Propagandasumusse mattunud Ukraina

Moskvast Londoni ja New Yorgini nähakse Ukraina revolutsiooni läbi propagandasumu. Venemaa juhid ja ajakirjandus kinnitavad, et Ukraina protestijad on paremäärmuslased ja nende võit kujutas endast riigipööret. Ukraina president Viktor Janukovõtš kasutas sama klišeed pärast kohtumist Venemaa presidendiga Sotšis. Kui tema režiim kukutati, väitis ta, et teda kihutasid minema “paremäärmuslikud pätid”. Sama kuuleb nende relvastatud meeste suust, kes hõivasid reedel (28. veebruaril) Lõuna-Ukrainas Krimmis lennuväljad ja valitsushooned.

Üllataval kombel ei erine Moskva ja Kiievi autoritaarse režiimi sõnum kuigi palju mõnestki ülestõusu ajal ingliskeelses maailmas, eriti pahem- ja paremäärmuslikes väljaannetes ilmavalgust näinud kirjatükist. Lyndon LaRouche’i “Executive Intelligence Review’st” kuni Ron Pauli arvamusavaldusteni The Nationi ja The Guardiani veergudel on see lugu kõlanud ikka ühtemoodi: õige vähe protestide tegelikku käiku, seevastu aga küllaga mõtteid natsionalistlikust, fašistlikust või lausa natsistlikust võimuhaardest.

Tegelikult oli tegu klassikalise rahvarevolutsiooniga. Selle alguses seisis üheselt reaktsiooniline režiim. Juht, kes püüdis enda kätte koondada kogu võimu, nii poliitilist kui ka finantsilist. Jah, tõsi, see juht tuli võimule demokraatlike valimistega, aga muutis seejärel süsteemi seestpoolt. See juht oli varem olnud lihtsalt kurjategija, vägistaja ja varas. Ta leidis kohtuniku, kes oli valmis tema kohtuasjadega seotud materjalid kõrvale toimetama. Sellest kohtunikust sai seejärel ülemkohtu esimees. Seepärast ei olnud ka mingeid konstitutsioonilisi vastuväiteid, kui juht presidendiametisse tõustes endale võimu hakkas kokku kraapima.

Võimule tõustes jäi see juht, president, endiselt vargaks, aga nüüd juba hiiglaslikul, võib-olla lausa enneolematul tasandil. Kogu riigis jõudsid miljonid väikeärimehed ja -naised arusaamisele, et maksuameti meelevaldsed nõudmised ei võimalda neil kuidagi enam pinnal püsida. Nende tulu võeti riigile ja sel moel jäid nad ilma sellestki vähesest iseseisvusest, mida tulu oleks neile võimaldanud. Tehaste ja kaevanduste töölistel polnud mingeid võimalusi meelepaha väljendamiseks, sest mis tahes katse korraldada streiki või isegi organiseerida ametiühing oleks kaasa toonud lihtsalt vallandamise.

Üllataval kombel ei erine Moskva ja Kiievi autoritaarse režiimi sõnum kuigi palju mõnestki ülestõusu ajal ingliskeelses maailmas ilmavalgust näinud kirjatükist.

See riik, Ukraina, oli sisuliselt oligarhia, milles suur osa jõukusest kogunes inimrühma kätte, kes oleks võinud ära mahtuda ühte lifti. Aga isegi selline pluralism, rohkem kui ühe väga rikka olemasolu, käis juhile Viktor Janukovõtšile närvidele. Ta ei tahtnud olla ainult president, vaid lausa peaoligarh. Tema pojast, hambaarstist, sai üleöö üks Euroopa rikkamaid mehi. Kümned miljonid dollarid lihtsalt haihtusid riigikassast. Janukovõtš ehitas endale mitu ekstravagantset maja, mis võib-olla kuuluvad kogu arhitektuuriajaloo inetuimate hulka.

Raske on aga korraga hoida enda käes kogu võimu ja kogu raha, sest võim tuleneb riigist ja riigil peab olema eelarve. Kui juht varastab rahvalt nii palju, et riik läheb pankrotti, kärbub tema võim. Janukovõtš sattuski selle probleemiga möödunud aastal silmitsi. Nii muutus ta kõigest hoolimata iseäralikul moel haavatavaks. Ta vajas kedagi, kes viivitamata kataks Ukraina riigi võlad, et tema režiim ei langeks koos riigiga.

Üritades möödunud aastal võlgu tasuda, oli Ukraina juhil kaks võimalust. Esimene oli alustada kaubanduslikku koostööd Euroopa Liiduga. Kahtlemata oleks assotsieerumisleping ELiga avanud laenuraha voolu riiki. Aga see oleks tähendanud ka ohtu, et Ukrainas tuleb hakata järgima seadusi. Teine võimalus oli võtta raha vastu teiselt autoritaarselt režiimilt, suurelt idanaabrilt Venemaa Föderatsioonilt.

Eelmise aasta detsembris pakkus naaberriigi autoritaarse režiimi juht Vladimir Putin tehingut. Ta oli valmis eraldama Venemaa valuutareservist, mis on kogutud nafta ja gaasi müügiga, 15 miljardi dollari suuruse laenu ning müüma Venemaa maagaasi alandatud hinnaga. Putinil oli ent ka paar pisikest muret.

Esimene neist oli homoseksuaalne vandenõu. See teema domineeris võimsalt möödunud aasta Venemaa propagandas, aga puudus peaaegu täielikult Ukrainas. Äkki võiks Ukraina kaasa lüüa? Ja tõepoolest: Ukraina peaminister hakkas rahvale selgeks tegema, et Ukraina ei saa luua tihedamaid sidemeid Euroopaga, sest ELi huvitab eelkõige samasooliste abielu seadustamine.

Putini teine mure oli asi, mida ta nimetab Euraasiaks. See oli ja on Putini välja pakutud konkurent Euroopa Liidule, diktaatorite klubi, kuhu on kavas kaasata lisaks Venemaale Valgevene ja Kasahstan. Kas Ukraina ei võiks ka sellega ühineda? Janukovõtš lõi kõhklema, nähes siin lõksu – Ukraina allutamine tähendanuks ju ka tema enda allutamist – , kuid lubas end selles suunas kaasa meelitada. Ta hakkaski käituma nagu üks korralik diktaator. Ta hakkas märkimisväärsel hulgal tapma omaenda rahvast. Ta kastis oma käed verre, mis muutis ta Euroopa Liidule äärmiselt ebamugavaks, kui mitte lausa võimatuks partneriks.

Tegelikult oli tegu klassikalise rahvarevolutsiooniga. Selle alguses seisis üheselt reaktsiooniline režiim.

Nüüd astub pilti üksik vapper Ukraina mässaja – mõjukas uuriv ajakirjanik. Tumedanahaline ajakirjanik, keda võimud rassiliselt märgistada püüavad. Muslim pealekõige. Ja veel Afganistani päritolu. Tema nimi on Mustafa Nayem ja just tema käivitas revolutsiooni. Ta kutsus ühismeedia (ing k social media) kaudu tudengeid ja üldse noori avaldama Kiievi peaväljakul meelt selle poolt, et Ukraina langetaks valiku Euroopa kasuks. See väljak kannab Iseseisvuse väljaku nime, mida sõna “väljak” ukrainakeelse nimetuse järgi tuntakse rohkem Maidanina – mis, muide, on araabia päritolu sõna. Juba protestide esimesil päevil nimetasid tudengid oma üritust Euromaidaniks. Vene propaganda nimetas seda täiesti mõistetavalt Geieuromaidaniks.

Kui miilitsa eriüksused saadeti tudengeid laiali peksma, kes tuli neid kaitsma? Veel rohkem “afgaane”, aga seekord juba väga teistmoodi “afgaanid”: need olid Nõukogude Punaarmee ukrainlastest veteranid, kes olid saadetud ründama Afganistani pärast seda, kui Nõukogude Liit 1979. aastal sellele riigile kallale tungis. Need mehed tulid kaitsma “meie lapsukesi”, nagu nad üliõpilasi nimetasid. Aga nad kaitsesid ka protesti, mille oli algatanud mees, kes oli sündinud Kabulis enam-vähem samal ajal, kui nemad selle linna poole tungisid.

Detsembris meeleavaldused laienesid. Aasta lõpuks oli üle kogu maa meelt avaldanud miljoneid inimesi. Ajakirjanikke peksti. Mõned aktivistid rööviti. Mõnda neist piinati. Kümned inimesed kadusid ja neid pole seniajani leitud. Kui protestid uuel aastal veelgi laienesid, avaldasid massiliselt meelt Lõuna-Ukraina muslimid. Silmatorkavalt olid esindatud Kiievi suure juudi kogukonna esindajad. Mõned nimekamad organiseerijad olid juudid. Tugitelefoni, kuhu inimesed võisid helistada kaduma läinud lähedaste otsimiseks, panid tööle geiaktivistid (kellel oli tugitelefonidega juba varasemaid kogemusi). Mõne haigla valvurid, kes püüdsid takistada miilitsal vigastatuid röövimast, olid noored feministid.

Niisiis oli esindatud kogu dekadentlik Lääs, nagu sõnas Venemaa välisminister. Jah, revolutsioonis osales mõningaid juute ja osales mõningaid homoseksuaale. Mida nii Venemaa kui ka Ukraina režiim ei jätnud oma sisemises propagandas ära kasutamata. Venemaa ajakirjandus kujutas proteste kui osa suuremast geivandenõust. Ukraina režiim tagus miilitsa eriüksuse liikmetele pähe, et opositsiooni taga seisab laiem juutide vandenõu. Samal ajal andsid mõlemad režiimid välismaailmale teada, et protestijad on natsid. Läänes polnud õieti kedagi, kes oleks selle vastuolu ära tabanud.

16. jaanuaril kirjutas Janukovõtš alla mitmele seadusele, mille parlament oli “vastu võtnud” täiesti ebaseaduslikult, vähemuse häältega, ainult kätetõstmisega. Need seadused, mille olid algatanud Venemaa-meelsed saadikud ja mis sarnanesid Venemaa omadele, piirasid tugevalt sõna- ja kogunemisvabadust ning muutsid miljonid protestijad “äärmuslasteks”, keda võib ka türmi heita. Organisatsioonid, millel oli rahanduslikke sidemeid muu maailmaga, sealhulgas katoliiklaste ja juutide organisatsioonid, muutusid ühtäkki “välisagentideks” ja seeläbi selge tagakiusamise ohvriks.

Assotsieerumisleping ELiga oleks avanud laenuraha voolu riiki. Aga see oleks tähendanud ka ohtu, et Ukrainas tuleb hakata järgima seadusi.

Nädalaid ka miilitsa eriüksuste korduvatest rünnakutest hoolimata hoitud rahuliku meele järel läksid mõned protestijad nüüd üle vägivallale. Avalikkuse eest varjatult olid inimesed juba nädalaid miilitsa käte läbi surma saanud. Nüüd tappis režiim mõned protestijad ka avalikult. Esimene tapetud Ukraina protestija oli armeenlane. Teine tapetu oli valgevenelane.

Siis käivitas režiim massilised tapmised. 18. veebruaril pidanuks Ukraina parlament arutama kompromissi, mis paljude vaatlejate meelest oli esimene samm verise vastasseisu lõpetamisel: põhiseaduse muutmist sihiga naasta parlamentaarse demokraatia juurde. Selle asemel lasti Kiievi peale lahti miilitsa eriüksused, kes seekord polnud relvastatud ainult pisargaasi, šokigranaatide ja kummikuulidega, vaid ka lahingumoonaga. Protestijad taandusid Maidanile ja kaitsesid seda nagu revolutsionäärid ikka: käiku läksid munakivid, Molotovi kokteilid ja lõpuks paljad käedki.

20. veebruaril pidanuks ELi delegatsioon saabuma vaherahu sobitama. Selle asemel käivitas režiim veresauna. Miilitsa eriüksused taandusid mõnelt poolt Maidani lähedalt. Kui protestijad neile järele valgusid, tulistasid neid katustele paigutunud snaiperid. Inimesed jooksid aina uuesti haavatuid päästma ja aina uuesti neid tulistati.

Kes tapeti? Kümned inimesed, kokku sadakond, peamiselt noored. Bogdan Soltšanõk oli Ukraina katoliikliku ülikooli noor lektor, Lääne-Ukraina ukrainakeelne elanik. Ta lasti maha. Jevgen Kotljar oli keskkonnakaitsja Harkivist, Ida-Ukraina venekeelne elanik. Ta lasti maha. Üks tapetu oli Venemaa kodanik. Üldse oli võitlema tulnud hulk venelasi, suurem osa neist anarhistid, kes olid tõtanud abistama Ukraina mõttekaaslasi. Vähemalt kaks, võib-olla ka rohkem režiimi tapetutest olid juudid. Üks “afgaanidest” ehk Punaarmee Afganistani-sõja Ukraina veteranist oli juut. Snaiper tappis ta. Veel üks tapetu oli poolakas, Ukraina poola vähemuse liige.

Kas on kunagi kuskil juhtunud nii, et inimesed, keda saab seostada ukraina, vene, valgevene, armeenia, poola ja juudi kultuuriga, on surnud revolutsioonis, mille käivitas muslim? Kas meie, kes me tunneme uhkust oma mitmekesisuse ja sallivuse üle, suudame oma ajaloost leida midagi ligilähedastki?

Inimesed saavutasid võidu puhtalt isikliku julguse tõttu. ELi välisministrid, kes võisid eeldada verist vaatemängu, nägid hoopis midagi muud: nad nägid Maidani edukat kaitsmist. Kohutavad tapatalgud tekitasid üleüldist viha osaliselt isegi selliste inimeste seas, kes olid Janukovõtšit toetanud. President tegi midagi, mida ta päevahakul arvatavasti ei olnud kavatsenud sugugi teha: kirjutas alla kokkuleppele, milles lubas vägivalda mitte kasutada. Militsionäärid mõistsid nähtavasti paremini kui tema, et see tähendab režiimi lõppu. Nad hajusid ja põgenesid, kuis jalad võtsid. Võim läks parlamendi kätte, kus moodustus enamuse uus, opositsioonist ja Janukovõtši parteist ületulnute koalitsioon. Algasid reformid, kõigepealt võeti käsile põhiseadus. Presidendivalimised määrati maisse.

Kogu riigis jõudsid miljonid väikeärimehed ja -naised arusaamisele, et maksuameti meelevaldsed nõudmised ei võimalda neil kuidagi enam pinnal püsida.

Propaganda ent ei peatunud. Janukovõtš tegi kuskil peatuse, et salvestada video, milles ta vene keeles väidab, et langes natsliku riigipöörde ohvriks. Venemaa juhid kinnitasid, et võimule on tulnud äärmuslased ja Ukraina venelased on sattunud ohtu. Põhiseadusliku ülemineku üksikasjad on ehk tõesti vaieldavad, aga süüdistused paremäärmuslikus riigipöördes on ilmselge jamps.

Ukraina paremäärmuslased etendasid revolutsioonis tähtsat osa. Ent barrikaadidele minnes vabastasid nad end režiimist, mille jaoks nad olid olnud tegelikult üks alustaladest. Janukovõtši režiimi üks suuremaid kõlbelisi kuritegusid oli paremtsentristliku opositsiooni purustamine ja paremäärmusliku opositsiooni toetamine. Pannes vangi oma tähtsamad oponendid seaduslikest erakondadest, kelle seast nimekaim oli Julia Tõmošenko, muutis Janukovõtš demokraatia mänguks, mille ainsad osapooled olid tema ise ja paremäärmuslased.

Paremäärmuslased ehk erakond nimega Svoboda kasvas niisugustes tingimustes tunduvalt, aga mitte mingil juhul nii palju, et kujutada endast Janukovõtši režiimile demokraatlikel valimistel tõelist ohtu. Niisuguses olukorras võis Janukovõtš kergeusklikele Lääne inimestele kinnitada, et tema ongi ainuke paremäärmuslaste alternatiiv. Tegelikult oli Svoboda näiline, papist opositsioon, mille liikmed tõstsid revolutsiooni ajal mässu erakonna juhtide vastu.

Juhtide tahte vastaselt võitlesid Svoboda radikaalsed noored märkimisväärsel hulgal kõrvu inimestega, kellel olid sootuks teistsugused vaated. Nad võitlesid ja riskisid ja surid, mõnikord ka üritades teisi päästa. On usutav, et need noored taotlevad revolutsiooni järel kohti uues juhtkonnas. Svoboda liidril on arvamusküsitluste järgi üpris vähe toetust: kui ta otsustaks presidendiks kandideerida, mis pole väga usutav, kaotaks ta valimistel.

Svoboda radikaalne alternatiiv on Paremsektor, mis koosneb mitmest paremäärmuslikust organisatsioonist ja on selgelt välja öelnud, et nemad ei poolda tulevikku Euroopas, vaid rahvuslikku revolutsiooni kõigi välismõjude vastu. Pikemas perspektiivis tasub Paremsektoril silma peal hoida. Praegu on selle juhid olnud väga ettevaatlikud ning vestlustes nii juutide kui ka venelastega rõhutanud, et nende eesmärk on poliitiline, mitte aga etniline või rassiline. Nad ei ole revolutsioonile järgnenud päevil põhjustanud vägivalda ega rahutusi. Vastupidi. Kiievis töötab metroo. Janukovõtši grotesksetes residentsides käivad turistid, mitte neid ei rüüstata. Põhiresidentsi kasutatakse nüüd lausa baasina, kus uurivad ajakirjanikud püüavad vana režiimi säilinud materjalide põhjal tõde välja selgitada.

Üleminekuvõimud ei ole paremalt tiivalt ega isegi mitte Ukraina lääneosast, kus natsionalism on laiemalt levinud. Parlamendi spiiker ja presidendi kohusetäitja on Lõuna-Ukrainast pärit baptisti jutlustaja. Kõiki nõndanimetatud jõuministeeriume, kuhu mõistagi vandenõude sepitsejad peaksid paigutama oma inimesi, juhivad oma ala asjatundjad ja vene keele kõnelejad. Siseministri kohusetäitja on poolenisti armeenlane, poolenisti venelane. Kaitseministri kohusetäitja on roma päritolu.

Üleminekuvõimu asemele astub nüüd uus valitsus, mille on valinud parlament ja mis on üldpildilt väga sarnane. Uus peaminister on vene keelt kõnelev konservatiivne tehnokraat. Mõlemad peamised maisse kavandatud presidendivalimiste kandidaadid kõnelevad vene keelt. Usutav uus president Vitali Klõtško on Nõukogude kindrali poeg. Läänes tuntakse teda paremini raskekaalu maailmameistrina. Ta on innukas malemängija ja kõneleb vene keelt. Ta annab endast parima, et kõnelda korralikku ukraina keelt. Tavaolekus ei paista ta sugugi hirmutavana. Ta ei ole natsionalist.

Ukraina peaminister hakkas rahvale selgeks tegema, et Ukraina ei saa luua tihedamaid sidemeid Euroopaga, sest ELi huvitab eelkõige samasooliste abielu seadustamine.

Vene ja ukraina natsionalismi asjatundjad on juba nädalaid ennustanud, et väide, nagu oleks Ukraina revolutsioon “natsionalistlik riigipööre”, mida kinnitas reedel (28. veebruaril) Venemaal paguluses viibiv Janukovõtš, annab Venemaale ettekäände sekkuda. See sekkumine paistab parajasti käivat Krimmis, kus on heisatud Venemaa lipp kohaliku parlamendi hoonele ja relvastatud isikud on hõivanud lennuväljad. Samal ajal on Venemaa valmis seadnud maaväe lahingugrupid ja saatnud ristlejad Läänemerelt Mustale merele.

Millises suunas ka Venemaa interventsioon ei kulgeks, ei ole tegu katsega peatada fašistlikku riigipööret, sest midagi sellist pole toimunudki. Küll on toimunud rahvarevolutsioon kõige oma segaduste, umbmäärasuste ja vastuseisuga, mida niisugune asi ikka kaasa toob. Maidani aktivistid, kellest osa on radikaalsed vasakpoolsed, riskisid oma eluga, et vastu seista režiimile, mis äärmuslikult esindas ebavõrdsust, mida me kritiseerime oma kodumaal. Neil on selline revolutsioonikogemus, mis meil puudub. Osa sellest kogemusest ütleb paraku, et Lääne inimesed on kolklikud, kergeusklikud ja reaktsioonilised.

Seni on Ukraina uued võimud tegutsenud silmapaistvalt rahulikult. On täiesti võimalik, et Venemaa rünnak Ukraina vastu tekitab tugeva natsionalistliku reaktsiooni. Õigupoolest oleks üllatav, kui ei tekitaks, sest sissetungidel on kombeks tuua inimestes välja halvim. Kui peaks nii minema, peame nägema sündmusi just sellena, mida nad on: ühe riigi täiesti provotseerimata rünnak teise riigi suveräänse territooriumi vastu.

Sel määral, mil me oleme leppinud arusaamaga, et revolutsioon on hoopis fašistlik riigipööre, sel määral oleme loobunud kasutusele võtmast poliitikat, mis oleks võinud tapmise varem peatada, ja sillutanud teed sõjale. Sel määral, mil me vähegi soovime rahu ja demokraatiat, sel määral peame nüüd vähemalt asjad enda jaoks selgeks mõtlema.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.