Põhja-Küpros seisab ristteel: isolatsioon või ühinemiskõnelused

Küprose vabariik ja sellest eraldunud Põhja-Küpros on aastakümneid proovinud pidada läbirääkimisi kujunenud vastasseisu lahendamiseks. 2017. aastal katkenud kõneluste järel on Põhja-Küprose president Ersin Tatar loobunud edasistest katsetest. Seetõttu määravad lähenevad presidendivalimised oluliselt saare edasise tuleviku – kas jätkatakse isolatsiooni ja Türgile lähenemist või naastakse uuesti teise osapoolega lahenduste otsimise juurde. Samas pole ühegi pakutud lahenduse saavutamine lihtne ning pooled pole valmis suuri kompromisse tegema.

Pool sajandit pingeid

Küprosel on kreeklaste ja türklaste ajalugu põimunud juba 16. sajandist, mil saar Osmanite võimu alla läks. 19. sajandi teises pooles asus saart valitsema Briti impeerium, kuid rahvustevahelisi pingeid see ei leevendanud. Kreeklased soovisid liituda Kreeka emamaaga (enosis, kr unioon), türklased aga saare rahvuste alusel kaheks jagada (taksim, trg jagamine). Need erimeelsused viisid 1950. aastatel vägivaldsete kokkupõrgeteni ja peaaegu kodusõjani.

Küpros iseseisvus 1960. aastal. Vastloodud vabariik ei tohtinud liituda ühegi teise riigiga. Pingete leevendamiseks määrati presidendi positsioon kreeklastele ja asepresidendi roll türklastele, mõlemad ametikohad olid vetoõigusega. Sõjakirvest selline lahendus siiski maha ei matnud.

1967. aastal toimus Kreekas sõjaväeline riigipööre, mille järel valitses riiki kuni 1974. aastani nn kolonelide diktatuur. Sama sõjaväehunta korraldas 1974. aastal riigipöörde ka Küprosel, et saar Kreekaga ühendada. Ateena keeldus Ankara nõudmisest Küprose iseseisvust austada. See viis Türgi invasiooni, Kreeka sõjaväehunta võimu lagunemise ja tsiviilvalitsuse sisseseadmiseni. Järgnesid tulemusteta läbirääkimised türklaste ja kreeklaste vahel, kuni 1983. aastal kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi vabariik, mida tunnustab senini vaid Ankara. Kahe saareosa vahelt kulgeb ÜRO kontrollitav kokkupõrgete takistamiseks loodud puhvertsoon ehk nn roheline joon.

Järgnevate aastakümnete jooksul on toimunud mitmeid läbirääkimisi, kuid kõik on lõppenud tulutult. Viimased läbirääkimised kestsid 2015–2017 ning peale nende nurjumist võttis 2020. aastal Põhja-Küprose president Ersin Tatar suuna kahe riigi lahenduse poole. Sellele vaatamata sai Küprose vabariik 2004. aastal liituda Euroopa Liiduga. De iure laieneb see kogu saarele, kuid de facto see separatistliku Põhja-Küprose puhul ei kehti.

Tasavägised presidendivalimised

19. oktoobri presidendivalimistele on esitatud mitmeid kandidaate. Peamisteks vastasteks on ametisolev president Ersin Tatar ja opositsiooniliider Tufan Erhürman. Viimaste küsitluste järgi toetab esimest vastavalt 43, teist 47,6 protsenti. Seetõttu on tõenäoline, et tuleb valimiste teine voor. Tatarit toetavad natsionalistlikud ja konservatiivsed Rahvusliku Ühtsuse partei (Ulusal Birlik Partisi), Demokraatlik partei (Demokrat Parti), Taassünni partei (Yeniden Doğuş Partisi), kellel on 50-kohalises parlamendis kokku 29 kohta. Erhürmani taga seisab vasaktsentristlik ja progressiivne Vabariiklik Türgi partei (Cumhuriyetçi Türk Partisi), kellel on seadusandlikus kogus 18 kohta. 

Kandidaatide peamiseks erinevuseks on nende seisukoht Põhja-Küprose tuleviku suhtes. Ametisolev president Tatar toetab n-ö kahe riigi lahendust, kuid Erhürman föderatsiooni ja Küprose taasühendamist. Ersin Tatar on rõhunud valijate ajaloolisele traumale ja küprosetürklaste ebavõrdsele kohtlemisele, mistõttu on tema hinnangul saare taasühendamine juba türklaste julgeoleku pärast võimatu.

Ametisolev president Tatar toetab n-ö kahe riigi lahendust, kuid Erhürman föderatsiooni ja Küprose taasühendamist.

Tufan Erhürman valimislubaduseks on parandada Põhja-Küprose majanduslikku olukorda ning taasühendada territoorium maailmaga. Selle kriisi lahendusena näeb ta föderatsiooni loomist, kus on nii kreeklased kui türklased oma võimalike osariikide näol võrdsed partnerid. Oma kampaanias on ta süüdistanud Tatarit põhjusel, et viimane pole piisavalt tähelepanu pööranud inimõiguste rikkumisele Küprose vabariigis. Nimelt ei anta automaatselt kodakondust lastele, kes on sündinud segaabieludest, kus üks vanem on Küprose kodanik ning teine mitte. 2004. aasta järel, mil Küpros Euroopa Liiduga liitus, hakkasid paljud põhjaküproslased taotlema lõunalt kodakondsust. Alates 2007. aastast blokeeriti kõik sellised taotlused. Nn segaabielude probleem leevenes mõnevõrra 2024. aasta algul, kui põhjaküproslaste kodakondsustaotlusi hakati taas läbi vaatama, kuid protsess on äärmiselt bürokraatlik ja aeglane. Lisaks lubab Erhürman alustada läbirääkimisi Euroopa Liiduga, et tagada kaubavahetus üle n-ö rohelise eraldusjoone kahe saare osa vahel. Euroopa Liit pole seda teemat kommenteerinud.

Tatar on aga vastu vaielnud, et küprosekreeklased on takistanud ühinemisläbirääkimisi ja seega pole mõtet neid jätkata. Tema hinnangul tuleks edasi liikuda kahe riigi lahenduse suunas ehk taotleda Põhja-Küprose rahvusvahelist tunnustamist. Seda suunda toetab ka Türgi. Küprose vabariik ja Euroopa Liit on sellele täielikult vastu. Euroopa Liit järgib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis kuulutas Põhja-Küprose iseseisvuse õigustühiseks ning toetab oma liikme Küprose vabariigi seisukohta, et saar tuleks taasühendada. Samas on ka Erhürman öelnud, et läbirääkimistel on peetud ja peetakse ka edaspidi Türgiga nõu, sest nemad on Põhja-Küprose julgeolekugarantiiks.

Keerulised ja pingelised olud

Lisaks riigi saatusele tuleb presidendil hakata lahendama ka muid probleeme. Põhja-Küprosel on inflatsioon üle 35 protsendi, energia ja kütusehinnad on väga kõrged, kaubavahetus on piiratud ning selle juures jääb miinimumpalk umbes 900 euro juurde. Maailmapanga andmetel on põhjaküproslaste elatustase märgatavalt langenud. Rohelise joone kaudu käiv kaubandus moodustab vaid 10 protsenti Põhja-Küprose kaubandusest. Paljud noored lahkuvad riigist Türki, Euroopa Liitu või Austraaliasse. Kuigi Erhürman pakub lahenduseks föderatsiooni, tunnevad küprosetürklased end ohustatuna kreeklaste domineerimisest ning hirm suveräänsuseta jäämise ees on suur. Samas on iseseisvudes oht jääda kõigest üheks Türgi provintsiks.

Paljud küprosetürklased on juba pikemat aega kartnud, et Türgi soovib suurendada poliitilise islami mõju.

Sel aastal on lahvatanud ka küprosetürklaste protestid pead tõstva Türgi islamiseerimise surve vastu. Paljud küprosetürklased on juba pikemat aega kartnud, et Türgi soovib suurendada poliitilise islami mõju. Protestid said alguse 2025. aasta aprillis, kui võimud tühistasid keskkoolides hidžaabi kandmise keelu, kuid teiste religioonide sümbolite puhul jäi keeld püsima. Seetõttu kogunesid tuhanded inimesed tänavatele, et avaldada ilmaliku riigi toetuseks meelt. Isegi president Ersin Tatari abikaasa on sotsiaalmeedias meeleavaldajatele toetust üles näidanud. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on protestid hukka mõistnud ning isegi ähvardanud, et moslemite õiguste vastased viivad end Türgi vastasleeri.

Välisriikide reaktsioonid

Türgi president Erdoğan toetab Põhja-Küprose presidenti Tatarit ja on öelnud, et rahvusvaheline üldsus peab leppima reaalse olukorraga ja tunnustama kahe riigi lahendust. Türgi invasiooni 51. aastapäeval Põhja-Küprost külastades ütles Erdoğan, et küprosetürklaste aastakümneid talutud ebaõiglus peab lõppema. 2025. aasta septembri alguses teatas Türgi, et viib saarele vägesid juurde, suurendades seda arvu 40 000-lt 100 000-le. Kuigi otsust põhjendati Iisraeli tegevusega, siis tegelikult soovib Ankara ilmselt näidata, et näeb Põhja-Küprost püsiva operatiivbaasina. See on seotud ka Türgi pretensioonidega vaidlusaluste vete üle. Seega on Ankara lisaks Kreekale ja Küprosele kaasanud saart puudutavasse teemasse Lähis-Ida ja Iisraeli. Türgi on süüdistanud Küprose vabariiki Iisraelile tugipunkti pakkumises, Iisrael seevastu on nimetanud Põhja-Küprost “Türgi uppumatuks lennukikandjaks”.

Nii Kreeka, Küpros, USA kui Euroopa Liit on Türgi vägede saatmise hukka mõistnud. Küpros on kutsunud Euroopa Liitu üles Põhja-Küprose ettevõtete ja isikute vastu sanktsioone kehtestama. Sellele lisaks on Euroopa Komisjon avaldanud muret, et Türgi surve nõrgestab Põhja-Küprose meediavabadust ning Euroopa Parlament mõistis hiljuti hukka Põhja-Küprosel viie Küprose vabariigi kodaniku vahistamise süüdistatuna spionaažis.

2025. aasta septembri alguses teatas Türgi, et viib saarele vägesid juurde, suurendades seda arvu 40 000-lt 100 000-le.

Küpros pole loobunud saare taasühendamise plaanidest. Küprose vabariik üritab põhjaküproslasi meelitada enda poolele tööpakkumistega. Lisaks on hakatud keelduma rohelise joone ületamisel Põhja-Küprose isikutunnistuste aktsepteerimisest ning nõudma enda registreerimist Küprose vabariigis, millega sisuliselt nõutakse põhjaküproslastelt selle riigivõimu tunnustamist. Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis on võrrelnud Türgi invasiooni Küprosel Venemaa sissetungiga Ukrainasse. Mitsotakis ütles, et Türgi invasiooni ei saa unustada ning Kreeka ei lepi jõuga muudetud piiridega.

Samas küsitluste järgi ei peeta ei Türgis ega Kreekas Küprose küsimust sugugi suurimaks probleemiks kahe riigi omavahelistes suhetes – selleks on hoopis Egeuse meri ja Ida-Vahemeri, mida peab problemaatiliseks ligi 60 protsenti mõlemast rahvast. Kontrastina, vaid 11 protsenti kreeklastest ja 13 protsenti türklastest peab Küprose saatust kõige olulisemaks tüliõunaks. Föderatsiooni ideed pooldab Kreekas 57 protsenti küsitletutest, Türgis on see seisukoht 43 protsendiga napilt enamuses kahe riigi lahenduse ees. Samal ajal toetab teise uuringu järgi 48 protsenti Türgis küsitletuid Põhja-Küprose liitmist Türgiga. Küprosel on föderatsiooni pooldajaid vaid 27 protsenti rahvast, üle 57 protsendi pooldab ühe riigi lahendust. Ametlikult ei soovi aga ei Küpros, Põhja-Küpros, Kreeka ega Türgi saare liitumist ühegi teise riigiga.

Selge on, et Türgi on huvitatud kahe eraldiseisva riigi loomisest. De facto iseseisev Põhja-Küpros teenib Küprose saare ümbruses nn sinise kodumaa doktriini eesmärke – see on 2006. aastal välja käidud geopoliitiline doktriin, mis esitab Türgi majandusvete laiendamise nõudeid Mustal merel, Egeuses ja Vahemeres. Kreeka ja Küpros pole Türgi ekspansionistlikust plaanist huvitatud, mistõttu seistakse kahe riigi lahenduse vastu.

Lisaks oleks kahe riigi tunnustamine kaudselt ka 1974. aasta Türgi invasiooni aktsepteerimine. See võib anda paljudele riikidele, sh Türgile, signaali, et sõjalise sekkumisega saab enda ambitsioone ellu viia.

Mis edasi?

Tulevasi presidendivalimisi peetakse Küprose tuleviku jaoks äärmiselt oluliseks. Samas on Ersin Tatar olnud võimul 2020. aastast ning kahe riigi lahenduse ega Põhja-Küprose rahvusvahelise tunnustamise saavutamiseks pole kaugemale liigutud. Erhürami föderatsiooni lahendus näib aga tupikteena, mida aastakümneid väldanud läbirääkimistega pole õnnestunud saavutada. Alternatiivina on sõltumatu kandidaat Mehmet Hasgüleri pakkunud idee pöörduda tagasi esialgse Küprose vabariigi juurde. See sobiks küll küprosekreeklastele, kuid mitte türklastele.

Mõnes mõttes sarnaneb olukord justkui Iisraeli-Palestiina keerulise seisuga, kus samuti pole ühelgi väljakäidud lahendusel enamuse toetust. Või ehk veelgi enam Põhja-Iirimaa konfliktile (The Troubles), kus 30 aastat kestnud konflikti järel jäi saar poliitilistel, usulistel ja rahvuslikel alustel eraldatuks, kuid sel juhul ametlikult. Küprose puhul näib aga föderatsioon saavutamatu, kahe riigi lahenduseks puudub rahvusvaheline toetus, Kreeka ja/või Türgiga liitumisest pole saare elanikud enam huvitatud ning esialgne ühine Küprose vabariik ei paku küprosetürklastele turvatunnet ega usaldust. Emma-kumma rahvuse saarelt pagendamine on ka täiesti mõeldamatu ja ebainimlik. Seda ideed ei toeta ametlikult ka ükski erakond kummalgi pool rohelist joont.

Samas on suurem osa Küprose parteide maailmavaateks nn küprosekreeklaste natsionalism (vrd küprose natsionalism, mis toetab saare ühist identiteeti), lootes taasühinemisele, kus kreeklastel oleks niikuinii valimistel ülekaal. Lisaks on veel (mandri)kreeka natsionalismi toetav paremäärmuslik ELAM, millel olid tugevad sidemed 2020. aastal keelustatud Kreeka neofašistliku partei Kuldse Koidikuga, kuid pole oma visioonis väljendanud selget seisukohta türklaste võimaliku saatuse kohta. Põhja-Küprosel on parlamendis enim erakondi, kes pooldavad kahe riigi lahendust, kuid üldisel poliitilisel maastikul on rohkem ühinemist pooldavaid parteisid. Lisaks on Natsionalistlik Demokraatia partei (Milliyetçi Demokrasi Partisi), mille ideoloogiaks on äärmuslik türgi natsionalism, kuid erakond pole parlamendis esindatud.

Mõned poliitilised jõud on välja käinud “Ühendatud Küprose föderatsiooni” variandi, kus mõlemal osariigil oleks omad parlamendid ja autonoomia ning kus välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat ühise valitsuse tasemel aetaks. Pakutud on ka osariikide vahel roteeruvat presidendi institutsiooni varianti, mis välistaks vähemuses olevate küprosetürklastest ülesõitmise.

Kuigi küprosekreeklaste nõue põhjaregiooni taasühendamisest ülejäänud riigiga ei vii tõenäoliselt lähiajal tulemusteni, ei saa nad sellest seisukohast loobuda.

Küprose vabariik ei saa leppida kahe riigi lahendusega, sest see on vastuolus põhiseadusega ja tähendaks nende silmis sisuliselt okupatsiooniga nõustumist. Lisaks kardavad küprosekreeklased, et jagamise tunnustamine seaks saare alatiseks Türgi mõju alla. Seetõttu nähaksegi võimaliku variandina vaid taasühendamist. Ka rahvusvaheline üldsus tunnustab vaid Küprose vabariiki ning hetkel ei paista, et see seisukoht oleks lähiajal muutumas. Rahvusvaheline üldsus nõustuks kahe riigi lahendusega vaid siis, kui mõlemad saareosad selles osas kokkuleppele jõuaks, aga see eeldab, et nii Ankara kui Ateena ei hakka kaikaid kodaratesse loopima.

Patiseisu ületamine tundub raske, kui mitte võimatu. Selleks oleks tarvis mõlema poole järeleandmisi ja põikpäisusest loobumist. Küprosetürklaste jaoks tähendaks föderatsioonita taasühinemine sisuliselt alguspunkti naasmist, mis on aga seotud ajaloolise traumaga. Isegi föderatsioonis oleks kreeklastel endiselt ligi 80-protsendine enamus, mis võimaldaks türklaste huvide allasurumist. Põhja-Küpros on majanduslikult tihedalt seotud Türgiga ning sealt tulevad toetused ja investeeringud motiveerivad pigem eraldatust. Näiteks eraldas Türgi Põhja-Küprosele 2025. aastaks umbes 336 miljonit eurot – üle 800 euro elaniku kohta, kui võtta aluseks ametlik rahvaloendus. Küprose põhjaosa on poliitiliselt Türgi mõju all, mistõttu ei saa selle juhtkond minna Ankaraga vastuollu. Föderatsioon või taasühinemine tähendaks ka pool sajandit kujunenud identiteedi kadumist või muutumist.

Euroopa Liidu liikmena ei kuulu Küpros Türgi vastuseisu tõttu NATO-sse. See takistab aga saarel kahe strateegilise partneri (EL-i ja NATO) koostööd, mis muudab Põhja-Küprose saatuse veelgi olulisemaks. Kuigi küprosekreeklaste nõue põhjaregiooni taasühendamisest ülejäänud riigiga ei vii tõenäoliselt lähiajal tulemusteni, ei saa nad sellest seisukohast loobuda. Seetõttu on eesootavad presidendivalimised otsustava tähtsusega. Need näitavad, kas Põhja-Küpros jätkab isolatsioonis või liigub taas läbirääkimiste laua taha, mille võimalikke tulemusi rahvusvaheline üldsus parema meelega tunnustaks.