Pikk tee düünides

Lätist on valimiste tõttu tänaseks Eestis rõõmustavalt palju räägitud. Nende ridade kirjutamise ajal polnud küll veel päris kindel, et peaminister Valdis Dombrovskis oma ametis jätkab, aga suurt kahtlust selles ei ole.

Eesti – ja julgen arvata, et ka Läti – vaatenurgast on see kahtlemata positiivne areng. Dombrovskis on väga rasketes oludes tõestanud end ärihuvidest sõltumatu ja tugeva Lääne orientatsiooniga poliitikuna. Mingit “ajaloo lõppu” siiski tähistada ei saa, Läti on endiselt mitmetel põhjustel haavatud ja haavatav. Kriisi käigus halba mainet saama lähetatud peaminister on võitnud esimesed lahingud, kuid pikk töö on veel ees.

Ühest küljest on selge, et Läti on Eestiga väga sarnane, kõige sarnasem riik üldse. See on vaieldamatu, kui vaatame ajalugu, kultuuri, paljusid väärtushinnanguid. Teisalt on küsimus, millele mina tihti Lätis käiva inimesena ja viimasel ajal Läti-Eesti tulevikukoostöö raporti ühe autorina kõige enam vastama olen pidanud, järgmine: miks on Eesti ja Läti nii erinevad?

Tihti tüürib see küsija poliitika läbipaistvuse, ärieetika, korruptsiooni ja teiste sarnaste teemade suunas. Lätlastest küsijad tahavad teada, kuidas on võimalik, et Eestis on palju kergem ühiskonnas koosmeelt saavutada, olulisi projekte realiseerida.

Alati võib vastata, et Eestil on lihtsalt rohkem õnne olnud ja suuresti on see ka tõsi. Ka geograafiline asend mängib rolli.

Siinkohal võiks korraks vaadata, millised on olnud Eesti ja Läti valikud lähiajaloo olulistes pöördepunktides.

Teisalt on küsimus, millele mina kõige enam vastama olen pidanud, järgmine: miks on Eesti ja Läti nii erinevad?

Sarnaselt Eestiga oli ka Lätis enne iseseisvuse taastamist olemas õiguslikku järjepidevust ning nõukogude institutsioonide ebaseaduslikkust rõhutav kodanike komiteede liikumine, kuid selle mõju oli palju väiksem.

Osaliselt sellest tingituna tegi Eesti 1992. aastal Nõukogude ajaga sisse väga selge vahe, suutes esimese iseseisvuse taastamise järgse aasta jooksul vastu võtta uue põhiseaduse, valida esimese parlamendi ning viia läbi otsustava, paljude meelest pöörase rahareformi, millega kaasnes ka maksureform. Läti jõustas uuendatud põhiseaduse 1993. aasta keskel, siis toimusid ka esimesed seimivalimised. Valimistel tuli erinevalt Eesti “Plats puhtaks!” valitsusest võimule oluliselt mõõdukam Rahvarinde taustaga seltskond ning juba 1995. aastal järgnesid uued valimised, kus võitsid selged populistid.

Ka päris oma raha sai Läti 1993. aastal pärast seda, kui ligi aasta oli käibel olnud Läti rublana tuntud ajutine maksevahend. Eestis puhastus finantssektor segadusteaja viljadest aastaid varem.

Veel mitmed väiksema tähtsusega muutused toimusid Eestis oluliselt kiiremini – ja mõned neist pole siiani Lätis aset leidnud.

Usutavasti lasi üleminekuaja venimine usaldamatusel ja ükskõiksusel okupatsioonivõimult oma riigile üle kanduda. Võõrandumine ei väljendunud mitte ainult valimistel järjest “uutele” jõududele võimaluse andmises, vaid ka riigimaksude ignoreerimises ning korruptsiooni sallimises. Poliitika ja äri tihe läbipõimumine on selle kõige silmapaistvam tulemus.

Oma osa mängis kindlasti see, mil viisil lätlased pidid leppima Nõukogude ajal sisse toodud migrantidega ning alla suruma taastärganud rahvusliku uhkuse. Sisseränne Nõukogude Liidust oli Lätis suurem kui Eestis ning vastavalt olid vabanemisel ootused põhirahvuse positsiooni paranemisele Lätis ka suuremad. Tegelikkuses pidid Läti valitsused rahvusvahelise surve tõttu alla neelama esialgse range kodakondsuspoliitika leevendamise ning sellele lisandus veel ärihuvide mahitatud Vene kultuuriruumi ekspansioon.

Valimiste suurim kaotaja on ilma kahtluseta Ainārs Šlesersi ja Andris Šķēle projekt Hea Läti Eest.

Valdis Dombrovskise ja tema valimisliidu väljavaadete paremaks mõistmiseks on oluline vaadata, kellega koos neil tuleb valitsuskoalitsioonis olla.

Eelmise nädala lõpus (neljapäev-reede, 14.-15. oktoober – toim) oli õhus võimalus, et Ühtsuse blokk, mida peaminister juhib, jätkab koalitsioonis Roheliste ja Talurahva Liiduga (kokku 55 kohta 100-liikmelises parlamendis) ning venekeelsete valijate hääled saanud Üksmeele Keskus (läti k: Saskaņas Centrs, SC) ühelt poolt ja senised rahvuslastest koalitsioonipartnerid teiselt poolt kaasatakse ministrikohtade või muu võrreldava abil kaudselt. (Ühest küljest võinuks see realiseerudes olla silmapaistvalt osav lahendus valitsusvastutuse jagamiseks, teisalt aga kirjeldab hästi Läti poliitmaastiku nõrkusi.) Siis tegi aga Dombrovskis Üksmeele Keskusele ning rahvuslastele ettepaneku koos otse koalitsiooni tulla ning lugejatel on arvatavasti Diplomaatia ilmumise hetkeks teada, kas tegemist oli sooviga tõesti väga laiapõhjaline valitsusliit luua (opositsiooni jääks vaid Hea Läti Eest) või lihtsalt manöövriga.

Kes siis kitsamas variandis valitsuses oleksid? Ühtsus (Vienotība) on asutatud nende valimiste eel ja koosneb erakondadest Uus Aeg (Jaunais Laiks), Kodanike Liit (Pilsoniskās Savienība) ja Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest (Sabiedrība Citai Politikai).

Uus Aeg loodi 2002. aastal endise keskpanga juhi ja hilisema peaministri Einars Repše poolt. Vastuolulise mainega Repše on tänaseks erakonnas tagaplaanil ning pildil on peaminister Dombrovskis, erakonna juht on aga Solvita Āboltiņa – endine välisministeeriumi ametnik ja justiitsminister. Kodanike Liidu tuumikuks on 2007. aasta Uue Aja sisekriisi ajal sellest erakonnast ja ka rahvuslaste ridadest lahkunud poliitikud, neist tuntuim Ģirts Valdis Kristovskis. Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest sündis kahe endise Rahvapartei (Tautas Partija) liikme Artis Pabriksi ja Aigars Štokenbergsi eestvedamisel samal ajal.

Roheliste ja Talurahva Liit (Zaļo un Zemnieku savienība, ZZS) on tekkinud enne 2002. aasta valimisi kahe tänases nimes sisalduva erakonna liitumisel. 2006. aasta valimiste eel liitus juurde Ventspilsi sadamalinna üle 22 aasta juhtinud Aivars Lembergsi kohalik erakond. Alates sellest ajast on Lembergs olnud ka ZZSi peaministrikandidaat. Suuresti just tänu tema isiklikule tuntusele tegi erakond nii neil kui eelmistel valimistel tugeva tulemuse – nüüd 22 kohta -, ja seda vaatamata korruptsiooniteemalistele kriminaalasjadele ning vahetult enne valimisi avalikkuse ette lekkinud Lembergsi ja tema laste pangaarvete väljavõtetele, mis viitasid kui mitte rahapesule, siis uskumatult kulukale elustiilile kindlasti. Lihtsalt näitena võib öelda, et Swedbanki arvete põhjal kulutas mees paari käiguga ühte Londoni rõivapoodi Eesti rahas miljoneid kroone, poja arvetelt käis aga mõnes kuus läbi miljardeid kroone (ei ole kirjaviga).

Paljud lätlased andsid hääle Lembergsi erakonnale, avaldades nii toetust Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Euroopa Liidu ning ka Ameerika Ühendriikide vastasele kriitikale. Paradoksaalsel moel läheb ZZS suure tõenäosusega koalitsiooni, kes hakkab Ühtsuse juhtimisel täpselt IMFiga kokkulepitut järgima, eelarvet kärpima, välislaene tagasi maksma ning on juba eelmisel nädalal esimesel olulisel hääletusel toetanud Läti vägede hoidmist Afganistanis. (Valimiskampaanias oli Lembergs häälekalt nõudnud sõdurite kojutoomist.)

Ühest küljest on selge, et Läti on Eestiga väga sarnane, kõige sarnasem riik üldse.

Loomisest alates on ZZS olnud   kõikides   valitsustes. Erakonna liige Gundars Daudze oli viimase parlamendikoosseisu esimees – jõudes sellesse ametisse Ventspilsi munitsipaalhaigla   peaarsti kohalt. ZZSi vormiline juht on senine keskkonnaminister Raimonds Vējonis. Erakonna retoorikasse kuulub ka astmelise tulumaksu sisseviimine.

Rahvuslaste ühendus Kõik Lätile! – Isamaale ja Vabadusele/LNNK (Visu Latvijai! – Tēvzemei un Brīvībai/LNNK, VL-TB/LNNK) tekkis tänavu juulis pikka aega Läti poliitikas olnud rahvuskonservatiivse TB/LNNKi ja oluliselt radikaalsemate ning varem parlamendis esindamata rahvuslaste valimisliiduna. TB/LNNKi tipphetk oli 1998. aasta valimistel, mil nad said 17 mandaati. Alates sellest on nende toetus olnud languses, kuid ka seda seltskonda iseloomustab valitsuses püsimine. Nendel valimistel sai TB/LNNKi osalusega blokk kaheksa mandaati.

Roberts Zīle, VL-TB/LNNKi liider, pole rahvusvaheliste doonorite ning nende laenude suhtes sama kriitiline kui Lembergs, kuid on nõudnud siiski laenutingimuste muutmist uutel kõnelustel. Bloki iseloomustamiseks võiks lisada, et vastusena Dombrovskise kutsele valitsuskoalitsiooni koos Üksmeele Keskusega teatasid nad, et eeltingimuseks on venemeelsete poolt Nõukogude okupatsiooni avalik tunnistamine ning selle fakti sissekirjutamine koalitsioonileppesse.

Valimiste suurim kaotaja on ilma kahtluseta Ainārs Šlesersi ja Andris Škēle projekt Hea Läti Eest! (Par Labu Latviju!, PLL). Kaheksa kohta parlamendis ei vasta kindlasti bloki ootustele ja kampaania ulatusele. Ekspresident Vaira Vīķe-Freiberga ütles, et “aselinnapeana ja Riia kohalikel valimistel teiseks tulnuna on laias laastus seitse protsenti häältest justkui Riia valijate löök härra Šlesersile ja tema parteile näkku”. Mainitud kohalikel valimistel suutis Šlesers pooleteise kuuga oma erakonna toetuse viia paarilt protsendilt paarikümnele – massiivne reklaam, tasuta kontserdid, üritused.

Oligarhide blokina tuntud PLL asutati tänavu juunis ning sinna kuuluvad uuesti Škēle juhitav Rahvapartei ning Šlesersi Läti Esimene Partei / Läti Tee (Latvijas Pirmā Partija / Latvijas Ceļš, LPP/LC) pluss trobikond regionaalseid erakondi (Lätis piisab erakonna asutamiseks 200 liikmest). PLLi esimeheks ei ole siiski kumbki “oligarh”, vaid ekspresident Guntis Ulmanis.

PLLi avalikeks põhiseisukohtadeks olid rahvusvahelise abilaenu tingimuste muutmine ja radikaalne haldusreform. Valijatele meeldimiseks tehti Šlesersi juhtimisel kohalike valimistega võrreldavalt agressiivset kampaaniat, milleks kulus usutavasti ka päris palju sponsorite ja/või laenatud raha. Muu hulgas jõudis muidu macho-kuvandiga Šlesers pressikonverentsil nutta ja lipsuga toon-toonis taskurätiga pisaraid kuivatada.

Paralleelselt valimiseelse kihutustööga kulges segasevõitu rüselemine kontrolli üle pooleldi riigile ja pooleldi justkui tegevjuhile Bertolt Flickile kuuluvas lennufirmas Airbaltic. Kõike toimunut on keeruline kokku võtta, kuid võib arvata, et lisaks valimiskaotusele võib mõni “oligarh” kaotada ka varjatud osalusi.

Veidral kombel on Valdis Dombrovskise esiletõus mingil määral Rahvapartei ja LPP/LCi teene. Viimased otsustasid mullu veebruaris äärmiselt ebapopulaarseks muutunud Ivars Godmanise valitsusest lahkuda ning ilmselt lootsid, et seejärel valitsusvastutust kandma hakkav Uus Aeg laibastub valimisteni jäänud aasta jooksul ränki kärpeid tehes. Läks vastupidi.

Muu hulgas jõudis muidu macho-kuvandiga Šlesers pressikonverentsil nutta ja lipsuga toon-toonis taskurätiga pisaraid kuivatada.

Šlesersi jõudmise Riia abilinnapeaks – mõni ütleb ka, et tegelikuks linnapeaks – tagas lisaks kõvale kampaaniale koostöö venemeelse Üksmeele Keskusega. Selle 2005. aastal loodud bloki tuntuimaks näoks on linnapea Nils Ušakovs – kuigi õigem oleks öelda Nil Ušakov. Blokki kuulub hulk kohalike venekeelsete erakondi, aga ka Läti Sotsialistlik Partei, mida juhib Alfrēds Rubiks. Rubiks on endine Riia linnapea 1980. aastate lõpust, 1995. aastal mõistis kohus ta vangi Läti iseseisvuse vastase tegevuse eest.

Viimases parlamendikoosseisus oli Üksmeele Keskusel 17 kohta (kõik neli aastat opositsioonis) ning 29 kohta on seega väga suur edasiminek. Kõik valimiseelsed arvamusküsitlused ennustasid neile esimest tulemust.

Nil Ušakovi isik väärib pikemat tähelepanu. Ušakov on Lätis sündinud ning saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1999. aastal koos kohaliku ülikooli lõpetamisega. Seejärel õppis ta kuni 2002. aastani Taanis ning töötas paralleelselt juba erinevates venekeelsetes telejaamades. Niisiis: televisioonist tuntud hea välimusega inglise ja taani keelt rääkiv haritud noor Läti venelane, kelle mõlemad vanaisad osalesid ohvitseridena Suures Isamaasõjas. Suureks tõukeks tema karjäärile oli Läti venekeelsete koolide reform. Usutavasti on Kreml teinud pingutusi antud profiiliga ikooni leidmiseks ka Eestis, kus poliitiline maastik on küll teistsugune ja Üksmeele Keskusele kõige sarnasemaks jõuks on hoopis valdavalt vanemas eas eestlasest koosnev veteranpoliitiku juhitav Keskerakond.

Partei- ja valimisliidunimede rägastiku kokkuvõtteks võiks avaldada lootust, et Läti erakondi ootab konsolideerumine. Paraku oleks see väga optimistlik. Kui Vienotība ehk Ühtsus püsib nime vääriliselt järgmiste valimisteni ning ei ole selleks ajaks marginaliseerunud, siis küll.