Pealesunnitud kollektiiv

Venelastel on selline habemega nali: Krupskaja läheb Vladimir Uljanovi juurde, hiilib selja tagant ligi ja käratab: „Me armastame teid, Lenin!“ Uljanov ehmatab: kas tõesti on afäär Inessaga avalikuks tulnud? Alles siis taipab ta, et see on ju ükskõik! Sest kõige tähtsam on, et teda armastab vene rahvas.

Selles peituvad ehtvenelikud üksikisiku ja kollektiivi konflikti juured. Kollektiiv on tähtsam kui üksikisik. Elada tuleb kollektiivile ning kollektiivi nimel. Kui vaadata vene ajalugu ja tänast päeva, näeme, et sajandite jooksul pole muutunud midagi: isemõtlejate leib Venes on kaunikesti kibe ning kodanikud, kes eelistavad isiklikke vabadusi ühiskonnale, heidetakse ühiskonnast lihtsalt välja ning neid hakatakse taga kiusama.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida, neid jätkub nii kaugemasse minevikku, kus kirikuga tülli läinud vaimulikud pagendati, kui ka tänasesse päeva, kus mõtlemisnormidest kõrvale kaldumine võib viia vanglasse või hullumajja. Seda näitas kujukalt ühe muusikaliselt küllaltki keskpärase tütarlastebändi juhtum. Öelda välja, et sulle ei meeldi president ja kirikupea Kirill ning riskida selle nimel 7-aastase vangistusega – Venemaal on selline olukord pigem tavaline kui erandlik.

Dostojevski oli inimene, läbi kelle kummaline termin “vene idee“ kasutusele tuli. See on udune sümbioos suurest ja pühast Venemaast ja „väikesest“ inimesest. See sisaldab endas heietusi, kuidas Venemaal on „missioon“ päästa maailm või vähemalt Euroopa, kuidas venelastest endist kunagi eurooplasi ei saa, mis omakorda tähendab, et muule maailmale tuleb jõuliselt vastanduda.

Muule maailmale pole see mõte eriti meeldinud, et ainus püha maa siin planeedil on Venemaa. Mõte Venemaa pühadusest ei istu ka nii mõnelegi vene intelligendile. Ja hoidku nad alt, kuna sellistes ideedes kahtlemine on vähemalt reetmine.

Aleksander Panarin on korranud, et igasugune Lääne väärtushinnangutega kaasaminek nullib ära Vene omapära, ajaloolise tähtsuse ja tsivilisatsiooni, Venemaa peab moodustama omaette mentaalse jõujoone. Lääne väärtushinnangute juurde kuulub kahtlemata isiku- ja sõnavabadus, venelike väärtushinnangute juurde pigem riigi kui võimukeskmega tingimusteta arvestamine. Nii ongi sõnavabaduse eest võitlejad ennast automaatselt konfliktistsenaariumisse sisse kirjutanud.

Kirik on Venemaal võimu liitlane, ta kujutab endast – millest siinsed inimesed pahatihti aru ei saa – vene võimu kindluse ja järjepidevuse sümbolit.

Pussy Rioti tekitatud pahandusega seoses poleks paha vaadata korraks kiriku ja riigi läbipõimumisele Venes.

Isemõtlejate leib Venes on kaunikesti kibe.

Enamasti ollakse ühel meelel selles, et Vene kirik kaotas suure osa liturgilisest täpsusest 1654. aastal, mil patriarh Nikon lasi kreeka allikate põhjal ümber teha toona kasutusel olnud kirikuraamatud ning keelustas rea kohalikke tavasid. Nii sai kirikust reformitud riigikirik. Peeter I likvideeris patriarhaadi kui institutsiooni, selle asemel rakendati ametisse 12-liikmeline Püha Sinod, mille liikmeid ei valinud enam kirik, need nimetas ametisse tsaar. Keisrinna Katariina II tõhustas kontrolli kiriku üle veelgi, 1762 riigistati kiriku omand ning vaimulike varustamise eest hakkas hoolitsema otseselt riik, muutes seega kiriku kui kunagise iseseisva institutsiooni riigist kõigiti rippuvaks. Niisiis, 18. sajandist pole kirik võimust eraldi tegutsenud – hoolimata puhutistest ümbersildistamistest. 1920. aastatel aga katkeb Vene õigeusu kiriku järjepidevus täiesti, kuna noore Nõukogude Vene julgeolek kägistas toonase patriarhi Tihhoni, kes keeldus kommunistide ja Tšekaaga koostööd tegemast. Edasi ei astutud kirikus sammugi ilma julgeoleku vahetu teadmise ja nõusolekuta. Tšekaa seadis ametisse nn „valge vaimulikkonna“; st vaimulikud, kes nõustusid võimuga tingimusteta koostööd tegema. Suur osa neist olid agendid ning tegelesid kohalikul tasandil nuhkidena. „Valgele vaimulikkonnale“ veel 1920. aastatel vastandunud „must vaimulikkond“, kes kommunistidega koostööd teha ei soovinud, lõpetas reeglina kuuliga peas või vanglas. Niisiis võeti kirik üle, 1920. aastate lõpuni ilmus isegi ajakiri Bezbožnik, mis üritas lugejatele selgeks teha, et Suure Vene Riigi kõrval pole olemas mingit jumalat. Jumal on töörahva võim.

Kirjutatud on mitmeid teadustöid sellest, kuidas sai Venemaal toimuda üleminek nõukogude süsteemile küllaltki valutult. Usklikest talupoegadest said parteitruud seltsimehed mitte ainult tänu terrorile, aga ka tänu sellele, et partei- ja võimuhierarhia meenutas kiriklikku süsteemi, kus kogu elu toimis samamoodi mööda kindlaid käsuliine ning tavainimene polnud muud kui „tuulde loobitud praht, millel tantsib jumala hingeõhk“ (Venedikt Verlonov). Samamoodi käitus inimesega ka endale jumala staatuse võtnud nõukogude võim: sellega ei vaieldud. Sealt pärinevad ka kirjapanemata juhtnöörid kõigile, keda kummitab oma arvamus või, hoidku jumal, dissidentlus ning võimuvastasus: „Kui saad rääkida, ära kirjuta. Kui saad vaikida, ära räägi.“

Sotsioloog Matvei Malõi arutles kunagi, et Venemaa hädad tulevad sellest, et seal pole eraomandit – nii ei saa tekkida ka hoolimist ja järjepidevust. Eraomandi mõiste ei puudu Venemaal ainult füüsiliselt, vaid sama asi rakendub mentaalse maailma juures. Pole olemas eraldiseisvat isikut, tema õigusi või vabadusi, on olemas „meie“ või „nende“. „Meie leiutasime raadio,“ seisab Vene lasteraamatus maailma leiutistest – „Jutustusi asjadest“ –, sealjuures pole sinna juurde lisatud isegi kahtlast Popovi, vaid on piirdutud kaardistusega „meie“. Meie võitsime sõja, meie saatsime inimese Kuule, meie kirik on kõige püham, sest tema juured viivad usu alguseni välja. Jne.

Läänemaailmas on seadus enamasti inimesest ja tihti ka võimust tähtsam, st võimuga opositsioonis olevale inimesele ei saa automaatselt pähe istuda. Venemaal leitakse igale juhtumile sobiv seadus – tähendab, mõistetakse nii, kuidas parasjagu vaja. Väga kummaline oleks siin rääkida sõnavabadusest või inimõigustest.

Matvei Malõi mainib mõtlemapanevalt: „Vene riigis pole kunagi õnnestunud koostada häid ja ausaid seadusi, kuna seaduse koostajad ei tee neid seadusi enda jaoks. Mingi kildkond seisab seadustest alati kõrgemal.“

Kui tõega ei saa, saab valega. Nii Vene võimudel kui ka õigeusu kirikul on läbi aegade olnud kombeks udu ajada ja ka lihtsalt valetada. 1996. aastal saatis toonane Vene patriarh, Eestist pärit Aleksius Bill Clintonile kirja, kus palus jõuliselt sekkuda Eesti poliitikasse, kuna „õigeusklikke kiusatakse Eestis taga ja suurt osa neist ähvardab maalt väljasaatmine“. Mäletatavasti oli siis õigeusu kirik lõhenenud ja klaaris arveid nendega, kes Moskva patriarhaadist kuuldagi ei tahtnud, vaid soovisid kiriku üleminekut Konstantinoopoli alluvusse.

Ja nii on ka Pussy Riotiga. Saamata tüdrukutele midagi konkreetset süüks panna (peale Putinit ja patriarh Kirilli „teotavate“ laulusõnade), tuleb valetada; „tehakse“ seadusepügal ja saadetakse huligaanid teistele vabamõtlejatele hoiatuseks silme alt ära. Sama teema on ka patriarh Kirilli kalli kellaga, mis ta käe pealt ära fotošopati, ent mille peegeldus ikka lauale alles jäi …

Vene kirik ja riik on ilmeksimatud, nendega vaidlemine ei kuulu lubatud kultuuriruumi juurde.

Prantsuse geograaf Jean Jacques Reclus räägib oma teoses „ Maa ja inimesed. Üldine geograafia“, et on olemas niisugune termin nagu „efektiivne pind“ – elamiseks ja inimtegevuseks kõlbulik territoorium. Ta uskus, et ideaalseks elamiseks sobib koht, mis pole merepinnast kõrgemal kui 2000 meetrit ja kus aasta keskmine temperatuur pole alla – 2° C kraadi. Geograafias on asi lihtne ja mõõdetav. Paraku on olemas ka efektiivne pind vaimses plaanis, see on iseseisev mõte. Ma ei tea, kuidas tuleks võimalusi iseseisva mõtte tekkimiseks mõõta, aga selge on üks: Venemaa ajalugu, olud ning ruum on teinud kõik, et iseseisev mõte tõstaks tema riigi kodanike peas oma tundlaid võimalikult harva. Ikka ja alati on sellele eelistatud kollektiivi.

Mis aga puudutab inimõigusi, sõnavabadust ja tütarlaste punkkollektiivi, siis Venemaal on eelmainitud väärtustega lood sellised, et prokuröriga pole mõtet seadusraamatut lugeda, vaid temaga tuleb koos saunas käia.