Jäta menüü vahele
Nr 106/107 • Juuni 2012

Protest kokkuhoiu vastu

Traditsioonilise jagunemise asemel vasak- ja parempoolseks on Kreeka poliitikaelu üha selgemalt jagunenud selle järgi, kuidas erakonnad toetavad kokkuhoiumeetmeid.

6. mail, vaid pool aastat pärast seda, kui rünnaku alla sattunud Georgios Papandreou tagasiastumise järel tuli 26. oktoobril 2011 eurotsooni riikide tippkohtumisel kokku lepitud reformide elluviimiseks võimule tehnokraat Loukas Papademose koalitsioonivalitsus, läksid Kreeka valijad taas valima uut parlamenti ja valitsust, millelt oodati leevendust üsna süngeks kiskunud oludele.

Tee valimistele

Võlakriis on süvendanud majanduse kokkutõmbumist ja töötuse suurenemist (see puudutab nüüd juba kolmandikku noortest). Viimase Ülekreekalise Sotsialistliku Liikumise (PASOK) ja sellele järgnenud kolme erakonna koalitsioonivalitsuse meeleheitlikud katsed suurendada tulusid kiiresti kokku klopsitud maksude ja lõivude pakettidega, mis puudutasid elanikkonna rühmi, kelle sissetulekud on tavapäraselt olnud niigi läbipaistvad ja maksuametil hästi teada, tõid kaasa aina tugevnevad nõuded jagada maksukoormat senisest võrdsemalt. Paljud pidasid suutmatust võtta käsile väikest, kuid siiski märkimisväärset osa elanikkonnast, kes on suutnud oma vara ja sissetulekut maksuametnike eest varjata juriidilisi lünki ära kasutades, lihtsalt tulu deklareerimata jättes või kapitali välismaale toimetades, selgeks näiteks kroonilise ebapädevuse, korruptsiooni ja soovimatuse kohta tegelikult reforme läbi viia.

Teine tähtis teema, mis tõusis valimiseelses debatis kesksele kohale, oli suhtumine päästepaketti.

Aga isegi kui hakati üritama reforme ellu viia, leidsid kaks viimast valitsust, et nende vastas seisavad mõjuvõimsad välised jõud ning ka valitsuse sees oli tõsiseid lahkhelisid, kuidas täpselt niigi palju vastuolusid tekitanud reforme teostada. Plaanid vähendada avaliku sektori töötajate arvu või jõuda selgusele, kui palju neid täpselt on, kohtasid ametiühingute, opositsioonierakondade ja isegi valitsuse enda leeri saadikute ja ministrite ägedat vastupanu. Kõrgharidusreform, mis pidanuks suurendama vastutust ja rakendama tõhusamat kontrolli rahavoogude üle, kohtas samuti ägedat vastuseisu ja ülikoolide juhtkondade otsest keeldumist uut seadust täita, mis tõi kaasa valitsuse veelgi enam segadust tekitanud kannapöörde. Ka katsed juurutada konkurentsi seni suletud elualadel (taksojuhid, apteekrid, notarid, advokaadid, arstid) kohtasid vastuseisu valitsuse enda sees, mille meelekindlus pandi otseselt proovile, kui koalitsioonivalitsuse väiksem osapool, paremäärmuslik Õigeusklik Rahvaühendus (LAOS), lahkus valitsusest, sest ei olnud nõus troikaga sõlmitud teise päästepaketiga, mida LAOS pidas Kreeka suveräänsuse mahamüümiseks. Troika toetusel oli muudetud tööseadusandlust, millega kaotati riiklikud kollektiivlepingud ja vähendati tunduvalt miinumpalka. Selle vastu protestisid jõuliselt lisaks riigiametnikele ka erasektori töötajad, kelle töö- ja pensionitingimused olid juba niigi ebasoodsamad ja kelle sissetulekud olid tublisti vähenenud pärast valitsuse kokkuhoiuprogrammi kehtestamist.

Protestiliikumise anatoomia

Piiludes valimiste eel näiliselt üksmeelse “nördimusliikumise” pealispinna alla, võis avalikkuses tegelikult kohata õige mitmeid lahknevaid olukorra tõlgendusi. Paljude meelest on struktuursed reformid vastuvõetamatud, paljud ei ole aga rahul reformide järjekindlusetu elluviimisega. Mõned taunisid suuremate erakondade tõrksust meetmete rakendamisel, mis mõjutanuks nende traditsioonilisi toetajaid kogu avalikus sektoris, teised pidasid suuremate erakondade poliitika mis tahes muutust katastroofihõnguliseks. Valimistulemused näitasid, et üsna eripalgelised kaebused ja hirmud avaldusid eelkõige senise parteisüsteemi hülgamises. Hoolimata erinevatest positsioonidest nägid nii need, kelle elujärg sõltub riigi pakutavatest töövõimalustest või muudest privileegidest, kui ka need, kes oskavad piisavalt hästi navigeerida korruptsioonimerel ja sellest kasu lõigata, mistõttu status quo muutumine kujutas neile ohtu; nii reformide pooldajad, “privilegeeritumad” avaliku sektori töötajad, privileegideta erasektori töötajad kui ka töötud, kõigi hädade süüdlastena PASOKit ja Uut Demokraatiat (ND) – kaht erakonda, kes on võimutüüril vahetunud alates demokraatia taastamisest 1974. aastal, ja tugevalt nende pitserit kandvat parteisüsteemi.

Poliitika polariseerumine

Teine tähtis teema, mis tõusis valimiseelses debatis kesksele kohale, oli suhtumine päästepaketti, mille eelmised valitsused olid kokku leppinud ELi, EKP ja IMFi niinimetatud troikaga. Juba 2009. aastal olid kõik erakonnad peale PASOKi asunud seisukohale, et avalikus sektoris pole reforme vaja, ning seeläbi põhimõtteliselt valinud positsiooni, mis välistas soostumise Kreekale pakutava päästepaketiga. PASOK oli ebakindlal seisukohal, jagades välismaale positiivseid signaale, kuid tõrkudes kodumaal struktuurseid reforme teostamast. Kuigi PASOKi peamine konkurent ND suudeti lõpuks veenda loobuma tingimusteta vastuseisust reformidele ja liituma Papademose koalitsioonivalitsusega, püsis ND enne maikuiseid valimisi sama ebamäärasel positsioonil nagu PASOK, suutmata kontrollida tõukejõude, mis hakkasid murendama parteisüsteemi.

Päästepaketi vastaste seas võeti jõuliselt kasutusele natsionalistlik retoorika.

Päästepaketi vastaste seas võeti jõuliselt kasutusele natsionalistlik retoorika. Vastuseisu nimetati lausa isamaaliseks kohuseks, rahvusliku alanduse või kolonialistliku ekspluateerimise lõpetamiseks. Neid, kes pooldavad riigi võetud kohustuste täitmist, peavad sageli reeturiteks, isamaa hülgajateks nii populistlikud parempoolsed poliitikud, kel tavapäraselt tuleb hästi välja natsionalismilainel hõljumine, kui ka mitmed vasakpoolsed tegelased, näiteks Radikaalse Vasakkoalitsiooni (SYRIZA) juht Alexis Tsipras. Selles kontekstis kippus debatt sageli kahe silma vahele jätma tegelikkuse ehk riigieelarve defitsiidi ning väga kõrge võla ja SKT suhte ning võtma rohkem isiklike rünnakute vormi, kandes vastutuse põhimõtteliselt väljapoole, olgu siis Saksamaa kantslerile Angela Merkelile või IMFi tegevdirektorile Christine Lagarde’ile, keda süüdistati kättemaksuhimus ja mõnikord isegi vandenõus Kreeka rahvusliku vara allahindamiseks, et välismaalased saaksid seda odavalt üles osta. Üldiselt polariseeris debatt tugevasti Kreeka ühiskonda, tuues ilmsiks kaks lepitamatult vastakuti seisvat leeri. Selles mõttes kinnitasid 6. mai valimised Kreeka poliitika antagonistlikku, konsensust välistavat iseloomu. Ehkki jagunemine parem- ja vasakpoolseteks, mis oli olnud tunnuslik kogu Kreeka Teise maailmasõja järgsele poliitikale, oli selgelt nõrgenenud, panid võlakriis ja kokkuhoiupoliitika, mis Kreeka päästmisega nii või teisiti kaasnes, paika debati piirjooned ja joonistasid maha uue poliitilise näitelava, mille pooled jagunesid suhtumise järgi päästeplaani. Päästeplaanile vastu seisvad erakonnad kaalusid isegi koostöö võimalust üle tavapärase vasak-parempoolse eraldusjoone ning vasakpoolne SYRIZA ja parempopulistlikud Sõltumatud Kreeklased (Anexartitoi Ellines, ND-st lahku löönud rühmitus) seda tegidki. Veel mõne aasta eest olnuks see mõeldamatu.

Valimiste tulemused

Valimistulemused kujutasid tõsist lööki kolmele koalitsioonierakonnale, keda peeti rahva seas parteideks, kes olid päästepaketile alla kirjutanud. Paremäärmuslik LAOS ei suutnud koguda kolme protsenti häältest, mis oleks olnud vajalik parlamenti pääsemiseks, ehkki oli lahkunud koalitsioonist, mõistnud hukka päästepaketi ja olnud ägedalt immigrantide vastu. PASOK, keda kõige selgemalt seostati päästeplaani ränkade tingimuste ning struktuursete reformide aeglase ja ebajärjekindla teostamisega ja keda kui suuremal osal Kreeka kolmanda vabariigi 38 aastast võimul olnud erakonda peeti vastutavaks kogu selle perioodi majanduslike eksisammude eest, kaotas suure osa oma traditsioonilisest valijatebaasist avaliku sektori töötajate ja teiste senisest ulatuslikust ja “paksust” riigist kasusaajate seas. Erakond üritas küll kinnitada, et tugev valitsus suudab välja kaubelda mõnevõrra paremad päästepaketi tingimused, aga see tähendas samas, et PASOK pooldab kindlalt päästeplaani. Seetõttu suutis seni Kreeka poliitikas domineerinud jõud koguda vaid napilt üle 13 protsendi häältest, mis tagas parlamendis 41 kohta. Uus Demokraatia, kes oli nõudnud valimiste võimalikult kiiret korraldamist, et kindlustada oma positsioone – 2011. aasta lõpu küsitlustes oli ND olnud juhtkohal –, pidi üle elama tõsise lõhenemise ja astus valimispäevale vastu tugevasti nõrgestatuna, kuigi püüdis tasakaalustada eurotsoonis püsimise pooldamist väitega, et on alati seisnud vastu päästepaketi ränkadele tingimustele. Positsioneerides ennast päästeplaani läbirääkimiste suhtes kõrvalseisjana, aga ometi tunnistades hädavajadust see aktsepteerida, ei suutnud Uus Demokraatia võita valijate südameid ning sai kogu ajaloo madalaima tulemuse, kogudes 18,5 protsenti häältest, mis andis 300-liikmelises parlamendis 108 kohta – nii palju aitas tal neid saada säte, mis näeb ette valimised võitnud erakonnale 50 lisakohta. Seda on aga tunduvalt vähem kui 151 kohta, mis võimaldaks moodustada valitsuse üksi. PASOK ja ND said nii võimsa tagasilöögi just seepärast, et mõlemad toetasid karme kokkuhoiumeetmeid, mida näeb ette päästepakett, aga ka seepärast, et nad on viimasel neljal aastakümnel kogu aeg võimu juures olnud, mistõttu neile kanti üle vastutus praeguse olukorrani viinud põhjuste eest. Kui eelmistel valimistel kogusid nad kahepeale 77 protsenti häältest, siis nüüd kõigest 33 protsenti.

Valimistulemused näitasid, et üsna eripalgelised kaebused ja hirmud avaldusid eelkõige senise parteisüsteemi hülgamises.

Tosinast osapoolest koosnev SYRIZA, mille liikmete seas võib leida vasakpoolseid alates trotskistidest ja maoistidest kuni eurokommunistide ja vasakpoolsete rohelisteni, oli nende valimiste tõeline täht, suutes saavutada teise tulemuse. Karismaatilise juhi Alexis Tsiprase eestvedamisel sai SYRIZA 16,78 protsenti häältest ja 52 kohta. Mitmed märgid näitavad, et SYRIZA ei osanud nii suurt võitu oodata, mistõttu nad polnud ka ette valmistanud konkreetseid ettepanekuid Kreekat praegu vaevava võlakriisi ja majanduse kokkuvarisemise lahendamiseks ega osanud esimese hooga võtta seisukohta muutunud parteisüsteemi kohta, mis traditsiooniliselt oli jätnud vasakpoolsetele opositsiooni rolli. Kui avalikkuse tähelepanu koondus Kreeka poliitilise näitelava uuele tegelasele, üritas SYRIZA kiiresti välja käia oma alternatiivi kokkuhoiupoliitikale, avaliku sektori valulisele ümberkorraldamisele ja päästepaketi rangetele tingimustele. SYRIZA soovis rõhutada arengut ja majanduskasvu, kuid neil puudus konkreetne usaldusväärne plaan, kuidas seda rahastada. Erakonna mitmed tegelased esitasid võimalikke lahendusi, mille hulka kuulus nii sõnaselge päästepaketi tagasilükkamine, kindel tahe selle tingimuste üle läbi rääkida, pankade kapitali kasutamine arenguprojektide rahastamiseks kui ka ettepanek, et inimesed, kelle aastasissetulek ületab 20 000 eurot, peaksid sunniviisiliselt laenama iga kuu valitsusele 100 eurot. SYRIZAs valitsevate eri suundumuste tõttu on erakond pooldanud nii erinevaid asju nagu 100 000 lisatöökohta avalikus sektoris, samal ajal kui päästepaketiga kaasnev restruktureerimiskava näeb ette 150 000 töökoha kaotamist, või kohene lahkumine eurotsoonist. SYRIZA juhtkond üritas tundes, et erakond võib ära kasutada rahva hukkamõistu seni Kreeka poliitikas valitsenud kaheparteisüsteemile ja katastroofilisele riigivõla kuhjumisele nende parteide võimu ajal, distantseerida end vana režiimi erakondadest, kuigi samal ajal soovis säilitada just seda bürokraatliku klienteeli mudelit, mis oli senist režiimi aidanud ülal pidada. Niisiis rõhutas SYRIZA oma suurejoonelisi ettepanekuid PASOKi ja ND hukkamõistuga ja keeldumisega moodustada nendega koalitsiooni ning samal ajal jagas lubadusi, et tohutu ja ebatõhus riigisektor säilib senisel kujul ja riik on ka edaspidi maa suurim tööandja. Sel moel ühendati nende ametlikus platvormis soov jääda eurotsooni päästepaketi tingimuste tagasilükkamisega ning ELi-EKP-IMFi laenude tagasimaksmise jätkamisega, kuigi erakonnas leidub neidki, kes praegu kõnelevad vajadusest mõista päästepakettide tõttu võetud kokkuhoiumeetmed kõlbeliselt hukka, aga samal ajal pidada läbirääkimisi nende tingimuste muutmiseks. Leidub märke, et SYRIZA katsub oma senist kuvandit muuta ja ühendada vasakpoolsuse kooskõlastatud, usaldusväärsete riigi valitsemise korraldamise ettepanekutega, aga see tõotab olla herakleslik ülesanne, sest järgmised valimised toimuvad juba 17. juunil ja sõnaselgem programm võiks kergesti paigast lüüa hapra tasakaalu, mis valitseb praegu tegelikult endast koalitsiooni kujutava erakonna eri osapoolte vahel.

Äsja tekkinud Sõltumatud Kreeklased asusid populistlikule leppimatule päästepaketivastasele positsioonile, võrdsustades ELi-EKP-IMFi laenutingimused Kreeka uue okupeerimisega.

Alles äsja peamiselt ND pettunud parlamendiliikmetest tekkinud Sõltumatud Kreeklased asusid populistlikule leppimatule päästepaketivastasele positsioonile, võrdsustades ELi-EKP-IMFi laenutingimused Kreeka uue okupeerimisega. Asjaolu, et neil puudus veenev ja kooskõlaline plaan Kreeka väljatoomiseks praegusest kriisist, tasakaalustati pöördumisega kreeklaste patriotismi poole, rõhutades kaasmaalaste võimet tulla kriisiga toime ka ilma välise sekkumiseta, ja jõulise IMFi vastu suunatud retoorikaga. Niisugune segu lubas neil saavutada neljanda häältetulemuse (10,6 protsenti) ja 33 kohta parlamendis. Tõmmates selge eraldusjoone enda ja vana režiimi jõudude vahele, on Sõltumatud Kreeklased jäänud seniajani leppimatuks, keeldudes koostööst rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisel nii PASOKi kui ka NDga, kuid hoides siiski ukse lahti teistele päästepaketivastastele jõududele, näites SYRIZAle.

Tõenäoliselt Euroopa viimane kindlalt stalinistlik partei, Kreeka Kommunistlik Partei (KKE), püsis samuti endiselt oma Euroopa Liidu vastasel positsioonil ning oli mõistagi ka päästepaketi vastu, kuid jäi valimiseelses võitluses tagaplaanile, sest parteis oli tekkinud märkimisväärne vastuseis senisele jäigale ideoloogilisele platvormile ja seisukohtadele poliitilise koostöö kohta muude vasakpoolsete jõududega. Partei suutis saavutada 8,48 protsenti häältest ja 26 saadikukohta, kuid on usutav, et tubli osa nende valijatest kaldub edaspidi hääletama SYRIZA poolt, mis on praeguseks kujunenud kogu vasakpoolse leeri ümberkujunemise keskmeks.

6,97 protsendi häälte toel sai 21 kohta uues parlamendis avalikult rahvussotsialistlik erakond Kuldne Koidik (Chrysi Avgi), mis muidu tegutses poliitilise süsteemi äärealadel ja oli peamiselt tuntud selle poolest, et selle liikmed ründasid immigrante. 2009. aasta valimiste 0,29 protsendiga võrreldes kasvas Kuldse Koidiku toetajaskond lausa hüppeliselt. Erakonna suhteliselt suure edu põhjuste üle on erilist selgust saavutamata tublisti arutatud, aga on mõistlik oletada, et neile tulid kasuks senist parteisüsteemi tabanud vapustused ning immigratsiooniteema edukas sidumine majanduskriisi ja sellest tulenevate sotsiaalsete lõimede katkemisega. Kui jätta kõrvale läbimurre toetuse kogumisel (leidub märke, et nad võivad juba järgmistel valimistel osa toetajakonnast kaotada), siis Kuldse Koidiku immigratsioonivastasus pole tundmatu ka teiste erakondade juures: selle lainel on sõitnud nii LAOS, ND, Sõltumatud Kreeklased kui ka osa PASOKist. Küll õnnestus Kuldsel Koidikul siduda rahva seas levinud mure kuritegevuse kasvu ja sisserännu suurenemise üle ning nad üritasid pakkuda omamoodi naabrivalvet, patrullides piirkondades, kus elab rohkelt immigrante, ja kinnitades, et sel moel tegeldakse “korra taastamisega”. Et valitsused ei ole suutnud midagi ette võtta linnarajoonide olukorra ja turvalisuse halvenemisega ega kindlustada nii sisserännanutele kui ka põliselanikele võrdsel tasemel teenuseid, mis oleks aidanud Kuldse Koidiku populaarsust kahandada, siis jääb paremäärmuslus osa valijaskonna, eriti noorte seas, kellest esialgsetel andmetel peaaegu 15 protsenti hääletas just selle erakonna poolt, selgelt nähtavaks jõuks edaspidigi.

6. mai valimised peegeldasid mitmel moel kriisi mõju.

Lõpuks tuleb mainida Demokraatlikke Vasakpoolseid (DIMAR), kes lõid 2010. aastal lahku SYRIZAst ning kogusid nüüd 6,11 protsenti häältest ja said 19 saadikukohta. DIMAR üritas väljendada moderniseerimistaotlustega demokraatlikku sotsialistlikku platvormi, tunnistades reformide vajadust, mis lähtuksid ühiskondlikust õiglusest ja võimaldaksid Kreekal osaleda Euroopa lõimumisel. Valimistulemused võisid anda sellele muidu väiksele vasakerakonnale kaalukeele osa koalitsioonivalitsuse loomisel ND ja PASOKiga või isegi SYRIZAga, kuid SYRIZA otsus hoida eemale vana režiimiga seotud jõududest on sidunud DIMARi käed, sest koostöö SYRIZAga diskrediteeriks nende reformistrateegia ja mõistaks usutavasti erakonna hääbumisele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 6. mai valimised peegeldasid mitmel moel kriisi mõju. Neil ilmnes ühiskonna sügav lõhestumine. Need võimaldasid väljendada vastuseisu reformidele ja kokkuhoiuprogrammile, kuid samal ajal andsid surmahoobi senisele parteisüsteemile ja selle peamistele osalistele. Need tõid esile ühiskonnas laialdaselt levinud ebakindluse, mida kriis on vaid süvendanud, ning tegid selgeks, et rassismi juurdumise eitamine ja soovimatus asuda tegelema selle põhjustega on ummiktee. Ja võib-olla kõige tähtsam on see, et valimised näitasid senise poliitilise juhtkonna soovimatust riskida, mistõttu nad ei ole suutnud ajaga kaasas käia, vaid on andnud vastuolulisi signaale ega ole suutnud leida probleemidele optimaalseid lahendusi. Seepärast peavad Kreeka valijad langetama uue otsuse juba 17. juunil, vaid mõni päev enne seda, kui riigikassa päris tühjaks jääb – ja nad peavad selle otsusega näitama nii teed kriisist välja kui ka seda, milline peaks nende arvates välja nägema kriisi järel kujunev ühiskond tervikuna.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Seotud artiklid