juuli 8, 2008

Peaminister silmitsi tuumarelvaga

Sõjajärgsetel aastakümnetel on Jaapani kaitsepoliitika olnud üks tulisemaid ja valulikumaid teemasid, mis on lahutanud parteid vasak- ja parempoolseteks, tekitanud massilisi rahvarahutusi 1960. aastatel ja millest on saanud diplomaatiline kaart Aasia riikides.

Sõjajärgsetel aastakümnetel on Jaapani kaitsepoliitika olnud üks tulisemaid ja valulikumaid teemasid, mis on lahutanud parteid vasak- ja parempoolseteks, tekitanud massilisi rahvarahutusi 1960. aastatel ja millest on saanud diplomaatiline kaart Aasia riikides.


Monika Reinem

Peaminister silmitsi tuumarelvaga

Sõjajärgsetel aastakümnetel on Jaapani kaitsepoliitika olnud üks tulisemaid ja valulikumaid teemasid, mis on lahutanud parteid vasak- ja parempoolseteks, tekitanud massilisi rahvarahutusi 1960. aastatel ja millest on saanud diplomaatiline kaart Aasia riikides.

Põhja-Korea tuumakatsetuse järellainena raputas Jaapani ühiskonda enneolematu väitlus: kas peaks hakkama arutlema Jaapani oma tuumarelva tootmise võimalikkuse üle? Just nimelt, tõsine poleemika selle üle, kas peaks arutlema või ei tohiks arutledagi. Kuna valdavaks jäi arvamus, et see peab jääma tabuteemaks, tekkis küsimus, kas mitte läänemaailm pole palju optimistlikum ja kindlam jaapanlaste rahumeelsuses kui jaapanlased ise; kas mitte märgatav osa jaapanlastest tegelikult ei usalda oma kestvat liberaaldemokraatlikku tulevikku. Mille lääne inimene on iseenesestmõistetavalt välistanud, pole jaapanlaste jaoks sugugi nii kindel, ja see on üsna mõtlemapanev.
Jaapani poliitideoloogia kaalukeel – kaitsepoliitika
Läbi sõjajärgsete aastakümnete on Jaapani kaitsepoliitika olnud üks tulisemaid ja valulikumaid teemasid, mis on lahutanud parteid vasak- ja parempoolseteks, tekitanud massilisi rahvarahutusi 1960. aastatel ja millest on saanud diplomaatiline kaart Aasia riikides. Mitte ükski sõjajärgne peaminister pole oma programmilistes kõnedes parlamendi ees jätnud mainimata fakti, et Jaapan on ainuke riik maailma ajaloos, kelle vastu on korraldatud tuumarünnak. Selle kogemuse sügavust tajuvad lõpuni ilmselt ainult kohalikud. Samal ajal mäletatakse hästi ka seda, et Jaapan on Teise maailmasõja ajaloos agressor, kes kaotas koos teiste fašistlike riikidega sõja. Need kaks fakti on tänapäeva ühiskonnaski veel väga valusad ja ilmselt ei kaota oma aktuaalsust niipea.
Niisiis, Teine maailmasõda ja Jaapani toonane roll pole jaapanlastele üheti mõistetav ja tekitab vastakaid tundeid, tuumarünnakuid peetakse aga selgeks ülekohtuks. Hiroshima ja Nagasaki seonduvad endiselt ajaloovaluga ja kõlavad jaapanlaste kõrvus ilmselt nii nagu meie jaoks Siber. Sellest ühiskonda valdavast meeleolust lähtuvalt lubas peaminister Eisaku Sato 1967. aastal parlamendi ees, et Jaapanil ei saa kunagi olema tuumarelva, ta ei tooda seda ega lase ka oma territooriumile tuumarelva sisse tuua (nn kolm tuumavastast printsiipi). Ehkki see deklaratsioon pole saanud kunagi seaduseks ja ehkki tänapäeval ollakse vaikimisi mõistnud, et USA sõjaväebaasides Jaapanis on tegelikult tuumarelvad olemas, pole siiani kunagi kaheldud tuumavastaste printsiipide tähtsuses ja nende kehtivuses.
Samasugust rahvuslikku üksmeelt pole aga saavutatud ülejäänud sõja- ja koloniaalaja ajalootõlgenduses, mistõttu kõik militaarsusega seonduv, üldnimetusega kaitsepoliitika, tekitab rahva teadvuses teravat vastuolu. Kõige suuremaks ideoloogiliseks veelahkmeks vasakpoolsete ja parempoolsete vahel (nii parteide kui inimeste vaadetes) on kolm põhiteemat, esiteks nn Jaapani rahukonstitutsioon, teiseks kaitseleping USAga ja kolmandaks enesekaitsejõudude (EKJ) staatus.
Jaapani konstitutsioon on koostatud 1946. aastal põhiliselt USA okupatsioonivõimude poolt ja olukorras, kus kõige olulisem oli tagada Jaapani demokraatlik areng (vastukaaluks fašistlik-militaarsele minevikule). Sellest meeleolust kantuna kirjutati ka hiljem nii ameeriklastele kui jaapanlastele endile rohket peavalu valmistanud 9. paragrahv. Selle esimene lõige kinnitab jaapanlaste rahumeelsust igaveseks ajaks ja teises lõikes lubatakse, et Jaapan ei moodusta mitte kunagi mitte mingisugusel kujul armeed ega muud sõjalist jõudu.1 Loomulikult pole kellelgi olnud midagi jaapanlaste rahumeelsuse ja patsifismi vastu (lõige1). Teist lõiget on püütud aga muuta juba 1950ndatel, kui ameeriklased mõistsid, et kommunistliku partei võimuletulek Hiinas, Korea sõda ja külm sõda on tekitanud olukorra, kus USA-l on hädasti vaja tugevat, sh sõjaliselt tugevat liitlast Aasias.
Ameeriklaste toetus Jaapani sotsialistidele kadus ja eelmise võimuga tihedalt seotud poliitiline eliit, sh Nobusuke Kishi, praeguse peaministri vanaisa, kutsuti pagendusest tagasi. Rahukonstitutsiooni siiski muuta ei õnnestunud, sest jaapanlased eesotsas peaminister Shigeru Yoshidaga – kes muide on praeguse välisministri vanaisa – otsustasid, et mõistlikum on jätta kaitsekulutused ameeriklaste kanda ja ise keskenduda sõjas maatasa tehtud Jaapani majanduse taastamisele. Kui politseijõududest välja kasvanud enesekaitsejõududest oli saanud moodsa relvastusega tõsiseltvõetav struktuur, on nende konstitutsioonile vastavus või mittevastavus olnud lõputu hulga debattide teemaks. Vasakpoolsed parteid, st kommunistid ja sotsialistid, pooldasid idealistlikku patsifismi ja argumenteerisid, et EKJ on ebaseaduslikud, rõhutades patsifistliku konstitutsiooni tähtsust. Võimumonopoli hoidev Liberaaldemokraatlik Partei (LDP) otsis ja leidis siiski uusi võimalusi, kuidas konstitutsiooni tõlgendada nii, et vastuolu ei tekiks.
Rahuklausel ja EKJ staatus on alati ka rahvusvahelisel areenil Jaapani valitsusele ebamugavad olnud, kuna muu maailma ootused Jaapani panuse osas rahvusvaheliste konfliktide lahendamisse on järjest kasvanud. Nii näiteks pidi Koizumi valitsus nägema Iraagi sõja alguses tohutut vaeva, et kõigepealt siin kodusaarestikus rahvale enesekaitsejõudude lähetamise vajalikkust põhjendada. Seejärel aga pani ta mängu kogu oma diplomaatilise väe, et kaubelda EKJ asukohaks võimalikult turvaline piirkond Iraagis, mida saaks nimetada “mitte-sõjaliseks tsooniks” ja lisaks tooma teiste riikide (Austraalia ja Hollandi) üksused Jaapani enesekaitsejõudusid kaitsma (!), kuna jaapanlaste relvakasutamisõigus oli minimaalne. Ja lõpuks, nii Koizumi isiklikult kui teised kõrged saadikud kasutasid kõikvõimalikke kanaleid (sh Al-Jazeera televisioon) selgitamaks iraaklastele, et EKJ pole armee ja jaapanlased on saadetud Iraaki ainult koole ja haiglaid ehitama, puhast vett tootma ja muid humanitaartöid tegema. Kogu selle vaeva tulemusena jõudis EKJ pärast kahte ja poolt aastat Iraagis tagasi koju täies koosseisus, ilma ühegi kirstuta ja ilma ühtegi padrunit tulistamata.
Mis puutub kolmandasse teemasse, kaitselepingusse USAga (ametlikult “Jaapani ja USA vastastikuse koostöö ja julgeoleku leping”), siis esialgselt sõlmis selle 1951. aastal Yoshida ja hiljem, 1960. aastal, iseseisvale demokraatlikule riigile kohandatuna uuesti Kishi. Lepiti kokku kaitsealases koostöös ja USA baasides Jaapanis, aga samuti selles, et kui Jaapanit ähvardab sõjaline oht, siis ameeriklased kaitsevad Jaapanit, aga mitte vastupidi, sest Jaapani konstitutsioon keelab armee ja sõjapidamise.
Niisiis, pärast sõda, kui Jaapan oli vaene ja varemetes, suutsid jaapanlased väga elegantselt säästa end kaitsekulutustest ja hakata võitlema oma “Vabadussõda” vaesusega, tehes ennastsalgavalt tööd majanduse ülesehitamiseks. Nii nagu ükski peaministri kõne ei möödu parlamendis viiteta tuumarünnakutele, nii ei unusta ka peaministrid kunagi mainida, kuidas lagedaks pommitatud Jaapanist on saanud maailma teine majandus. Majanduskasv on lõputu rahvusliku entusiasmi ja uhkuse allikas.
Kui minna veel kord tagasi 1960. aastasse, kui peaminister Kishi surus läbi uuendatud kaitselepingu ratifitseerimise, olid lisaks opositsiooniparteidele selle vastu ka valdav osa haridus- ja kultuuriinimesi, samuti ka meedia, kuna kardeti, et koostöö ameeriklastega viib jaapani militarismi taassünnini, enesekaitsejõudude kaasahaaramiseni Vietnami sõtta jne. Mitu kuud kestsid massilised rahvarahutused, püüti mõrvata Sotsialistliku Partei liidrit Jotaro Kawakamit, kuu aega hiljem pussitati Kishit ennast. Oktoobris 1960 tapeti sotsialistide juht Inejiro Asanuma keset televisiooni otsesaadet. Foto sellest mõrvastseenist ripub tänagi Tōkyō Välisajakirjanike Keskuses seinal. Kishi valitsus oli sunnitud tagasi astuma, USA President Dwight Eisenhower loobuma oma visiidist Jaapanisse ja Kishi ise oli sunnitud pikka aega varjuma oma residentsis, lastes endale lähedale ainult oma perekonnaliikmeid (sh oma venda Eisaku Satot ja tütrepoega Abe Shinzōt, kellest mõlemast said hiljem peaministrid). Abe on sellest värvikalt kirjutanud oma hiljuti ilmunud raamatus “Ilusaks kodumaaks”. Kuna vanaisa maja oli ümber piiratud meeleavaldajatest, kes loopisid kive ja süüdatud ajalehepomme, siis pidi perekond ühe meediafirma märgistustega autoga vaikselt majaukseni sõitma. Meeleavaldajate hõikumised “Maha kaitseleping!” (mis jaapani keeles kõlab ka lapsele suupäraselt: “Ampo hantai!”) jäid sel ajal veel kuueaastasele Abele pähe kummitama ja nii ta skandeeris tervituseks oma vanaisale: “Ampo hantaaai!” Kui ta siis vanaisalt küsis, mida see “kaitseleping” tähendab, selgitas Kishi: “Kaitseleping on selline leping, mille järgi ameeriklased meid kaitsevad. Ma ei saa aru, miks kõik selle vastu on!” (lk 22 j).
Ideoloogia kujunemisest ja 1990ndate suursündmustest
Kui lugeda uurimusi Jaapani poliitilise ideoloogia kohta, siis on selge, et kõige varasem ja teravam küsimuste ring puudutab eespool kirjeldatud kaitsepoliitikat, mis lisaks konstitutsioonile, EKJ staatusele ja kaitselepingule hõlmab ka selliseid teemasid nagu suhe USAga üldiselt, keisri sõnaõiguse laiendamine, suhtumine imperialistliku Jaapani ajalukku, sh Yasukuni templisse jne. Majanduse kiire kasvuga 1960. aastatel tekkis uus teemade ring, mis puudutas heaolu ja võrdsust, aga ka majandusarengu varjukülge – keskkonnareostust. Kaheksakümnendad tõid ka Jaapanisse neokonservatiivsete ideede buumi, seda eelkõige tänu tollase peaministri Yasuhiro Nakasone isiksusele ja senimaani enneolematule isiklikule sõprussuhtele Jaapani ja USA liidrite, st Nakasone ja Ronald Reagani vahel.
Üheksakümnendate algus oli ka Jaapanis suurte muutuste aeg, mida ei osanud oodata ega ette ennustada ilmselt keegi. Alates 1955. aastast, kui moodustusid kaks suurparteid, Jaapani Sotsialistlik Partei (JSP) ja Liberaaldemokraatlik Partei (LDP), polnud kordagi toimunud võimuvahetust; JSP koos kommunistidega olid igaveses opositsioonis ja LDP ainuparteiliselt võimul. 1993. aasta alamkoja valimistel aga jäi LDP esimest korda pärast 38 aastat opositsiooni. Eksklusiivintervjuus siinkirjutajaga (16. aprillil 2004) väitis Kiichi Miyazawa, kes oli peaminister viimaseks jäänud LDP ainuparteilises valitsuses, et need enneolematud sündmused kodusaarestikus varjutasid täielikult NSVL lagunemisele järgnenud ja Ida-Euroopale nii erakorraliselt tähtsad muutused. Pärast üheksat kuud Morihiro Hosokawa valitsust ja kaht kuud Tsutomu Hata valitsust tehti Jaapanis aga järgmine ootamatu käik. Nimelt, pärast peaaegu pool sajandit kestnud vihast opositsiooni leppisid JSP ja LDP ootamatult kokku ühise valitsuse moodustamises, kusjuures peaministriks sai esimest korda pärast 1947. aastat sotsialist Tomiichi Murayama.
Igavesest opositsioonist valitsusjuhiks saanud Murayama aga oli sunnitud tegema tõsiseid kompromisse LDPga, mis tõid kaasa sotsialistide identiteedikriisi ja toetus parteile langes järsult. Juba oma esimeses kõnes parlamendi ees ütles ta lahti oma partei aastakümneid kõikumatuna püsinud positsioonist ja tunnistas nii enesekaitsejõudude seaduslikkust kui Jaapani-USA kaitselepingu vajalikkust. Nendest kompromissidest sai alguse protsess, mille tõttu on sotsialistidest tänaseks saanud paariprotsendilise toetusega marginaalne partei. Samas tegi Murayama ajalugu, mis oli kohane just nimelt sotsialistlikule poliitikule. Nimelt pidas ta 1995. aastal kõne Teise maailmasõja lõpust 50 aasta möödumise puhul, kirjeldades Jaapanit kui agressorit, kes tõi naaberrahvastele tohutuid kannatusi, ja vabandas sügavalt Aasia rahvaste ees. Saanud rikkaks ja tugevaks majandusriigiks, on Jaapan eelistanud arendada Aasia riikidega majandussuhteid, andes neile ohtralt majandusabi ja laene (ODA) ning lootes, et nii saavad muuhulgas vastatud ka teravad ja valulised küsimused koloniaalvõimu sooritatud kuritegude kohta. Seetõttu oli Murayama poliitiline avaldus konservatiivsele Jaapanile üsna jahmatav.
Niisiis, erinevalt läänemaailmast, kus vasak-parempoolne skaala ilmneb kõige suuremal määral majanduspoliitikas – dilemmaks heaoluriiklikult kõrged maksud ja suured sotsiaalkulutused, et toetada sotsiaalselt nõrgemal positsioonil inimesi versus liberaalmajanduslikult madalad maksud, et anda vabadust tugevamatele –, siis Jaapanis puudutab põhierinevus kaitsepoliitikat. Kuna LDP on võimu juures olnud peaaegu pidevalt kõigil sõjajärgsetel kümnenditel,2 siis on ta muutunud massiparteiks, mis ühtlasi tähendab, et LDP-sisesed grupeeringud erinevad oma seisukohtadelt märgatavalt. Seega on tihti LDP-sisene opositsioon Jaapanis kõige arvestatavam opositsioon ja kõige tulisem valimisvõitlus käib just LDP kandidaatide vahel.
Mis puutub mõistetesse nagu “väike valitsus” versus “suur valitsus” (small government vs. big government), siis on need ka siin kasutusel, ehkki nende tähendusväli ei ulatu majanduspoliitikani. “Väike valitsus”, mida propageeris aktiivselt Junichiro Koizumi, tähendab sõna otseses mõttes väiksemat arvu bürokraate ja ametnikke. Seega, kui küsida jaapanlaselt, kas ta toetab “väikest valitsust” või suuri sotsiaalkulutusi, pole haruldane vastus, et ta toetab mõlemat, nägemata selles vähimatki vastuolu. Üldiselt arvatakse, et tööeas ja töövõimeline inimene peab endaga ise hakkama saama; pensionäride ja invaliidide eest peab aga eelkõige hoolt kandma perekond, aga ka vabatahtlikud ja mitteriiklikud organisatsioonid.
Värske peaminister teelahkmel
Abe ja Koizumi erinevad teineteisest nagu tuli ja vesi. Kui Koizumi sai LDP presidendiks ja seega peaministriks kõigile, ka talle endale ootamatult, siis Abe valimises puudus juba pikka aega igasugune võistlusmoment. Kuna Koizumi toetajate hulk parteis oli minimaalne, siis ei pidanud ta ka “võlga tasuma” ehk jagama positsioone valitsuses, vaid oli vaba valima ise oma ministreid, usaldades oma poliitilist tunnetust. Pikalt teistest ette rebinud Abele olid aga LDPs kõik varmad toetust avaldama, lootes sellest kiiret karjääritõusu. Ka isiksustena on Abe ja Koizumi äärmiselt erinevad. Koizumi hellitas jaapanlased ära, suheldes väga heal meelel meediaga ja vastates lühidalt ja vaimukalt nii ajakirjanike kui poliitilise opositsiooni küsimustele. Tema viieaastast valitsusaega igatsetakse taga kui “Koizumi teatrit”. Abe seevastu on pigem filosofeerija tüüpi, tema kõned on pikad ja keerulised; ka ajakirjanikele pühendab ta palju vähem aega kui Koizumi.
Sügisel, kui Abe peaministriks sai, tuli kõne alla kaks teed. Kõigepealt võis ette kujutada Abet keskendumas eespool kirjeldatud ideoloogilistele teemadele. Arvestades tema perekonna ajalugu ja lapsepõlve, on mõistetav, et ta on tugevalt parempoolne konservatiivne poliitik, kes pooldab tugevaid sidemeid USAga nii majanduslikult kui kaitsepoliitikas, tugevaid enesekaitsejõude ja isegi konstitutsiooniparandusi, et kaotada seaduse ja tegelikkuse vastuolu. Samuti on ta alati käinud vastakaid arvamusi põhjustanud kuulsas Yasukuni templis, pidades põhjendamatuks Hiina ja Korea valitsuse etteheiteid. “Kuidas saab keegi keelata Jaapani peaministrit külastada mis tahes hoonet, mis asub Jaapanis?!” on ta juba enne peaministriks saamist korduvalt retooriliselt küsinud. Teine võimalus oli Abel keskenduda praktilistele igapäevaelu puututavatele asjadele nagu pensionireform, haridusreform jne.
Opositsiooniparteid muidugi tahtsid Abet meelitada ideoloogia keerukatele radadele ja kulutasid esimestes parlamendidebattides põhiaja küsimustele í  la “milles seisnevad sõjaaegse valitsuse liikmete (st kaasa arvatud Kishi) vastutus ja kuriteod?” “kas Abe pooldab Murayama ajaloolist kõnet ja vabandamist Aasia rahvaste ees?” jne. Vähem kui pool aastat Abe valitsust on aga näidanud Abet kui väga praktilist ja võimekat poliitikut. Kuna ta on hoolikalt vältinud Yasukuni teemat ja toetanud avalikult Murayama kõnet, õnnestus tal see, mis Koizumil ei õnnestunud aastaid – nimelt külastada ametlikult Hiinat ja Koread ning kohtuda mõlema riigipeaga. Samuti võttis ta kiirelt ette haridusreformi. Alt on vedanud aga ta valitsusliikmed: enne aastavahetust pidi skandaalide tõttu ametist loobuma järjest mitu ministrit, mis on toonud kaasa Abe valitsuse järsu populaarsuse languse. Seega võib arvata, et Abe kabinetile saavad otsustavaks ülemkoja valimised juulis.
Abe valitsus ja tuumarelv
Niisiis, kui tulla tagasi hiljutise debati juurde, kas arutleda või mitte arutleda tuumariigiks saamise üle, siis tabuteemana sumbus see küsimus küll silmapilkselt, aga tegelikult on vastus niigi teada. Rahvuslik üksmeel tuumaküsimuses on üle poole sajandi kestvalt vankumatu, seetõttu võib arvata, et Abe valitsuse liikmete sõnavõtud sellel teemal ei olnud mõeldud üldse kodupublikule, vaid olid suunatud väljapoole Jaapanit. Miks mitte saada tuumariigiks? Sama vastuse saaks, kui eestlastelt küsida, miks mitte saada osaks Venemaast.
______
1 Originaalis (st inglise keeles) kõlab see paragrahv järgmiselt: (lõige1) Aspiring sincerely to an international peace based on justice and order, the Japanese people forever renounce war as a sovereign right of the nation, and the threat or use of force as means of settling international disputes. (Lõige 2) In order to accomplish the aim of the preceding paragraph, land, sea and air forces, as well as other war potential, will not be maintained. The right of belligerency of the state will not be recognized.
2 Pärast 11 kuud opositsiooni Hosokawa ja Hata ajal ning koalitsiooni sotsialistliku peaministri Murayama valitsuses sai LDP jälle oma valdusesse peaministri tooli, mida hoiab siiani, olles koalitsioonis väikese, kuid koherentse Komei parteiga.

Mis on Yasukuni tempel

Aasta 1869. Kolm aastat kestnud Meiji re-volutsioonis (e restauratsioonis) saab lüüa sajandeid püsinud Tokugawa Å ogunaat ja vormiliselt taastatakse keisri võim. Meiji keiser laseb ehitada shintoistliku templi, milles pühitsetakse revolutsiooni käigus tema eest elu andnud sõdurite hinged.
Sellest alates saab Yasukunist (tõlkes Ra-humaa) riikliku shintoismi keskne tem-pel, kus puhkavad Jaapani riigi ja keisri nimel hukkunud inimeste hinged. Nende hulgas on lisaks Meiji revolutsionääridele ka nende hinged, kes hukkusid Hiina-Jaa-pani sõdades, 1904.-05. aasta Jaapani-Vene sõjas, Esimeses ja Teises maailmasõjas jne, kokku peaaegu 2,5 miljonit nime. Nende hulgas on nii mehed kui naised, sõdurid ja tsiviilisikud, peamiselt jaapanlased, aga ka peaaegu 30 000 taiwanlast ja üle 20 000 korealase, kes hukkusid keiserliku Jaapani okupatsiooni käigus. Saatuse irooniana on isegi mitut kristlikku vaimulikku, kes olid siia paganlikele saartele Kristuse õpetust tooma tulnud, nüüd igaveseks austatud Shinto riitustega.
Kurikuulsaks sai see tempel aga mõneküm-ne aasta eest. 1978. aastal pühitses pea-preester Nagayoshi Matsudaira Yasukunisse ka Teise maailmasõja aegse valitsuse 14 liiget eesotsas peaminister Hideki Tojoga, kes olid Tōkyō tribunali poolt mõistetud A-kategooria sõjakurjategijateks. Kui see fakt poole aasta pärast avalikkuse ette jõudis, tekitas see Jaapani ühiskonnas pahamee-letormi ja lõputud vaidlused, mis kestavad tänini.
Jaapanlaste endi tundlikkus ja kokkuleppe puudumine ning Jaapani meedia kriitika viisid lõpuks selle teema ka naaberriikides-se, mis alates 1985. aastast on hakanud te-ravalt reageerima igale Jaapani peaministri Yasukuni visiidile. Eriti häälekalt protes-tivad Hiina ja Korea valitsus, viidates, et fašistliku Jaapani liidritele austuse avalda-mine tänapäeva Jaapani peaministri poolt on enneolematu solvang Aasia rahvastele, kes kannatasid Jaapani okupatsiooni ja sõja käigus. Tihti näevad jaapanlased sel-les Hiina ja Korea valitsuse katset viia oma rahva tähelepanu kodustelt probleemidelt kõrvale. Samas on Yasukuni tempel organi-satsioonina äärmuslikult parempoolne, ei tunnista Tōkyō tribunali ja nimetab sõja-kurjategijaid Showa ajastu märtriteks. Nii näiteks on jaapani- ja ingliskeelsel Yasukuni templi koduleheküljel kirjas: “Pärast sõda korraldasid Jaapani vastu võidelnud liitlas-väed (USA, Suurbritannia, Holland, Hiina jt) pelgalt vormilise sõjakohtu ja kuulutasid julmalt üle tuhande inimese sõjakurjategi-jateks. Yasukuni templis kutsume me neid “Showa märtriteks” ja austame nende hin-gi jumalustena (kami).”1
Mitmed peaministrid on oma ametiaja jook-sul Yasukunit külastanud, nende hulgas ka Nakasone ja Miyazawa. Kõige suuremat vastukaja tekitas siiski Koizumi, kes lubas valimiste käigus igal aastal templit külas-tada ja nii ta ka tegi. Rahva arvamus jagu-neb aga selgelt kaheks. Need, kes poolda-vad peaministri visiite Yasukunisse, teevad seda, mõeldes nendele, kelle elu hinnaga nad ise täna rahus ja rikkuses elavad. Pea- ministri visiidi vastased aga viitavad hal-venevatele suhetele Aasia rahvastega ning vastuolule põhiseadusega, mille järgi tuleb riigivõim religioonist lahus hoida.
Ehkki Yasukuni on keisri poolt ehitatud ja keisrile pühendatud tempel, kus puhkavad oma elu keisrile andnud hinged, pole vii-mastel kümnenditel kumbki keiser temp-lit enam külastanud. Seda on tõlgendatud mitmeti, kuid põhiliselt on peetud põhju-seks keisri soovi mitte minna vastuollu põ-hiseadusega. Siiski, eelmisel aastal, pärast preester Matsudaira surma, avalikustati Showa keisri (praeguse keisri isa) ja tema ülemteenri Tomohiko Tomita vestlused, mis Tomita oli oma päevikutesse üles mär-kinud. Nendes on kirjas, et keiser avaldas nördimust sõjakurjategijate Yasukunis pü-hitsemise üle ja ütles selgelt, et just seetõt-tu ei käi ta enam seal templis.
Nende kirjade avalikustamine elavdas taas diskussiooni selle üle, mida Yasukuniga ette võtta. Arutletakse mitmeid võimalusi. Näi-teks vaagitakse, kas oleks võimalik need 14 vastuolusid tekitavat hinge templist välja kolida. Samas kaalutakse ka uue sekulaar-se pühapaiga rajamist, kus valitsusliikmed saaksid südamerahus Jaapanile ja maailma-le rahu palumas käia, muretsemata selle üle, et see käik tekitaks sõjakaid proteste nii Jaapanis kui naaberriikides.
______
1 Ingliskeelsel koduleheküljel kõlab see lõik: “There were also 1,068 “Martyrs of Showa” who were cruelly and unjustly tried as war criminals by a sham-like tribunal of the Allied forces (United States, England, the Netherlands, China and others). These martyrs are also the Kami of Yasukuni Jinja.”

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar