Perestroika imelaps Valgevene

Pärast 2004. aastal Ukrainas toimunud oranži revolutsiooni oodati läänemeelsete jõudude tugevnemist ning ehk isegi uusi läänemeelseid pöördeid teistes SRÜ riikides. Aastad on möödunud ning uute revolutsioonide asemel vaevlevad Lääne lemmiklapsed – Ukraina, Gruusia ja ka Serbia – tugevates raskustes.

Lootused õnnest, rikkusest ja vabadusest asendusid kiiresti reaalsusega – poliitilise segaduse, korrumpeerunud riigivõimu ja järjest käriseva vahega elanike sissetulekutes. Gruusia ja Serbia ei oma hoolimata läänemeelsetest muutustest kontrolli kogu rahvusvahelise õiguse järgi neile kuuluva territooriumi üle, Krimmis toimuv hirmutab Ukrainat sarnase stsenaariumiga.

Kõik need mured on võõrad Valgevene riigile ja tema tavakodanikule. Palk ja pension on tõusnud, kuritegevus on regiooni madalaim ning poliitikat iseloomustab stabiilsus. Gini indeksi järgi on sissetulekute võrdsus suurem kui enamikus Euroopa riikides, sh Eestis. Tunnistagem, et valgevenelased pole oma ajaloo jooksul eales nii hästi elanud kui Aleksandr Lukašenka režiimi ajal.

Kui eestlasi saab hullutada lubadusega viie Euroopa rikkama riigi sekka jõudmisest, siis valgevenelastele piisab lihtsalt teadmisest, et nende elu on parem kui naabritel Ukrainas ja Venemaal. Režiim on suutnud seda elanikele edukalt ka pakkuda ning võitnud seeläbi rahva poolehoiu.

Lukašenka ei väsi meenutamast, et 1998. aasta Vene majanduskriisi ajal Valgevene rubla ei devalveeritud ja pensionäre vaesusesse ei surutud. Samuti seda, et nende noori Tšetšeenia sõtta ei saadetud. Ukraina näite varal annavad poliitikud Kiievis piisavalt põhjusi, mis igasuguse soovi muutusteks peaks eos hävitama.

Lukašenka ei väsi meenutamast, et 1998. aasta Vene majanduskriisi ajal Valgevene rubla ei devalveeritud ja pensionäre vaesusesse ei surutud.

Kõigest eelnevast hoolimata on riigis midagi toimumas. Milleks muidu vabastas Lukašenka augustis kõik poliitvangid, ei ole tänaseni tunnustanud Gruusia separatistlike piirkondade iseseisvust ning otsib Läänega paremaid suhteid.

Lukašenka režiimi populaarsus põhineb elanike heaolul ja majandusedul. Seega tasuks riigi võimaliku murenemise põhjust otsida just sealt.

Valgevene majanduslehm

Oktoobrikuus Eestit külastanud Valgevene ärilehe peatoimetaja Petr Martsev kirjeldas Valgevene “edule” aluse pannud majandusmudelit järgnevalt: “Venemaalt ostetakse gaasi hinnaga 48 dollarit 1000 kuupmeetri gaasi eest ja maksuvabalt naftat, see müüakse maailmaturu hindadega Läände ja vahepealse hiigelkasumiga ehitatakse sotsialismi.”

Ekspertide hinnangul on Valgevene 10 aasta jooksul suurelt vennalt saanud dotatsiooni 64 miljardit USA dollarit. See on andnud režiimile võimaluse saada jõukamaks ilma majandust reformimata. Reformid, teadagi, on ebapopulaarsuse allikaks.

Paraku hakkas Lukašenka “majandusime” 2007 aastal murenema. Vene-Valgevene liidulepingu järgi oleks Valgevene pidanud üle minema Vene rublale ja ühistele tollieeskirjadele. See oleks tähendanud, et olulisemaid Valgevene majandusotsuseid hakatakse tegema Kremlis. Võimu kaotamise hirmus otsustas Lukašenka liitumisprotsessile pidurit tõmmata.

Tingimuste mittetäitmise eest kehtestas Venemaa naftale maksud ja gaasi hind tõsteti 110 dollarini. Sellest alates on Valgevene majandusmudel muutunud järjest ebaefektiivsemaks. Nõukogude ajast pärit tootmisliinid on energiamahukad ning tooted ebakvaliteetsed.

Alla Lääne standardite toodetud kaubad on leidnud välisturgu peamiselt Venemaalt. Gaasi ja muu tooraine hinna tõus on tõstnud Valgevene toodete hinda ning ülemaailmsest finantskriisist tulenev ostujõu langus Venemaal on drastiliselt vähendamas ekspordikoguseid. Muutumaks konkurentsivõimeliseks peaks riigiettevõtteid moderniseerima, kuid selleks režiimil raha ei ole.

Valgevene reformimata majanduse kirjeldamiseks sobib hästi Edward Lucase võrdlus lagunenud Nõukogude Liidu majanduse kohta – see on kui lehm, kes joob rohkem piima kui annab. Valgevene kõrget majanduskasvu on toitnud Vene raha ja tagatiseta sooduslaenud riigifirmadele.

Tunnistagem, et valgevenelased pole oma ajaloo jooksul eales nii hästi elanud kui Aleksandr Lukašenka režiimi ajal.

Režiim keeldub jätkuvalt majandusraskusi tunnistamast ja nende ametlik statistika näitab riiki vaid positiivses arengus. Sellest hoolimata on Valgevene küsinud mitu miljardisuurust laenu nii Venemaalt kui ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Avalik põhjendus on, et lihtsalt praegu on moes laenu küsida.

Mood moeks. Selged signaalid tõestavad, et sotsialistliku majandusime sära tuhmub kibekiiresti ning löögi alla on sattunud nii Valgevene rubla, suur arv töökohti kui ka riigi suutlikkus hoida üleval sotsiaaltoetuste süsteemi, mille kevadine reformimine ei andnud piisavat tulemust.

Tee Euroopasse?

Kindlasti on Lukašenka mõistnud, et vanade reeglite järgi mängides kaotab ta suure tõenäosusega kõik. Venemaa nõutud eeltingimuste täitmine tähendab riigi kinkimist Kremli bojaaridele. Ilma Vene rahata kukub aga senine majandusmudel kiiresti kokku, mis paratamatult tooks tänavatele rahulolematu (ja näljase) rahvamassi, mis ohustab režiimi sama palju kui Kremli karu.

Nurkasurutuna tõmbas Lukašenka tagataskust välja Euroopa kaardi. Ideaalis sooviks ta Euroopalt selliseid suhteid nagu on Aserbaidžaanil ja Kasahstanil, kus majandushuvid kaaluvad üles Lääne väärtuspõhised argumendid. Paraku ei ole see Valgevene puhul nii lihtne.

Esiteks seetõttu, et Valgevene asub liialt Euroopas, teiseks seepärast, et Valgevenel pole Läänele majanduslikult väga palju pakkuda. Vähesed loodusressursid ja keeruline ettevõtluskeskkond ei tekita piisavat huvi. Ebamugav küll, aga Läänele meeldimiseks peab Lukašenka rohkem pingutama kui naftariigid.

Esimese sammuna vabastas ta augustis viimased poliitvangid ja (vähemalt) lubas korraldada korralikumad parlamendivalimised. Ega keegi ei oodanudki Lääne mõistes demokraatlikke valimisi, pigem sellist Aserbaidžaani tüüpi “ausat hääletamist suletud süsteemis”. Paraku ka sellisel kujul valimisi ei toimunud.

OSCE raport tunnistas küll keskvalimiskomisjoni head tahet, kuid üldhinnang septembrikuistele valimistele oli negatiivne. Valgevene analüütiku Juri Drakakhrusti hinnangul oli “tavaliste” valimiste korraldamine režiimi tahtlik otsus. Võim soovis Läänele kinnitada, et poliitiline monopol kuulub neile ja mingeid muutusi oodata ei tasu.

Moskvasse sõites saab Lukašenka Läänega hirmutades küsida paremat gaasihinda, läbirääkimistel ELiga aga Venemaaga hirmutades paremaid kaubandustingimusi ja sanktsioonide kaotamist.

Hoolimata negatiivse hinnangu saanud valimistest otsustas Euroopa Liit peatada kuueks kuuks sisenemiskeelu enamikule režiimi tippudest. David Merkeli (Euroopa ja Euraasia küsimustega tegeleva abivälisministri asetäitja) sõnul ei ole Ameerikal plaanis taolist sammu astuda. “Autasuks” poliitiliste vangide vabastamise eest sai Valgevene niigi sanktsioonide kaotamise kahe ettevõtte vastu ning nüüd on Lukašenka kord astuda järgmine samm.

Teise põhjusena sisenemiskeeld kaotada on Euroopas toodud Valgevene otsust (või õigemini otsustamatust) Lõuna-Osseetia ja Abhaasia küsimuses. Mõjukas USA vabariikliku parteiga seotud analüütik (ja Eesti suur sõber) Bruce Jackson peab seda naeruväärseks: “Kui kriminaalset agressiooni kasutatakse teiste kriminaalide kodustamiseks, siis Euroopa Liidul on kohe kindlasti vaja seda lähikuudel selgitada.”

Jacksoni hinnangul tuleb otsida põhjuseid pigem ärihuvidest. Kiiresti kahanevate valuutareservide ja pankrotistumisele määratud tootmisettevõtetega Valgevene on kavandamas üle 500 riigifirma erastamist ning nii ida kui ka lääne röövkapitalistid soovivad kärbeste kombel neile magusatele suhkrutükkidele tormata.

Osaliselt võib tõele vastata arvamus, et Valgevene võimalikku demokraatlikku arengut silmas pidades võiks Lääne kapital sellele abiks olla. Kuid vaadates, kuidas Prantsuse, Saksamaa ja Inglismaa firmad laiutavad maailma ühes jubedaimas diktatuuririigis Birmas, ei tasu sellele väga loota.

Nii jääbki veel järele argument, et suhete parandamine on vajalik selleks, et “päästa” Valgevenet Kremli mõjusfäärist. See on täpselt see, mida Lukašenka tahab. Moskvasse sõites saab ta Läänega hirmutades küsida paremat gaasihinda, läbirääkimistel Euroopa Liiduga aga Venemaaga hirmutades paremaid kaubandustingimusi ja sanktsioonide kaotamist.

On raske ette kujutada tõelisi demokraatlikke muudatusi senikaua, kuni Lukašenka on võimul. Kõikide tema sammude eesmärk on kindlustada oma võimu ning seetõttu võib ta väga kiiresti nullida kõik edusammud. Kui see talle vaid kasulik on.

Sama oluline on küsimus, kas valgevenelased on muutusteks valmis. Igasugused reformid seavad ju kahtluse alla tavaelanike elatustaseme ning see tundub olevat tähtsam kui üllad väärtused – ausad valimised, sõltumatu meedia ja sõnavabadus. Diktatuuri all elamine on harjumus, mida on raske muuta.

Kas Valgevene saab muutuda?

Värviliste revolutsioonide eelduseks Serbias, Gruusias ja Ukrainas oli tugev alternatiivne kandidaat, välismaa rahaline toetus ja mingigi võimalus läänemeelset kampaaniat teha. Valgevenes pole ükski neist tingimustest täidetud.

Septembris läbi viidud küsitlus näitab, et vaid 27 protsenti valgevenelastest sooviks liituda Euroopa Liiduga, samas kui 54 protsenti sooviks veelgi tihedaimaid suhteid Venemaaga. Aastal 2003 olid need arvud vastavalt 36 ja 48 protsenti. Euroopa Liit ei ole enam bränd, mis edukalt müüks.

Režiim on jätnud ainukese vaba kanalina (veel) lahti interneti, kuid selle kasutajaid on liiga vähe. Hiljuti vastuvõetud seaduseparandused on esimesteks sammudeks ka selle kanali kontrolli alla võtmiseks. Internetis ilma ajakirjaniku litsentsita arvamuse avaldamine (ehk siis blogimine) võib kaasa tuua mitmeaastase vanglakaristuse. Litsentse aga jagatakse vaid ustavatele.

Huvitavate seaduste abil on suletud ka Lääne poolt toetatud kodanikuühiskonna organisatsioonid ning uute loomist ei lubata. Ühe seaduse järgi tuleb uue MTÜ registreerimiseks maha pidada üldkoosolek, teine seadus keelab aga koosolekud, mis ei ole korraldatud registreeritud MTÜ poolt.

Kes ikka suudaks sirge seljaga seista, kui kümme aastat on kumminuiaga makku taotud.

Opositsiooni roll poliitika kujundamisel ning kandepind ühiskonnas on marginaalne. Opositsioonijõudude tegevuse eesmärk on ellujäämine, mida iseloomustab võitlus Lääne toetajate nimel, laveerimine režiimi repressiivaparaadi nõudmiste suhtes ning omavaheline võimuvõitlus juhikoha pärast. Ei maksa alahinnata ka Valgevene KGB võimalusi agentide kaudu opositsiooniga manipuleerida.

Opositsiooni nõrk positsioon ei ole etteheide. Kes ikka suudaks sirge seljaga seista, kui kümme aastat on kumminuiaga makku taotud. Lukašenka režiim on opositsiooni või õigemini kogu rahva tasalülitamisel olnud edukam kui Valgevene suure venna Vene Föderatsiooni oma.

Poliitilise platvormiga on hakkama saanud United Civic Party, kuid mingistki ideoloogiast võivad ehk rääkida kaks kommunistlikku parteid. Muuseas, üks neist on opositsiooniline ja teine toetab võimu. Ülejäänud erakonnad soovivad vaid, et keegi Lukašenka maha võtaks, kuid plaani, mida teha edasi, neil pole.

kašenka maha võtaks. Kui Vene seda teeks, siis läänemaailm süüdistaks meid Valgevene siseasjadesse sekkumises ja seda teeks ka Valgevene opositsioon, kes nõuaks seejärel Venemaa kohest lahkumist ning võtaks ise võimu üle. Mis kasu sellest Venemaale on?”

Opositsiooni täielik hävitamine oleks režiimi võimuses, aga mitte tema huvides. Paradoksaalselt tagab opositsiooni olemasolu diktatuuri püsimajäämise. Opositsiooni vähenenud tagakiusamine võimaldab Lääne poliitikutel lihtsamini oma valijatele seletada, miks on vaja hakata diktatuuriga suhteid soojendama.

Oluline oleks leida Valgevenes need inimesed, kes võiksid olla opositsioonile head partnerid ja aidata neid nende poliitilises töös. Valgevene vajab uut poliitilist jõudu, kes oleks tulevikus arvestatav alternatiiv Lukašenkale. Tänasele opositsioonile ei tasu lootma jääda.

Mida peaks Lääs tegema peatamaks riigi murenemist?

Valgevene diktatuur seisab justkui kuristiku serval ja on tasakaalu kaotamas. Tänaseks on tekkinud olukord, kus abistava käe ulatamise asemel tuleks jalaga anda. Pole kahtlustki, et tugevama jalgealuse saamisel unustab Lukašenka antud lubadused ja kohustused. Ei tasu ju loota, et temast kunagi läänemeelne president saaks.

Võimu populaarsus püsib Valgevene .majandusimel”, mille savijalad võivad tuge saada tihedamatest majandussuhetest läänemaailmaga. Seega vajab Lukašenka Lääne toetust rohkem kui kunagi varem, kuid Lääs peaks seda pakkuma vaid pärast konkreetsete edusammude nägemist. Kokkulepetest Lukašenka kinni ei pea, seda on ta edukalt tõestanud Venemaale.

Lääne mõtteruumis on kokkulepped kasulikud ja täitmiseks mõlemale poolele. Ida mõtteruumis aga kajastavad kokkulepped hetke jõujooni ja nende muutumisel on õigus ühepoolselt muuta ka kokkuleppeid. Euroopa Liit peaks kasutama tänast jõupositsiooni, sest Valgevene režiim pehmest diplomaatiast aru ei saa.

Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloog ja Vene välisministeeriumi nõunik Andrei Suzdaltsev kirjeldas 2007. aasta detsembris Avatud Eesti Fondi seminaril esinedes Valgevene opositsiooni poliitikat, arutledes retooriliselt: “Ma ei saa aru, miks Valgevene opositsioon ootab, et Venemaa Lu

Läänemaailma kehtestatud sanktsioonid on lõpuks ometi hakanud tulemust andma. Ei, režiimi ladvikut ei huvita demokraatlikud reformid, aga nad on nõus nendega kauplema isikliku heaolu tagamiseks. Laseme poliitvangid lahti, Euroopa lasku meil vabalt reisida. On ju selge, et sisenemiskeelu peatamisest ei võitnud ükski Valgevene tavakodanik.

Valgevene reformimata majandus on kui lehm, kes joob rohkem piima kui annab.

Režiimi teine huvi on paremad ärisuhted Läänega. Lukašenka lähikond on kaasatud äriprojektidesse ja nende huvi Euroopa pankadesse kokkukraabitud raha vastu motiveerib võime parandama suhteid Läänega rohkem kui kümme tuhat demonstranti tänaval.

Sanktsioonide kaotamise eest on võimalik välja kaubelda märksa rohkem, kui Euroopa seda siiani teinud on. Viimane asi, mida Lukašenka teha tahaks, on meedia reformimine, kuid just seda tuleks talt nõuda. Meediavabadus võimaldaks levitada riigis läänelikke ideid ning leida inimesi, kes tulevikus võiksid pakkuda Lukašenkale alternatiivi.

On selge, et positiivne muutus võtab mitu aastat aega ja on võimalik vaid Lääne ühtse ja jõulise poliitika abil. Paraku ei tegutse Euroopa Liit Valgevene suunal sisukalt, harrastatakse asendustegevusi, aga huvid ei jõua väärtustele järele. Oleme harjunud diktatuuri kõrval elama, seda enam, et Valgevene režiim ei ole ju (sõjaliselt) agressiivne.

Valgevene päästmine on Euroopa mure. Sealne režiim ei ole veel murdumas, kuid .majandusime” allakäik loob selleks võimaluse. Õige poliitikaga võib juba järgmistel presidendivalimistel 2011. aastal tulla võimule täna veel tundmatu isik, kelle loosungiks on “Change We Need”.