Putin ja Lampedusa paradoks

Venemaa elanikud on aasta algusest peale usinalt kokku ostnud dollareid. Ainuüksi jaanuaris ostsid nad pankadest kaks miljardit dollarit ehk kaks korda rohkem kui 2011. aasta detsembris. Toimis juba 1990. aastatel omandatud harjumus: segastel aegadel tuleb sääste hoida Ameerika valuutas.

4. märtsi õhtul sõnas Moskvas Maneeži väljakul 120-tuhandelise rahvamassi ette astunud Vladimir Putin: “Me võisime pääseda poliitilistest provokatsioonidest, millel on ainult üks siht: purustada Venemaa riiklus ja usurpeerida võim.” Presidendiks valitud Putini näole valgus paar pisarat. Pressisekretär Dmitri Peskov kinnitas ajakirjanikele: “Tõepoolest, tal tulid pisarad silma. See oli tuulest.” Võib-olla tõesti, aga miks olid Putini silmad triumfitunnil nii kurvad? Äkki ta ikkagi esitas endale raske küsimuse: “Miks ma ometi tagasi tulin?”

Aleksandr Dugin kirjutas pärast miitingut: “Viimase ajani balansseeris Putin ühelt poolt liberalismi ja läänluse ning teiselt poolt patriotismi ja laiadele rahvamassidele toetumise vahel. Ei ühtede ega  teiste (eliidi ja rahva) rahuldamiseks polnud vaja õigupoolest mitte midagi teha. Ent tänaseks on see strateegia end täielikult ammendanud.”

Vürst Giuseppe Tomasi di Lampedusa, Sitsiilia ühe põlisema ja kuulsama aadlisoo esindaja, kirjutas 20. sajandi viiekümnendate aastate lõpul oma ainsa romaani “Gepard”. 1963. aastal tõi selle kinolinale Luchino Visconti. Romaani sündmused arenevad Sitsiilias Bourbonide võimu langemise ja Itaalia ühendamise eest peetud võitluse ajal (1860.–1910. aastad). Autori arusaam toimuvast, nõndanimetatud Lampedusa paradoks, väljendub teose kangelase Tancredi sõnades: “Kui tahame, et kõik jääks nii nagu praegu, siis on vaja, et kõik muutuks.”

Putin loomulikult ei tea ei romaani ega filmi. Ent ometi tuleb temalgi lahendada Lampedusa paradoks. Seda sunnivad teda tegema juba aktsiaseltsi Venemaa liikmed (kasumijagajatest kaaslased, valitsuse liikmed), kes on hakanud mõistma, et süsteemis tuleb lubada teatavaid muutusi, et nad üldse saaksid võimu juurde jääda. Sugugi asjata polnud löödud selsamal 4. märtsil keset Moskvat – Revolutsiooni väljakul, kõikjal Suure ja Väikese Teatri ümber, Malaja Dmitrovkal, Vassiljevski Spuskil – üles tõeline sõjaleer: kõik kohad olid täis veoautosid, OMONi erimasinaid, sisevägesid. Kellegi ees tundis võim igatahes hirmu.

Hääletamise aritmeetika

Venemaal on praegu 109,9 miljonit hääleõiguslikku kodanikku. Neid valijaid, kelle sedelid urnides tuvastati ja kehtivaks loeti, oli 71,1 miljonit ehk 64,7 protsenti kõigist nimekirjadesse kantud valijatest.

Valijaid, kes andsid hääle võitja poolt, oli 63,6 protsenti (45,5 miljonit inimest). Kui võrrelda Putini poolt hääletanute arvu (45,5 miljonit) valijate üldarvuga (109,9 miljonit), selgub, et taas võimule valitud presidenti toetas alla 41 protsendi valijatest. Seda siis riigis tervikuna. Moskvas Putin aga kaotas. Ametlikel andmetel kogus ta seal 47,2, mitteametlikel umbes 40 protsenti häältest.

„Kui tahame, et kõik jääks nii nagu praegu, siis on vaja, et kõik muutuks.”

Kuid võitja retoorika Maneeži väljakul vastu 5. märtsi – “Me võitsime täna ja tänu meie valijate valdava enamiku toetusele saavutasime puhta võidu” – kõneleb sellest, et Putin hindab olukorda valesti. Nähtavasti ei ole talle veel ette kantud, et valijaid vanuses alla neljakümne aasta on juba rohkem kui valijaid, kel eluaastaid üle neljakümne.

Välismaal osales valimistel ligikaudu 1,5 miljonit inimest 145 riigis. Siiski langeb 70 protsenti välismaal Putini poolt antud häältest endiste liiduvabariikide ning Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Dnestri-äärse arvele. Üldiselt võib öelda, et Putin on kindlalt nõukogudejärgse ruumi, Aafrika ja Ladina-Ameerika venelaste president. Peale selle hääletasid kandidaadi number üks poolt traditsioonilised vene “välisvaldused” Küpros ja Panama.

Mihhail Prohhorov saavutas võidu Austraalia, Uus-Meremaa, Singapuri, Jaapani, USA, Tšehhi, Šveitsi ja Suurbritannia venelaste seas. Kus ka ei asuks noored, varaliselt heal järjel ja haritud venelased, hääletavad nad ikka Venemaa poolt ilma Putinita.

Valijaskonna buum

Märtsikuu valimiste üks suuremaid müsteeriume oli valijate arvu järsk kasv. Kõigest kolme kuuga alates 2011. aasta detsembrist tuli Venemaal juurde 622 000 valijat. Kui aga alustada arvestamist möödunud aasta suvest, siis on juurde tulnud lausa 1 200 000 valijat. Selle “rahvastikubuumi” eestvedajad on Peterburi, Moskva oblast, Moskva, samuti on kasvanud välismaal elavate valimisõiguslike kodanike arv. Samal ajal jääb Venemaa üldine rahvastikukasv selgelt maha: statistikaameti andmeil suurenes kogu 2011. aasta jooksul Venemaa elanikkond 188 000 inimese võrra.

Nende kodanike arv, kes palusid valimiskast koju tuua, suurenes 35 protsenti ehk 1,5 miljoni inimeseni. Hääletamine nimekirjast väljaarvamise tõendite alusel suurenes riigis tervikuna veerandi võrra. Kolmandiku võrra kasvas välismaistes valimisringkondades, see tähendab Venemaa piiridest väljaspool asuvates valimisjaoskondades hääletamine.

Sõltumatu politoloogi Dmitri Oreškini sõnul on võimude toetatud kandidaadi tulemuse suurendamine eelvalimise, kodus hääletamise, nimekirjast väljaarvamise tõendite ja fantoomjaoskondades hääletamise alusel tavapärased manipuleerimisviisid. Tema hinnangul saadi ainuüksi nende meetoditega valimistel juurde kuni kümme miljonit häält, mis moodustab peaaegu veerandi Vladimir Putini poolt hääletanute arvust.

Kui liikumise Kodanik Vaatleja operatiivgrupp saabus Mosrentgeni asulas paiknevasse ajutisse valimisjaoskonda nr 3377, selgitati neile, et kuna naabruses, sünnitusmajas paiknev jaoskond ei olevat suutnud valijate tungiga toime tulla, otsustati avada lisajaoskond ühes ehitusmaterjalide turu paviljonis. Ühtegi valijat vaatlejatel seal näha ei õnnestunud, aga osalus oli jaoskonnas 100 protsenti ning Vladimir Putini poolt hääletas tervelt 87 protsenti pseudovalijatest.

On ka tumedamaid valimistehnoloogiaid, näiteks protokollide muutmine. “Toodi jaoskonnakomisjonist kinnitatud protokoll ringkonnakomisjoni, kus see tulnuks sisestada riiklikku automatiseeritud süsteemi, aga siis teatas ülemus: “Vähevõitu!” No muidugi parandati, kuidas vaja.” Dmitri Oreškini hinnangul talitatakse nii tavaliselt 10–20 protsendi protokollidega, Moskvas ehk veidi vähem kui mujal.

Valijate nimekirju täiendavale “rahvastikubuumile”, nõndanimetatud karussellidele ehk valijate siia-sinna toimetamisele, astus kogu maal vastu 28 000 vaatlejat. Nende hulk suurenes detsembrist märtsini viiskümmend korda. Eelkõige jagus vaatlejaid aga Moskvasse ja juba Piiteris oli neid ilmselgelt vähe, rääkimata ülejäänud Venemaast. Siiski hindavad sotsioloogid, et ainuüksi vaatlejate viibimine 4. märtsil jaoskondades vähendas presidendiks valitud mehe poolthäälte arvu umbkaudu kümne protsendi võrra.

Sugugi asjata polnud löödud 4. märtsil keset Moskvat üles tõeline sõjaleer: kõik kohad olid täis veoautosid, OMONi erimasinaid, sisevägesid. Kellegi ees tundis võim igatahes hirmu.

Me ei saa kunagi teada, kui palju inimesi toetas tegelikult Putinit. Ent seda, et ta sai üle poolte valijate hääle, tunnistavad nii sotsioloogide andmed (sealhulgas Levada Tsentri, mida ei saa kuidagi süüdistada Kremli-meelsuses) kui ka alternatiivsed häältelugemised (Valijate Liiga andmeil 53 ja Golosi andmeil 50,2 protsenti).

Selge on samas see, mille ütles pressikonverentsil välja presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu liige Dmitri Oreškin: “Putini toetus 64 protsenti on õhust võetud.”

Materjali vastupanu

Teatavasti on inimkeha elektritakistus muutuv suurus. Ka inimhinge vastupanu ei ole konstantne.

Tõik, et opositsiooni meeleavaldustele 5. märtsil Puškini väljakul ja 10. märtsil Novõi Arbatil kogunes mitu korda vähem inimesi kui 4. veebruaril, kõneleb mitmest asjast.

Esiteks leidub Moskvas 15 000 – 20 000 inimest, kes on valmis tulema tänavatele isegi siis, kui valitsevad kahtlused meelevalduste kui protestivormi tõhususe osas. Teiseks kulgeb protestiliikumine nähtavasti lainetena: mais pole välistatud ka mõningane ägenemine, suvel aga võib oodata veel tõsisemat langust. Kolmandaks on opositsiooni taktika hakanud radikaliseeruma (katse jääda 5. märtsil Puškini väljakule ka pärast meeleavaldust ning liikuda 10. märtsil mööda kõnniteid Puškini väljakule). Nüüd valmistutakse juba 5. mai meelevalduseks, mida korraldajad ei kavatse enam Moskva linnavalitsusega kooskõlastada.

Samal ajal näitasid 5. ja 10. märtsi meeleavaldused, et opositsioon seisab silmitsi uute probleemidega. Vladimir Putini võit võttis vastasrinnalt viimase ühendava loosungi. See tingis kaks arenguteed. Ühed seisavad kindlameelselt tänavaprotestide jätkamise eest ja nõuavad kõigi jõudude koondamist maikuise meeleavalduse ettevalmistamisele, millest nende arvamust mööda võtab osa miljon inimest. Teised on veendunud, et tänavaprotestide aeg on läbi. Nüüd tulevat keskenduda parteilisele ülesehitustööle (võimud on ju lubanud parteiseadust muuta) ja kasutada ära propagandistlikke võimalusi, mida pakuvad kohalikud ja kubernerivalimised.

Tundub siiski, et võimude ja opositsiooni vahel põgusalt alanud dialoog on lõppenud. 11. märtsil peeti presidendi administratsiooni ülema esimese asetäitja Vjatšeslav Volodini eesistumisel administratsiooni koosolek, millel arutati parandusettepanekuid, mis peaksid otsustavalt lihtsustama uute erakondade loomist, millel on õigus osa võtta ka valimistest. Teatati, et puhtalt avalduse alusel erakondade registreerimist ei tule. Selle ja teisedki opositsioonijõudude poliitiliste reformide ettepanekud lükkas Dmitri Medvedev tagasi, ehkki varem oli lubatud neid arvestada. Süsteemivälise opositsiooni esindajad teatasid, et lahkuvad töörühmast, mis oli osutunud “labastamise” vahendiks.

Niisiis osutus võimu püüd tõmmata süsteemivälise poliitilise opositsiooni esindajad dialoogi poliitiliste reformide üle mitte pelgalt taktikaliseks ja demonstratiivseks sammuks, vaid reaktsiooniks järsult kasvanud tänavaprotestidele.

Tundub, et võimude ja opositsiooni vahel põgusalt alanud dialoog on lõppenud.

Tänavaprotestide jätkamise pooldajad pole seni pakkunud välja uusi loosungeid ega konkreetset tegevusplaani.

Nähtavasti on niisuguses olukorras mõtet panna tähele strateegiliste uuringute keskuse presidendi Mihhail Dmitrijevi arvamust, kes oskas 2011. aasta märtsis hämmastava täpsusega ennustada massilisi proteste. Praegu leiab tema keskuse materjalidest seisukoha, et Putin jääb juba lähemal ajal ilma oma valijaskonna tuumikust ehk väikelinnade ja külade elanikest. Asi on selles, et võimud ei saa kuidagi jätta läbi viimata valulikke reforme kommunaalsektoris, pensionisüsteemis, meditsiinis ja hariduses. Need reformid löövad valusalt nende tasku pihta, kes on arvestanud riigi igikestva toetusega. Putin ent pole saanud neilt mandaati niisuguste reformide teostamiseks. Dmitrijev annab mõista, et “tigedate linlaste” protest tuleb ühendada “vihale aetud külaelanike” protestiga. Siis tulevad tõepoolest tänavaile miljonid inimesed.

Tuleb igati nõustuda sõltumatu analüütiku Aleksandr Goltsiga: mõlema pealinna elanike protest pole kuhugi kadunud ega hääbunud, vaid otsib endiselt väljundit. Seepärast pole vaja mattuda mõttetutesse vaidlustesse, vaid keskenduda programmi asemel köitvate loosungite väljatöötamisele. Selliste loosungite, mis ühendaksid miljoneid inimesi ja suudaksid neid tänavale tuua.

Nagu soovitas Lev Tolstoi “Sõjas ja rahus”, tuleb otsida “ajaloo diferentsiaali”, see tähendab inimeste ühetaolisi huve, mis suudavad koondada enda taha sadade tuhandete asemel lausa kümneid miljoneid inimesi.

Sealjuures on vaja, nagu pakub Dmitri Oreškin, kasutada ära asjaolu, et võimud ei ole mõistnud toimuva sügavust (“Ja kus on nende liidrid või miskit?”). Ent selles uues keskkonnas, mis koosneb konkreetsetest inimestest, ei kattu meeleavalduste juhid tõeliste juhtidega. Meeleavalduse juhti on võimalik määrata, rahvajuhti mitte. “Ei tasu unistada võimuhaaramisest. Riigis tuleb käivitada tasapisi arenev kodanlik evolutsioon. Samm sammu järel, väikeste tegude kaupa, suurte vapustusteta. 2011.-2012. aasta neli talvekuud paiskasid Venemaa uue elu ning rahva ja võimu uute suhete režiimi. Uued suhted on ka režiimi sees. Pole ju sealgi idioodid – nad mõistavad hästi, et sellises õhustikus tuleb kahe aasta pärast ees seisvad Moskva linnaduuma valimised ära jätta või need kaotatakse.”

Võimude pinged

Registreerimata erakonna Teine Venemaa juht Eduard Limonov sõnab oma veebileheküljel Vladimir Putini välimust kirjeldades, et “talle ebameeldivatel teemadel kõneldes pigistab Putin lõualuud kõvasti kokku. Põsesarnadel tukslevad lihasekämbud. Hääl on ühetasane, emotsioone pole peaaegu kunagi kuulda.”

Meditsiinidoktor ja psühhoterapeut Lev Štšeglov sedastas Lužnikis Putinit jälgides: “Avalik retsiteerimine “Sureme siis Moskva all!” kujutab endast jätkuvat vaenlase otsimist. Lihastemängust ja judost on ta jõudnud luulesse … Ent teades Vladimir Putini minevikku, on raske uskuda, et miitingul nähtud pisarad oleksid tundepuhangu märk.”

Huvitav oleks teada, kas Putinile kanti ette, et 4. märtsil Maneeži väljakule kogunenud inimesed võtsid esimese teate tema võidust valimistel vastu vaikides? Ja kui kanti, siis kas ta mõistis, et tegu oli massiürituse osavõtjate ükskõikse vaikimisega?

Nüüd peab Putin lahendama kaks rasket probleemi. Esiteks selle, kuidas ja mil määral reageerida muutuste nõudmisele, mida eirata oleks õige raske. Teiseks küsimuse, kas ta saab veel arvestada oma valijaskonna toetusega.

Vene ühiskond on jagunenud poliitilisi eraldusjooni pidi ning piir kahe Venemaa vahel on üsna selgelt maha märgitud. Võimude poolt on eelkõige doteeritavad poolfeodaalsed “rahvusvabariigid”, eelarvelised töötajad, naised (valdavalt üle neljakümneaastased). Võimude vastu on suurlinnad, vabade elukutsete esindajad, noored, alla neljakümnesed mehed. Võimud on jäänud ühiskonna sotsiaalsesse arjergardi ja sattunud vastasseisu avangardiga. Mida teha?

Me ei saa kunagi teada, kui palju inimesi toetas tegelikult Putinit.

Venemaa internetiavarustes ja massimeedias pakutakse välja kolm stsenaariumit: 1) inertne: kõik läheb vanaviisi edasi, 2) reformistlik: Putin mõistab, et ühiskond on pärast 4. detsembrit muutunud, ja asub ellu viima poliitilisi ja majanduslikke reforme; 3) jäik: “kollektiivsel Putinil” on pluralismist kõrini ja ta asub kruvisid kinni keerama.

Mis tahes stsenaariumi puhul on otsustavaks teguriks naftahind. See on nii Venemaa majanduse kui ka Venemaa poliitika peamine mureküsimus, sest naftahinna langus on alati Venemaal kaasa toonud suure poliitilise kriisi. Nii juhtus Jeltsini teisel võimuperioodil, nii juhtus Gorbatšovi võimuajal. Kuid asjatundjad väidavad, et kindel on ainult üks: naftahind on senises ajaloos väga harva püsinud pikalt rekordiliselt kõrgel. Praegu aga just ongi naftahind rekordtasemel ja seetõttu ei ole oodata, et see liiguks mujale kui alla.

On teada, et Putini sotsiaalsed kohustused oma valijate (ühiskonna sotsiaalse arjergardi) ees moodustavad 1,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ehk umbkaudu 25–26 miljardit dollarit.

Analüütikute rühma Arengukeskus juht Sergei Aleksašenko, endine Venemaa keskpanga esimehe esimene asetäitja, väidab, et Putin on oma rehkenduse korralikult ära teinud: “26 miljardit dollarit tingimustes, kus Venemaa naftat eksporditakse 250 miljonit tonni, mille puhul makstakse umbes 100 dollarit tonni eest. Tonnis on seitse barrelit. Nii et kui naftahind kasvab aastas 15 protsenti, siis saab barreli eest iga aasta 17–18 dollarit rohkem. Seega võimaldab naftatulu kasv finantseerida kogu Putini programmi ning eelarve jääb tasakaalu. Probleemid hakkavad aga hetkel, mil naftahind enam ei kasva. Mida enam lubadusi jagab peaminister või president Putin, seda lühem on naftahinna vajaliku stabiilsuse periood. Teisisõnu, sellise lubaduste mahu juures piisab riigi destabiliseerimiseks, kui naftahind püsib aasta-poolteist stabiilsena.”

Naftahinna hangumist võib nimetada 21. sajandi Venemaa “ajaloo diferentsiaaliks”. Enne seda on võimalik ellu viia inertsistsenaariumit. Aga kui see hetk kätte jõuab, tuleb kas kiiresti teostada institutsionaalsed reformid või kehtestada range autoritaarne režiim.

Nii Venemaal kui ka mujal mõistetakse, et reforme on kõige kergem ellu viia headel aegadel, ent siis ei hakka keegi nendega tegelema, vaid need võetakse ikka ette kriisiajal. Solženitsõn sõnas kord, et Venemaale on kasu toonud kaotatud, kahju aga võidetud sõjad.

Institutsionaalne lõks

Majandusdoktor ja rahvusliku projekti “Ühiskondlik lepe” instituudi president Aleksandr Auzan kõneles ühes loengus niinimetatud Gurvitši teoreemist.

Jevsei Gurvitš, üks Venemaa parimaid analüütikuid ja makroökonoomika asjatundjaid, esitas teesi, et on olemas üleüldine vanuse inflatsioon, millega tuleb sotsiaalsetes ja majanduslikes süsteemides arvestada samamoodi, nagu tuleb raha inflatsiooniga arvestada kõikvõimalikes finantssüsteemides. Kogu maailmas ilmneb teovõimelisuse ea kasv ning ühes sellega nihkub aina kaugemale ka pensioniiga. Kui seda aga ei juhtu, avaldab see üsna ohtlikku poliitilis-majanduslikku mõju. Konservatiivset pensionipoliitikat rakendav valitsus satub silmitsi olukorraga, kus valijate seas kasvab nende osakaal, kes on huvitatud ümberjagamisest, mitte aga tootmistegevusest. See ähvardab institutsionaalse lõksuga: valima tulevad peamiselt pensionärid, kes hääletavad maksude ümberjagamise poolt. Sellise saatusliku olukorra kättejõudmine sõltub paljudest teguritest: lisaks valitsuse poliitikale ka näiteks sellest, kui kiiresti lahkuvad aktiivsed ja töövõimelised inimesed välismaale.

Tundub, et võimude ja opositsiooni vahel põgusalt alanud dialoog on lõppenud.

Nagu teada, on Venemaalt viimase kahekümne aastaga lahkunud umbes neli miljonit inimest. Valdav osa neist on kõrgharidusega. Pärast 4. märtsi on nende väljavool ainult suurenenud.

Niisiis, kui leitakse Venemaa “ajaloo diferentsiaal” ja miljonid inimesed tulevad tänavatele, ei pruugi nende seas leiduda neid, kellele läheksid korda reformid. Sel juhul võib isegi õhkõrn pitsitamine vindi üle keerata.

Jah, igati õigesti ütles Giuseppe Lampedusa: “Kui tahame, et kõik jääks nii nagu praegu, siis on vaja, et kõik muutuks.”

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane