jaanuar 28, 2010

Paul Krugman – Keynesi tänapäevane kehastus

Raske on ilmselt leida praegu, kesk kasvavaid töötusenumbreid ja raskesti ravitavaid majandusvaevusi, päevakajalisemat lugemisvara kui seda on Paul Krugmani “The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008”. Käimasolevast ülemaailmsest majanduskriisist on kirjutatud hulgaliselt raamatuid ja paljud neist puudutavad hiljutisi sündmusi märksa põhjalikumalt. Kuid Nobeli majanduspreemia laureaadi ja Prince-toni ülikooli õppejõu Krugmani eeliseks on hea ülevaade eelmiste kriiside mustritest, nende oskuslik seostamine tänaste arengutega, selged järeldused ja ladus keel. See on üsna sobilik raamat ka tavalugejale, kes end keerulistest graafikutest ja tabelitest ära hirmutada laseksid.

Raske on ilmselt leida praegu, kesk kasvavaid töötusenumbreid ja raskesti ravitavaid majandusvaevusi, päevakajalisemat lugemisvara kui seda on Paul Krugmani “The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008”. Käimasolevast ülemaailmsest majanduskriisist on kirjutatud hulgaliselt raamatuid ja paljud neist puudutavad hiljutisi sündmusi märksa põhjalikumalt. Kuid Nobeli majanduspreemia laureaadi ja Prince-toni ülikooli õppejõu Krugmani eeliseks on hea ülevaade eelmiste kriiside mustritest, nende oskuslik seostamine tänaste arengutega, selged järeldused ja ladus keel. See on üsna sobilik raamat ka tavalugejale, kes end keerulistest graafikutest ja tabelitest ära hirmutada laseksid.


Paul Krugman, “The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008”. W.W. Norton and Company, 2009.
Raske on ilmselt leida praegu, kesk kasvavaid töötusenumbreid ja raskesti ravitavaid majandusvaevusi, päevakajalisemat lugemisvara kui seda on Paul Krugmani “The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008”. Käimasolevast ülemaailmsest majanduskriisist on kirjutatud hulgaliselt raamatuid ja paljud neist puudutavad hiljutisi sündmusi märksa põhjalikumalt. Kuid Nobeli majanduspreemia laureaadi ja Princetoni ülikooli õppejõu Krugmani eeliseks on hea ülevaade eelmiste kriiside mustritest, nende oskuslik seostamine tänaste arengutega, selged järeldused ja ladus keel. See on üsna sobilik raamat ka tavalugejale, kes end keerulistest graafikutest ja tabelitest ära hirmutada laseksid.
“Depression Economics” on oma algversioonis kirjutatud hoopiski reageeringuna 1990. aastate keskpaiga Aasia kriisile, kus majandusvapustused omandasid esmakordselt pärast Suurt depressiooni nõnda ägeda ilme ja pandeemialiku nakkavuse. Pärastpoole on Krugman trükki täiendanud värskemate sündmustega, jõudes ka 2009. aasta esimesse poolde.
Balti riikide saatust Krugman ei maini. Kuid juba esimene lehekülg, kus juttu 1930. aastate suurest kriisist USAs, võib praeguse Eesti majandus- ja rahanduspoliitika autoritele mõnevõrra ebamugavust põhjustada. “Enamik majandusteadlasi, sel määral kui nad sel teemal üldse mõtlevad, peavad Suurt depressiooni tarbetuks, ebavajalikuks tragöödiaks. Kui vaid Herbert Hoover poleks püüdnud kokkukukkuva majandusega silmitsi seistes eelarvet tasakaalustada.” Meenutagem, et eelarve tasakaalustamisest on asjatult rohtu majanduslanguse vastu loodetud meilgi.
Kriis nagu ummistus
Ja sealt tulevad ülevaated. Mehhiko kriis 1990. aastatel, Argentina stabiliseerimispüüded, Jaapani kaotatud kümnendid, Aasia kriis ja lõpuks praegune, 2008. aastal alanud suur majanduslangus (The Great Recession). Pidevatest tagasipöördumistest Suure depressiooni juurde rääkimata.
Krugman on vähemasti enda silmis justkui 1930. aastate kriisi järel menukaks saanud Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi uus kehastus. Ikka ja jälle kumab läbi moraal, et need, kes kukuvad keset kriisi kärpima ja eelarvet tasakaalustama, tõmbavad majandusest välja sellegi vähese hapniku, mis sinna veel jäänud on, ning teevad kriisi ainult hullemaks. Kärbete abil kriisi süvendamises süüdistab ta ka IMFi, mis tema väidetel Aasia kriisi nii hullemaks tegi.
Kriis pole Krugmani silmis mingi jumalik kohus, mis vastavalt väärtegudele silitab või karistab ja “korrigeerib ebakohad”. Kriisikannatused ei teki tingimata täiesti valest majandamisest või rumalast poliitikast. Ummikusse jooksnud majandus meenutab pigem umbes süsteemi. Seiskunud masinat, mille uuesti käimapanek nõuab sekkumist, raha pakkumise suurendamist, mitte niivõrd “mädanenu süsteemist väljapuhastamist”, nagu seda 1930. aastate kriisis Hooveri administratsioonis algul loodeti. Pigem meenutab tema lähenemine doominoteooriat, kus ühe klotsi kukkumine lükkab pikali ka järgmised ning mittesekkumine on sellises seisus järelikult kõige ehtsam tee katastroofini.
Pangandus on muutnud oma nägu ja üha kandvamat osa selles mängivad “mittepangad”, mis Krugmani silmis, jääb mulje, ongi suurel määral kurja juureks. Me oleme “mittepankade panganduskriisis”, määratleb autor. Majanduse uus haavatavus pärineb tõsiasjast, et üha suureneb võõra rahaga tehtavate tehingute maht, mis tekitab moraalseid riske. Parimaks näiteks sellest on investeerimispangandus, milles fondirahade käsutajad on oma ülemuste ja kiirete tulemuste nimel motiveeritud võtma pigem suuremaid riske. Kes seda ei tee, jätab buumivõimalused kasutamata ja tema tulemused pole nii head. Viga, nagu jällegi järeldada võime, on süsteemne, mitte pelgalt üksikisiku ahnusest tulenev.
Tõsisem kriitika tabab kunagist Föderaalreservi juhti Alan Greenspani, kes oma vähese arusaamisega reguleerimise võimalustest ja pimeda usuga kriisideajastu lõppu autori hinnangul külvas uue suure majanduslanguse seemned. Krugman heidab ette, et kui 30ndate kriisi järelmina kehtestati pankadele kindlad reeglid, siis hiljemalt Greenspan oleks pidanud kõigile institutsioonidele, mis tegid sama, mida pangad, ning mida kriisis peab päästma sarnasel teel kui panku, kehtestama ka pankadega võrdsed regulatsioonid.
Peatükis “Maailma isandad” peatub Krugman pikemalt riskifondide (hedge fund) tegevusel Aasia kriisi päevil. Suure mõjujõuga fondidel õnnestus kõigutada nii mõnegi riigi rahvusvaluutasid, kuid 1998. aastaks oli neist üks olulisemaid LTCM ise olukorras, kus vajas päästmist. Krugman heidab ette, et seda hoiatust ei peetud miskiks ning George W. Bushi valitsuse ideoloogia oli sügavalt regulatsioonidevastane. Nii kasutati keskvõimu, et blokeerida ka osariikide tasemel kõrgema riskiastmega (subprime) hüpoteeklaenude kontrolli. Toonane USA Föderaalresevi esimees Alan Greenspan langeb erilise kriitika alla, sest teatas enesekindlalt vaid mõni aasta enne 2008. aasta kriisi, et finantsinstitutsioonid on vähem haavatavad ning finantssüsteem üldiselt paindlikum kriisidest hoidumiseks.
Kuid pisut tuleks arvustada ka autorit ennast. Olles lugenud ka autori iganädalasi kolumne New York Timesis, paistab tal eriti USA majanduse jaoks olevat varuks piisavalt palju ravivaid retsepte Keynesi kokaraamatust. Kuid pisut nõutuks jätab Krugman lugeja Jaapani osas, kus ta tunnistab, et suur osa neist retseptidest, eriti just elavdamispakettidest, on juba järele proovitud. Kuid seda loodetud tulemusteta. Jaapani kriisi algus oli valitsuse enda poolt teadlikult esile kutsutud. Kaheksakümnendatel kiire kasvu, madala tööpuuduse ning suurte kasumite ajastul olid hinnad kolmekordistunud. Valitsuse otsus maa- ja kinnisvaramullist õhk välja lasta intresside tõstmise kaudu ei viinud kohese sügava krahhini, kuid üheksakümnendad olid Jaapanis seisakuaastateks. Kuigi vaid kahel aastal SKP langes, ei suudetud vaatamata elavdamispakettidele Jaapani majandusele püsivamat hoogu sisse saada, saavutused on ajutised. Ega nobelist siin suurt midagi välja pakugi.
Maailm on õppinud
Autor räägib väga palju ajaloost. Teine Suur depressioon on ilmselt ära hoitud, arvab Krugman. Kuid tema raamatus esitatud tööstustoodangu languse graafikud praeguses kriisis ja 1930. aastate kriisis on jahmatavalt sarnased – lihtsalt vanema kriisi joon on oluliselt pikem, sest esimesele kohutavale aastale järgnesid veel teine ja kolmas. Maailm on targem ja ei lase dogmaatiliselt kõigel kokku kukkuda, lootes isekorrigeerumisele, vaid rakendab hoolsalt 1930. aastate õppetunde. Laias lastus võiks öelda, et juhtivad tööstusriigid rakendavadki lahjendatud moel seda, mida “Depression Economics” jutlustab. Kuid selle raamatu mõjul ma muretsen oma maa pärast, kuhu ajaloo õppetunnid ei paista olevat kohale jõudnud ja minu teadvusesse jõuab üha selgemini, et siin peetakse otsutaval tasandil kangelaseks pigem Hooverit, mitte Roosevelti.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar