Poolteist aastat pärast Gruusia (okas)Rooside revolutsiooni

Grusiinid nagu kreeklasedki, on antiikne rahvas pea kahe tuhande aastase omariikluse traditsiooni ning unikaalse keele ja kultuuripärandiga. Gruusiast sai 4. sajandi alguses teine kristlik riik Euroopas ning seetõttu on tal oluline koht Euroopa kultuuriruumis. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist soikusid Eesti otsesidemed Gruusiaga ning vähenes vahetu teadmine Gruusias toimuva kohta. 2003. aasta lõpu Rooside revolutsioon ning Euroopa Liidu kasvav huvi Gruusia ja Lõuna-Kaukaasia vastu on toonud Gruusia aga tagasi Euroopa välispoliitilisele orbiidile.

1990. aastate alguse kodusõjad ja Ševardnadze korruptiivne režiim pärssisid oluliselt Gruusia arengut ning jätsid riigi mitmes aspektis 1990. aastate alguse tasemele. 2003. aasta lõpu revolutsioon äratas Gruusia nagu “okasroosikese” pea kümnendi kestnud stagnatsiooniunest ning lõi eelduse radikaalseks moderniseerimiseks ja demokraatlikuks arenguks.

Viimase pooleteise aasta jooksul on Gruusia uus valitsus püüdnud ellu viia radikaalseid reforme, võttes sihiks Gruusia lõimumise nii Euroopa Liidu kui NATOga. President Saakašvili on karismaatiline ja endiselt väga populaarne liider, kellel on reformide läbiviimiseks rahva toetus. Samas tuleb märkida, et mõned sisepoliitilised ja majanduslikud “okkad” on pärast esialgset entusiasmi revolutsiooni populaarsust kahandama hakanud. Positiivsed muutused toimuvad Gruusias iga päev, kuid need pole nii kiired ja valutud, kui loodeti. Tavakodanikud, kes lootsid Rooside revolutsioonilt kiireid muutusi ning hüppelist elustandardi tõusu, on pettumas. Paljude meele teeb kibedaks asjaolu, et kuigi Gruusia majandus areneb, on ka hinnad revolutsiooni järel tõusnud ning keskmine elustandard pole paranenud. Gruusia tavakodaniku praegune keskmine sissetulek on võrreldav Eesti 1990. aastate alguse tasemega. Gruusia parlamendis on lugemisel pensioniseaduse eelnõu, millega valitsus soovib sisse viia üldise riikliku pensioni 28 larit ehk umbes 200 Eesti krooni kuus. Kuna Gruusia hinnatase on Eesti omaga enam-vähem sama, ei ole seda just palju. Kindlasti avaldab Gruusia majandusele lähiaastate perspektiivis positiivset mõju Bakuu – Tbilisi – Ceyhani naftajuhtme käikulaskmine, kuid praegune valitsus peab kohe lahendama ridamisi edasilükkamatuid probleeme nagu elektrienergia puudujäägid, gaasitarned, tervishoid, pensionid jne.

Üks põhjusi, miks Gruusia majandus pole arenenud viimasel kümnel aastal Eestiga samas tempos, oli eriti suuremõõtmeline korruptsioon. Kuigi Gruusia meedia käsitles korruptsioonitemaatikat ka Ševardnadze ajal, ei teinud valitsus ja president midagi konkreetset ja radikaalset nähtuse elimineerimiseks. Saakašvili ja uus valitsus on välja kuulutanud sõja korruptsiooni vastu ning on “korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise” süüdistuse alusel kinni pidanud suure osa Ševardnadze-aegsest poliitilisest ja ärieliidist. Samas on pea kõigile Ševardnadze-aegsetele tippjuhtidele ja poliitikutele antud võimalus end lunaraha eest vabaks osta. Lunarahaga seotud protsessid pole aga kahjuks sageli läbipaistvad ega selgelt määratletud.

“Personalirevolutsioon” jätkub

Mõnes mõttes võib öelda, et “revolutsioon” Gruusias jätkub, kuna siiani toimuvad radikaalsed muutused riiklikes struktuurides ning käib personalivahetus institutsioonides. Näiteks lõi uus valitsus ühe esimese sammuna “lääneliku” liikluspolitsei, vallandades esmalt üleöö peaaegu kõik politseinikud. Hetkel on “uus” politsei enim ning kohtusüsteem vähim usaldatav riiklik institutsioon. Praeguse valitsuse eesmärgiks on korruptsiooni väljajuurimine ja riigiameti efektiivseks muutmine, selliste reformide sildi all viiakse ellu radikaalseid personalimuutusi. Tuleb tõdeda, et poolteist aastat pärast Rooside revolutsiooni pole Gruusia riiklikud institutsioonid veel paigas ning radikaalne personalivahetus jätkub institutsioonides ilmselt veel mõnda aega.

Positiivsed muutused toimuvad Gruusias iga päev, kuid need pole nii kiired ja valutud, kui loodeti.

Personalivahetusega on seotud üks oluline aspekt, mida tuleks Gruusia puhul arvesse võtta, majanduslike klannide võim. Gruusia puhul ei saa väita, et tegemist on ainult sugulusel või piirkonnal põhinevate ühendustega. Klannid on eelkõige ühistel finantshuvidel põhinevad omavahel põimunud majanduslikud ja poliitilised “ringkonnad”. Näib, et klanni kuulumine garanteerib soodsa töökoha kas riigiametis või ettevõttes või juurdepääsu muudele hüvedele. Selle süsteemi probleemiks on ülisuur ametnike voolavus. Juhi vahetus, olgu selleks siis ministeerium või linnavalitsus, toob kaasa peaaegu täieliku kaadrivahetuse. Teame, et 1990. aastate alguse Eestis sellist lauspersonalivahetust ei olnud ning seetõttu säilis tänu ekspertidele professionaalne teadmine ja institutsionaalne mälu. Pidev kaadrivahetus seab kahtluse alla ELi ja Eesti koolitusprojektide mõttekuse, kuna pole selge, kas koolitatud eksperdid ja ametnikud jätkavad järgmise institutsiooni juhi ametisseastumise korral oma ametikohal.

Gruusia-Vene suhted

Oluline läbimurre Gruusia-Vene suhetes tehti selle aasta mais seoses kokkuleppega Vene vägede väljaviimise osas. Pärast Gruusia parlamendi märtsikuist resolutsiooni ning tänu intensiivsetele kahepoolsetele läbirääkimistele loobus Venemaa oma esialgsest soovist nõuda 300 miljonit dollarit sõjaväelaste ja baaside Gruusiast väljaviimise eest (ligikaudu 100 000 dollarit ühe sõjaväelase kohta). Samuti loobus Venemaa oma esialgsest soovist viia väed välja 15 aasta jooksul. Vastavalt kokkuleppele asus Vene pool selle aasta suvel täitma 1999. aasta OSCE tippkohtumisel Istanbulis võetud kohustust ning nõustus viima väed Gruusiast välja 2008. aasta lõpuks. Eraldi kokkuleppega luuakse Bathumis terrorismi vastu võitlemise keskus. Praegu pole veel selge, kas see keskus jääb ainult Gruusia-Vene keskuseks või on see avatud koostööle kolmandate riikidega.

Vene vägede väljaviimine Gruusiast on oluline ka Eestile, kuna see on otseselt seotud Euroopa tavarelvastuse lepinguga (Conventional Forces Europe Treaty). On selge, et üks põhjus, miks Venemaa oma väed Gruusiast välja viis (ning ilmselt viib varsti ka Moldovast), on tema soov, et Eesti ja teised Balti riigid ühineksid tavarelvastuslepinguga. Ent leping avaneb uutele liitujatele alles siis, kui senised osalised on ratifitseerinud Istanbulis sinna tehtud muudatused. Viimast aga keelduvad lääneriigid tegemast seni, kuni Moskva pole täitnud oma kohustusi.

Venemaal on jätkuvalt oluline roll külmutatud konfliktide lahendamisel Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning seetõttu on Gruusia-Vene suhete positiivne areng igati tervitatav. Selle aasta jooksul peaksid Venemaa ja Gruusia jõudma kokkuleppele ühise piiri delimiteerimise osas. Sel on otsene seos Gruusia territoriaalse terviklikkuse küsimustega ning loodetavasti loob see eeldused edasiliikumiseks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia probleemide lahendamises.

Gruusia president Saakašvili on tõotanud Gruusia taasühendada, nagu seda tegi 12. sajandil legendaarne Gruusia kuningas David Ehitaja. Adžaaria küsimus sai lahenduse eelmise aasta aprillis, kui Adžaaria autokraatlik liider Aslan Abašidze põgenes Moskvasse. Enne järgmisi Gruusia parlamendivalimisi 2008. aastal ning presidendivalimisi 2009. aastal on sisepoliitiliselt oluline saavutada läbimurre veel vähemalt ühes külmutatud konflikti piirkonnas. Vaatamata ÜRO pingutustele Abhaasias ja OSCE vahendustegevusele Lõuna-Osseetias, pole Gruusia seni neis regioonides tulemusi saavutanud. Euroopa Liidu ja tema naabrite strateegiliste suhete proovikiviks jääb lähiaastatel nii Gruusia kui teiste SRÜ riikide “külmutatud” konfliktide rahumeelne lahendamine.

Arvestades poliitilist hetkesituatsiooni, peaks esimene läbimurre olema võimalik Lõuna-Osseetias. Abhaasia probleemile lahenduse leidmine tundub olevat hoopis keerulisem. Tuleb tõdeda, et viimase kümnendi status quo on mõjunud negatiivselt kogu Gruusia, sealhulgas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia majanduslikule arengule. Nende regioonide majandus on pärsitud, vohab korruptsioon ning illegaalne äritegevus, sealhulgas relvaäri. Samas on konfliktid võtmas uut mõõdet, kuna nii Lõuna-Osseetias kui Abhaasias väljastatakse teatavasti soovijatele Vene Föderatsiooni passe. Kui kümne aasta eest oli nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia puhul tegemist selgelt Gruusia kodusõjaga ehk siis Gruusia kodanike omavahelise konfliktiga, siis nüüdseks on tegemist Vene ja Gruusia kodanike “külmutatud” konfliktiga. Seetõttu tuleb Gruusial täna võtta arvesse Venemaa positsiooni oma kodanike huvide kaitsel.

Siinkohal tuleb märkida, et Gruusia-Vene suhtes on oluline roll Ukrainal. Pärast Rooside ja Oranži revolutsiooni on toimunud strateegiline lähenemine Gruusia ja Ukraina suhetes. Tänu strateegilisele partnerlusele Ukrainaga omab Gruusia oma suhetes Venemaaga olulist hooba. Nagu teada, sõltub Vene gaasi pääs Euroopa energiaturule eelkõige Ukrainast ning Ukraina on Venemaa ja Euroopa vahel strateegilisel positsioonil. Kuni Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhtme täieliku käikulaskmiseni on Gruusia sõltuvuses Venemaa energiast. Samas on Venemaa võimalused selle “energiahoova” kasutamisel limiteeritud, kuna tuleb arvestada ka Ukraina võimaliku reaktsiooniga.

ELi ja Gruusia suhted

Kuigi 2003. aasta märtsis avaldatud Euroopa Komisjoni “Laiema Euroopa” dokumendis jäeti Lõuna-Kaukaasia riigid, sealhulgas Gruusia, Euroopa naabruspoliitikahuvipiirkonnast välja, on pärast seda Euroopa Liidu huvi Gruusia ja kogu regiooni vastu pidevalt kasvanud. 2003. aasta juulis määras EL kogenud Soome diplomaadi Heikki Talvitie oma eriesindajaks Lõuna-Kaukaasias. 2004. aasta juunis otsustas EL kaasata Lõuna-Kaukaasia riigid, sealhulgas Gruusia, ka naabruspoliitikasse. ELi laienemine ja uute liikmesriikide positsioonid mõjutasid oluliselt ELi huvi tõusu Lõuna-Kaukaasia riikide, sealhulgas Gruusia vastu, ning olid otsustavaks teguriks nende riikide kaasamisel naabruspoliitikasse.

Selle aasta märtsis avaldas komisjon Gruusia kohta raporti, kus soovitakse töötada välja Gruusia naabruspoliitika tegevuskava (Action Plan). Töö selle tegevuskava kallal käib, valmis peaks see saama selle aasta lõpuks. Gruusia tegevuskava prioriteedid on järgmised: õigusriigi tugevdamine ja inimõiguste kaitse, demokraatlike struktuuride ja pluralismi tugevdamine, ärikliima parandamine ja riikliku sektori moderniseerimine, majanduse tugevdamine, maksu- ja tollisüsteemi reform ning korruptsioonivastane võitlus, läbipaistev privatiseerimine, vaesuse vähendamine ja jätkusuutlik areng, konfliktide lahendamine ja regionaalne koostöö jne. Gruusia peaks ELi toetusel selle tegevuskava elluviimist alustama 2007. aastal.

Gruusia president Saakašvili on tõotanud Gruusia taasühendada, nagu seda tegi 12. sajandil legendaarne Gruusia kuningas David Ehitaja.

Euroopa Liit on oma julgeolekustrateegias deklareerinud, et vägivaldsed või külmutatud konfliktid Euroopa vahetus naabruses kujutavad endast ohtu kogu regiooni julgeolekule ning seetõttu peaks EL tugevamalt ja aktiivsemalt sekkuma Lõuna-Kaukaasia konfliktide lahendamisse. Abi osutamine konfliktide ennetamisel ja lahendamisel on ka eriesindaja Heikki Talvitie üks ülesandeid. Eriesindaja määramisega on EL toetanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konfliktidele rahumeelse lahenduse leidmist, lähtudes Gruusia territoriaalse terviklikkuse printsiibist.

Gruusia üks prioriteete on praegu Gruusia-Vene piiri julgeolek ning turvalisus. Nagu teada, ei pikendanud OSCE Venemaa veto tõttu 2004. aasta detsembris oma piirivaatlusoperatsiooni mandaati. Pärast OSCE operatsiooni lõppemist ning vastuseks Gruusia palvele otsustas EL Gruusiat toetada, tugevdades eriesindaja Talvitie bürood kolme rahvusvahelise piirivalveeksperdiga, kelle ülesandeks oli välja töötada ettepanekud ELi võimaliku tegevuse kohta Gruusias piirvalve valdkonnas. Ka Eesti piirivalveekspert oli selle tööga seotud. Vastavalt ettepanekule suurendatakse selle aasta septembrist ELi eriesindaja bürood veelgi, et abistada Gruusiat piirivalvereformi strateegia väljatöötamisel ning nõustada reformide teostamist nii Thbilisis kui kohtadel. On tõsi, et ELi piirivalveekspertide meeskond on tunduvalt väiksem kui Gruusia lootis ning erineb nii mahu kui mandaadi poolest

OSCE 150 liikmega piirivaatlusmissioonist. Samas tagab see ELi samm mingigi rahvusvaheliste piirivalveekspertide kohaoleku Gruusias, eesmärgiks on aga Gruusia enda piirivalve reformimine ja tugevdamine. Samuti pole välistatud ka võimalus, et seni ette võetud eriesindaja büroo väike tugevdamine kasvab hiljem üle täismõõdus Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) missiooniks, nagu oli mitme ELi liikmesriigi ambitsioon.

Kuigi võimalik ESDP instrumendi kasutamine SRÜ riigis tekitas veel aasta tagasi teravat vastukaja, pole see tänast välispoliitilist reaalsust arvestades enam võimatu. Läbimurre tehti selles vallas eelmise aasta suvel, kui Euroopa Ülemkogu otsustas Gruusia valitsuse palvele vastu tulles saata Gruusiasse esimese ELi õigusriigimissiooni EUJUST THEMISe. Siinkohal tuleb tunnistada, et mitmetel põhjustel polnud seda lihtne saavutada. Oluline roll oli selle missiooni loomise algstaadiumis uutel liikmesriikidel, eriti Balti riikidel, kellel on Gruusiaga ajalooline side ja sama kogemus.

EUJUST THEMISe missiooni eesmärgiks oli Gruusia õigussüsteemi reformide toetamine kriminaalõiguse reformistrateegia väljatöötamise nõustamise kaudu. Üheksa ELi liikmesriigi kõrgetasemelised ja pikaajalise kogemusega eksperdid (kohtunikud, prokurörid jne) saadeti aastaks Gruusiasse, et abistada Gruusia justiitsministrit ja õigusinstitutsioonide juhte lähiaastate reformide strateegia väljatöötamisel. Vastavalt ühismeetmele ning mandaadi edukast täitmisest johtuvalt lõpetas EUJUST THEMIS selle aasta juulis oma tegevuse. EL toetab jätkuvalt Gruusiat õigusriigi reformide rakendamisel, jättes kaks EUJUST THEMISe õigusriigi eksperti eriesindaja meeskonna koosseisus reformide elluviimist vaatlema ja nõustama.

Eesti roll

Eesti saab Euroopa Liidu ja Gruusia vaheliste suhete osas ajaloolise kogemuse ning edukate reformide tõttu olla efektiivne nõustaja. Eesti NATOsse ja ELi lõimumise alane oskusteave on Gruusiale hädavajalik, et reforme kavandada ja läbi viia mõtestatult, sihipäraselt ning vastavuses euroopaliku tavaga. Kuigi Eestil pole seni Thbilisis oma saatkonda, toetab Eesti Gruusiat aktiivselt nii bilateraalsete projektide raames kui ekspertidega, kes töötavad rahvusvahelistes organisatsioonides. Näiteks on hetkel Gruusia kaitseministeeriumis Eesti nõunik, OSCE juures on eestlastest politsei- ning juriidilised nõunikud, ÜRO-ELi raames oli kohal vanglaekspert, Euroopa Liidu eriesindaja meeskonnas on Eesti piirivalveekspert, ning ESDP õigusriigi missioonil osales poliitilise nõunikuna allakirjutanu.

Eestil tuleb otsustada, kui tugevalt ja aktiivselt me soovime Gruusiat toetada tema pürgimustes ELi ja NATO suunal.

Gruusia valitsusel on selge soov liituda nii NATO kui Euroopa Liiduga. See on nii Gruusiale kui Euroopa Liidule ja NATO-le ajalooline võimalus luua suhetes uus alus. Eestil tuleb otsustada, kui tugevalt ja aktiivselt me soovime Gruusiat toetada tema ELi ja NATO suunalistes pürgimustes. Jätkuvalt on oluline toetada Euroopa Liidu aktiivset rolli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia külmutatud konfliktide lahendamisel ning julgeolekut Gruusia-Vene piiril. Kõik eelmainitu kujutab enesest nii osa Euroopa julgeolekustrateegiast kui ka Eesti välispoliitilist prioriteeti. Selleks, et Gruusia saavutaks soovitud sihid, tuleb seal loomulikult ära teha suur kodutöö. Kuid on selge, et Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti aktiivne toetus võimaldaks jõuda soovitud sihtideni kiiremini, efektiivsemalt ning läbimõeldumalt.