Pärsia tõrges suurvõim tõstab pead
Juba teist korda järjest juhtub, et valmimisjärgus Diplomaatia keeldub allumast toimetaja plaanidele ning fokuseerib end omatahtsi. Nii keskendus jaanuarikuine energiajulgeolekunumber ennekõike Venemaa gaasipoliitikale; käesolev Diplomaatia aga, mis pidi plaanide kohaselt rääkima Lähis-Idast mõnevõrra laiemalt, kujunes enam-vähem eksklusiivselt Iraani-teemaliseks.
Ilmselt ajakiri teab, mida ta teeb. Lähis-Ida on praegu kui podisev katel: põletatakse Taani lippe ja saatkondi, peaministrita Iisrael ootab valimisi, Palestiinas on võimul Hamas, Iraak mässab jätkuvalt – ent isegi kõige selle taustal on Iraani tuumapüüdlused ikkagi hoopis omaette ohtlikkuskategooria probleem.
Eks anna asja tõsidusest tunnistust ka tõik, et üle hulga aja on ÜRO viis vetoriiki üksmeelel: Iraagi küsimus tuleb suunata julgeolekunõukogusse. Ent kuigi üksmeel on hea, ei kujuta julgeolekunõukogusse minek enesest mingit lõplikku lahendust. Keegi ei tea, mismoodi Iraaniga käituda, et sel mõju oleks: on selge, et võimalikud sanktsioonid haavaksid ehk rohkemgi nende kehtestajaid kui karistatavat, õhurünnakud ei annaks otsustavat tulemust, küll aga tekitaksid idamaades uut viha juurde, invasiooniks pole Läänel praegu ilmselt pealehakkamist ning lisaks kujuneks sellest üks ütlemata ebameeldiv ettevõtmine, mida oleks tark vältida, kui vähegi võimalik.
Tõsi, üks lootusekiir siiski on: mullade diktatuurile vaatamata on Iraani ühiskond elavam ja pluralistlikum kui paljudes teistes Lähis-Ida riikides. Nii et kes teab, äkki tasub kuulata Robert Kaganit, kes pakub Diplomaatiale antud intervjuus Iraani probleemi lahenduseks režiimimuutust: demokraatia võimuletoomist, ent seda mitte invasiooni, vaid mõjutamise läbi, nii nagu omal ajal õõnestati vaimsest sisust tühjaks NSV Liit. Kui NSV Liidu tuumapomm tegi maailmale muret, siis Venemaa pommid – isegi praeguse Moskva kõikidele kahtlastele suundumustele vaatamata – ei ole enam kaugeltki nii suur peavalu. Pomm demokraatliku Iraani käes oleks ilmselt samuti palju talutavam nähtus, kui pomm mullade diktatuuri kätes – kuigi ohtlik oleks seegi. Mis teha – maailm ongi praegu ohtlik ja sassis.