Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?

Ukraina sõjaväeluure ülesanne on muuhulgas ka mõjutada Venemaal toimuvat ja tegelikult ka Lääne toetust Ukrainale. Seega konkreetsete numbrite ja sündmuste paika panemiseks tuleb vaadata mitmeid allikaid ning siin on abiks Lõuna-Korea andmed.

Kui palju neid on?

Ukraina sõjaväeluure ülem Kõrõlo Budanov ja president Volodõmõr Želenskõi hakkasid juba kaks nädalat tagasi ennustama üle kümnetuhandese Põhja-Korea kontingendi kohe rindele saabumist. Nad lubasid ka, et esimesi Põhja-Korea sõdureid on rindel näha juba 23. oktoobril. Seda ei juhtunud. Ukraina võimud lisasid veel, et Põhja-Korea sõdurite väljaõpe saab läbi 1. novembriks ja siis on need üksused valmis lahingusse minema.

Lõuna-Korea luure on oma hinnangutes olnud oluliselt tagasihoidlikum ja väidab, et eelmise nädala seisuga oli Venemaale jõudnud ca 3000 Põhja-Korea sõjaväelast, kellest 1500 on eriväelased. Lõuna-Korea hindab samuti, et kokku plaanib Põhja-Korea saata Venemaale 12 000 sõdurit, kuid seda alles detsembriks. Seega ei ole oodata mingit massilist Põhja-Korea sõdurite rindele saabumist ja sellest tingitud apokalüptilist muutust rindejoonel.

Mis üksused need on?

Täpne Põhja-Korea Venemaale saadetavate üksuste taust pole teada. Võttes aluseks Lõuna-Korea väite, et need on eriüksuslased (nende kohta teame, et nad on eliitüksusest Tormi Korpus) ja eeldades, et osa kontingendist on siiski ka regulaarväed, võime oletada, et üksuste koosseis sõltub nende kasutamise eesmärgist. Põhja-Korea üks võimalikke eesmärke oma sõdurite saatmisel on kaasaegse lahingukogemuse saamine. Eriüksuslaste puhul on võimalik osalemine lahinguoperatsioonides tõenäolisem, arvestades nende väljaõppe taset ja ka ideoloogilist usaldusväärsust. Põhja-Korea on vägagi teadlik ohust, et nende sõdurid võivad võimaluse korral vabasse maailma põgeneda.

Põhja-Korea erivägedel on doktriini järgi neli eesmärki: luure, ründeoperatsioonid regulaarvägede toetuseks, võitlus vastase eriüksustega ja siseriiklik korrakaitse. Kuigi Põhja-Korea sõjaväel tervikuna puudub kaasaegse sõjapidamise kogemus, on eriväed siiski läbi viinud erinevaid operatsioone nii Lõuna-Korea vastu kui ka maailmas laiemalt. Siiski tuleb arvestada, et isegi erivägede varustus ja kasutatav tehnoloogia on iganenud ning pole võrreldav Ukraina või Lääne vastavate üksustega.

Põhja-Korea üks võimalikke eesmärke oma sõdurite saatmisel on kaasaegse lahingukogemuse saamine.

Regulaarvägedest on parima tasemega tõenäoliselt suurtükiväelased. Põhja-Korea on oma heidutuse rajanud suuresti ligi 5000 suurtükile, mis on suunatud Lõuna-Korea poole ja võivad Soulis hinnanguliselt tunni jooksul tekitada sadadesse tuhandetesse inimeludesse ulatuva kahju. Varasemate Ukraina teadete kohaselt on Venemaa juba kasutanud Põhja-Korea instruktoreid ja tõenäoliselt on need sõjaväelased tulnud just Põhja-Korea antud suurtükimoona või ka ballistiliste rakettide toetuseks.

On võimalik, et Põhja-Korea saadab lisaks veel Venemaale pioneere, kes saaksid õppida tänapäevaste kaitserajatiste ehitamist. Tavaliste jalaväelaste saatmine tundub ebatõenäoline, sest nende kulu selles konfliktis on nii suur, et meile teadaolevad numbrid kataksid vaevalt 10 päeva vajaduse. Lisaks on nende kasutamisel rohkesti takistusi, alates tõlkide kasutamisest kuni üksikvõitlejate kehvade oskusteni.

Miks Põhja-Korea seda teeb?

Lühidalt võib öelda, et otsus tehti Venemaa ja Põhja-Korea värskelt allkirjastatud koostööpakti tõttu. Samas on Põhja-Korea heidutuse osa alati olnud aktiivne provotseerimine, mis hoiaks eemal igasugused soovid teda rünnata. Põhja-Korea on olnud Venemaa jaoks viimastel aastatel oluline laskemoona tarnija. Tänaseks hinnatakse, et Venemaa Ukrainas kasutatavast suurtükimoonast pool tuleb Põhja-Koreast.

Aeg näitab, kui palju on Hiinal võimalik Venemaa tegevust mõjutada. Põhja-Korea suunal pole see siiani edukas olnud.

Kindlasti on Põhja-Korea huvi saada erinevate kaubaartiklite ulatuses abi, sest riigis on puudus kõigest. Rahvusvahelise kogukonna jaoks on kahtlemata kõige murettekitavam kõrgtehnoloogilise sõjalise abi tarnimine. Selle jõudmine Põhja-Koreasse pole meelepärane ka Hiinale, kes on juba aastakümneid vaadanud, kuidas Põhja-Korea tegevus on tinginud vastumeetmena USA suurema kohaloleku Aasias. Kaasaegse sõjapidamise kogemused muudavad väga ärevaks ka Lõuna-Korea, kes samuti ilmselt pöördub abi saamiseks USA poole. Aeg näitab, kui palju on Hiinal võimalik Venemaa tegevust mõjutada. Põhja-Korea suunal pole see siiani edukas olnud, vastasel juhul ei oleks Põhja-Koreal tuumarelvi.

Põhja-Korea jaoks on sõdurite saatmine seotud suure riskiga. Siseriiklikult on juba teateid Venemaale saadetud sõdurite perekondade ümberasustamisest, et jutud sellest ei leviks. Kui Põhja-Korea sõjaväelased peaks langema hakkama, siis see tekitab täiendavaid režiimivastaseid meeleolusid. Teine suur risk on Põhja-Korea sõjaväelaste kokkupuude muu maailmaga. Isegi kõige vaesemas Vene linnas on elatustase ja tingimused võrreldamatult paremad kui Põhja-Koreas. Nende inimeste naasmine Põhja-Koreasse ei pruugi režiimile ideoloogiliselt mugav olla.

Mida Venemaa taotleb?

Venemaa on selgelt ennast läänemaailmale vastandanud ja soovib tekitada probleeme kõikjal, kus Lääs peaks nendega tegelema. Probleemid Korea poolsaarel seoksid USA ressursse ja vähendaksid tähelepanu Ukrainale. Täpselt samasugune on Venemaa taktika Lähis-Idas või Aafrikas. Venemaa on üritanud siduda rohkem n-ö uue kurjuse telje riike, et neid kasutada erinevates tegevustes Lääne või liitlaste vastu. Rahvusvaheliste reeglite rikkumisega, eriti kui neile jäetakse kollektiivselt reageerimata, annavad õõnestustegevused ainult julgust juurde teistele autoritaarsetele režiimidele üle maailma.

Praeguses olukorras on tekkinud propagandistlik probleem – kuidas selgitada Vene armee kõikvõimsust, kui neile peab appi tulema Põhja-Korea?

Venemaa sõjaline probleem on järjest enam inimressurss. Seda läheb vaja rindel, tagalas ja ka tööstuses, kes kõik konkureerivad sisuliselt samadele inimestele. Arvestades rindelt tulevaid teateid kaotuste kohta ja värbamisel makstavate preemiate suurust, saab öelda, et olukord pole jätkusuutlik. Kui Põhja-Korea sõdurite numbrid peaksid jääma vaid kümne tuhande juurde, siis see Venemaa üksuste mehitamist ei päästa.

Pigem on praeguses olukorras tekkinud propagandistlik probleem – kuidas selgitada Vene armee kõikvõimsust, kui neile peab appi tulema Põhja-Korea? Juba on ka avalikustatud pealtkuulatud raadioseansid, kus Vene sõjaväelased pole rahul Põhja-Korea sõjaväelaste lisandumisega nende üksustesse.

Rahvusvaheline reaktsioon

Venemaa on esmakordselt toonud oma sõjategevusse teise riigi armee. Nii Venemaa kui ka Ukraina poolel võitleb palju välismaalasi, kuid need on kas vabatahtlikud või palgasõdurid. Venemaa on korduvalt ähvardanud lääneriike, kui need peaksid saatma kasvõi oma instruktoreid Ukraina pinnale, kuid on nüüd võõrvägede kaasamise ise kvalitatiivselt palju kõrgemale tasemele tõstnud.

Mõne Lääneriigi eskalatsioonipoliitika on sellega seoses täielikult läbi kukkunud. Avaldused väga murettekitavast olukorrast ja järjekordselt eskalatsioonist lihtsalt ei toimi Venemaaga suheldes. Ilmselt näeme juba lähiajal uusi diskussioone Prantsuse presidendi algatusest instruktorid Ukrainasse saata. Muuseas, see oleks Ukrainale väga suur abi, kui nad saaksid oma reserve välja õpetada Ukrainas, mitte sõidutada neid kaugematesse riikidesse.

Ikka ja jälle leitakse Venemaa droonidest või Põhja-Korea rakettidest Lääne komponente, mis on sinna sattunud viimase aasta jooksul.

Venemaa ja ka Põhja-Korea nõrkus on nende tehnoloogiline mahajäämus, seega peab Lääne surve olema suunatud just sinna. Sanktsioonid töötavad, kuid nende täielikuks toimimiseks on vaja kehtivaid sanktsioone täies mahus jõustada. Ikka ja jälle leitakse Venemaa droonidest või Põhja-Korea rakettidest Lääne komponente, mis on sinna sattunud viimase aasta jooksul. Lääne ettevõtete isiklik vastutus oma kauba müümisel peab kasvama, samuti tuleb täiendavalt survestada riike, kes on olnud nõus olema vaheriigiks sanktsioonidest mööda hiilimisel.

Venemaa ei lõpeta rahvusvahelist korda küsimuse alla panevate tegevustega enne, kui on oma eesmärgid Ukrainas saavutanud. Lääne jaoks ei ole enam ammu muud lahendust, kui aidata Ukrainal sõda Venemaa vastu võita. Vastasel korral muutuvad Venemaa ja tema liitlased aina ülbemaks.