinda vees. Ta kannab ujumisprille ja kroolib tarmukalt. Poliitilised abilised arvavad, et just sel ajal mõtleb ta Venemaa asjad läbi.

Õukondlased viskavad nalja, igavlevad ja nihelevad lakkpuidust seintega ootetubades. Harva on tal nende jaoks kohe aega. Räägitakse, et ministril on tavaline oodata kolm, isegi neli tundi. Ta veedab veidi aega jõusaalis, kus on sisse lülitatud teler Venemaa uudistekanalitega. Saalis meeldib talle näha vaeva nii jõutrenažööride kui ka jalgratta peal.

Mõnikord loeb ta pärast jõusaalis rassimist. Põhjuseks on see, et ta armastab töötada hilise ööni. Ta kutsub kaaskondlased enda juurde ajal, mil ta mõistus on kõige klaarim: kargetel tundidel, mil kõik paistab karedamalt kätte. Kõige rohkem tunneb ta huvi ajalooraamatute vastu. Ta loeb neid tähelepanelikult. Rasked, aukartust äratavad köited Ivan Julmast, Katariina Suurest, Peeter Suurest.

Vahetevahel levivad kuulujutud, et ta olla lugenud läbi mõne romaani. 2006. aastal olevat president lugenud põnevusromaani, milles töölisklassi esindajad peksavad läbi tšetšeenid ja mendid ning võtavad, automaadid käes, korrumpeerunud varastelt üle kuberneri ametiruumid. See oli Zahhar Prilepini „Sankja”.

Need aga, kes väidetavalt teavad tema intiimsemaidki külgi, ütlevad, et talle olevat väga meeldinud „Kolmas impeerium”, [Mihhail Jurjevi – toim] fantaasialugu 2054. aastal elavast Ladina-Ameerika ajaloolasest, kes kõneleb kõigi Vene maade ühendaja tsaar Vladimir II tegudest. Õukondlased üritavad siiski igati selgeks teha: president ei loe ilukirjandust.

Seejärel küürib ta ennast hoolikalt. Ta käib nii kuumas kui ka külmas vannis. Siis president riietub. Ta kannab ainult konservatiivsetes toonides rätseparõivaid. Lipsu valib ta väga hoolikalt.

Nüüd algab võimuaeg. Varane pärastlõuna kulub ülevaadetega tutvumisele. Seda teeb ta tavaliselt massiivse puidust töölaua taga. Ametiruumides pole kuvareid. President kasutab ainult kõige turvalisemat tehnoloogiat: punased kaustad paberdokumentidega ja Nõukogude sõjaaegsed lauatelefonid.

Kõige rohkem tunneb ta huvi ajalooraamatute vastu. Ta loeb neid tähelepanelikult. Rasked, aukartust äratavad köited Ivan Julmast, Katariina Suurest, Peeter Suurest.

Isand alustab tööpäeva kolmest paksust nahkköites kaustast. Esimene on aruanne olukorrast riigis, mille on koostanud riigisisese teabe kogumise agentuur FSB. Teine on aruanne rahvusvahelisest olukorrast, mille on koostanud välisluureagentuur SVR. Kolmas on aruanne õukonna kohta, mille on koostanud ihukaitseagentuur FSO.

Ta lausa januneb teabe järele. Kõige paksemad tema ees lebavad kaustad ei ole mitte luurearuanded, vaid pressiteated. Tema käed avavad kõigepealt Venemaa ajakirjanduse ülevaate. Kõige huvitavamad ajalehed on eespool: üleriiklikud võimutruud tabloidid, nagu Komsomolskaja Pravda ja Moskovski Komsomolets. Need on kõige mõjukamad, neid loevad miljonid inimesed. Nende pealkirjad, kõmukolumnid, reaktsioonid äsjasele rongiõnnetusele Siberis mõjutavad tööliste meeleolu.

Siis võtab ta ette Venemaa kvaliteetajakirjanduse: põgusalt tsenseeritavad ajalehed Vedomosti ja Kommersant. Need lähevad korda Kremli õukonnale: see on nende kõmu, nende kolumnistid, nende analüüs. Ta pöörab erilist tähelepanu regulaarselt ilmuvatele kolumnidele Vladimir Putini kohta, mida kirjutab Kommersanti veergudel Andrei Kolesnikov. Õukondlased ütlevad, et see meeldib talle väga ja ta loeb kolumni alati lõpuni.

Siis tulevad vähema tähtsusega kaustad: välisajakirjanduse ülevaated. Need väljavõtted on koostanud nii presidendi administratsioon kui ka välisministeerium. Ministeeriumid ei varja tema eest halbu uudiseid. Neile meeldib end selgeks teha: president peab teadma, kui väga välismaalased teda demoniseerivad. Aga et talle siiski meeltmööda olla, lisavad nad ühtlasi kohusetruult materjale otse saksa keeles, mida ta oma kunagise KGB ameti täitmise pärast Dresdenis hästi oskab.

Õukondlased ootavad ukse taga ja talle meeldib kaamera vahendusel jälgida, kuidas nad jutlevad, igavusest nihelevad või elektrooniliste vidinatega mängivad. Kuid ta ei tee neist välja ja töötab aruanded põhjalikult läbi.

President kasutab internetti harva. Temas tekitavad üksteise sees asuvad „aknad” ja äkitselt ilmuvad teateid sisaldavad mullid segadust. Siiski on nõunikud talle mõnikord näidanud satiirilisi internetivideoid: ta peab teadma, kuidas tema üle naerdakse. Ta elu on muutunud tseremoniaalseks, lõputuks kulgemiseks ülekullatud ruumides. Tema päevakava on jagatud tuhandeteks veerandtunnisteks ühikuteks ja kavandatud ette kuude, isegi aastate kaupa. Hommikuste ülevaadete lõpetamise järel tuuakse tema ette kotkavapiga päevakavakaustad. Heitnud neisse pilgu, asub ta naeratamata või nalja heitmata plaani järgima.

Enamikus on need kohtumised sisutud. Tegu on inimestega, kes saavad tema juures audientsi: ta võtab vastu Bahreini kroonprintsi, autasustab pronksmedalitega udmurdi töökangelasi või kaalub föderaalse kosmosetööstuse juhtide edutamist.

Ta ei ela Moskvas. Talle ei meeldi see linn: liiklus, saaste, liiga palju inimesi. President on valinud oma residentsiks palee Novo-Ogarjovos. Kodu asub seal, linnast läänes, eemal punastest müüridest, megaelamutest, megakaubanduskeskustest, otse keset kena parki.

Tema päevakava on jagatud tuhandeteks veerandtunnisteks ühikuteks ja kavandatud ette kuude, isegi aastate kaupa.

Paleest kindluseni on 24 kilomeetrit. Tee puhastatakse liiklusest, kui president seda marsruuti sõidab. Ta võib jõuda Kremlisse vähem kui 25 minutiga, samal ajal kui Moskva istub ummikutes.

Talle ei meeldi Kremlisse tulla. Ta eelistab töötada oma lossis. Ta on alates 2012. aastast kärpinud kokkusaamised Moskvas võimalikult minimaalseks, kohtudes seal vaid aukandjatega, kellele tuleb muljet avaldada, või osaledes ametlikel üritustel, mis nõuavad ekstravagantseid saale, sädelevaid kristall-lühtreid ja kasepuukõrgusi peegleid.

Ta peab edasi-tagasi sõitmist ärritavaks.

President on ametis isegi laupäeviti ja pühapäeviti. Nädalavahetusel on tema päevakava mõnevõrra vabam, aga vahel võtab ta pärastlõunal tunde. Peamiselt inglise keeles. Õpetaja aitab tal omandada raskeid sõnu: selleks laulavad nad koos laule. Pühapäeval leidvat ta aega palvetada või pihtida. Kuid õukondlased, kes suhtlevad tihedamalt patriarhi ametkonnaga, üritavad igati selgeks teha, et kuigi ta pole ateist, vaid pigem usklik, ei ela ta kristlikku elu.

President armastab jäähokit. See on tema lemmikspordiala. Tema meelest on see kaunis, mehine ja lõbus. President mängib vähimagi võimaluse korral ka ise jäähokit. Talle meeldib panna pähe mugav paks kiiver ja haarata kätte oma päevinäinud hokikepp. Just seda ihaldab õukond suisa palavikuliselt: iga mõne nädala järel laseb president korraldada jäähokimatši.

Näha mõnda presidendi mängu jääl tähendab intiimsust, ülihinnatud kutset, oligarhide seas kõige suuremat hindamist leidvat juhust. Seal käivad koos tema lähimad sõbrad, kes enamasti on Peterburist nagu ta isegi, tema vanad kaaslased, inimesed, keda ta usaldab. Suuremalt jaolt on nad ärimehed ja USA sanktsioonide nimekirjas¹. Sellised mehed nagu vennad Arkadi ja Boriss Rotenbeg või Gennadi Timtšenko. Nad mängivad ja kaotavad. Meeskonnad koosnevad ihukaitsjatest.

Presidendi ihukaitsjad kannavad tema nimega särki ja skandeerivad tema nime. Dmitri Medvedevi, tema pisikese peaministri ihukaitsjad moodustavad vastasmeeskonna. Kuigi peaministri ihukaitsjad peavad presidendimatšil kindlasti kohal olema, ei ole seal enamasti peaministrit ennast.

Need mehed kuuluvad siseringi. Need on mehed, kellega ta koos soises Peterburis üles kasvas. Ta oli siis alles aselinnapea. Nad vedasid ühest suvilast teise elektrijuhtmeid ja sõid koos odavat liha. Nad tunnevad, et on selle ära teeninud. Nad kutsusid teda varem bossiks. Viimastel aastatel on nad hakanud teda kutsuma tsaariks.

Jutte ekstravagantsustest pole siin leida, ainult juttu üksindusest. Presidendil puudub pereelu. Tema ema on surnud. Isa samuti. Tema abikaasa kannatas närvihaiguste käes ja pärast pikka eraldi elamist nad lahutasid. Tal on kaks tütart. Aga nemad kujutavad endast riigisaladust ega ela enam Venemaal. On liikunud kuuldusi modellidest, fotograafidest või võimlejatest, kes talle öösiti seltsi pakkuvat. Aga neis lugudes on õõnes kõla, mida ükski õukondlane ei taha seletada.

President armastab loomi. Ta naeratab, kui näeb olendeid, kes keelduvad talle allumast. President leiab lohutust musta labradori seltsis, kes teda ei karda. Talle meeldivad jahiseltskonnad. Ta naudib kopterireise koos kaamerameeskonnaga hallikasvalge tundra kohal, kus võib näha tiigreid ja karusid, Venemaa tõelist ilu.

Õukonnatõlk ütleb, et tema elu on monotoonne. Sisutud kohtumised. Presidendiprotokolli pedantne järgimine. Aastast aastasse aina ühtmoodi korduv rutiin. Tema autokolonn sõidab kahes suunas: Kremlisse või lennuväljale. President ütleb, et ta töötab rohkem kui ükski teine riigijuht pärast Stalinit.

Keegi neist ei reisinud, ei pidanud läbirääkimisi ega näinud Venemaad nii palju kui tema. Tema lennukid lendavad välja presidenditerminalist Vnukovo-2. Mõne aja eest liikusid märgukirjad, mis panid ette viia Venemaa võimuaparaat üle metsasele ääremaale, mis poolenisti on täidetud hoonetega, mille värvilahendus jätab mulje hiiglaslikest legoklotsidest. Metsa ja kõige muu kohale pidi kerkima võimas aerotropol, reaktiivlennukisõltlastele rajatud Kreml-linn. Kuid president pidas seda liiga ülepingutatuks.

Paleest kindluseni on 24 kilomeetrit. Tee puhastatakse liiklusest, kui president seda marsruuti sõidab. Ta võib jõuda Kremlisse vähem kui 25 minutiga, samal ajal kui Moskva istub ummikutes.

Tema lennukid lendavad kolmekaupa. Ühes on tema masinad, teises delegatsioon, kolmandas lendab kõige ees ta ise. See õhulaevastik lahkub Vnukovo-2 terminalist üle viie korra kuus. Ta tahab käia kõikjal: tööstusmessil Omskis, inspektsioonireisil Karjalas, tippkohtumisel Astanas, riigivisiidil Lõuna-Koreas.

Kuid Venemaa ajavööndid annavad provintsikuberneridele koos nende mikrogarhide ja kahkja jumega politseiülematega võimaluse kasutada pisikesi trikke presidendi ärapetmiseks. Mõne aja eest häbistati neid Suzdalis linna lagunevate puuhüttide pärast, mistõttu nad katsid need vahetult enne visiiti kenasti ülevärvitud presentfassaadiga. Neid on häbistatud tehastes ja sõjaväeosades, mistõttu presidendi silme eest peidetakse kõik, mis katki.

Välisreisid on teistsugused: neid planeerib luureteenistus pikalt ette. Ettevalmistav rühm saabub vastavasse pealinna juba kuu enne presidenti. Luksushotell, mille presidendi administratsioon hõivab, uuritakse põhjalikult läbi. FSB ja SVR teevad selles delikaatses küsimuses koostööd. Kui turvaline on tema ruum? Ega vannitoas valitse bioloogilise nakkuse oht?

Õukond jõuab välisriigi pinnale nädal enne presidendi saabumist. Hotellist saab Kreml. Nad panevad kinni 200 tuba. Presidendi tarbeks pannakse käima eraldi lift. Diplomaadid pabistavad ja peavad aina nõu kõhukate FSO inspektorite ja higiste peopesadega protokolliametnikega.

Tema tuba eraldatakse täielikult, sellesse ei lubata kedagi. Sellega tegeleb spetsiaalne julgeolekumeeskond. Hotelli voodiriided ja tualett-tarbed asendatakse. Pesemistarbed ja värske puuvili tuuakse kohale Kremli erilistes saastumiskindlates anumates.

Kõik, mida ta vajab, tuleb lennukitel kaasa: Venemaa kokad, koristajad, ettekandjad. Venemaa veoautod tuututavad, vedades kohale kaks tonni Venemaa toitu. Ta magab välisriigi pinnal ühe öö. Samal ajal peavad terved diplomaatide meeskonnad võõrustajatega korduvaid kõnelusi toiduainete asjus.

Presidendile ei tohi pakkuda piimatooteid, ehkki see läheb vastuollu Venemaa julgeolekuteenistuste tellimustega. Presidendile ei tohi toitu pakkuda võõrustaja, kaasa arvatud riigi- või valitsusjuht. Saatkonnal on õige raske pidada läbirääkimisi mõnes rikkalikuma kulinaariatraditsiooniga riigis: president ei tohi tarbida välismaiseid toiduaineid, mida Kreml pole heaks kiitnud.

Siinkohal valitseb läbirääkijate seas mõningane segadus. Võib-olla on presidendil varjatud laktoositalumatus? Usutavam on see, et ta tunneb paranoilist muret mürgitamise pärast. Presidendi vaagnale mõeldud Venemaa toiduained tuuakse juba varem kohale ning kohalike kokkade üle valvavad FSB, SVR, FSO ja nende toidumaitsjate meeskond. President on isegi keeldunud puutumast toitu välisriikides korraldatavatel bankettidel.

President suhtub ükskõikselt sellesse, kas see solvab võõrustavat riiki. Tõlk räägib, kuidas lennuk laskub tulikuumale maandumisrajale. Venemaa saatkonna töötajate seas valitseb erutus, hirm ja ebakindlus: tema ise on kohale jõudnud.

Välisreisid on teistsugused: neid planeerib luureteenistus pikalt ette. Ettevalmistav rühm saabub vastavasse pealinna juba kuu enne presidenti. Luksushotell, mille presidendi administratsioon hõivab, uuritakse põhjalikult läbi.

President käitub, nagu oleks ta pronksist, ta otsekui hiilgab. Paistab, et ta teab, et nad löövad tema pilku kohates silmad maha. Tema ümber valitseb vaikus. Täiskasvanud meeste hääl muutub tema poole pöördudes. Nende hääl kõlab nii vaikselt kui vähegi võimalik. Nende näole kerkib pühalik, peaaegu kivistunud ilme. Nad vaatavad maha, on mures, närvilised, kõigeks valmis.

„Ta ei kõnele,” ütleb tõlk. „Ta ei tunne vajadust naeratada. Ta ei soovi jalutama minna. Ta ei taha juua … Iga hetk on tema ümber kümme inimest. Talle ei pääse lähemale kui kolm meetrit, sest tema ümbrust valvatakse nii hoolikalt. Teda ümbritsevad lakkamatult sosistavad abid, kaameramehed, ihukaitsjad.”

„Poliitikud sosistavad, kui ta ruumis viibib. Nad on äärmiselt tähelepanelikud. Pole peaaegu kedagi talle nii lähedast, kes julgeks temaga nalja visata. Kui ta tuppa astub, vakatavad kõik. Kord ütlesin valjult: „Prouad ja härrad, delegatsioon, me peame minema allkirjastamisele kõrvalruumi”, ja siis haaras üks minister mul varrukast. „Olge tasa,” sisistas ta. „Ta on siin.””

Presidendil pole aega mõelda. Ta läheb ühest kuldsest ruumist teise, saatjaks lõputu tseremoniaalne fanfaariheli, kaasas minimaalsel määral poliitilise sisuga ballasti. Poseerimine foto jaoks. Vastuvõtt. Formaalsused, mis joovastavad neid, kes on äsja võimule pääsenud, aga ärritavad neid, kes on sellega juba ammu seotud. Jalul olles mõtleb ta väga vähe: tema kõned on juba ette valmis kirjutatud, kõik seisukohad eelnevalt kokku lepitud, läbirääkimised on loomu poolest peamiselt viisakuste vahetamine.

Temaga koos on saabunud ministrid. Ainult mõned üksikud võivad otse tema poole pöörduda, veel vähesemad julgevad tema kuuldes nalja heita. Aga ta ei tunne nende vastu kuigi palju huvi ja ootab vaid hetke, mil võib tõmbuda turvatud ööbimisruumi. Ta on juba seda kõike varem näinud.

Ministritele meeldib presidenti matkida. Neile meeldib järele teha tema žeste ja manada näole maailmast tüdinud ilmet. Neile meeldib teeselda, et ka nemad põlastavad tehnoloogiat. Neile meeldib matkida tema tooni ja korrutada papagoina tema mõnitavaid märkusi. Aga erinevalt temast naeravad ja joovad ministrid öösel. Nende hallikad näod löövad õhetama, nad muutuvad jutukaks. Aga teda ei ole kuskil näha.

„Ta tundub tundetu, justkui ei puudutaks teda miski,” meenutab tõlk. „Justkui polekski ta teadlik, mis tema ümber toimub. Justkui ta ei pöörakski neile inimestele tähelepanu. Justkui ta oleks väsinud … Ta on olnud nii kaua nagu ikoon, et ei ole enam harjunud kedagi ligi laskma … Ta ei ole harjunud millegagi, mida ta ei suuda täielikult kontrollida. Ta on isoleeritud, lõksus.”

„Mulje … mida võib saada neilt, kes on talle lähedased, on see, et ta oleks päris õnnelik, kui saaks tagasi astuda. Aga ta teab, et tal ei ole õnnestunud valitseda Venemaad muul kui feodaalsel moel. Ja niipea kui tema haare nõrgeneb … kõik variseks kokku ja teda pandaks vangi … ja Moskva lõõmaks nagu Kiiev.”

Leidub õukondlasi, kes väidavad, et on kuulnud teda siiralt ja tõsiselt kõnelemas. Üks neist meenutab sooja suveõhtut, mil ta hakkas südamest kõnelema riigi saatusest. President küsis neilt, kelle ülesanne oli olla tol õhtul tema juures Novo-Ogarjovos, kes on Venemaa suurimad reeturid.

Aga ta ei oodanud, et nad vastaksid. Suurimad kurjategijad meie ajaloos olid need nõrgukesed, kes heitsid käest võimu – Nikolai II ja Mihhail Gorbatšov –, kes lubasid mahaheidetud võimu üles korjata hüsteerikutel ja hullumeelsetel, sõnas ta neile.

Tema ema on surnud. Isa samuti. Tema abikaasa kannatas närvihaiguste käes ja pärast pikka eraldi elamist nad lahutasid. Tal on kaks tütart. Aga nemad kujutavad endast riigisaladust ega ela enam Venemaal.

Kohal viibinud õukondlased kinnitavad, et Putin tõotas, et ei tee kunagi midagi sellist.

Autori märkus: Selle artikli taga seisavad intervjuud, mida ma tegin enam kui kolme aasta vältel oma raamatu „Fragile Empire: How Russia Fell In and Out of Love with Vladimir Putin” tarbeks. Materjali kogumise käigus oli mul võimalik intervjueerida paljusid inimesi alates endistest peaministritest kuni Putini praeguste ministrite ja kubernerideni, alates kõrgematest bürokraatidest, lähedastest nõunikest, isiklikest abidest kõige lihtsamate inimesteni. Neis intervjuudes leidunud ainese põhjal kirjutasin kokku loo nüüdisaja diktaatori eraelulistest kommetest ja harjumustest. Tsitaadid on pärit Venemaa ametiisikutelt, kelle nime ma ei tohi avaldada. Venemaa praeguses poliitilises õhustikus on karistus isikliku teabe avaldamise eest äärmiselt karm, mistõttu ma ei saa isegi vihjata oma allikate nimedele või ametikohtadele. Seepärast on tegu looga, mida sageli nimetatakse „uueks ajakirjanduseks”, kus kasutatakse faktide edastamiseks ilukirjandusse kalduvat narratiivi. Kuigi artiklit võib lugeda ka lihtsalt kirjandusteosena, on kõik selle üksikasjad tõendatud konkreetse materjaliga.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.