President, kivid ja päike

September on välis- ja julgeolekupoliitika vallas olnud sündmusterohke. Kuu alguses väisas Eestit Ameerika Ühendriikide president Barack Obama. Lühikese etteteatamisajaga Tallinnasse saabunud president Obama visiidi aeg ja koht olid kõnekad. USA riigipea saabumine ajal, mil Venemaa peab Ukraina vastu avalikku sõda, piirkonda ja riiki, mida mitmed Vene poliitikud on nimetanud Moskva järgmise võimaliku sihtmärgina, on kaheldamatult tähelepanuväärne. Nagu ka asjaolu, et Obama järgmiseks peatuseks pärast Tallinna oli juba NATO tippkohtumine Walesis.

President Obama Tallinnas peetud kõne sai ohtralt tähelepanu nii Eestis kui ka rahvusvahelises meedias. Ameerika Ühendriigid täidavad kaljukindlalt oma kohustust liitlasi ohu korral kaitsta ning seni, kuni Eesti on NATO liige, ei kaota me oma vabadust enam kunagi, lubas Obama.

Just liitlaste kollektiivseks kaitsmiseks valmistumisega ning vabaduse kindlustamisega väliste kurijõudude vastu NATO tippkohtumine tegeleski – see oli üks lähimineviku märgilisemaid alliansi liikmesriikide juhtide kogunemisi. Eestile ja teistele Balti riikidele oli see vaieldamatult edukas tippkohtumine, mille tulemusena tekivad meie piirkonda juba õige pea uued liitlasriikide üksused. Seda lisaks juba siin paiknevatele.

Mida tähendab kaljukindel ja ajas püsiv, seda võis muide Obama pärast Walesist lahkumist sõna otseses mõttes oma käega katsuda. Stonehenge`i kaljukivimürakad, mille juurde USA president tegi lühikese ekskursi, on püsinud oma kohal nimelt juba enam kui neli tuhat aastat. Mitte et liitlaste sõjaväeüksused plaaniksid Eestisse ning teistesse Balti riikidesse jääda neljaks järgnevaks millenniumiks, mõistagi. Kuid seda, et tõeliselt olulised asjad jäävad kõigest hoolimata püsima, võib see muistne riitusekoht sümboliseerida küll.

Suurbritanniaga seondub ka kolmas sellekuine kaalukas poliitsündmus: Šotimaa iseseisvusreferendum. Selleks ajaks, kui Diplomaatia trükki läheb, pole šotlased hääletuskastide juurde veel astunud. Kuid meie värske ajakirjanumber peaks teieni jõudma just päev pärast seda, kui too ajalooline rahvahääletus on neljapäeval, 18. septembril teoks saanud. Ajalooliseks võib seda referendumit nimetada nii siis, kui Šotimaa hääletajad peaksid otsustama iseseisvuse kasuks, kui ka juhul, kui napi enamusega peaks peale jääma Suurbritannia ühiskatuse all edasi elamist pooldav leer.

Ning viimaseks: olulisi muudatusi tõid enesega kaasa ka napilt enne selle ajakirjanumbri trükkiminekut toimunud Rootsi parlamendivalimised. Kaheksa aastat Rootsit juhtinud paremtsentristlik koalitsioon sai lüüa, suurima häältesaagi korjas nn punaroheline valimisblokk eesotsas sotsiaaldemokraatidega. Mida see Rootsile tähendab ja kaasa toob, on esialgu veel vara öelda…

Aga eks ole valitsuse vahetumine, ühtede poliitjõudude minek riigitüüri juurest ning teiste naasmine tollesama tüüri manu demokraatilises riigikorralduses sama loomulik ja korrapärane nähtus, kui seda on igal pööripäeval Stonehenge`i kiviringi keskele paistev päike. Nõnda see nimelt peabki olema.