Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel

Eesti kinopublikuni jõudis film DocPointi festivali raames 2024. aasta veebruaris. Režissöör oli ise linastusel kohal ning nentis, et filmi Põhja-Koreas kordagi veel näidatud pole, sest koroona-epideemiast alates on riik olnud suletud. Vaevalt siiski, et režiimile valminud teos vastuvõetav ongi.

“Neli, viis, kuus” on mõtteline jätk Brigitte Weichi eelmisele filmile “Üks, kaks, kolm” (“Hana, dul, sed…”), mis jälgis aastatel 2003–2007 Põhja-Korea jalgpallinaiskonda. Üllatuslikult oli tegu toona ühe Aasia tugevaima vutitiimiga, mis jõudis MM-i veerandfinaali ning võitis Aasia Karika. Filmi 2009. aastal välja tulnud esimene osa jälgis tegevjalgpallureid ning andis ülevaate mitmetest toonastest võitudest ja kaotustest. Nüüdne järg keskendub samade naiste argielule aastaid hiljem.

Põhja-Korea valitsus on reeglina loominguliste koostööde vastu ning välisajakirjanikke riiki ei lasta. Veel vähem on õigusi tavalistel turistidel, kes ei tohi ilma giidita ringi liikuda. Seetõttu on Põhja-Koreas kohapeal filmimine praktiliselt võimatu.

Brigitte Weichi juhtum on aga erisugune. Režissöör on nüüdseks teinud Põhja-Korea filmitööstusega koostöös kaks filmi. Naine ise eeldab, et tal lasti jalgpallureid filmida eeskätt just rahvusliku uhkuse näitamiseks – režiim lootis filmidest kasu saada.

Sahtlisse pandud filmid

Võib arvata, et riigi vastutulelikkust kannustas 2002. aastal ilmunud režissöör Daniel Gordoni dokumentaalfilm Põhja-Korea jalgpallimeeskonnast “The Game of Their Lives” (tõlkes “Nende elude mäng”). Film räägib Põhja-Korea jalgpallimeeskonna võidutsemisest 1966. aasta maailmakarika turneel. Kuna seda BBC dokumentaali saatis suur edu (linateos võitis mitmeid auhindu, muuhulgas nomineeriti see 2003. aastal parima Briti dokumentaalfilmi auhinnale), siis usaldati ka Weichi.

Valitsuse rahulolematust Weichi töödega ilmestab tõik, et kuigi riigil on mõlema filmi õigused olemas, pole kumbagi osa avalikult Põhja-Koreas näidatud.

Siiski ei jäänud režiim filmiga “Üks, kaks, kolm” lõpuni rahule. Selles oli näha, kuidas naiskond mitu mängu kaotas: USA publiku ees jäädi alla ameeriklastele, Tokyos Jaapanile. Valitsuse rahulolematust Weichi töödega ilmestab tõik, et kuigi riigil on mõlema filmi õigused olemas, pole kumbagi osa avalikult Põhja-Koreas näidatud. Kui filmi “Üks, kaks, kolm” päästis vähemalt asjaolu, et jalgpallurid võitsid Aasia Karika, siis “Neli, viis, kuus” puhul oli lugu keerulisem. Põhja-Korea koostööpartnerid olid algul Weichi teise linaloo osas skeptilised – miks peaks kellelegi huvi pakkuma jalgpallurite argielu?

Weichi jaoks oli naiskonna hilisem käekäik igal juhul oluline – ta tahtis näha, kuidas läheb naisjalgpalluritel aastaid hiljem ning näidata oma esimest filmi jalgpalluritele endile, kes seda varem kordagi näinud polnud. Weich ei tea isegi, miks anti talle lõpuks luba teiseks filmiks. Samuti korraldasid kohalikud filmipartnerid režissööri naasmise puhul esimese osa esilinastuse – kümme aastat peale filmi valmimist. Režissöörile üllatuseks koosnes kogu saalis olnud publik statistidest. Sellest hoolimata tundus, et vaatajatele film meeldis ning esilinastusele järgnes Põhja-Korea kontekstis äärmiselt ebatavaline küsimuste-vastuste voor. See ootamatu vaatajaskonna reaktsioon on jäädvustatud ka filmis “Neli, viis, kuus”.

Päris elu?

Dokumentaalfilmi teise osa “Neli, viis, kuus” kaadrid on kõrvutatud esimese osa omadega, aga ka väljavõtetega Põhja-Korea kodumaisest teleseriaalist, mis vändati samast naiskonnast. Dokumentaalsete kaadrite puhul jääb nende autentsus kaheldavaks, ent vähemalt annavad romantilised võtted Põhja-Korea naisjalgpallurite teleseriaalist aimdust sellest, milline on sealne riiklik meelelahutus.

Režissöör selgitas Eesti publikule, et tal ei olnudki soovi teha süsteemikriitilist filmi, kuna see oleks niikuinii olnud võimatu. Selle asemel tahtis ta jalgpallist rääkiva filmi abil saada rohkem aimdust sellest, kuidas elavad tavalised inimesed Põhja-Koreas. On siiski kaheldav, et filmis tõesti päris elu näha saab, kuna paljud stseenid on ette lavastatud. Weich taipas alles hiljem, et mitmed tema dokumentaalfilmi kaadrid pärinesid üks-ühele teleseriaalist ning vastav materjal söödeti talle ette (stsenarist oli nii austerlase filmis kui ka Põhja-Korea teleseriaalis sama).

Võib spekuleerida, kas ehk nõukogude aega mäletav inimene oleks propagandistlikest mängudest varem aru saanud ja osanud rohkem ridade vahelt lugeda. Samas on propaganda sellistes totalitaarsetes režiimides filigraansuseni lihvitud. Ka tavainimeste argitoimetuste puhul tuleb olla kriitiline, kas nähtu on tõene või lavastatud.

Weich taipas alles hiljem, et mitmed tema dokumentaalfilmi kaadrid pärinesid üks-ühele teleseriaalist ning vastav materjal söödeti talle ette.

Näiteks on filmis “Neli, viis, kuus” märgata ühe jalgpalluri kodus uhkelt kaetud pidusöögilauda, mis on Põhja-Korea näljahädade minevikku (näiteks 1990ndate aastate näljakriis) arvesse võttes küllaltki märgiline. Meenub sovetiaja filmiklassika “Saatuse iroonia ehk hüva leili”, kus mees satub uusaasta ööl rikkalikult kaetud laua taha, mida tavaline nõukaaja inimene endale toona lubada poleks saanud. Jääb paratamatult mulje, et päris kõiki lavastusi režissöör läbi näha ei suutnud.

Näiteks kirjeldas Weich, kuidas ta soovis minna maapiirkonda filmima, kuid selle asemel viisid kohalikud naise ameeriklaste sõjakuritegusid kirjeldavasse muuseumisse. Hiljem selgus, et Põhja-Korea teleseriaalis oli samuti olemas stseen, kus jalgpallurid külastasid seda muuseumit enne Ameerikasse sõitmist. Muuseumi stseen lülitati seega dokumentaalfilmi ilma, et režissöör ise oleks seda taotlenud.

Kõige tugevama jälje võivad lääne vaatajasse jätta aga hoopis Weichi autost tehtud värisevad telefonikaardid, mis ümbritsevat tausta filtrita tabavad. Nii on kõige muu ilustatu kõrval filmis kontrastiks näha tühjad tänavad, plakatid ning paraadportreed. Liiklust on tänavapildis vähe. Taamal on näha hallidesse toonidesse riietatud inimesi, kes teevad tee ääres ühiskondlikke töid nagu prügi korjamine või teede pühkimine, olles varustatud vaid hädapäraste luudade ja labidatega.

Milline on Põhja-Korea enda filmitööstus?

Brigitte Weichi filme vaadates kerkib küsimus, milline on Põhja-Korea filmitööstus – see teine pool, mis austerlase linateostesse panustas.

Põhja-Korea filmitööstus pole ülejäänud maailmast sugugi niivõrd isoleeritud, kui pealtnäha arvata võiks. Pealinnas toimub isegi filmifestival Pyongyang International Filmfestival, kus on käinud ka mõned Eesti filmid, näiteks režissöör Arvo Iho film “Karu süda”.

Suk Young-Kim rõhutab artiklis “Illusive Utopia”, et kuigi palju keskendutakse Põhja-Korea režiimi poliitilisele, sõjalisele ja majanduslikule mõjule, siis põhjendamatult vähe on pööratud tähelepanu kultuurilistele mõjutusvahenditele. Näiteks on kinotükid Young-Kimi sõnul alati Põhja-Korea režiimi jaoks olnud tähtsal kohal, olles kiire meediumina lihtne ja efektiivne propaganda tööriist. Ta toob välja, kuidas Kim-Jong Il (järjekorras Põhja-Korea teine diktaator) oli tõeline filminautleja, kes lisaks draamakriitikale harrastas eri ameteid filmitööstuses, alates produtsendist kuni stsenaristini.

Kui veel 1940.–1950. aastatel levis Young-Kimi sõnul informatsioon riigis võrdlemisi hästi ning Põhja-Korea filmitööstus kajastas küllaltki laia ampluaad isegi lääne kunstivooludest, siis vabadus hakkas kahanema 1960ndatel, mil suurenes Kim-Il Sungi isikukultus. Veel rohkem tugevdas Kim-Il Sungi kultust tema poeg Kim-Jong Il: nähes, kuidas režiimid nii Nõukogude Liidus kui ka Mao Zedongi Hiinas olid ebakindlad, hakkas ta teadlikult looma oma isa kuvandi ümber müütilist kujutelma. Seda kõike aitasid kinnistada eri meediumid, eeskätt visuaalsed ja kultuurilised.

Müüdid aitavad seega üles ehitada põhjakorealaste muidu murenevat identiteeti.

Oluline märkus, mille Young-Kim oma uurimuses veel välja toob, on see, kuidas Põhja-Korea režiim toetub lisaks nõukogudeaegsele, sotsialistlikule pärandile ka konfutsionalismile, mis väärtustab üle kõige peresidemeid. Autor nendib, et kuna põhjakorealaste rahvuslik identiteet sai pärast aastakümneid kestnud Jaapani okupatsiooni ning sellele järgnenud kahe Korea eraldamisele tõsiselt kannatada, oli Põhja-Koreal vaja uut kandvat, perekondlikku müüti. Selleks hakati riigi võimuladviku ümber looma müstilist kuvandit, mida meedia abil igapäevaselt kinnistatakse (näiteks lugu sellest, kuidas Kim Il Jung sündis Paektu mäe tipus).

Young-Kim kirjutab: “Põhja-Korea püüdis luua uut alusmüüti sotsialistliku riigi isast, Kim-Il Sungist (1912-1994). Müüte kinnistati linnafolklooris, teatris ning kinos. Teatrist sai viis, millega kujundada argielu reaalsust.” Müüdid aitavad seega üles ehitada põhjakorealaste muidu murenevat identiteeti. Müstilised lood kolmest diktaatorist kinnitavad kanda igasugustes kummastavates versioonides, alates ooperitest kuni teleseriaalideni.

Lisaks toob Young-Kim oma artiklis välja, et Põhja-Koreas pole ranget eristust teatri ja filmi vahel, kuna enamus tarbitavast meediast “toodetakse ette” ning on kohustuslik osa haridusest. Kunsti meediumid loovad seega Põhja-Koreas äraspidise olukorra, kus enam kunst ei imiteeri elu, vaid vastupidi. Young-Kim kirjutab: „Põhja-Korea on teatririik par excellence just seetõttu, et sunnib utoopilist illusiooni kehtestama reaalse elu tingimusi.”

Lõuna-Korea teleseriaalid

Põhja-Korea vaatest olid teleseriaali vaheklipid Weichi filmis mõeldud ilmselt vaataja võlumiseks, kuid paraku mõjusid need ajahambast räsituna. Selle taustal ei mõju üllatavana tõsiasi, et kuna Põhja-Korea meelelahutus jätab ilmselt tihti soovida, on kohalikud hakanud ebaseaduslikult hankima meelelahutust Lõuna-Koreast.

Kultuuriantropoloog Jung Ran Park kõrvutabki olukorda Nõukogude ajal soome televisiooni vaatavate eestlastega. Samuti toob Park ühes oma töös välja, et märkimisväärselt on Lõuna-Korea meedia tarbimine hakanud levima just uue, nn Kollase laine põlvkonnaga. Lõuna-Korea meedia jaoks on põhjas kerkinud esile uus spetsiaalne must turg ning piiriülese meedia tarbimine on muutunud omaette subkultuuriks.

Kuna Põhja-Korea meelelahutus jätab ilmselt tihti soovida, on kohalikud hakanud ebaseaduslikult hankima meelelahutust Lõuna-Koreast.

Viimastel aastatel on režiim aga Lõuna-Korea meediatoodangu tarbimist palju rohkem jälgima hakanud, sest ei taheta, et inimesed teaksid, kuidas teisel pool piiri elatakse. Seda ilmestab 2020. aasta lõpus vastu võetud seadus, mille kohaselt võib Lõuna-Korea seriaalide vaatajaid karistada surmanuhtlusega. Näiteks on The New York Times´i andmetel viimasel kümnendil hukatud avalikult inimesi K-Popi videote vaatamise ja levitamise eest.

Kim Jong Un on oma sõnavõttudes muutunud karmiks ja nimetanud Lõuna-Korea meelelahutuse levikut kurjakuulutavaks. Karmistunud seaduste ja võimuladviku rangema jälgimise taustal on vähetõenäoline, et Weichi teist filmi kunagi publikule näidatakse.

Avameelsus ja mahavaikimine

Olulist rolli rahvusliku identiteedi kujundamises meedia kõrval mängib sport. Jalgpallil on selles osas oma rahvusvahelise haarde tõttu eriti tugev mõju. Autorid Jung Woo Lee ja Alan Bairner nendivad, et jalgpallil on Põhja-Koreas tuntav poliitiline roll ning riigivõim teeb palju, et spordiala arendada. Selle taustal võib eeldada, et rahvusvahelise võiduga pärjatud jalgpalluritel on ühiskonnas ka veidi kõrgem positsioon. Autokraatsetes režiimides on alati inimesi, kellele on teistest mõnevõrra rohkem lubatud. Need naised, keda vaataja Weichi filmis näeb, on suure tõenäosusega samuti tavainimestega võrreldes paljuski privilegeeritud seisus.

Privileegi ilmekaks näiteks on esialgu ehmatavalt mõjuv stseen, kus üks jalgpallur näitas üles ootamatult avameelsust. Diktaatorite piltide all istudes treeningvõimalustest rääkides märkis üks naistest (esimene Põhja-Koreast pärit Fifa kohtunik ning spordiministeeriumi kõrge ametniku abikaasa), et arvestades, mida Põhja-Korea naiskond süüa sai ja millised olid nende treeningvõimalused, oli uskumatu, et nii palju võite koju toodi. On tajuda, kuidas teistel jalgpalluritel on sellist tunnistust kuulata ilmselgelt ebamugav. Siis aga päästis naine jutu lõpulausega, kuidas suur liider väga üritab ning rahval on võimas tahtejõud. Seepeale teised naised rahunesid ning noogutasid agaralt kaasa. Lisaks mainis sama naine, kuidas Põhja-Koreas pole vaba internetti – see on küll enam-vähem teada informatsioon, kuid oli veider, et ta selle avalikult välja ütles. Režissöör nentis, et ka temal oli vahepeal hirm, kuid eeldas, et intervjueeritavad teavad temast paremini, mida nad võivad öelda.

“Neli, viis, kuus” pakub vaatajale kummastavat mosaiiki dokumentaalsetest kaadritest, siirastest vestlustest, veidrast teleseriaalist ning muidugi jalgpallist.

Veel üks aspekt, mis filmi vaadates silma jäi, oli naiste olek ja välimus. Jalgpallureid vaadates tekkis kahtlus, kas ehk saavutati võit ebaausate meetoditega – esimese ja teise filmi vahel oli sportlaste nägudes toimunud muutus. Esimeses filmis (mil MM-il riigile fenomenaalne tiitel toodi) olid sportlased mutantlikud, välja paistsid pigem maskuliinsed välimuse jooned. Teises osas (mil sportlased on ammu erru läinud) on aga nende feminiinsed näojooned taas esile tulnud. Võimalikust hormoonide kasutamisest annavad tunnistust ka naiste avameelsed pihtimused, kuidas neil ei õnnestu lapsi saada. Ka “võrdse ühiskonna” motiiv saab tabamuse, kui üks tiimi liikmetest tunnistab, et pidi spordikarjääri tõttu aborti tegema.

“Neli, viis, kuus” pole küll autentne dokumentaalfilm, kuid pakub vaatajale siiski kummastavat mosaiiki dokumentaalsetest kaadritest, siirastest vestlustest, veidrast teleseriaalist ning muidugi jalgpallist. Isegi, kui lääne filmitegijatele uks avatakse, siis totalitaarne süsteem on võimeline etendama tervet ühiskonda moonutavat lavastust.

Kõige taustal paneb pealtnäha vaid naiste jalgpallist rääkiv film vaataja mõtlema mitmetele Põhja-Korea tahkudele: riigi soolisest võrdõiguslikkusest või selle puudumisest, jalgpalli staatusest Põhja-Korea ühiskonnas ja riikliku meelelahutuse kitsaskohtadest. Jääb kumama tõdemus, et kultuur on alati poliitiline ning ükski riik, ka Põhja-Korea, ei ole ülejäänud maailmast jäägitult puutumatu.