Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?

Agressioonikuriteo menetlemise puhul on jurisdiktsiooni küsimus keeruline, mistõttu on see kaasa toonud ka suure arutelu. Artiklis võtan lühidalt kokku agressioonikuriteo olemuse ja kõrvutan seda personaalse immuniteedi instituudiga, analüüsides selle ulatust individuaalvastutuse küsimuses senises kohtupraktikas. Eraldi käsitlen Venemaa troika võimalikku menetlemist.

Agressioonikuritegu

Olemuslikult on agressioonikuritegu seotud ÜRO Harta art-ga 2(IV), mida tunneme kui jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeluna. Saksa sõjakurjategijate üle peetud Nürnbergi kohtuprotsess tugines liitlaste poolt kokkulepitud Nürnbergi Hartale, mis art 6 lg-s a määratles rahuvastase kuriteo: agressioonisõja planeerimise, selleks valmistumise ja algatamise. See määratlus oli eeskujuks Rooma statuudis sätestatud “agressioonikuriteo” koosseisule.

Statuudi järgi kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RKK) jurisdiktsiooni alla ka kuritegu, mille üldnimetuseks on „agressioon“. Kuid seda olulise mööndusega, mille järgi oli vajalik jurisdiktsiooni tekkeks defineerida kuritegu „agressioon“ ja kindlaks määrata tingimused, mille alusel võib RKK kuriteo suhtes jurisdiktsiooni kasutada.

Ukraina sõjas on ülioluline, et Venemaa juhtkonna vastutus põhineks agressioonikuriteo koosseisul.

2010. aasta Kampala konverentsi raames jõuti kompromisside tulemusel sisulise muudatuseni, millega lisati statuudile art 8 bis „agressioonikuriteo“ määratlus. Agressioonikuritegu nõuab ÜRO harta ilmset rikkumist ning selle sooritanud isikul peab olema efektiivne kontroll riigi poliitilise ja sõjalise olukorra üle. Teisisõnu on tegu kuriteoga, mille saavad korda saata riigi juhtpositsioonil olevad isikud. Riikidevaheliste konfliktide puhul võib agressioonikuriteos näha „emakuriteo“ koosseisu, mis loob pinnase teiste kuritegude toime panemiseks. Seetõttu on ka Ukraina sõjas ülioluline, et Venemaa juhtkonna vastutus põhineks just sellel koosseisul.

Mis on immuniteet?

Agressioonikuritegu on vaadeldav kui riigi tippjuhtkonna kuritegu, seega põrkub ühe riigi troika suhtes jurisdiktsiooni kohaldamine paratamatult rahvusvahelise õiguse algtõdedega. Ajalooliselt on kujunenud välja personaalne immuniteet, mistõttu üks riik ei saa võtta teise riigi kõrgeid ametikandjaid vastutusele. Rahvusvahelises õiguses tunneme seda kui par in parem non habet imperium reeglina ehk kaks suverääni teineteise üle võimu teostada ei saa.

Õnneks on aegamisi immuniteedid õhenenud nii riikidel kui ka nende etteotsa kuuluval troikal. Selline õhenemine on peamiselt seotud era- ja riigiettevõtete konkurentsil põhineva globaalse majandusturuga, mis omakorda tõi kaasa olulised kärped riikide majandustegevuse suhtes immuniteedi kohaldamisel. Tihenenud läbikäimine riikide vahel on tugevdanud humaanset mõtteviisi, kus nähakse loomuvastasena võimalust, et kurjategija jääb vastutusele võtmata.

Pärast II maailmasõda jõudsid Nürnbergis ideed tippjuhtkonna võimalikust individuaalvastutusest ka realiseerumiseni. Järgmist sajandit jääb saatma lause Nürnbergi kohtuotsusest:

„Crimes against international law are committed by men, not by abstract entities, and only by punishing individuals who commit such crimes can the provisions of international law be enforced.“ [Rahvusvahelise õiguse vastu suunatud kuritegusid panevad toime inimesed, mitte abstraktsed üksused. Vaid siis, kui karistada selliseid kuritegusid toime panevaid indiviide, saab rahvusvahelise õiguse sätteid jõustada.]

Immuniteedist rääkides on oluline eristada kolme kategooriat: 1) riiklikus kohtus menetlus kodumaa troika üle; 2) riiklikus kohtus menetlus võõrriigi troika üle; 3) rahvusvahelises kohtus menetlus troika üle. Vene agressioonisõja kontekstis ei ole mõtet rääkida stsenaariumist, kus Vene kohtud hakkaksid arutlema Vladimir Putini kriminaalvastutuse küsimust. Seega käsitlen kaht viimast varianti.

Riiklikus kohtus menetlus võõrriigi troika üle

Heaks näiteks on Saddam Husseini menetlemine Saksamaal. Kölni kohus leidis, et Saksa kodaniku suhtes Iraagis toime pandud kuriteos (isiku pantvangiks võtmine) oli teo toimepanijaks Iraagi riigijuht Saddam Hussein, kes aga teo toimepanemise (vahistamiskäsu andmine) hetkel ja ka kohtumenetluse ajal oli Iraagi riigipea ning seetõttu tuleb jaatada tema personaalset immuniteeti Saksamaa kohtute ees. Kohus mainib, et eriti tõsiste rahvusvahelise õiguse rikkumiste korral ei saa ametis olev riigipea tugineda immuniteedile. Seega leidis Saksa kohus, et riigipea tegu peab olema piisavalt tõsine õigustamaks immuniteedi eiramist, jättes õhku võimaluse erandjuhtudel ka ametis olevat riigijuhti menetleda teise riigi kohtu ees.

Riigisiseste kohtute ees võõrriigi troika vastutusele võtmine on immuniteedi tõttu raskendatud.

Sarnasele järeldusele on jõudnud Briti kohtud ja Prantsuse Cour de Cassation, kuid tuntuim näide pärineb Belgia kohtupraktikast.

Belgia viis oma karistusõiguse vastavusse Rooma statuudiga, mille art 27 sätestab immuniteedi suhtes, et ametiseisund on kriminaalvastutuse käsitlemisel ebaoluline ja statuut kohaldub võrdselt kõigi isikute suhtes – ehk Belgia kohtud immuniteeti enam ei tunnistanud. Belgia alustas kriminaalmenetlust Kongo ametis oleva välisministri suhtes, väljastades ka vahistamismääruse. Kongo esitas seepeale Belgia vastu kaebuse Rahvusvahelisele Kohtule (RK). Kongo seisukoht oli, et välisministri immuniteeti on Belgias alusetult eiratud ja rikutud on põhimõtet par in parem non habet imperium.

Belgia leidis, et otsuseks annab aluse riikide kohtupraktika ehk Pinocheti, Gaddafi ja Husseini vastu algatatud kohtuasjad, kus on leitud, et immuniteedi kohaldamisele eksisteerivad erandid. RK leidis aga, et võõrriigi välisministri suhtes kehtib ametis olles absoluutne immuniteet teiste riikide kohtute ees. Belgia argumendile riikide erinevalt kujunenud praktika kohta vastas kohus eitavalt. Kohtuotsus loetles võimalused endise või ametis oleva välisministri vastutusele võtmiseks, toonitades ametis oleva ministri vastutusele võtmise võimalikkust kindlate rahvusvaheliste kohtute ees nagu Jugoslaavia ja Rwanda ad hoc tribunal ja tol hetkel veel loodavas RKK-s.

Seega on riigisiseste kohtute ees võõrriigi troika vastutusele võtmine immuniteedi tõttu raskendatud. Erandid, mis on lähtunud üksikute suurriikide alustatud menetlustest, ei ole toonud kaasa muutust personaalse immuniteedi kehtivuses. Selline järelm aga ei välista, et riikide praktika võiks viia tava muutuseni ja et tulevikus on olulisem kinnistada individuaalvastutust, aktsepteerides ka ühe riigi menetlust teise riigi tippjuhtkonna üle.

Troika menetlemine rahvusvaheliste kohtute ees

Alates Nürnbergist on olulisemate konfliktide üle õiguse mõistmiseks mindud ad hoc kohtute teed. 1993. aastal asutas ÜRO Julgeolekunõukogu (JN) Jugoslaavia (ICTY) ja 1994. aastal Rwanda (ICTR) ad hoc tribunali. Tribunalide statuudid sisaldasid endas artiklit, millega süüdistatu positsioon ei välista isiku kriminaalvastutust. See tähendas immuniteetide tähtsusetust tribunali menetluses. JN-i õigus selline otsus langetada tuleneb ÜRO hartast ja ÜRO liikmete kohustusest JN-i otsustest kinni pidada. Sellisel alusel toodi kohtu ette Serbia ja Endise Jugoslaavia Föderatiivse Vabariigi president Slobodan Milošević ning Rwanda endine peaminister Jean Kambanda.

Sierra Leone kodusõjale järgnes ÜRO ja Sierra Leone riigi kokkuleppel loodud erikohtu menetlus. Ka see statuut sisaldas sarnast sätet Rwanda ja Jugoslaavia tribunalidega. 2003. aasta märtsis väljastas kohus vahistamismääruse Libeeria ametis oleva riigipea Charles Taylori kohta. Taylor tugines personaalsele immuniteedile, kuid kohus lükkas selle tagasi ja mõistis Taylori 50 aastaks vangi. Sierra Leone erikohtu lahend võib tekitada küsimusi, sest puudus ÜRO harta VII peatüki järgne JN resolutsioon, kuid kohus sai tugineda immuniteedi küsimuses siiski ÜRO antud volitustele ning eespool mainitud Kongo ja Belgia kohtuasjale (tuntud rahvusvahelise õiguse tekstides kui „Arrest Warrant case“).

RKK tegutseb Rooma statuudi alusel, mis erinevalt ICTR-i ja ICTY aluseks olevatest ÜRO harta VII peatüki resolutsioonidest on rahvusvaheline leping, mis on siduv lepingu pooltele. Rooma statuudi art 27 lg 1 ja 2 on erinorm, mille järgi on ametiseisund kriminaalvastutuse käsitlemisel ebaoluline. Immuniteetide kehtivuse puhul on selgus juhul, kui menetlus toimub lepingu osalisriigi suhtes. Kuidas on reguleeritud olukorrad, kui asja annab RKK-le lahendamiseks JN ja tegemist on riigiga, kes ei ole statuuti ratifitseerinud või kui kahe mitteosalisriigi vahelise konflikti korral annab RKK-le õiguse kuritegusid menetleda ainult üks statuudi mitteosalisriik? Viimane mainitud viisidest menetluse alustamiseks on eriti asjakohane, kuna selliselt käitus Rooma Statuudi mitteosaline Ukraina, lubades statuudi art 12 lg 3 alusel eritingimustel RKK-l menetleda Vene-Ukraina sõjas Ukraina territooriumil toimuvat.

On keeruline väita, et immuniteet ei kehtiks, sest tegemist on küll rahvusvahelise kohtuga, kuid kohtu aluseks on leping ja mitte JN resolutsioon. Võimalik oleks väita, et selline immuniteedi eiramine rahvusvaheliste kuritegude puhul rahvusvahelise kohtu ees on osa tavaõigusest. Saab ka väita, et juhul kui JN suunab ÜRO harta VII peatüki alusel RKK-le asja lahendamiseks, annab see RKK-le jurisdiktsiooni menetleda vastavalt Rooma statuudile, mh järgides art-s 27 sätestatud reeglit. Samas on tegemist vaieldavate seisukohtadega ja menetlus mitteosalisriikide suhtes on RKK-s immuniteedi olukorras pigem keeruline. 

Individuaalvastutus agressioonikuriteos Ukraina vastu

Euroopas on käimas relvakonflikt, mille puhul juristide rolliks on leida toimepandud kuritegude menetlemiseks juriidiliselt korrektsed lahendused.

Venemaa positsioon Julgeolekunõukogu alalise vetoõigusliku liikmena teeb võimatuks väljavaate, et JN võtab vastu resolutsiooni ja looks ad hoc tribunali, mis võiks kohtupraktikale tuginedes jätta kõrvale personaalse immuniteedi.

Samuti ei ole reaalne olukord, et JN annab asja lahendada RKK-le. Üks võimalus on statuudi täiendamine, mis võimaldaks lisaks Julgeolekunõukogul ka ÜRO peaassambleel anda asju lahendamiseks RKK-le. Sellise muudatuse tegemine rahvusvahelises lepingus aga pole sugugi lihtne ja toob kaasa järgmisi probleeme. 

Agressioonikuriteo menetlemine Ukraina konfliktis on RKK-s võimalik vaid siis, kui mõlemad riigid liituksid Rooma statuudiga. See ei ole lähitulevikus mõeldav.

RKK puhul tuleb võtta arvesse Kampala muudatusi, millega lisandus ka art 15 bis, mis on erinorm koosseisu üle jurisdiktsiooni määratlemisel. Nii ei ole RKK-l võimalik menetleda art 8 tähenduses agressioonikuritegu juhul, kui kasvõi üks riikidest ei ole Rooma statuudi osaliseks. Teiste statuudi kuritegude menetlemist see artikkel ei takista. Seega on agressioonikuriteo menetlemine Ukraina konfliktis võimalik vaid siis, kui mõlemad riigid liituksid statuudiga. See ei ole lähitulevikus mõeldav.

Ukraina on tunnistanud RKK jurisdiktsiooni teiste riigis toimepandud statuudis toodud kuritegude suhtes, andes loa menetleda kuritegusid alates 2014. aasta 20. veebruarist. Esimene Vene riigijuhti puudutav otsus võeti vastu 17. märtsil 2023, kui kohus väljastas vahistamismääruse Vladimir Putini suhtes seoses väidetavalt toimepandud sõjakuriteo menetlemisega. Vene ametnikud eesotsas Kremli kõneisiku Dmitri Peskoviga vilistasid vahistamismääruse peale, sest Venemaa ei ole Rooma statuudi osaline. Küll aga on õiguslikult sellise vahistamismääruse väljastamiseks RKK-l alus, sest Ukraina on RKK jurisdiktsiooni tunnistanud. Potentsiaalselt võiks Putini kaitsja RKK ees püstitada personaalse immuniteedi kaitse, kuid kohus saaks seda eirata statuudi art 27 alusel.

Samas ei pakuks süüdimõistev otsus sõjakuriteos juriidiliselt õiget lahendust agressioonikuriteo menetlemisele. Putini vastutus võiks tuleneda agressioonikuriteo ehk emakuriteo ehk juhtkonna kuriteo koosseisust, mille koosseisu Venemaa president on tõenäoliselt täitnud.

Selleks on välja pakutud idee uuest eritribunalist, mis tegutseks sarnaselt RKK-le rahvusvahelise lepingu alusel, kuid tehtud oleks muudatused agressioonikuriteo menetlemise puhul. Samas ei oleks see variant juba praktilistel kaalutlustel lihtne viis Putinit agressioonikuriteo eest vastutama panna. Uue tribunali loomine nõuab piisaval hulgal riikide laua taha saamist, et saavutada kokkulepe, mis omaks ka juriidilist tõsiseltvõetavust, see aga ei näi tänases maailmas saavutatavana. Kui vaadata RKK loomislugu, siis 1998. aasta Rooma statuudi töövõimeliseks ehk agressioonikuriteo menetlemisvõimeliseks saamiseks kulus 12 aastat, ka selle kompromissi osaks ei ole sugugi kõik riigid ning opositsioon sellisele kokkuleppele on jätkuvalt olemas.

Rahvusvahelise õiguses võiks tulla kõne alla Vene tippjuhtkonna vastutus Ukraina kohtute ees. ÜRO harta art 51 annab Ukrainale õiguse võtta enesekaitseks mistahes meetmeid. Kas nende alla võiks kuuluda kohtumenetluse alustamine Vene tippjuhtkonna vastu? Selline variant RK Arrest Warranti kohtuasjas toetamist ei leidnud. 

Kokkuvõttes

Niisiis saab lühidalt kokku võtta, et personaalse immuniteediga riigijuhi rahvusvahelise kuriteo eest vastutusele võtmiseks on järgmised variandid.

Esiteks jätta kõrvale kuriteo menetlemise riikidevaheline element ja toimetada menetlust koduriigi kohtus. See variant on aga enamasti raskendatud kohtute võimetuse tõttu ametis olevat riigijuhti vastutusele võtta, mis tuleneb riigijuhi ulatuslikust kontrollist kogu riigiaparatuuri üle (selles osas soovitan lugeda lisa Donald Trumpi vaidlusest Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ees, kus endine president leidis, et tema kriminaalvastutusele võtmine ametis oleku ajal toimepandud official act’ide suhtes on absoluutse immuniteediga välistatud). Teoorias paneb sellise menetluse raamid paika riigisisene õigus (nt parlamendi roll või pädev kohtuaste). Eestis oleks agressioonikuriteo menetlemise aluseks karistusseadustiku § 91, mis käsitleb agressioonikuritegu.

Teiseks riigijuhtide tegude kaalumine võõrriigi kohtus nagu Saddam Husseini ja Kongo välisministri kaasused vastavalt Saksa ja Belgia kohtutes. Sarnaselt võiks tulevikus ametis oleva Venemaa presidendi suhtes menetlust juhtida mõni Ukraina kohus, osana enesekaitse õigusest. Samas eitab sellist võimalust Kongo-Belgia ehk Arrest Warrant kohtulahend, kus Rahvusvaheline Kohus jaatas personaalse immuniteedi kehtimist ehk võõrriigi riikliku kohtu osas kehtivat menetluslikku takistust. Edasise kohtupraktika tekkimiseni või riikide praktika olulise muutuseni ei ole see variant juriidiliselt hea lahendus.

Kolmandaks käsitlesin selles analüüsis pikemalt rahvusvaheliste kohtute rolli riigijuhtide rahvusvaheliste kuritegude menetlemisel. Laias laastus võime rahvusvahelised kohtud jaotada kolmeks. Esmalt ad hoc tribunalid (nagu Jugoslaavia ja Rwanda puhul), mis on saanud aluse ÜRO JN resolutsioonist. Nende kohtute statuudid võimaldavad ametis oleva riigijuhi personaalse immuniteedi kõrvale jätta, et menetlust läbi viia. Küll aga ei ole lootust saada JN-i resolutsiooni menetlemaks riiki, kellel on JN-is vetoõigus.

ÜRO JN resolutsiooni alusel loodud tribunalist eristub Sierra Leone erikohus, mille aluseks ei olnud JN resolutsioon, vaid ÜRO Peaassamblee kokkulepe Sierra Leone riigiga. Kohus eitas personaalse immuniteedi kehtivust ja Charles Taylor mõisteti süüdi. Vaidlusi tekitab sellesisuline otsus peamiselt puuduva JN-i resolutsiooni tõttu, mistõttu on ka potentsiaalse Ukraina erikohtu loomisel küsimuse all kohtu tõsiseltvõetavus.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus ei ole olemuselt seotud ühegi konkreetse konfliktiga, vaid see tegutseb alalise rahvusvahelise kriminaalkohtuna 1998. aasta Rooma statuudi ehk rahvusvahelise lepingu alusel. Rahvusvahelise lepinguõiguse peamise regulatiivakti 1969. aasta Viini konventsiooni artikkel 34 järgi on rahvusvahelised lepingud siduvad ainult lepingu osalistele. Agressioonikuriteo menetlemiseks annab kohtule jurisdiktsiooni statuudi artikkel 5. Artikkel 27 järgi on isiku ametiseisund ehk sellega ka personaalne immuniteet tähtsusetu.

Täna ei saa tõsimeeli väita, et Venemaa riigijuht jõuaks elavana ühegi kohtu ette, mis oleks valmis tuumariigi riigijuhti menetlema.

Küll aga ei ole tänaseks kohtuga liitunud paljud maailma riigid (200 riigist on statuudiga liitunud 124 riiki). See võib tuua ette olukordi, kus statuudi osalisriigi suhtes paneb rahvusvahelise kuriteo toime mitteosalisriik. Juhul, kui üks konflikti pooltest ei ole statuuti ratifitseerinud ehk aktsepteerinud lepingu sisu, on statuudi mitteosalise riigi riigijuhi personaalne immuniteet ilmselt takistuseks menetluse läbiviimisel. Rooma statuut võimaldab asja kohtule lahendamiseks anda ka ÜRO JN-il.

Ukraina ja Venemaa on mõlemad Rooma statuudi mitteosalisriigid, kuid Ukrainas toimuvat võimaldab RKK-l menetleda Ukraina eriluba. Küll aga jääb Venemaa ja Vene troika agressioonikuriteo menetlemisel takistuseks 2010. aasta Kampala muudatustega Rooma statuudile lisandunud artikkel 15 bis. See ei võimalda RKK-l menetleda agressioonikuritegu siis, kui üks konflikti pooltest ei ole statuudi osalisriik. Nii on täna võimalik Ukraina-Venemaa sõjas jõuda kohtuotsuseni, millega RKK mõistab Vladimir Putini süüdi mõnes inimsusevastases või sõjakuriteos, kuid agressioonikuriteo menetlemine juriidiliselt korrektselt viisil hetkel RKK ees võimalik ei ole.

Seda võimetust ei lahenda ka tõsiasi, et 2024. aasta 21. augustil ratifitseerisid Ukraina Ülemraada saadikud Rooma statuudi (statuudi osaliseks saamiseks kulub veel vähemalt 60 päeva hetkest, mil ratifitseeritud leping jõuab ÜRO peasekretäri lauale), sest Venemaa ei ole jätkuvalt statuudi osaline.

Ei saa unustada, et rahvusvaheline õigus käib koos rahvusvaheliste suhete ja poliitikaga. Nii ei ole immuniteet kindlasti peamine takistus Vene tippjuhtkonna vastutusele võtmisel. Täna ei saa tõsimeeli väita, et Venemaa riigijuht jõuaks elavana ühegi kohtu ette, mis oleks valmis tuumariigi riigijuhti menetlema. Samas on oluline lähtuda Nürnbergist tulenenud põhimõttest, et kuritegude eest tuleb karistada indiviidi. Kui üksikisiku karistamine ei ole võimalik, siis sanktsioonid ja riikide läbikäimise miinimumini õhendamine on meetmed, millega saata vähemalt kindlameelne signaal, mida rahvusvaheline üldsus Vene troika käitumisest arvab.