Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini

Kullastandardist Phnom Penhini

Ajaline perspektiiv annab võimaluse lihtsustada 1960. aastate Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vaheliste vaidlusküsimuste iseloomulikke jooni. Need puudutasid valuutat, Vietnami, tuumarelva ja Euroopat. De Gaulle soovis taastada kulla rolli ning võtta kasutusele fikseeritud vahetuskurssi, et vähendada dollari rolli ning eeliseid, mida Bretton Woodsi süsteem andis Ameerika Ühendriikidele. Tegelikult pakkus ta tõelisele kriisile (kullastandardi kriisile) välja vale ravimi (kullastandard). Bretton Woodsi kokkulepe oli rahvusülese organisatsiooni IMFi poolt kontrollitud vahetuskursimehhanismi ning Ameerika ülevõimu kompromiss. Võimalik oli luua kas rahvusülene ja integreeritum rahvusvahelise valuutasüsteemi organisatsioon või lasta vahetuskurss määrata turul. Soovitades “kullastandardi taastamist” (4. veebruaril 1965), pakkus Prantsusmaa ainsat süsteemi, mis mingil juhul ei saanud eesmärgini viia. Vaatlejad teadsid juba ammu, et liigutakse kõikuva vahetuskursi poole. Nüüdseks on see kasutusel juba üle kolmekümne aasta ning on kaasa aidanud maailma kaubanduse arengule. Samas on kullastandard läinud purjelaevadega sama teed. Prantsusmaa 1960. aastate valuutat puudutavad ettepanekud ei viinud kuhugi.

1966. aastal mõistis kindral de Gaulle Phnom Penhis hukka Ameerika poliitika Vietnamis, soovitades Ameerika Ühendriikidel lahkuda Indo-Hiinast, nagu Prantsusmaa oli lahkunud Alžeeriast. Ameerika Ühendriigid ei võidelnud Vietnamis samadel põhjustel kui meie Alžeerias. Osaliselt oldi seal isegi meie poolt 1944. ja 1953. aastal läbi viidud poliitika tõttu. Kuid kindrali diagnoos oli õige: Ameerika demokraatial ei olnud võimalik (siseriiklikel põhjustel) saavutada võitu rahvuslikest tunnetest jõudu ammutavast ning Hiina ja NSVLi poolt abistatud põhjavietnamlaste kommunismi üle. Phnom Penhi kõne juures jääb problemaatiliseks see, et kommunismile ohvriks toodud lõunavietnamlaste, kambodžalaste ja laoslaste saatus ei olnud üldse mitte kadestusväärne ning, parafraseerides ühte Bismarcki ütlust: selleks ei ole vaja sõpra, et ennast võõraste sulgedega ehtida. Eriti kui see sõber on raskustes Aasias ning kui tal on Euroopas väeüksused, kes aitavad tagada teie julgeolekut.

Tuumarelv

Kindral de Gaulle, jätkates IV vabariigis alustatut, andis Prantsusmaale kaasaegse tuumarelvastuse. Nagu tema eelkäijadki ei soovinud ta meie riiki ilma jätta kaasaegsest relvastusest. Ta soovis anda Prantsusmaale kindlustunde ootamatuste puhuks, kasvatada tema mõjuvõimu liitlaste leeris, suurendada tema prestiiži, toetada majanduskasvu ning tugevdada Euroopa kaitsevõimet.

Isegi kui seada tõsise kahtluse alla täielik iseseisvus, mis oleks tagatud nõrgema heidutamisega tugevama poolt; nagu ütles tol ajal Raymond Aron, “oli programm ise rohkem väärt kui selle eestkõnelejad”. Kindlasti ei meeldinud see poliitika algul Ameerika Ühendriikidele. Kuid tasapisi arusaamatused hajusid. De Gaulle lükkas muide ise ümber nende väited, kes pidasid Prantsusmaa tuumarelva vahendiks Ameerika Ühendriikide vastustamisel: “Loomulikult jäävad Ameerika tuumarelvad maailma rahu tagatiseks. Endastmõistetavalt ei ole Prantsusmaal midagi selle vastu, et selle jõu tegevust kombineeritaks analoogse või sama liiki jõuga kui tema liitlased”. Just sel põhjusel lülitasid tema järglased Georges Pompidou, Valéry Giscard d’Estaing ning Francois Mitterrand järk-järgult Prantsuse tuumajõu Atlandi alliansi teenistusse. Välditi doktriini tüliküsimustele lõpu tegemist, kuid Georges Pompidou nõustus sellega, et Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi tuumarelvad “aitavad kaasa Põhja-Atlandi alliansi globaalse mõju suurendamisele”. Seejärel andsid Valéry Giscard d’Estaing ja Francois Mitterrand omapoolse toetuse Ameerika rakettide paigutamisele Saksamaale.

Saksamaa küsimus

Vaatamata tülidele NATOga, ei lõhestanud kindral de Gaulle tegelikult Põhja-Atlandi allianssi. Ta kõigutas seda. Miks? Põhiliselt seetõttu, et ta mõtles nagu Bainville’i õpilane. De Gaulle’i soovitud Saksamaa jagamise poliitika ebaõnnestus 1945. aastal. See ei meeldinud ei venelastele, ameeriklastele, inglastele ega loomulikult ka mitte sakslastele. Kui Saksamaa jagamiseks ja nõrgendamiseks moodustatud Prantsuse-Vene alliansist oli saanud meelepete, siis 1960. aastatel unistasid eurooplased Saksa küsimuse lahendamisest omavahel, ilma ameeriklasteta.

Sellest ka idee “viia Saksa probleem välja Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vastuseisust ning muuta see selleks, mis see peabki olema, st eurooplaste omavaheliseks hea tahte küsimuseks”. De Gaulle ütles seda Brežnevile juunis 1966 ning lisas: “Kui soovite julgeolekut, tuleb Saksamaa küsimus tuua tagasi Euroopasse”. Tegemist ei olnud enam Saksamaa inkorporeerimisega Läände, et vastu seista Nõukogude Liidule, nagu oli olnud Atlandi alliansi poliitikas.

Selleks et leppimispoliitika saaks tegelikkuseks, ei tohi ükski Euroopa riik nõuda endale aukohta.

De Gaulle talus tõepoolest halvasti seda, mida ta nimetas Saksamaa allumiseks Ameerika Ühendriikidele. Tema sooviks oli “Euroopa iseseisev poliitika” ning seetõttu mängis ta Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide topelthegemooniaga. Ta kaitses end ühega teise kaudu, lootes, et ühel päeval sünnib Euroopa iseseisvus tänu Ameerika tagasitõmbumisele ning kokkuleppele Venemaaga Saksamaa küsimuses vastutasuna ameeriklaste tagasitõmbumisele.

Teine poliitika oli sama utoopiline kui esimenegi. Sakslased said aru selle ohtlikkusest. Muud eurooplased tundsid muret. Venelased jätsid endale selle, mis neil oli, sest nad olid kommunistid. Prantsusmaa poliitikast sai nende strateegiline vahend suhetes Saksamaa ja Ameerika Ühendriikidega. See selgitab Prantsuse kommunistide pidevat toetust gaulle’istlikule poliitikale, mille läbikukkumine sai ilmsiks 1968. aastal, mil Nõukogude Liit surus tankide jõul maha ülestõusu Tšehhis.

Räägitakse, et 1958. aastal küsis kindral de Gaulle välisministeeriumi ametnikelt: “Mis on järele jäänud minu 1944. aasta Saksamaa-poliitikast?” “Ei midagi, kindral,” vastasid nad. Ma kujutan ette, et kui Jacques Chirac küsis kord oma kahelt välisministrilt Hubert Védrine’ilt ning Dominique de Villepinilt, mis on järele jäänud kindral de Gaulle’i viimasest Saksamaa-poliitikast, siis andsid nad arvatavasti sama vastuse.

Sest Ajalugu on oma otsuse teinud. Saksamaa on taasühendatud ning Ida-Euroopa vabastatud. Miski poleks olnud de Gaulle’ile meelepärasem. Kuid see saavutati tema soovitatule vastupidise poliitikaga, st Ameerika kohalolu säilitamise ja isegi tugevdamisega Euroopas, mis tegi võimalikuks Nõukogude Liidu kokkuvarisemise. Põhiline ei olnud Euroopa jaotamine traditsiooniliste riikide vahel, vaid Euroopa jaotamine ühelt poolt totalitarismi ja teiselt poolt Ameerika suurvõimu toetatud ja tänu sellele püsivate demokraatlike riikide vahel.

Prantsuse valitsus kiidab praegu Ameerika 1947. aasta poliitikat (NATO loomine, abi Marshalli plaani raames, vahetuskursi vabakslaskmine, rahvusvaheliste organisatsioonide väljaarendamine) eesmärgiga seda ilmsemalt vastandada Washingtoni praeguse poliitikaga, kuid peaks rõhutama, et külma sõja õnnelik lõpp saavutati tänu Ameerika suurvõimule, selle kohalolule Euroopas ning mitte neutraalsusele või “blokkidevahelisele” poliitikale.

Maailma ainus suurvõim

Kindral de Gaulle’i Ameerika Ühendriikide poliitika üle võib samaaegselt nii head meelt tunda kui ka sellega mitte rahul olla. Heameelt valmistab tema tahe tugevdada 1940. aastal osaks saanud kaotuse ning koloniaal-sõdade tõttu nõrgenenud Prantsusmaa positsiooni. Rahul ei saa olla sellega, et sõna “Atlandi” kasutatakse ebaõigesti. Samal ajal kui Ameerika on Prantsusmaa päästnud kolm korda – 1917., 1944. aastal ja külma sõja ajal -, on sõna “Atlandi” kujunenud Prantsuse poliitilises sõnavaras sõimusõnaks. Isegi sotsialistid ja tsentristid ei kasuta seda naljalt. Süngema poole pealt on meelde jäänud ka kõik tülikad olukorrad NATOga. Me kuulume jätkuvalt sinna, kuid samal ajal vigurdame edasi. Ühel päeval nõuame endale sõjalist juhtimist Vahemerel, järgmisel peame sõda endises Jugoslaavias NATO raamistikus, kuid keeldume ikka veel ühinemast organisatsiooni planeerimiskomiteega.

Kõige suurem paradoks seisneb selles, et mõistame hukka Ameerika Ühendriikide praeguse Atlandi-poliitika: kaebleme selle üle, et Washington on muutunud NATO suhtes ükskõiksemaks. Võib-olla võiksime alustuseks endalt küsida, kas meie positsioon oma rahulolematuse väljendamiseks ning alliansi suurema kohalolu nõudmiseks ei oleks mitte parem, kui püüaksime vähem innukalt allianssi nõrgestada.

Ameerikast on saanud maailma ainus suurvõim. Niisiis ei saa me omaenda rolli suurendamiseks enam mängida tema ja teise Suure vahel. Peame leppima sellega, et taasühinenud Saksamaa on selline nagu ta on, st suurema rahvaarvuga ning mõjuvõimsam Kesk-Euroopas. Tuumarelv on kaotanud oma tähtsuse praeguseks tekkinud olukorra ning tuumakatsetuste lõpetamise tõttu. Prantsusmaa majandus ei ole enam nii dünaamiline, kui see oli aastatel 1960 – 1968. Üle kümne aasta on Ameerika Ühendriikide suhteline võimsus Euroopa ja Prantsusmaaga võrreldes kasvanud nii teaduslikus, tehnilises, sõjalises, majanduslikus kui ka finantsvaldkonnas. Selles liinis võivad meie salavimm ja teise poole ülbus lisada värvi pingetele Ameerika Ühendriikide ja meie vahel. Seda enam, et Washingtoni poliitika kutsub esile põhjendatud kartusi ning õigustatud kriitikat.

Enne Iraagi sõda ei lubanud miski ette näha praegust kriisi. Me osalesime lojaalselt Lahesõjas. Me õhutasime ameeriklasi sekkuma Jugoslaavias. Meie olukord NATOs, vaatamata selle erilisusele, ei tekitanud kummalegi poolele erilist tüli. Euro kasutuselevõtt tugevdas Euroopa positsiooni. Eurooplaste ja ameeriklaste vahel tekkinud raskused kaubandusküsimustes leidsid loomuliku lahenduse WTO ja G 8 läbirääkimistel.

Iraagi sõda tõi murrangu. Ameerika uus poliitika tuleneb 11. septembrist, Ameerika Ühendriikide erakordsest sõjalisest jõust ning olukorrast Lähis-Idas. Ameeriklased peavad ennast praegu otseselt ohustatuks. Nad on loobunud oma endisest poliitikast ning on muutumas ükskõikseks Põhja-Atlandi alliansi ning kahtlustavaks Euroopa suhtes. Vajadusel eelistavad nad moodustada vajalikke koalitsioone konkreetseteks missioonideks. Nad ei kõhkle alustamast preventiivseid sõdu ning ajavad vajadusel läbi ilma julgeolekunõukogu toetuseta.

Selle poliitika märke võib leida ammu enne 11. septembrit ning isegi enne Bushi administratsiooni ametisseastumist. Ameerika Ühendriikide võimsus kasvas Nõukogude Liidu kadumisega, mis tõi kaasa USA rolli suurenemise maailmas, samuti tänu sõjatehnika revolutsioonile, mille ameeriklased oskasid hoida oma kontrolli all. Pärast 11. septembrit juhindutakse uuest doktriinist, ellu viiakse uut poliitikat, mille põhiliseks elluviimiskohaks on Lähis-Ida. Samas leiab Prantsusmaa de Gaulle’ist peale, et selles maailma osas on temal eriline roll mängida.

Ärgem otsigem vigu Iraagi sõjast. Suessi kriisist alates on Ühendkuningriik püsinud truult Ameerika Ühendriikide kõrval eesmärgiga neid mõjutada. Jean Monnet soovitas Prantsusmaale sama poliitikat. Kindral de Gaulle’i juhitud Prantsusmaa eelistas vastandumist, et oma mõjuvõimu suurendada. See, mis on järele jäänud gaulle’ismist ja araabia-poliitikast, lisaks veel Ameerika Ühendriikide ÜROd eirava sekkumise iseloom ning nende ühepoolne otsuste tegemine välistas selle, et Prantsusmaa oleks nagu Ühendkuningriik püsinud nende kõrval. Keeruliste diplomaatiliste asjaolude ning meie diplomaatia retoorilise eneseupitamise tulemuseks oli see, et läksime kaugemale mitteosalemisest. Prantsusmaa vastandus avalikult, tõstes seeläbi operatsiooni poliitilist maksumust Ameerika Ühendriikide jaoks. See omakorda selgitab mõlema poole reaktsiooni ägedust ning annab õiguse rääkida tõelisest kriisist, kõige tõsisemast pärast 1960. aastaid.

Uus doktriin

Paradoksaalselt on doktrinaalsed seisukohad ümber pööratud. Kindral de Gaulle’i jaoks oli riikide suveräänsus olulisem kõigist Atlandi ja Euroopa integratsiooni vormidest. Nende kohta, kes unistasid koostööst, ütles ta: “Ma tean, et vaesekesed püüdlevad jõu asendamisele poliitikaga. Kunagi ei ole tehtud mingit poliitikat, kui on loobutud olemast tugev”. ÜRO vastu ei olnud ta leebem: “Me leiame, et tal pole mingit õigust olla vahekohtunikuks või õigusemõistjaks […] mingeid volitusi otsustada õiguste üle ning oma arvamust maksma panna”. Praegu on olukord otse vastupidine. Jacques Chirac räägib nagu president Wilson ja George W. Bush nagu kindral de Gaulle.

Prantslased mõtlevad olukorra muutudes alati välja uue doktriini. Praegusele Washingtoni doktriinile sümmeetrilise ja vastandliku doktriini. Meie leiame, et: 1) ainult õiguse austamine annab jõule legitiimsuse; 2) ÜRO julgeolekunõukogul on ainukesena õigust ja jõudu; 3) järelikult ei ole olemas õiglast sõda ilma julgeolekunõukogu toetuseta. Sellel on oma eelis ja oma puudus. Eelis seisneb selles, et seoses meie alalise kohaga julgeolekunõukogus ning sellest tuleneva vetoõigusega peaks see doktriin meil võimaldama osaleda maailmas jõu kasutamise kontrollimisel. Usuti, et aatomil on võrdsustav võim, usutakse, et julgeolekunõukogul on võrdsustav võim, mis teeb Prantsusmaa Ameerika Ühendriikide või Hiinaga võrdseks.

Puudus seisneb selles, et see doktriin on väär nii praktikas kui ka teoorias. Praktikas, sest NATO (kuhu kuulub ka Prantsusmaa) on juba ilma julgeolekunõukogu heakskiiduta sõjaliselt sekkunud Serbias, kuna oli vaja vältida Venemaa vetot. Kui homme ähvardaks Hiina Taiwani, siis võiks saare ning tema demokraatliku režiimi päästa Ameerika, mitte julgeolekunõukogu Hiina veto tõttu. Julgeolekunõukogu ei saa oma koosseisu ning toimemehhanismide tõttu igal pool ja alati tagada õigust. Fakt, et mõnedel suuriikidel, kes mitte kõik ei ole demokraatlikud, on vetoõigus iga otsuse suhtes, mis lubab või keelab jõu kasutamise, annab võimaluse poliitiliseks omavoliks, mis on õiguse vastand.

Ülespuhutus ja silmakirjalikkus

Kui Prantsusmaa on pöördunud ÜRO juriidilise ülimuslikkuse usku ning kui ta siiralt soovib usaldada organisatsioonile ainuõiguse otsustada, kas jõudu kasutada või mitte, siis on vaja teha ettepanek ÜRO reformimiseks: suurendada julgeolekunõukogu alaliste liikmete arvu, kaotada vetoõigus ning nõustuda kvalifitseeritud hääleenamuse kasutamisega, keelata mittedemokraatlikel režiimidel selles osalemine. Kuna sellisel reformil on vähe võimalusi õnnestumiseks, tuleb asju nimetada õige nimega. Me kiidame julgeolekunõukogu, selleks et parandada oma rahvusvahelist positsiooni Ameerika Ühendriikide suhtes ning omada maailmas suuremat kaalu. Realistlikust küljest on selline hoiak õigustatud. Kuid ebamaiste põhimõtete esiletoomine lisab vaid ülespuhutust ja silmakirjalikkust.

Ideede kuningriigist reaalsuse juurde tagasi tulles peame endale esitama küsimuse Ameerika interventsiooni põhjuste kohta. Ameerika Ühendriikidele teeb muret kolm ohtu: terrorism, massihävitusrelvade levimine ja türanlikud režiimid. Neid kartusi jagavad ka eurooplased. Kui need ohud on reaalselt olemas, kuidas neid ennetada? Ameeriklaste arvates asuvad nad eesliinil, kuna otseselt rünnati neid ning kuna nad on sõjaliselt võimsad. Prantsusmaa ja muud Euroopa riigid ei saa eitada ei Ameerika eesmärkide legitiimsust ega Ameerika võimsust. Kuid nad võivad seada küsimuse alla Ameerika Ühendriikide tegutsemisviisi. Sest võib olla võimas, kuid põhjustada oma sekkumisega suuremaid õnnetusi kui need, mida sooviti vältida.

Lähis-Ida

Peamine etteheide, mille võib teha praegusele Ameerika poliitikale, ei ole enam seotud Iraagi sõjaga. Sellele sõjale antakse hinnang vastavalt tagajärgedele. Kui palestiinlaste ja Iisraeli rahuprotsess edeneb tänu Ameerika Ühendriikidele; kui neil õnnestub luua Bagdadis mõõdukas režiim; kui Iraan piirab oma relvastuspoliitikat; kui Süüria ei aita enam kaasa terroristlikele aktsioonidele väljaspool oma riiki ja austab Liibanoni iseseisvust; kui regiooni naftavarusid kasutatakse senisest rohkem majandusliku arengu toetamiseks, ei ole põhjust, miks ei peaks Euroopa toetama ja aitama ameeriklasi.

Kui Prantsusmaa ja temaga sarnast joont ajavate Euroopa riikide poliitika piirdub rahustavate sõnavõttudega Lähis-Ida kohta, lootes salamisi Ameerika Ühendriikide läbikukkumisele, selleks et tagantjärele leida õigustust oma käitumisele ÜRO asjas, halvendavad nad veelgi oma suhteid Ameerikaga, lahutavad veelgi enam Euroopa riike ning võtavad lootuse neilt, kes araabiamaailmas soovivad tõeliselt rahu ja demokraatiat.

Ühel päeval peavad Ameerika Ühendriigid olema tänulikud Euroopale, et Euroopa ei loobunud lootmast ehtsale partnerlusele.

Kindlasti ei suuda ameeriklased seda regiooni kiiresti demokraatlikuks muuta. Kuid nende kavatsused on legitiimsed. Jacques Chirac on öelnud: “Meie ustavus inimõigustele, üleüldistele väärtustele nagu õiglus, sallivus ja vabadus ei tohi meid takistada tunnistamast, et need väärtused võivad väljenduda eri kultuurides ja traditsioonides erinevate nimede all”; tema ettepaneku teises osas sisalduv reservatsioon nõrgendab esimeses pooles väljaöeldu mõtet. Demokraatlikud väärtused on olemas vaid siis, kui need väljenduvad demokraatia minimaalsetes poliitilistes vormides: see tähendab, kui austatakse õigust ning arvamuste ja valimiste vabadust. Kui serblastele öeldi välja, et nad ei austanud neid väärtusi Kosovos ja Bosnias, siis peab olema julgust öelda sama ka igal pool mujal. Mis ei tähenda, et peaks sõda pidama kõikide mittedemokraatlike režiimide vastu, ega ka seda, et kõik maailma institutsioonid peaksid olema loodud meie omade eeskujul. See tähendab lihtsalt seda, et meie põhimõtted keelavad meil osaleda türanlike režiimide valedes. Suurim solvang vabaduse poole püüdlevatele araablastele ja aafriklastele on teeselda arvamist, et neil on see juba olemas või et neil võiks see olla ilma nende õigusteta, s.o ilma sõnavabaduseta ja ilma vabade valimisteta.

Kunstlik vastukaal

Veider idee, mille kohaselt Prantsuse poliitikat peaks nüüdsest aetama peamiselt teljel Pariis – Berliin – Moskva, mis erineb teljest Washington – London – Madrid – Rooma – Varssavi, on illusoorne, amoraalne ja ebarealistlik. Ebarealistlik, sest see telg ei paku ei ühtsust ega jõudu ning annab vaid kunstliku vastukaalu Ameerika unilateraalsusele. Amoraalne, sest see telg ühendaks ühelt poolt võrdsena demokraatlikke riike Prantsusmaad ja Saksamaad ja teiselt poolt Venemaad, kes Tšetšeenias rikub inimõigusi ja rahvaste enesemääramise põhimõtet ning kelle režiim on muutumas, näiteks informatsiooni vabaduse osas, autoritaarseks. Lõpuks ka illusoorne, sest kui Saksa kristlikud demokraadid peaksid taas võimule saama, teevad nad lõpu Berliini ja Washingtoni vastuseisule ning Venemaa kasutab Prantsusmaa poliitikat ainult selleks, et kindlustada oma positsiooni privilegeeritud dialoogis Ameerika Ühendriikidega. Lisaks mõjuks see poliitika hukatuslikult Euroopa integratsioonile, kuna suurendaks veelgi lahkarvamusi Euroopas. Hukatuslik oli muide ka Hispaania ja Poola liigne innukus mängida Atlandi klassi häid õpilasi.

Kas see, mis meile ei meeldi, jätkub ka edaspidi?

On võimalik, et see, mis meile ei meeldi praeguses Ameerika poliitikas – hooletus liitlaste suhtes, ettevaatamatus, kalduvus liialdustesse – ei jätku. Loomulikult omavad Ameerika Ühendriigid võrreldamatut sõjalist usaldusväärsust, kuid nende välispoliitika usaldusväärsus on vähenenud ning nende majanduslikud ressursid ei ole piiramatud. Oma osa mängivad ka sisepoliitika, eelarve ja valimised. Kui terrorism Iraagis ja regioonis säilib, mõistab Ameerika peatselt, et tema huvides on toetuda oma loomulikele liitlastele eurooplastele. Sellisele arengule kaasaaitamiseks ei piisa ainuüksi meie soovist. Tuleb ka tunnustada seda, mis on Ameerika poliitikas legitiimset, ning näidata suurema eurooplaste üksmeele ilmutamisega ning Põhja-Atlandi alliansi uuesti kindlatele alustele viimisega, et Euroopast võib taas saada Ameerika Ühendriikidele lojaalne ja realistlik partner.

Selleks et leppimispoliitika saaks tegelikkuseks, ei tohi ükski Euroopa riik nõuda endale aukohta. Prantsusmaa peaks niisiis rääkima Ameerika Ühendriikidega samal moel nagu nemad omal ajal kindral de Gaulle’iga, mille on hästi kokku võtnud Henry Kissinger oma memuaarides (“Years of Renewal”, III kd, 1999, ptk 20): “Demokraatlike riikide huvid on oma olemuselt kooskõlas, liitlaste kohus on jaotada kohustused”. Euroopa eesmärgiks ei ole vähendada Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu. Euroopa autonoomiaks ei ole vaja vastandumist Ameerikaga. Vajalik on, nagu on öelnud seesama Kissinger, et eurooplased ei võtaks “professorlikku, üleolevat, sageli võimukat hoiakut”. Ta mõtles sellega de Gaulle’i. Kuid tema nõuanne Prantsusmaale sobib suurepäraselt ka president Bushile ja tema administratsioonile. Kissinger lisas, et Ameerika Ühendriigid peaksid omalt poolt Prantsusmaa suhtes vältima Prantsuse armuliku poliitilise stiili üledramatiseerimist ning võtma arvesse Prantsusmaa sügavamaid vajadusi. Meie peaksime tegutsema Ameerika Ühendriikide suhtes nii, nagu Kissinger soovitas tegutseda Prantsusmaa suhtes. Palavik Ameerikas läheb mööda. Ka seal jääb peale pragmatism. Ühel päeval peavad Ameerika Ühendriigid olema tänulikud Euroopale, et Euroopa ei loobunud lootmast ehtsale partnerlusele.

Lühendatult ajakirjast Commentaire, nr 103, sügis 2003.

Artikli autor Jean-Claude Casanova on ajakirja Commentaire vastutav väljaandja.