Pragmaatilise välispoliitika ja riiklike huvide järgimise kasust

Maailmas leidub mitmeid riike, mille välispoliitikat suunavad ajaloolisest mälust tingitud kinnismõtted. Kreeklaste kinnismõtteks on türklased, nagu ka armeenlastel. Venelaste kinnismõtteks olid sakslased, nüüd aga on viimaste asemele astunud Ameerika. Inglaste ja prantslaste vastastikused kinnismõtted avalduvad tänapäeval peamiselt jalgpalli- või ragbiväljakul. Tundub, et nad on sellest välja kasvanud. Meie noore riigi väga tugevaks kinnismõtteks on Venemaa. Kas see on õigustatud? Kas poleks ka meil aeg hakata käituma vastutustundliku täiskasvanu moodi? Kas ei mõjuta meie arusaama Venemaast rohkem ajalooline mälu kui praegune tegelikkus? Kas sellistest arusaamadest juhitud välispoliitika on meie riiklikes huvides?

“Venemaad mõistusega ei võta, arssinaga ei mõõda… Venemaad ainult uskuda saab,” kirjutas Fjodor Tjuttšev. Sama tuntud on teise suurmehe Winston Churchilli sõnad, et Venemaa on “saladuse looriga kaetud mõistatus mõistatuse sees”. Kas see maa on tõepoolest nii eriline, ainulaadne ja läbitungimatu, et ükski mõistus ei suuda seda aduda ja ükski meel tunnetada tema hinge? Jah ja ei. Nagu iga pika ja vastuolulise ajalooga suurriik, eriti kui ta on alles hiljuti üle elanud mitmeid radikaalseid muutusi, on Venemaal mitmeid tuntud ja tundmatuid tundmatusi, kui kasutada endise USA kaitseministri Donald Rumsfeldi sõnu, kelle enda arusaam nii Venemaast kui kogu maailmast oli üpris lihtsakoeline: kes ei ole meiega, on meie vastu ja need, kes isegi ei unista meie moodi olemisest, leiavad ennast peagi ajaloo prügikastist.

Meie noore riigi väga tugevaks kinnismõtteks on Venemaa.

Kuid Churchilli sõnu kasutatakse tihtipeale kontekstist välja rebituna. Ta nimelt jätkas: “Aga võib-olla on sellel [= Venemaa mõistmisel] olemas võti. Selleks võtmeks on Venemaa riiklikud huvid.” See võti oleks võinud tõepoolest toimida, kui NSV Liit oleks sarnanenud tänase Venemaaga. Churchilli võti jättis “raudse eesriide” taga asunud tundmatuse väravat mõnigi kord lahti keerama mitte salapärase vene hinge tõttu, vaid sellepärast, et Nõukogude Liit ei olnud traditsiooniline rahvusriik, mis järginuks pragmaatiliselt oma riiklikke huve. Tegemist oli ideoloogilise impeeriumiga, kus riiklikud huvid allutati tihtipeale maailma ümberkujundamise ideele utopistliku mõttepildi järgi, mille oli välminud Karl Marx ning oportunistlikult Venemaa oludele kohandanud Lenin, Stalin ja nende järglased. Karl Marx oli tõepoolest kirjutanud «suundumustest, mis raudse järjekindlusega viivad vältimatu tulemuse poole”, ning ennustanud, et «tööstuslikult rohkem arenenud riik vaid näitab vähem arenenutele oma tuleviku pilti”. Nõukogude Liit püüdiski maailma eri osades tagant tõugata ja kiirendada ajaloo “loomulikku kulgu”. Kuid ajaloo deterministlik käsitlemine ei ole omane ainult Marxile ja marksistidele. See on pigem üks valgustusajastu pärandeid, mida on kasutanud eri filosoofilised koolkonnad ja üksteisest tugevasti erinevad poliitilised suunad. Paljude demokraatia edendajate silmis arenevad samuti eri ühiskonnad üht ja sama ajaloolist rada pidi. Nii uskusid Ameerika baptistid, kes juba saja aasta eest püüdsid Venemaad tsiviliseerida, et „ka Venemaal seisab varem või hiljem ees Runnymede ja Magna Carta, kui mitte Bunker Hill ja York-town”. Kui marksistide meelest pidi ajaloo lõpp saabuma kommunismi ülemaailmse triumfiga, siis Ameerika neokonservatiivide ja liberaalse interventsionismi pooldajate arvates pidi see saabuma liberaalse demokraatia kujul.

Arusaam Venemaast (või ka Hiinast) kui ideoloogilisest suurusest püsib tänaseni. Nii märkis ajalehe The Washington Post juhtkiri aasta eest, et “kui Vladimir Putin püüab laiendada Venemaa mõju, ei soovi ta lihtsalt seda, et aina rohkem inimesi vaataks Vene filme või ostaks Vene MiGe. Ta soovib levitada oma naabrite seas samasugust ühepartei-võimu, nagu ta on kehtestanud enda riigis”. Kas tõesti? Tegelikult mitte päris. Esiteks on Hiina ja hiljem Venemaa – mõlemad endised kommunistlikud gigandid, kellele oli omane maailma ümber kujundada tahtev ideoloogia – hakanud rohkem muretsema kassi hiirepüüdmisvõime kui tema värvi pärast (juba Deng Xiaoping uskus, et oluline pole mitte kassi värv, vaid võime hiiri püüda). Kui jätta arvestamata Venemaa närvilisus ja ülereageerimine, millest tuleb lähemalt juttu allpool, siis on Kremli välispoliitika erinevalt Nõukogude välispoliitikast päris pragmaatiline ning püüab kaitsta Venemaa riiklikke huve, nagu need on kindlaks määranud Kreml. Venemaa (või ka Hiina) ei püüa muuta liberaalseid demokraatiaid autoritaarseteks kapitalistideks, veel vähem kommunistideks. Ei Moskva ega Peking ürita eksportida oma väärtusi, isegi kui nad toetavad välismaiseid Venemaa- või Hiina-meelseid režiime. Moskvale ei lähe korda mitte nende režiimide ideoloogia, vaid suhtumine Venemaasse, niisiis see, mida nad teevad, mitte see, mida nad endast kujutavad. Kremlile omistatavate pattude hulka ei kuulu katsed juurutada Venemaa väärtusi teistes riikides (tegelikult pole isegi enamikule venemaalastest selge, millised on need väärtused ja mille poolest nad erinevad niinimetatud Lääne väärtustest).

Kaks Ameerika Venemaa-asjatundjat, Dmitri Simes ja Paul Saunders, märkisid hiljaaegu: „Moskva on üsna edukalt teinud koostööd selliste demokraatiatega nagu Saksamaa ja Itaalia, näidates, et Venemaale ei tekita probleeme demokraatlik valitsus kui selline. Õigupoolest paistab, et Venemaa juhid saavad palju paremini läbi Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kui Valgevene karmikäelise presidendi Aljaksandr Lukašenkaga, kellega on sageli tekkinud avalikke tülisid. Samas ei ole erinevalt Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili arvamusest Venemaa probleemid Gruusiaga tingitud viimase demokraatiast, vaid hoopis vaenulikust suhtumisest. Kui Saakašvili on mõnikord juhindunud Gruusias oma autoritaarsetest instinktidest, ei ole see kaasa toonud Moskva tunnustust.” Ma julgeksin isegi öelda, et Usbekistani president Islom Karimov on Kremli silmis vähem usaldust vääriv partner kui Nicolas Sarkozy või Silvio Berlusconi. Venemaal ei ole probleeme demokraatliku Soomega. Need ajad, mil Moskva uskus, et tema huve Soomes kaitseb kõige paremini Otto Kuusise niinimetatud Terijoe valitsus, on ammu minevikku vajunud.

Juba saja aasta eest Venemaad tsiviliseerida püüdnud Ameerika baptistid uskusid, et „ka Venemaal seisab varem või hiljem ees Runnymede ja Magna Carta, kui mitte Bunker Hill ja Yorktown”.

Liigagi kaua oli just Lääs see, kes tundis muret kassi karva pärast: ainuke õige värv tundus olevat liberaaldemokraatlik, veel parem, kui mähitud tähtedesse ja triipudesse. See sundis Singapuri intelligenti ja diplomaati Kishore Mahbubanit märkima, et “paradoksaalselt tundub külma sõja järgsel ajal, et Lääs on muutunud ideoloogiast juhitud suuruseks. Vaieldamatult voorusliku idee ehk demokraatia muutmine ikooniks on toonud kaasa ideoloogilise ristisõja, mille kohaselt demokraatiat on võimalik eksportida maailma mis tahes ühiskonda sõltumata selle poliitilisest arengutasemest”. Kommunistlik ideoloogia oli üldiselt puhtalt utoopiline, kuid ka liberaaldemokraatlik ideoloogia, mis usub liberaalse demokraatia ülemaailmsesse triumfi ja tegutseb sellest veendumusest lähtudes, on utoopiline, ehkki usk maailma demokraatlikku tulevikku ei ole absoluutselt, vaid ainult suhteliselt utoopiline. Demokraatia on tõepoolest juurdunud paljudes riikides, kuid see sõltub ajast ja ruumist – samas on vaieldav selle universaalne iseloom. Püüded levitada Lääne väärtusi nii ebasõbralikes kohtades nagu Afganistan või Iraak on määratud samamoodi läbi kukkuma, nagu olid määratud läbi kukkuma Nõukogude Liidu katsed eksportida maailma mitmesse eri kanti kommunismi. Selliste katsete nurjumine ei ole aga kahjutu: neil on kavandamata negatiivsed tagajärjed. Meie teemasse puutuvalt tuleb tänase Venemaa teatavaid suundumusi vaadelda Lääne ja eriti Ameerika teadlike pingutuste valguses rakendada maailmaajaloo deterministlikku käsitlust sellel suurel maal.

Putini Venemaa on teataval määral reaktsioon 1990. aastate Jeltsini Venemaale. Michael Cox, John Ikenburry ja Takashi Inoguchi on märkinud, et Venemaa demokraatiale “ülemineku nurjumise põhjuseid on mitmeid. Kuid Lääs ei saa vältida osa süü langemist enda õlule. Erakordselt rumal oli nõuda võimatut ning uskuda, et Nõukogude kommunismi jäänustest on võimalik luua korraga nii elujõuline kapitalism kui ka Ameerika stiilis demokraatia (niinimetatud turumajanduse paradigma). See kujutas endast ülimat optimismi, mis ei saanudki lõppeda teisiti kui pisaratega. Otse öeldes ei suutnud Venemaa lihtsalt välja kannatada raskust, mille Lääs tema õlgadele laotas”. Ometi polnud see ainult “ülim optimism”, ehkki paljudele nii Läänes kui ka Venemaal oli kahtlemata just sellega tegemist. Mõne jaoks oli tegemist aga sihikindla sooviga Venemaad nõrgestada ning muuta see satelliit-riigiks, mis järgiks Washingtoni, mitte aga Venemaa enda riiklikke huve. Jeffrey Sachs, üks Jeltsini Venemaa majandusreformide autoreid, on hiljem möönnud, et 1990. aastate algul, kui Venemaa majandus koges “šokiteraapiat”, “pidasid paljud Washingtoni võimuesindajad endiselt külma sõda. Nad nägid Venemaa majanduslikus kokkuvarisemises otsustavat geopoliitilist võitu, mis kindlustas USA ülimuse.” Toonane kaitseminister Dick Cheney soosis avalikult endiste kommunistlike riikide lagunemist, väites, et “kui demokraatia läbi kukub, on meile parem, kui nad on väikesed”. Bushi administratsioon, kus asepresident Cheney oli üks tähtsamaid otsustajaid, tugevdas survet Venemaale, kes ei paistnud kuidagi mõistvat, et tema riiklikke huve suudetakse paremini kindlaks määrata Washingtonis kui Moskvas. Kreml ärritus selle peale aina enam, muutudes mõnikord isegi neurootiliseks ja püüdes hüpata üle oma varju. Moskva ei suutnud kuidagi jääda surve all nii rahulikuks nagu Peking. Kuid Venemaa närvilisus ei tulenenud salapärasest vene hingest ega muutumatust vene iseloomust. Bushi administratsioon tegutses vastavalt stsenaariumile, mille olid välja töötanud mõned Ameerika konservatiivsed mõttekojad. Juba 1998. aastal nägi USA suure mõttekoja RANDi aruanne “Sources of Conflict in the 21st Century” (“21. sajandi konfliktide algallikad”), mille koostajateks olid Zalmey Khalilzad, hilisem Bushi administratsiooni aegne suursaadik Afganistanis, Iraagis ja lõpuks ÜRO juures, ning Ian Lesser ette neli stsenaariumit: suur mäng, tsivilisatsioonide kokkupõrge, saabuv anarhia ning ajaloo lõpp. Autorid pidasid kaht viimast vähem tõenäoliseks ning pooldasid ise suure mängu teooriat, mis ei näinud tõsiseima ohuna Ühendriikidele mitte islamit, vaid ennustas Lääne ja eelkõige Washingtoni võitlust Hiina ja Venemaaga uues suurriikide vahelises mängus.

11. september muutis prioriteete vaid lühikeseks ajaks. Selle ilmekaks näiteks on kaks aastat tagasi ajalehes Times ilmunud Robert Kagani artikkel iseloomuliku pealkirjaga “Forget the Islamic threat, the coming battle will be between autocratic nations like Russia and China and the rest” (“Unustage islamioht: tulevane võitlus käib selliste autokraatlike riikide nagu Venemaa ja Hiina ning ülejäänud maailma vahel”). See pealkiri väljendas väga hästi dilemmat: riigid, mille ühiskondlik ja poliitiline süsteem ning kultuur erinevad, hakkavad kas erinevustest hoolimata tegema koostööd ühiste ohtude, näiteks praeguse finants- ja majanduskriisi, ülemaailmse soojenemise, energiaressursside nappuse, massihävitusrelvade leviku ja terrorismi ületamiseks või siis lasevad sisemaistel erinevustel domineerida ka omavahelistes suhetes. Robert Kagan, kes kirjutas, et “tulevikule annab tooni eelkõige võitlus suurriikide ning võimsate liberalismi- ja autokraatiaideoloogiate vahel, mitte mõningate radikaalsete islamistide püüd taastada kujutletav vaga minevik”, soovitas USA-l “koos teiste demokraatlike riikidega luua uued rahvusvahelised institutsioonid, mis kajastavad ja võimendavad nende ühiseid põhimõtteid ja eesmärke. Vahest läheb vaja uut demokraatlike riikide ülemaailmset “kontserti”, esialgu võib-olla mitteametlikku foorumit, mis käib regulaarselt koos ja peab aru päevateemade üle”.

Nõukogude Liit ei olnud mitte traditsiooniline rahvusriik, vaid ideoloogiline impeerium, kus riiklikud huvid allutati tihtipeale maailma ümberkujundamise ideele utopistliku mõttepildi järgi.

Kaganil võib olla õigus, et selline maailmapoliitika konstellatsioon terendab silmapiiril, kuid maailma uus jagunemine suurriikide vaenulikeks leerideks, kui see tõepoolest peaks aset leidma, saab Kagani juhtnööre järgides teoks just Washingtoni eestvedamisel.

Tänapäeval on prioriteedid vähemalt ajutiselt muutunud. Obama administratsioon on Ameerika riiklike huvide järgimisel märksa pragmaatilisem. Õnneks on ka Läänes paljud kaotanud messianistliku usu maailma lineaarsesse arengusse liberaalse demokraatia üleüldise triumfi suunas. Tänase Valge Maja maailmakäsitlus on tunduvalt paljutahulisem kui eelmisel Ameerika valitsusel. Teataval määral seisab muutuse taga “ühepooluselisuse hetke” möödumine (mida aitasid kiirendada Bushi administratsiooni fopaad) ning maailma jõudude tasakaalu jätkuv muutumine. 2008. aasta novembris valminud USA Riikliku Julgeoleku Nõukogu aruanne ennustas 2025. aastaks mitmepooluselise maailma teket, milles “jõukus ei liigu lihtsalt Läänest Itta, vaid koondub üha enam riikliku kontrolli alla”, milles “me tõenäoliselt ei näe üleüldist, kõikehõlmavat ja unitaarset globaalset valitsemist”, milles “strateegiline võistlus koondub kaubanduse, investeeringute, tehniliste uuenduse ja ülevõtmiste ümber” ning milles “üha suurem mure ressursside, näiteks energia ja vee pärast võib kergesti tuua taas fookusse territoriaalsed vaidlused või lahendamata piiriküsimused”. Niisugustes oludes tuleb ideoloogiale tuginemise asemel keskenduda riiklike huvide pragmaatilisele analüüsile ning kompromisside otsimisele (kompromissid on võimalikud huvide, mitte ideoloogia baasil). Tundub, et Obama administratsioon on võtnud õppust eelmiste kümnendite ideoloogilise messianismi läbikukkumistest, mis ei suutnud täita külma sõja ja kahepooluselise maailma lõppemise järel tärganud lootusi. Pealegi pole ühised ohud kaugeltki kadunud, vaid pigem kuhjuvad üha enam.

Eesti välispoliitikal on samuti viimane aeg loobuda ideoloogilistest silmaklappidest ning asuda pragmaatiliselt järgima oma riiklikke huve. Hirm Venemaa ees ja viha tema vastu on liiga kaua moonutanud pilku ja sundinud mõndagi meie poliitilise eliidi liiget käsitlema kõiki sündmusi Venemaaga seotuna. Tõepoolest, Venemaa välis- ja minu meelest veel enam sisepoliitikas on hulganisti negatiivseid tõiku ja suundumusi, millest osa võivad muret tekitada teistele rahvastele ja valitsustele, osa aga puudutavad eelkõige venemaalasi endid. Venemaa president Dmitri Medvedev võttis alles hiljaaegu isiklikult kokku peamised puudujäägid, milleks on “ebatõhus majandus, pooleldi nõukogulik sotsiaalsfäär, habras demokraatia, negatiivsed demograafilised suundumused ja ebastabiilne Kaukaasia”, rääkimata juba “endeemilisest korruptsioonist”, mida kaitsevad “korrumpeerunud ametnike ja laiskade “ettevõtjate” mõjukad rühmad”, kes soovivad “pigistada välja kasumit Nõukogude tööstuse säilmetest ning maha parseldada loodusvarad, mis kuuluvad meile kõigile”. Omalt poolt võin siia lisada suutmatuse tunnistada teiste rahvaste vastu toime pandud tegusid (Venemaa pole selles osas küll erand – erandiks võib pigem lugeda Saksamaad) ja selliste diktaatorite nagu Jossif Stalin ülistamise ning seda nimekirja võiks veel jätkata.

See ei tähenda siiski, et Venemaa on igal juhul põhisüüdlane, kui tekivad pinged või konflikt Venemaa ja mõne tema naabri vahel. Eesti poliitilise eliidi reageerimine Gruusia-Venemaa 2008. aasta augustis peetud sõjale näitab ilmekalt, kuidas ideoloogia moonutab reaalsustaju. Juba enne seda, kui Gruusia konflikti asjaolude tuvastamise sõltumatu komisjon avaldas oma aruande, oli Läänes üldiselt omaks võetud, et sõja algatas Thbilisi. Hoolikalt tasakaalustatud aruanne rõhutas õigesti, et kõik osapooled andsid panuse pingete kruvimisse, mis viis välja sõjani, ja et kõik nad rikkusid rahvusvahelist õigust nii enne konflikti kui ka selle ajal. Ent tõdemus, et “jõu kasutamine Gruusia poolt Lõuna-Osseetias alates Tshinvali pommitamisest 7.-8. augusti ööl” oli rahvusvahelise õiguse seisukohalt õigustamatu, seadis süü sõja algatamises otseselt Saakašvilile. Kui Venemaa sõjaline reageerimine oleks olnud proportsionaalne esialgse rünnakuga (mida see ei olnud) ning leidnud aset rahvusvahelise humanitaarõiguse reegleid arvestades (mida see samuti ei teinud), oleks see võinud olla isegi seaduspärane. Kuid Eesti poliitiline eliit ei suutnud aduda konflikti keerukust ning püüdes olla “paavstim kui paavst ise”, tormas üsna mõtlematult toetama poolt, kes oli tegutsenud vastutustundetult ja hoolimatult (see ei tähenda veel, et me oleks pidanud toetama Moskvat). See ei saanud kuidagi olla meie riiklikes huvides.

Liigagi kaua oli just Lääs see, kes tundis muret kassi karva pärast: ainuke õige värv tundus olevat liberaaldemokraatlik, veel parem, kui mähitud tähtedesse ja triipudesse.

Sellised reageeringud peegeldavad nähtust, mida ma nimetan “kolmeks P-ks”: põlgus, pelgus ja (vähemalt osas Lääne inimestes) pettumus. Põlgus, sest Venemaa (sealhulgas oma eelmises inkarnatsioonis Nõukogude Liiduna) on minevikus tõepoolest liigagi sageli käitunud tõsise jõhkardina; pelgus, sest endine “Ülem-Volta tuumapommiga” on taas hakanud jõudu koguma; pettumus, sest Venemaa ei ole pärast 1990. aastate lootusi ikka veel saanud “normaalseks” riigiks (mis põhimõtteliselt peaks tähendama Washingtonis maha märgitud liinil püsimist).

Kolmest P-st ajendatud hirm ja viha on poliitikas kõige ebausaldusväärsemad teejuhid, sest nad kipuvad allutama fakte valmisideedele, see tähendab ideoloogiale. Seda on täheldanud Barack Obama, kes veel senaatorina kirjutas, et kuigi “me hindame fakte tõsimeeli väärtuste järgi, varjutab ideoloogia kõik faktid, mis seavad teooria kahtluse alla”. Selles mõttes on mõistlik ja asjakohane Daniel Deudney ja John Ikenberry soovitus: “Demokraatlikud riigid peaksid pragmaatiliselt lahendama tõsiseid ühisprobleeme, mitte aga keskenduma ideoloogilistele erinevustele. Liitlaste otsimine huvide, mitte režiimitüübi järgi aitab veelgi vähendada niigi ebatõenäolist antiliberaalse autokraatliku bloki tekkimise võimalust.”

Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige ning on selge, et väikeriigina ei kuulu ta kummagi alliansi põhiliste otsustajate sekka. Kuid kuulumine neisse on Eesti riiklikes huvides. Sugugi pole aga Eesti riiklikes huvides kuulumine nende riikide esiritta, kelle arusaamist mööda vastab nende huvidele kõige paremini vastasseis Moskvaga. Raske on näha, millist kasu võiks eesti rahvas kuidagi saada meie seisukohtadest Nord Streami või Gruusia-Venemaa sõja osas või Ukraina ja Gruusia NATO liikmesuse aktiivsest toetamisest (see tähendab alliansi rikastamisest ebastabiilsete riikidega, kellel on territoriaalseid probleeme oma naabritega, mis õõnestab 5. artikliga liikmesriikidele pakutavaid garantiisid). Meie ajalootõlgendus kujutab endast sageli Venemaa ajalootõlgenduse peegelpilti. See on paindumatu ja ühekülgne, selle kohaselt on meie omad alati õilsad vabadusvõitlejad, nende omad aga alati okupandid ja vägistajad. Ajalooalase jäärapäisusega me vaid kütame täiendavalt üles vene natsionalistide jäärapäisust. Kui palju on see aidanud kaasa meie SKT tõstmisele või julgeoleku tugevdamisele? Ma arvan, et üldse mitte. Ehkki ma ei soovi sugugi eitada niisuguste ühiste murede tähtsust, nagu keskkonnakaitse või põhiliste inimõiguste kaitsmine, on meie tähtsaimateks riiklikeks huvideks meie ühiskonna õitseng ja julgeolek, mistõttu just need peavad alati seisma meie välispoliitika keskmes. See poliitika on palju tõhusam ja pealegi palju ausam. Liigne kõnelemine universaalsetest väärtustest ja ideaalidest varjab pahatihti teatavaid erihuve. Juba 1920. aastatel kirjutas saksa filosoof ja õigusteoreetik Carl Schmitt läbinägelikult: „Kui riik võitleb poliitilise vaenlasega inimsuse nimel, siis ei ole tegemist sõjaga inimsuse pärast, vaid sõjaga, milles konkreetne riik püüab universaalset kontsepti ära kasutada võitluses sõjalise vastasega… Inimsuse kontsept on eriti tulus imperialistliku ekspansiooni ideoloogilise tööriistana ning oma eetilis-humanitaarses vormis kujutab see majandusliku imperialismi tööriista. Siinkohal võib meenutada Proudhoni sõnu ja neid veidi parafraseerida: kes iganes kõneleb humaansusest, soovib petta.” See hoiatus on ajakohane veel tänagi.

Putini Venemaa on teataval määral reaktsioon 1990. aastate Jeltsini Venemaale.

Ma sooviksin lõpetada Dmitri Simesi ja Paul Saundersi sõnadega: “Hoolimata kogu ebakindlusest Venemaa osas on suureks abiks selle luubi alla võtmine, mida see riik ei ole. Esiteks ja eelkõige ei ole Venemaa riik, keda valitseks messianistlik ideoloogia, samuti ei ole ta olemuselt demokraatia- ega läänevastane. Teiseks ei ole Venemaa siiski ka altruistlike heategijate riik, kelle toetusega Ühendriigid võiksid arvestada, kui tema huvid ja prioriteedid erinevad Washingtoni omadest.”

Eri riikide riiklikud huvid ei lange paratamatult alati kokku. Selliseid konflikte lahendatakse diplomaatia raudvarasse kuuluva kauplemise, kompromisside ja tehingutega. Venemaa ei ole meile lihtne naaber ning temaga suhtlemisel tuleb varuda rohkelt mõistlikkust ja kannatust. Meie tugevus ei seisne üksnes meie liidusuhetes, vaid ka meie enda poliitilises tarkuses ja pragmaatilisuses. Pragmaatilisus ei ole väärtuste vastand – pigem on see ennast õigustava poosetamise vastand, eriti niisugustes väikeriikides nagu Eesti.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane