Selle aasta lõpp on pingeline maailmapoliitika jaoks. USAs võttis presidendivalimistel võidu Joe Biden, Mägi-Karabahhis jõuti relvarahuni, Valgevenes jätkuvad protestid ja Euroopa Liit maadleb eelarvega. Lisaks pole selle numbri ilmumise ajaks selge, missugustel alustel jätkavad alates uuest aastast Euroopa Liit ja Ühendkuningriik. Ent ka Diplomaatia muutub – sellisel kujul lõpetab ajakiri ilmumise, et tulla järgmisel aastal lugejate ette uues kuues ja uute tegijatega.
Nii kirjutabki TTÜ rahvusvaheliste suhete dotsent Holger Mölder USA presidendivalimiste nüanssidest ja ka laiemast mõjust.
“Eestile on kasulik selline võim Washingtonis, mis on hea Ameerika Ühendriikidele, ja olen veendunud, et valitud president Biden oli praeguses olukorras ameeriklaste jaoks parim valik,” nendib Mölder.
Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho vaeb oma essees, kas Eestil on vaja maailmas sõpru.
“Sest on ju kahtlemata tõsi, lausa triviaalne, et sõpradega koos on ikka kindlam, on kindlam hoida oma aateid ja oma riiki jne. Muidugi ainult seni, kui nad on meie sõbrad. Mis takistaks neil meist ära pöörata või lihtsalt omandada selliseid jooni, mis meile enam ei sobi?” muretseb Kiho.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Ramon Loik analüüsib ELi rände- ja varjupaigareformi.
“Kuid probleemi tuum ning rände- ja varjupaigareformi peamine väljakutse ei seisne niivõrd selles, kas EL peaks migratsiooniküsimustele veelgi rohkem raha eraldama (see on ilmselt möödapääsmatu) või kas EL suudaks mõneti rohkematelegi pagulastele uut elupaika pakkuda (küllap ka töökäsi vaja läheks), kuivõrd selles, kas Euroopa Liit tervikuna suudab uuel tasemel ja usaldusväärselt oma välispiiri valvata ning progresseeruvaid immigratsioonivooge legaalselt hallata,” leiab Loik.
Imre Sooäär kirjutab Eesti välismajanduse seotusest maailmapoliitikaga.
Analüütik Alla Hurska annab ülevaate COVID-19 mõjust Venemaa süsivesinikega seotud algatustele Arktikas.
Ajaloolane Kaarel Piirimäe kirjutab Vladimir Putini Teise maailmasõja nägemusest ja sellest, kuidas sellele vastu seista.
“Oma tõe võitluslik kuulutamine aitab kaasa rindejoonte kinnistumisele, toob plusse omade leeris, kuid edu propagandavõitluses mitte,” märgib Piirimäe.
“Mis valmistab Venemaa presidendile muret, ei ole mitte niivõrd suuriikide kokkulepe kui selline, vaid NSV Liidu kõrvale jätmine Euroopa tulevikku mõjutanud otsusest.”