Poola õigusriikluse taastamise proovikividest

Poola õigusriikluse kriisi alguseks peetakse 2015. aastat, mil Õigus ja Õiglus sai endale nii peaministri kui ka presidendi koha. Järgnes enese võimu laiendamine kohtusüsteemidesse, mis tingis vastuolu võimude lahususe printsiibiga. Näiteks määrati muuhulgas ametisse põhiseaduskohtu kohtunikke ning loodi ülemkohtu distsiplinaarkolleegiumiseadus, mis laseb kohtunikel osaleda aktiivselt poliitilises elus.

Peagi aasta aega ametis olnud valitsust saadavad nüüd vastuolulised meeleolud.

Kuna Euroopa Liidu üheks aluspõhimõtteks on liikmesriikide õigusriiklus, õõnestas Poola lisaks enda õigusriiklusele ja demokraatia toimimisele ka laiemalt Euroopa Liitu. Vastureaktsioonina kehtestas EL Poola vastu Euroopa Liidu leppe artikli 7 sätte, mis lubas külmutada 137 miljardi euro väärtuses ELi fondide rahasid. Alles tänavu suvel lõpetas Euroopa Komisjon Poola-vastase menetluse ning lubas rahal liikuda. Kuigi Tuski valitsus oli sütitanud uut optimismi, möönis EL, et õigusloomeprotsessis võivad ilmneda raskused täitev-, seadusandliku- ja kohtuvõimu lahususe taastamisel. Mõned proovikivid on juba esile kerkinud.

Kord annab, kord võtab

Olgugi, et Tuski kabinet vastandab ennast sõnades Õiguse ja Õigluse kaheksa aasta pikkusele valitsemisajale, ei saa nad tegutseda soovitud meelekindlusega president Andrzej Duda vetoõiguse tõttu. Neljast erakonnast koosneval koalitsioonil puudub parlamendis piisav osakaal, et presidendi vetosid omakorda peatada. Õiguse ja Õigluse endise liikme Duda ja Kodanikuplatvormi kuuluva Tuski suhted on käänulised ning etteheiteid õigusriikluse käsitlemisest on teineteise vastu mõlemal.

Kõnekaim avalikkuse ette jõudnud seikadest on Tuski lubadus Dudale, et riigis peab valitsema õigusriigi terror. Ilmekas loosung võib küll kõlada revolutsiooniliselt, ent presidendi vetoõiguse ja nelja koalitsioonipartneri heakskiidu saamiseks vajaliku manööverdamise juures ei ole astutud sammud kuigi puhtad ning annavad sõnadele teise, silmakirjaliku ilme.

Septembris andis peaminister oma allkirja Duda otsusele nimetada kohtunik Krzysztof Andrzej Wesołowski juhikohale assamblees, mis valib uue ülemkohtu tsiviilkolleegiumi esimehe. Tõik oli ootamatu, sest Wesołowski on üks kohtunikest, keda Tuski valitsus peab ebaseaduslikult ennistatuks. Teda on nimetatud ka neokohtunikuks ehk kohtunikuks, kes määrati ametisse pärast Õiguse ja Õigluse läbiviidud kohtusüsteemi reformi 2017. aastal. Reformi üks muudatusi oli, et 15 kohtunikku riiklikku justiitsnõukokku nimetab omavalitsuste asemel hoopis seim.

Nii Poola kui ka Euroopa kohtuotsused on seisukohal, et organ kaotas reformi käigus legitiimsuse. Pärast kriitikalaviini ja 30 ülemkohtu kohtuniku kaebust ütles Tusk, et võtab allkirja tagasi, mille oli ekslikult andnud. Tegu vallandas opositsioonis mässu, süüdistades valitsust “järjekordses seaduse rikkumises”. Hukkamõistuga liitusid ühtlasi õigusteadlased, selgitades, et peaministril puudub seaduslik alus allkirja tagasivõtuks ning ümbermõtlemine ei oma mingisugust kaalu.

Kõnekaim avalikkuse ette jõudnud seikadest on Tuski lubadus Dudale, et riigis peab valitsema õigusriigi terror.

Wesołowski ametisse nimetamine on Duda sammuks, mille lähteks on poliitilised kaalutlused kohtunike ametisse määramisel. Niisamuti on Tuski taganemine heakskiidust poliitilise alatooniga, ka siis, kui esitatud retoorikas rõhutab valitsus demokraatlikule korrale. Jääb arusaamatuks, kuidas ei tekitanud 2017. aasta justiitsreformiga seotud kohtuniku nüüdne ametisse määramine Tuski silmis kahtlusi. Eelnev demonstreerib valitsuse kitsaskohti õigusorganite depolitiseerimises ning nende järelevalve kehtestamises. Peaministri ebapiisav eeltöö ei tohiks olla põhjus võtta vastu õiguslikult siduvaid otsuseid selleks mitte ettenähtud meetmete abil.

Otsuse tagantjärele muutmine protseduurivastaselt, tuues põhjenduseks inimlikku eksimust, on libe tee õiguspraktika muutumiseks. Olukord, kus tehtud viga pärsib valitsuse juhituid struktuurseid muudatusi, on mõru, ent vea parandamine ei tohiks panna kahtluse alla omakorda uuesti riigi õiguskindlust – kahjustatud saab valitsuse institutsionaalne usaldus. On mõistetav, et taganemisega üritab Tusk kinnitada oma jäikust Õiguse ja Õigluse suhtes, kõnetades sel viisil oma valijaid. Aga pigistades silma kinni üks kord, võib säärane praktika olla aluseks potentsiaalsetele järjepidevatele õigusrikkumistele.

Antud juhul on ümbermõtlemisel sümboolne kaal, mida ei tasu alahinnata. Tusk soovis küll kinnitada oma suunda riigi juhtimisel, ent selle maksimaalseks mõjuvuseks tuleks peaministril vastutust kanda muul moel. Vastutuse võtmisega peaks Tusk tõdema oma viga, mitte minema vastuollu seaduse mõttega ning oma edasises tegevuses pidada kinni õigusriigi põhimõtetest.

Kaos organite vahelises koostöös

Riiklik justiitsnõukogu on põhjustanud valitsusele tuska rohkemgi. Septembris teatas ülemkohus, et valitsuse aasta alguses tehtud otsus tagandada tollane vanemprokurör oli ebaseaduslik. Nimelt vahetas valitsus siis 2022. aastal ametisse nimetatud prokuröri välja Õiguse ja Õigluse erakonnaga seotuse ja tollaste ebaseaduslike reformide tõttu. Valitsuse seisukoha, et prokuröri ei nimetatud ametisse nõuetekohaselt, oponeeris ülemkohus väitega, et tehtud protseduur oli seaduslik. President Duda toetab ülemkohtu otsust, pidades samuti valitsuse tegevust ebaseaduslikuks. Riigiprokuratuur omakorda ei toeta ülemkohtu otsust, osutades asjaolule, et kohtuotsuse tegemises osalesid samuti kohtunikud, kes määrati Õiguse ja Õigluse ajal ning seega tuleks istungilt kõrvale jätta. Ettepanekuga ei olnud nõus riigikohtu erakorralise läbivaatamise ja avalike suhete kolleegium.

Valitsuse seisukoha, et prokuröri ei nimetatud ametisse nõuetekohaselt, oponeeris ülemkohus väitega, et tehtud protseduur oli seaduslik.

Selline pingpongi mängu laadne suhtlus, kus mõlemad osapooled süüdistavad teineteist vastastikku seadusele mitte allumises, ilmestab kaost, mille on põhjustanud Õiguse ja Õigluse kohtusüsteemi ümberkorraldused ja nüüdse valitsuse püüded neid tühistada. Õigussüsteemi politiseerituse lõpetamisele osutavad vastupanu aga need institutsioonid, mille reformimist koalitsioon ette näeb.

Õiguse ja Õigluse kaheksa aasta jooksul tehtud muudatused on juured sügavale ajanud ning uuel valitsusel ei ole kerge laveerida organite vahel, mille hädavajalikus objektiivsuses ja sõltumatuses ei saa kindel olla. Valitsusel on lihtne kukkuda küünilise opositsiooni hambusse, mis on paratamatu neile tuttava süsteemi lammutamisel ja uue ehitamisel. Esmased süsteemi muudatused ongi järsud ja ootamatud. Seetõttu on valitsuse jõulisemad sammud muutusteks arusaadavad, kuniks need sammud on põhjendatud seaduse ülimuslikkust järgides ning vastutust silmas pidades.

Meedia kasutamine relvana

Opositsiooni silmakirjalikkust valitsuse süüdistamisel õigusriikluse hävitamisel illustreerib Õiguse ja Õigluse erakonda kuuluva eurosaadiku Maciej Wąsiku 6. septembril 2024 Euroopa Komisjonile esitatud küsimus Komisjoni plaanitavatest sammudest Donald Tuski käitumise tõttu, mis Wąsiku hinnangul rikub meediavabaduse ja pluralismi põhimõtet. Nimelt väidavad PiSi-meelestatud väljaanded, et Tusk keelab PiSi häälekandja TV Republika ajakirjanikel käia valitsuse pressiistungitel. Peaministri kantselei juhataja on otsust kommenteerinud põhjendusega, et TV Republika ajakirjanikud on rikkunud üritusel osalemise reegleid. Teisalt on Tusk jõuliselt tegutsenud Õiguse ja Õigluse mõju vähendamisega meedias ning suurendanud iseseisvate väljaannete mahtu.

Mullu detsembris vallandas valitsus Poola avalik-õigusliku ringhäälingu TV Polska juhatuse, kes PiSi ajal toetasid tugevalt PiSi seisukohti ja õhutasid ühiskonna polariseeritust, salvates vähemusi ja opositsiooni. Valitsus jätkas riigile kuuluvate meediaettevõtete ümber korraldamist, kasutades ära seaduslünki äriõiguses, et juhtkondi vallandada. Õigustus põhines asjaolul, et kultuuriminister Bartlomiej Sienkiewicz on TV Polska ainus aktsionär ehk riigikassa seaduslik esindaja.

Ei saa õigustada tegevust, mis küll ei lähe otseselt vastuollu seadusandlusega, vaid kasutab ära seaduselünki.

Taaskord kordus tuttav muster: põhiseaduskohus kuulutas tegevuse illegaalseks, ministeerium kohtunikud kallutatuks. Peale jäi ministeerium, kui märtsi alguses kinnitas seim põhiseaduskohtu kohtunikud ebaseaduslikult ametisse määratuks ning tühistati kõik varasemad põhiseadustribunali otsused. Pärast juhtkonna vahetust edastab TV Polska sise- ja välisuudiseid, õhutamata ühiskondlikku viha ning on laiendanud ka oma kutsutud külaliste haaret, kaasates teadlikult ka vähemusi.

Õigusemõistmise põhimõtete vääriti kasutamise lahendamine nõuab valitsuselt “köiel kõndimise oskust” ehk meetmeid, mida vastased ja õiguslikud puristid saavad pidada ebasobivateks. Samas on eksitav väita, et need meetmed ja muudatused kahjustaksid õiguse põhimõtteid, kui läbi nende taastatakse sõltumatus ja võimude tasakaal. Ent siiski ei saa õigustada tegevust, mis küll ei lähe otseselt vastuollu seadusandlusega, vaid kasutab ära seaduselünki.

(Õigus)riigi tulevikust

Reformid kohtusüsteemides ja riigimeedias on vajalikud, kuid selle saavutamise keerukuse juures on vaja ka rangelt hinnata viise eesmärgi täitmiseks ning järgida, et need ei oleks vastuolus Euroopa standarditega. Vastasel juhul on oht demokraatia eest seistes iseendale jalga tulistada ning süvendada seniseid probleeme, pisendades õiguskorra esmatähtsust.

Tuskil ja tema kabinetil oleks oluliselt lihtsam tegutseda õiguspäraste meetoditega, kui president ei oleks lojaalne Õigusele ja Õiglusele. Ent presidendivalimised leiavad aset tuleva aasta suvel. Need on märgilise tähtsusega, määrates ära riigi suuna. Koalitsioon näeb suurt vaeva, et tõestada end valijatele sobivana ka presidentuuri täitma. See aga nõuab põhimõttekindla tegevuse jätkamist ning silmnähtavate muutuste loomist viisil, mis ei riku omakorda valitsuse usaldatavust.

Tuleva aasta suvel toimuvad presidendivalimised on märgilise tähtsusega, määrates ära riigi suuna.

Samas varjutab presidentuuri ambitsioone valitsuse teisedki reformid, mis ei ole edenenud lubatud suunas. Üks tähelepanuväärseim on abordiõigus ja üldiselt naiste õiguste edendamine, mis oli samuti Tuski üks prominentsemaid valimislubadusi. Olgugi, et president Duda on selleski küsimuses kategooriliselt vastu olemasolevate seaduste pehmendamisele, lasub olukorra keerukus ka koalitsiooni erimeelsustes. Potentsiaalsete valijate silmis on Tusk läbi kukkunud suutmatuses valitsuspartneritega läbi rääkida, et vähemalt täitevvõimu tasandil näidata üles solidaarsust naistega ning esitada seaduseelnõu abordi legaliseerimiseks.

Abordiõigus illustreerib murekohta konsolideerimaks valitsuse tegevuses pettunuid valijaid. Tuski kabinetiaeg on olnud katseaeg tõestamaks end rahvale, kuid aega jääb aina vähemaks ning üha teravamaks kisub küsimus selle üle, palju jõutakse ära teha enne tulevasi presidendivalimisi. On oluline, et edasiste sammudega ei süvendataks järjekordselt õigusriigi mõrasid.

Presidendi vetoõigusest mööda pääsemiseks oleks üheks seaduslikuks võimaluseks kuulutada välja abordireferendum, mis langeks kokku valimistega. See nõuab esmalt mingisugust konsensustki koalitsiooni sees küsimuse sõnastamiseks, mille võimalikkus on kaheldav, kuid saavutamine tõestaks Tuski poliitilist vilumust. Teisalt on küsitav, kas inimõiguste tagamist puudutav peaks olema rahvahääletuse määrata.