Pilk pärslaste peegli taha: Iraani tuumaläbirääkimised pakuvad kevadel diplomaatilist tulevärki

Tuumaleppe sõlmimine 2015. aastal andis maailmale lootust, et poliitilise tahte ja osava diplomaatia toel on kokkulepe võimalik ka erineva väärtussüsteemiga riikide vahel. See tahe on nüüd tagasi: fiasko oleks siin valus ja selle kaudne mõju ulatuks Iraani potentsiaalse tuumarelva trajektoorist märksa kaugemale.

Teheran teatas detsembris 2020, et kui Ameerika Ühendriigid ei pöördu tagasi tuumaleppe täitmise juurde ega tühista Iraani-vastaseid sanktsioone, siis lõpetab Iraan 23. veebruaril rahvusvahelise tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu lisaprotokolli täitmise. Sisuliselt oleks see tähendanud, et rahvusvaheline üldsus kaotab üliolulise võimaluse Iraani tuumaobjektidel toimuvat jälgida ega saa ka tagantjärgi seal toimunust usaldusväärseid andmeid.

Rahvusvahelise Aatomienergia Assotsiatsiooni peadirektori Rafael Marino Grossi visiit Teherani 21. veebruaril tõi viimasel hetkel kompromissi: Iraan ei luba küll edaspidi inspektorite äkkvisiite tuumaobjektidele, kuid sinna paigutatud kaamerad jäävad tööle ja salvestisi säilitatakse kolm kuud. Kui parafraseerida tuntud kujundit pooltäis ja pooltühjast klaasist, siis võiks öelda, et Grossi portfell oli Teheranist naastes pisut enamgi kui pooltäis – ja seda nii Iraani kui ka lääne poolt vaadates. Kuid nagu toonitas Grossi ise Viinis antud intervjuus: “Tegemist on ajutise lahendusega; püsiv lahendus saab olla üksnes poliitiline ning see ei ole enam minu kätes.”

Usaldamatus

Iraani julgeolekumõtlemist juhib usaldamatus suurriikide poolt tagatud rahvusvahelise julgeolekusüsteemi vastu. Islamirevolutsiooni läbiviija ajatolla Khomeini – kes muide sügavalt kahtles tuumarelva vastavuses šiia islami reeglitele – uskus, et riik ei tohi sõltuda idast ega läänest. Ka varasem ajalookogemus oli Iraanile õpetanud, et julgeoleku sisseostmine ei ole lahendus: ehkki šahh Mohammad Reza Pahlavi ajal arendati kaitsevõimet USA toel, ei tähendanud see, et riikide vahel olnuks sügav usaldus. Sel taustal on loogiline, et tuumaprogrammi – ja ka sellele sõjalise mõõtme andmist – käsitab režiim riigile ja iseendale eluküsimusena.

Columbia ülikooli Iraani-ekspert Ariane Tabatabai kirjutab, et 2012.-2015. aastate läbirääkimiste eel sõnastas kõrgem usujuht ajatolla Ali Khamenei “punased jooned”, millest taganeda ei tohtinud: läbirääkimiste piiramine tuumateemaga, jättes välja raketiprogrammi ja Iraani tegevuse piirkonnas; tuumauuringute ja uraani rikastamise võimekuse säilitamine; oluliste rajatiste, nagu Fordow’ rikastustehas, käigushoidmine.¹ Neist suutsid läbirääkijad üldjoontes kinni pidada.

Ehkki šahh Mohammad Reza Pahlavi ajal arendati kaitsevõimet USA toel, ei tähendanud see, et riikide vahel olnuks sügav usaldus. Sel taustal on loogiline, et tuumaprogrammi – ja ka sellele sõjalise mõõtme andmist – käsitab režiim riigile ja iseendale eluküsimusena.

Khamenei oli andnud ka juhise, et mitte millegagi ei tohi nõustuda vastaspoole survel. Tegelikult seda muidugi tehti nagu läbirääkimistel ikka. Kuid Iraanile oli oluline taganeda nii, et see ei mõjuks nõrkusena: järeleandmisi pidi saama esitleda Iraani vabatahtlike sammudena, mille eest saadi vastaspoolelt vähemalt sama palju vastu.

2012.-2015. aastate läbirääkimistel oli keerulisim punkt lubatud uraanirikastamise tase ja maht. Toonast heitlikku atmosfääri illustreerib seik USA ajakirjaniku Jay Solomoni sulest: samal ajal, kui Iraani välisminister Jawad Zarif ja USA riigisekretär John Kerry Genfis kauplesid 10 000 SWU (Separative Work Unit, ühik tsentrifuugi võimsuse mõõtmiseks) lubamise üle Iraanile, teatas ajatolla Khamenei Teheranis, et Iraan vajab võimsust 190 000 SWU ja sellest ei taganeta. Solomon väidab, et Zarif polnud Khamenei avaldusest teadlik.² Oli see tõesti nii? Küllap on kõigis rahvusvahelistes läbirääkimistes teatud osa varjuteatrit, kuid Iraani puhul on see protsent keskmisest kõvasti suurem.

Kõrged panused

Ka nüüd on Iraani olulisteks punasteks joonteks uraani rikastamisvõimekuse ja iseseisva tuumateaduse säilimine.

Tabatabai arvab lähtudes eelmiste läbirääkimiste kogemusest, et Iraanilt saaks saavutada olulisi tehnilisi järeleandmisi, pakkudes vastu võimalust “säilitada nägu” neile eriti tundlikes küsimustes.³ On põhjust eeldada, et Ameerika Ühendriikide läbirääkijad seda kunsti ka valdavad: USA uus eriesindaja Iraani küsimustes Robert Malley oli 2012.-2015. aastatel üks tuumaleppe olulisi läbirääkijaid ja kuuldavasti lõi toona just tema iraanlastega esimesed konfidentsiaalsed kontaktid Omaani pealinnas Muscatis. Aga asja teeb keeruliseks see, et nüüdseks on juba pea kõik Iraani tuumaprogrammiga seonduvad teemad poliitiliselt kõrglaetud.

Tuumalepe lubab Iraanil toota üksnes 3,67 protsendini rikastatud uraani ja säilitada seda piiratud koguses. Aasta algul aga teatas Teheran, et vastuseks USA jätkuvatele sanktsioonidele alustati uraani rikastamist 20 protsendini ning asutakse tootma ka metallilist uraani, mis viitab otseselt sõjalistele eesmärkidele.

Teise keerulise teemana tuleb kõneluste lauale lääneriikide soov lepet laiendada, et seada piirangud Iraani rakettrelvade programmile ning ohjeldada tema agressiivsust regioonis. Viimane on ülitundlik küsimus, mis sihib otse režiimi strateegilise mõtlemise kuuma tuuma.

Uraani rikastamise protsendid ei ütle mitteeksperdile just palju, seetõttu väljendatakse protsessi ohtlikkust kuude arvuga, mis Iraanil kuluks tuumarelva valmistamiseks. Need hinnangud on väga tinglikud: eri allikad pakuvad selleks ajaks neli kuud kuni kaks aastat. Seega, tegu on poliitilise survestamisega vähemalt samavõrra kui otsese sõjaähvardusega. Ometi tuleb arvestada ka sünge perspektiiviga, et tuumamaterjal võib tulevikus sattuda Iraani käsilaste kätte Süürias, Iraagis või Liibanonis.

Teise keerulise teemana tuleb kõneluste lauale lääneriikide soov lepet laiendada, et seada piirangud Iraani rakettrelvade programmile ning ohjeldada tema agressiivsust regioonis. Viimane on ülitundlik küsimus, mis sihib otse režiimi strateegilise mõtlemise kuuma tuuma. Kuid ilma selleta ameeriklased ilmselt kokkuleppele ei lähe: Iraan on liigagi veenvalt näidanud võimet ja otsustavust Hezbollah’ ja teiste relvarühmituste abil destabiliseerida olukorda Süürias, Iraagis ja Liibanonis, rünnata Saudi Araabia naftarajatisi ning takistada liiklust Hormuzi väinas. Ameeriklaste kohalolu vähenemine Lähis-Idas teeb Iisraeli, Saudi Araabiat ja teisi piirkonna riike murelikuks juba ammu ning iga järeleandmist Iraanile tõlgendavad nad väga valuliselt.

Propagandavõidust jääb väheks

Üks on selge: Iraanil on tarvis päris tulemust, mitte propagandavõitu. Riigi majandus on küll prognoositust visamalt vastu pidanud, kuid sanktsioonid ja COVID-19 pandeemia on seda tugevalt räsinud ning varem või hiljem on režiimil selg vastu seina.

Iraani allikad tunnistasid Tabatabaile, et algse tuumaleppe läbirääkimistel ei olnud nad sanktsioonide tühistamise teemas pädevad, mistõttu hiljem polnud võimalik viidata konkreetsetele rikkumistele.⁴ See võimalus tekkis alles USA ühepoolse leppest lahkumisega, mille Teheran ka täie rauaga ära kasutas. Võib arvata, et sellest kogemusest on õpitud ja Iraan püüab seekord sanktsioonide teemal saavutada võimalikult konkreetsed sätted.

Iraan on asunud pingeid üles kruvima, et tugevdada oma positsioone lähenevatel läbirääkimistel.

Viimased nädalad on sel teemal pakkunud küllaga diplomaatilist tulevärki. Iraan on asunud pingeid üles kruvima, et tugevdada oma positsioone lähenevatel läbirääkimistel. Seda eesmärki teenib nii uraanirikastamise taseme järkjärguline tõstmine, islamirevolutsiooni aastapäevale pühendatud raketikatsetused kui ka sõjaline musklinäitamine regioonis – viimati siis Iraani-meelsete rühmituste raketirünnak USA sõjalise kohaloleku vastu Iraagis Erbilis.

USA vastab sellele rahulikus, kuid üsna kindlas toonis avaldustega, et ei kavatseta sallida Ameerika kodanike arreteerimisi Iraanis, ülemäärast uraanrikastamist ega islamiriigi agressiivsust oma naabrite vastu. Ometi näitavad kõik märgid, et mõlemad pooled soovivad istuda läbirääkimistelaua taha ning selleks sobiva formaadi leidmine on juba diplomaatide ja ametnike professionaalsuse küsimus.

Presidendivalimiste mõju

18. juunil 2021 toimuvad Iraanis presidendivalimised. Võib küsida, kas praegusest konservatiivsema presidendi võit valimistel – mis on tõenäoline – võib vähendada Iraani paindlikkust läänega läbirääkimisel.

Ilmselt mitte eriti: presidendi mõjuvõim ei ole Iraanis kuigi suur ja tõelisi otsustajaid – kõrgemat usujuhti, Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe (IRGC) juhte ning rahvusliku julgeolekunõukogu liikmeid – rahvas valida ei saa. Tegelikult ei vali ta ju ka presidenti: kandidaadid peab heaks kiitma võimutruu järelevalvenõukogu (Guardian Council) ja kandideerida – ning võita – lastakse isikul, kes suudab süsteemi otsuste elluviimisel oma rolli kõige tõhusamalt täita.

Strateegilised otsused ei sünni Iraanis eri poliitiliste jõudude debatis, vaid unitaarriigile omaselt konsensusena: nende taga on terve poliitiline süsteem eesotsas ajatolla Khameneiga, kellel on vetoõigus. Praegu näib see süsteem olevat otsustanud, et riigi huvides on vähemasti katsetada tuumalepet uuesti läbi rääkida.

Strateegilised otsused ei sünni Iraanis eri poliitiliste jõudude debatis, vaid unitaarriigile omaselt konsensusena: nende taga on terve poliitiline süsteem eesotsas ajatolla Khameneiga, kellel on vetoõigus.

Radikaalse mõtteviisiga Iraani revolutsioonikaardil (IRGC) on otsustes eriline roll. Kui Iraani regulaararmee Artesh pärineb šahhivõimu ajast, siis IRGC – otsetõlkes “Islamirevolutsiooni valvurite armee” – loodi otseselt revolutsiooni eesmärkide kaitsmiseks. Siit selgubki, miks IRGC on kõrgemale usujuhile kõige usaldusväärsem institutsioon riigis: selle eliitüksuse Quds juhti Qassem Solejmanit, kes hukkus 2020. aasta jaanuaris Bagdadis USA droonirünnakus, peeti Khamenei järel Iraani teiseks mõjukaimaks meheks. IRGC roll on tagada, et kõik olulised otsused oleks rangelt kooskõlas islamiriigi reeglite ja laiemate eesmärkidega. Karismaatilise Solejmani kadumine ei ole seda rolli küll muutnud, kuid IRGC otsene mõjuvõim võib olla mõnevõrra kahanenud.

Võib küsida ka teistpidi: kas kiire edu läbirääkimistel USA-ga veel enne juunikuiseid valimisi võiks aidata võimule reformimeelsema presidendi ja sellega Iraani oluliselt muuta? Kui, siis väga kaudselt. Iraanis ei ole valijaskonda, kes kirglikult reformimeelsetele pöialt hoiaks või jälgiks läbirääkimisi USA-ga: üha enamad inimesed tunnevad, et see ei ole nende võitlus. Pärast mitut suurt protestilainet, mille võimud jõhkralt maha surusid, on nende jaoks end verega määrinud terve režiim, nimetagu nad end siis reformistideks, printsiplistideks, konservatiivideks või kuidagi teisiti.

Topeltmoraal

Usun, et Iraani topeltmoraalil püsivat ühiskonda on kergem mõista sellel eestlaste põlvkonnal, kes mäletavad nõukogude aega. Ajalooline, poliitiline ja kultuuriline kontekst on küll täiesti erinevad, kuid sellises süsteemis ellujäämise viisides on nii mõndagi sarnast. Paljud inimesed on omamoodi siseemigratsioonis ja elavad omaloodud nišis, et saada vähem haiget; siit ka põhjus, miks Iraani keskklass kuigi kergesti tänavaile meelt avaldama ei tule. Näiteks ajalehe The Times endine Teherani-korrespondent, iraanlanna Ramita Navai alustab oma raamatut “Valede linn” nii: “Teeme ühe asja kohe selgeks: selleks, et Teheranis elada, tuleb sul valetada.”⁵

Eestile – nagu kõigile väärtuspõhist maailmakorda pooldavatele riikidele – on olnud kahjulik ja ohtlik kolmandat aastat kestev olukord, kus Iraan loeb Ameerika Ühendriikidele epistlit rahvusvahelise õiguse rikkumise teemal ning Euroopa Liit on sunnitud sellele mingis piinlikus poosis poolkaudu kaasa noogutama.

Kõigest hoolimata on Iraani tuumaläbirääkimised rahvusvaheliste teemade hulgas üks neid, kus võita on rohkem kui kaotada. Kokkuleppele jõudmine leevendaks veidi Lähis-Ida ülekeevaid pingeid ja annaks lootust diplomaatiasse uskujaile terves maailmas. Läbirääkimiste ummikusse jooks ja Iraani “põhjakoreastumine” aga ei oleks hea lahendus kellelegi: selleks on see riik liiga suur, geograafiliselt liiga olulises kohas ning liiga suure majandus- ja inimpotentsiaaliga. Kas sellel teemal ka Eestile mingi tähtsus ja mõju on? Minu meelest on, ja üsnagi oluline. Eestile – nagu kõigile väärtuspõhist maailmakorda pooldavatele riikidele – on olnud kahjulik ja ohtlik kolmandat aastat kestev olukord, kus Iraan loeb Ameerika Ühendriikidele epistlit rahvusvahelise õiguse rikkumise teemal ning Euroopa Liit on sunnitud sellele mingis piinlikus poosis poolkaudu kaasa noogutama. Mida kiiremini see lõpeb, seda parem ka meile.