Pinged üleilmses toidupoliitikas

100 liitri etanooli valmistamiseks kulub umbes 240 kilo vilja. 100 liitrist etanoolist piisab autole paari pikema sõidu tegemiseks, 240 kilost viljast jätkub inimesele terve aasta toiduks. Lausa imelik, et biokütuseprogrammide mõju toiduhindadele ei osatud näha enne, kui programmid käima lükati ja teraviljahinnad kiiresti tõusma hakkasid.

Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) ennustas aprillis maailma teraviljatarbimise kasvuks 2008. aastal peaaegu 3%, mis on tublisti kiirem kui eelmise kümnendi keskmine (vähem kui 2%). Teravilja toiduks kasutamine kasvab sealhulgas ca 1 protsendi võrra – enamik sellest nõudluse kasvust tuleb arengumaadest ja on tingitud rahvaarvu kasvust. Teravilja ja riisi tarbimine inimese kohta ei kasva, vaid hoopis langeb pisut. Teravilja kasutamine loomasöödaks kasvab FAO prognoosi kohaselt 2%. Kõige kiiremini kasvab aga FAO hinnangul teravilja tööstuslik tarbimine, eriti biokütuste valmistamiseks.

Teraviljatoodangu kasvuks prognoosib FAO samal ajal 2,6 protsenti. 2,6-protsendine kasv saavutatakse eeldusel, et külvipindadelt õnnestub saada normaalset saaki. Nõnda on tõenäoline, et maailma teraviljavarud vähenevad suurenenud külvipindadest hoolimata ka tänavu, langedes 2008. aasta lõpuks viimase 25 aasta madalaima tasemeni.

Poliitikute esimene vastus uuele olukorrale teraviljaturul on olnud ekspordi ja impordi reguleerimine. Hulk riike – Argentina, Boliivia, Kambodža, Hiina, Egiptus, Etioopia, India, Indoneesia, Kasahstan, Mehhiko, Maroko, Venemaa, Tai, Ukraina, Venezuela ja Vietnam – on kehtestanud piirangud toiduainete ekspordile või kehtestanud piirhindu toiduhindadele või teinud mõlemat. Mitmed arenguriigid on vähendanud toiduainete imporditolle.

Globaalses plaanis neist sammudest kasu ei ole. „Pikaajaline strateegia, mis stabiliseeriks toiduhinnad, peab olema suunatud tootmise suurendamisele. Hinnapiiride seadmine ei saada farmeritele sõnumit, mis julgustaks neid rohkem tootma,“ peab Rahvusvahelise Toidupoliitika Uurimise Instituudi peadirektor Joachim von Braun neid samme toiduprobleemi süvendavaks, mitte leevendavaks.

Toiduhindade tõusu näol on maailm juurde saanud ühe potentsiaalse pingeallika.

Von Brauni hinnangul on toiduprobleemide vähendamiseks vaja, et arenenud riigid revideeriksid oma biokütuseprogramme ning põllumajandus- ja kaubanduspoliitikat. Arengumaad aga peaksid loobuma kaubandust piiravatest reeglitest, mis nad viimasel ajal on kasutusele võtnud. Esialgu pole eriti kuulda ei ühest ega teisest. Vaid Ukraina loobus hiljuti vahepeal kehtestatud vilja ekspordipiirangutest.

Kasvava biokütusenõudluse tõttu võivad teraviljahinnad kõrgele tasemele jääda pikaks ajaks. Midagi väga kindlat ei saa samas ennustada, sest biokütusenõudluse püsimine sõltub hulgast teguritest, mille mõju on praegu võimatu täpselt ette näha. Vähemalt see on kindel, et nafta hind seab biokütuse valmistamiseks kasutatavale põllumajandustoorainele lae – biokütusetoore ei saa kallineda kiiremini kui nafta, vastasel korral muutuks biokütus konkurentsivõimetuks. Põhimõtteliselt on võimalik ka naftahinna langus, mis pidurdaks biokütuseprogramme.

Biokütuste buum on pannud teadlased uurima ja arendama nn teise põlvkonna biokütuseid, mille valmistamiseks ei tule konkureerida toiduks sobivate põllumajandustoodete pärast ja mille tooraine kasvatamiseks kõlbab ka kõigile muudele kultuuridele sobimatu maa. Paraku kulub nende lahenduste kommertskasutusse jõudmiseni tõenäoliselt veel palju aastaid.

Kindlasti saab ka kliima soojenemisel olema põllusaaduste hinnale mõju. Juba aastaid kliimasoojenemise majanduslikke mõjusid uurinud William R. Cline ennustab mullu ilmunud raamatus, et maailmas langeb põllumajandustootmise potentsiaal 2080. aastaks 3–16 protsenti (kas 3 või 16 sõltub sellest, kui tugevalt taimede kasvu soodustavaks osutub CO2 hulga suurenemine atmosfääris). Cline näitab, et saagikuse kasv, mille tõttu põllumajandustoodangu reaalhind viimase saja aasta vältel põhiliselt langes, on maailmas viimasel ajal aeglustunud. 1960. ja 1970. aastail kasvas saagikus keskmiselt 2,8% aastas, viimasel 25 aastal aga keskmiselt 1,6%.

Toiduhindade tõusu näol on maailm juurde saanud ühe potentsiaalse pingeallika. Rikaste riikide kodanikud tahavad autoga sõita ja maju kütta ning energiasõltumatust, miljonid kõige vaesemate maade elanikud aga vajavad esmajärjekorras süüa. Biokütuste kaudu lähevad need eesmärgid mõneti vastuollu.

Üks riik, kellel on võimalik kasu saada nii maailma kütuse- kui ka teraviljanäljast on Venemaa, kus pärast eelmise riigikorra kokkuvarisemist jäi sööti miljoneid hektareid maad. Selle kasutusele võtmine tõotab suurt äri – märgiks sellest on Vene ja Ukraina põllumajandusmaade kasutuselevõtuga tegelevate firmade (Black Earth Farming, Trigon Agri, KTG Agrar) edukad börsidebüüdid praegusel finantsturgudele raskel ajal.