Prantsusmaa Euroopa Liidu poliitika eesistumise ja valimiste köielkõnd

Prantsusmaa eesistumise prioriteetide väljakuulutamine juba jäi hilja peale, sest Macron soovis noppida edu sisepoliitilises võimuvõitluses ning oodata ära, millega tuleb välja uus Saksamaa koalitsioon. Prioriteetide tutvustamiseni jõuti alles eelmise aasta detsembri alguses, aga juba varasemast oli teada eesistumise moto: “Taastumine, jõud, kuuluvus”.

Prantsusmaa eesmärkide seas on ELi suveräänsus ja strateegiline autonoomia ning nn uue Euroopa mudeli loomine, mis pööraks rohkem tähelepanu riikide sotsiaal-majandusliku olukorra parandamisele, digitaalsele ühisturu arendamisele ja kliimaküsimustele. Macroni sõnul tahab Prantsusmaa liikuda Euroopa suunas, mis on maailmas mõjukas, suveräänne, vaba valikutes ja oma saatuse peremees.

Ränne

Tulevaste valimiste tõttu on üheks enim Prantsusmaa sisepoliitikast mõjutatud teemaks sisseränne, kus Macron tahab edasi liikuda ühtse ELi poliitika kujundamises ja Schengeni ala reformimises.

2015. aasta rändekriisist ajendatult pani Euroopa Komisjon 2020. aasta septembris ette uue rände- ja varjupaigapakti vastuvõtmise. Uues ettepanekus jättis komisjon kõrvale liikmesriikidele kõige teravama küsimuse ehk ümberasustamiskvoodid. Selle asemel keskendub kava välispiiride tugevdamisele ja eitava vastuse saanud varjupaigataotlejate tõhusamale tagasisaatmisele. Eelmisel aastal tõusis rändepoliitika Afganistani ja Valgevene kriiside tõttu uuesti päevakorda, aga liikmesriigid pole leidnud üksmeelt.

Macroni sõnul tahab Prantsusmaa liikuda Euroopa suunas, mis on maailmas mõjukas, suveräänne, vaba valikutes ja oma saatuse peremees.

Macron pani ette, et EL võiks sisse seada hädaabimehhanismi piirikriisi sattunud liikmesriikide toetamiseks ja kutsus üles korraldama rändeküsimustes regulaarseid poliitilisi kohtumisi, nagu eurotsoon teeb majandusküsimustes.

Macroni tugevaim rivaal presidendivalimistel, Valérie Pécresse vastas sammule samuti üleskutsega Schengenit ja ELi migratsioonipoliitikat reformida. Suurt tähelepanu sisserändele võib oodata ka Macroni parempopulistlikelt rivaalidelt, kes peavad senist ELi lähenemist rändele liiga pehmeks.

Kaitsevõime

Teine oluline prioriteet Macronile on ELi kaitsevõime, mida ta on hoidnud fookuses juba presidendiaja algusest 2017. aastal. Prantslased on tõstnud kaitsedebattide keskmesse strateegilise autonoomsuse küsimuse, mis nende silmis tähendab ELi võimet iseseisvalt tegutseda enda väärtuste ja huvide põhjal.

Strateegilise autonoomiaga proovib Prantsusmaa lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks tahavad nad vastata USA prioriteetide nihkele Euroopast Hiinasse ja Ida-Aasiasse. Prantsusmaale päädis see valusalt eelmisel aastal sõlmitud AUKUSi leppega, kui Austraalia loobus allveelaevade tehingust Prantsusmaaga USA ja Ühendkuningriigi kasuks.

Macron hakkas strateegilise autonoomia trummi üksnes taguma, aga tema ei ole ainus idee eestkõneleja.

Teiseks on tänapäeva Euroopa konfliktid muutunud hübriidseteks ja nn halli ala agressiooniks, kus kasutatakse vahendeid, mis konventsionaalse sõjategevuse tasemeni ei küündi. Tegemist on poliitiliste kriisidega, mida tuleb ka poliitiliselt lahendada, ELi institutsioonid on aga märksa mugavamad neile lahenduste väljatöötamises. Strateegilise autonoomia eestkõnelejad selgitavad, et hübriidohtude käsitlemises on ELil tänu laiale lähenemisele julgeolekule ja mitmekülgsete vahendite kasutamisvõimalustele eeliseid NATO ees, mistõttu ei peaks ainult viimasesse kinni jääma.

Samas takistab prantslasi ennekõike ida-eurooplaste kahtlus, et rõhk strateegilisele autonoomiale ei lõppe Euroopa suveräänsuse tugevdamisega, vaid Prantsusmaa rahvuslike ambitsioonide täitmisega. Prantslaste sõnul pole kahtlus tõene ning liikmesriigid kiitsid strateegilise autonoomia mõiste heaks ammu enne seda, kui Macron võimule tõusis. Macron hakkas strateegilise autonoomia trummi üksnes taguma, aga tema ei ole ainus idee eestkõneleja.

Kuigi ametnikud ei taha nimesid nimetada, kummitab kaitseanalüütikuid USA eelmise presidendi Donald Trumpi vari, kes demonstreeris, et eurooplased ei saa enam kindlad olla ameeriklaste valmisolekus Euroopat kaitsta. Prantsusmaa silmis muudab ELi mõjuvõimu tõstmine liitu transatlantilises suhtes tugevamaks ja iseseisvamaks partneriks ega nõrgesta suhet ennast. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes on märksa kindlamad USA Euroopa kaitsmise tahtes ja võimes, kardavad aga, et jutt strateegilisest autonoomsusest võib muutuda isetäituvaks ennustuseks, kui see ajendab ameeriklasi veelgi kiiremini Euroopast tagasi tõmbuma.

Strateegiline kompass

Konkreetselt soovib Prantsusmaa valitsus võtta ELi Nõukogus vastu ühtse julgeoleku- ja kaitsepoliitika nn strateegilise kompassi ja koos komisjoniga korraldada kaitsepoliitilise tippkohtumise. Strateegilise kompassi pärandas Prantsusmaale Saksamaa eesistumine 2020. aasta teisel poolaastal ning selle vastuvõtmine toimub oodatavalt selle aasta märtsis.

ELi välisasjade kõrge esindaja Josep Borelli sõnul on strateegiline kompass poliitiline kava, mis näeb ette kõrged ambitsioonid kaitse- ja julgeolekupoliitikas ning paneb selgelt paika, kuidas eesmärgid ellu viia. Kavas määratletakse ära praegused ohud ja proovikivid ning tehakse ettepanekuid, kuidas EL võiks muutuda globaalseks julgeoleku tagajaks, mis kaitseb oma kodanikke, väärtusi ja huve.

Ehk strateegiline kompass on kõige lähem plaan, mis ELil võib olla sõjaliseks doktriiniks. Ühendkuningriigi lahkumine tegi Prantsusmaast ELi tugevaima sõjalise jõu, mistõttu on Prantsusmaal veel eriti suur huvi kaitsepoliitika küsimustes edasi liikuda. Samas ei näe kõik liikmesriigid ohte samamoodi ning mitmed valitsused ei taha loovutada suveräänsust kaitse- ja välispoliitikas, mis raskendab üksmeeleni jõudmist.

Macroni konkurendid valimistel

Üldiselt tegelevad prantslased sel poolaastal küsimusega, kuidas euroopastada Prantsusmaa eesistumist nii, et seda ei ohverdataks sisepoliitilises võimuvõitluses. Ebakindlus presidendivalimiste tulemuste suhtes üksnes suurendab muret.

Valimiste peateemadeks on kujunenud elukallidus, keskkond, sisseränne ja julgeolek. Presidendivalimised toimuvad tavaliselt kahes voorus. Kui ükski kandidaat ei saavuta 10. aprillil absoluutselt enamust, korraldatakse 24. aprillil teine voor kahe enim hääli saanud isiku vahel. Macroni pääs teise vooru on peaaegu et kindel, sest tema toetus on kogu eelmise aasta jooksul püsinud umbes 25 protsendi juures ning nii on ta kõige populaarsem kandidaat. Esimese vooru tulemustest sõltub, kellega senine president hakkab sarvi kokku lööma – kui just valimiste kulgu ei sekku mõni ootamatu skandaal.

Trobikonnast valimistel kandideerivatest inimestest on lisaks Macronile teise vooru šansse kolmel: Valérie Pécresse Vabariiklaste Parteist (Les Républicains; LR), Marine Le Pen Rahvuslikust Liidust (Rassemblement National; RN) ja Éric Zemmour Rekonkistast (Reconquête; R!). Kui vasaktiib suudab koonduda Jean-Luc Mélenchoni selja taha, võib ka tema teha esimeses voorus tugeva tulemuse, kuid märksa tõenäolisemalt ootab Macroni konkurents poliitmaastiku paremalt servalt.

Le Peni või Zemmouri võit keeraks aga kõik senised Prantsusmaa kohta tehtud eeldused pea peale.

Pécresse’i kirjeldab end kui 1/3 Margaret Thatcherit, 2/3 Angela Merkelit. Tema ülesandeks on näidata, et vabariiklikku parteid ei saa veel poliitika põhimängijate seast maha kanda. Vastupidi, konservatiivse kandidaadina kogub Pécresse toetust nii tsentristidelt kui ka paremtiivalt, mis annab talle võiduvõimaluse paremäärmuslastega piike ristanud Macroni ees. Küll aga saab tal olema keeruline eristuda Macronist liberaalse majanduspoliitika ja ELi küsimustes, mis on veeks parempopulistide veskile.

Le Pen, kes võistles eelmisel korral teises voorus Macroni vastu, on pidanud toetust loovutama veelgi radikaalsemale Zemmourile, kes peab islamit, immigratsiooni ja feminismi Prantsusmaa väidetava allakäigu põhjuseks. Zemmour naudib sama fenomeni kui paljud teised nimekad parempopulistid: kontrolli agendat provotseerides, eskaleerides, improviseerides. Kõik meediaväljaanded jooksevad tal sabas, et eetriaega anda, sest tähelepanu on raha nii ajakirjanduses kui poliitikas. Teineteise vastu kandideerides aga lõhestavad Le Pen ja Zemmour parempopulistide hääled ning see võib takistada mõlemat teise vooru jõudmast.

Seega on neljast põhimängijast kaks Euroopa-meelsed (Pécresse siiski vähem kui Macron), kaks eurokriitikud. Macronist võib oodata senise kursi jätkamist. Pécresse on küll kriitiline paljude ELi teemade suhtes, aga ei ähvarda liidust välja astumisega. Le Peni või Zemmouri võit keeraks aga kõik senised Prantsusmaa kohta tehtud eeldused pea peale.