Paljulubav algus – president Obama esimene aasta

Barack Obama valimisvõidust on möödunud veidi rohkem ning ametisseastumisest presidendina veidi vähem kui aasta. Seda on vähe lõplikeks hinnanguteks, kuid piisavalt esmasteks järeldusteks.

Valimiskampaania käigus lubas Obama suuri muutusi ning võidu järel ootasid toetajad kiireid ning jõulisi tegusid. Ka sõltumatud vaatlejad hindasid Obama tõusmist USA 44. presidendiks mitmel põhjusel ajalooliseks ning pidasid juba ainuüksi seetõttu Obamat ajalooliste suurkujude võrdväärseks mantlipärijaks. Harvaesinev lummus näis ületavat riigipiire ning mõjutavat ka välismaalasi, teiste seas Nobeli rahupreemia jagajaid, kes vaid mõned päevad pärast Obama ametisse vannutamist otsustasid pärjata teda auga, mis traditsiooniliselt langeb osaks vaid neile, kes tegudega väärilisust tõestanud. Võime kehastada muutusi ja positiivset tulevikku tingis selle, et ka märkimisväärne osa John McCaini valijatest toetas Obama esimestel valitsemisnädalatel vastvalitud presidenti. 2009. aasta jaanuari lõpus ja veebruari alguses toetas presidenti 65 protsenti ameeriklastest, teda vastustas vaid 20 protsenti: see on seis, mis praktiliselt neutraliseerib kriitikud, kuna presidendivastasus iseenesest võib muutuda kriitikuile poliitiliselt ohtlikuks.

Vähem kui aastaga on Obama toetajate hulk kahanenud alla maagilise 50 protsendi piiri. Täna on olulisemate küsitluste kohaselt Obamal toetajaid 49 ja vastaseid 45 protsenti. Kuigi sedavõrd drastilisel populaarsuse vähenemisel on põhjuseid palju, on siiski üks, mis näib neid suures pildis ühendavat – Obama valijad pettunult, vabariiklased kahjurõõmsalt ja ajakirjandus paljuski skandaalihimuliselt osutavad presidendi sõnade ja tegude konfliktile ja tema vähestele käegakatsutavatele saavutustele.

Võime kehastada muutusi ja positiivset tulevikku tingis selle, et ka märkimisväärne osa McCaini valijatest toetas Obama esimestel valitsemisnädalatel vastvalitud presidenti.

Tõsi – president on pidanud mõnest oma lubadusest taanduma ning paljude puhul nentima, et muutuste ellukutsumine on vaevalisem kui nende lubamine. Valitsemine on keerulisem kui valituks saamine, on Obama ise naljatledes öelnud. Need Obama nõunikud, kes teenivad täidesaatvas võimus esimest korda, on tõenäoliselt pidanud pettuma avastades, et mitmel eelmise valitsuse poliitikal on põhjuseid, mis tulenevad praktilisematest kaalutlustest kui eelkäijate väidetav kurjus, rumalus või soovimatus kurssi muuta. Üks selliseid – Guantanamo vangilaager – on vaatamata administratsiooni vastupidistele jõupingutustele endiselt avatud ning seda mitte tänu Obama pingutuste nõrkusele, vaid sulgemise keerukusele.

Siiski on süüdistused vähestes tegudes ülekohtused ning eelkõige sise- ja majanduspoliitilises dimensioonis on Obama alustanud lootustandvamalt kui mitmed eelkäijad. Lootus on muidugi suhteline, kuid siinkohal kasutan mõistet praktiliste saavutuste tähenduses. Lootustandvalt, mitte edukalt, aga seetõttu, et olulisemates välja käidud või juba rakendatud poliitikavaldkondades on lõplik tulemus lahtine ja selgub alles eeloleval aastal.

Obama astus ametisse aastakümnete suurima majanduskriisi ajal. Kriis varjutas enamat kui numbritega väljendatav – nii mõnedki vaatlejad, ka meil Eestis, seadsid kahtluse alla vabaturumajanduse põhimõttelise jätkusuutlikkuse. Ameerikalikus tähenduses vasaktsentristina alustas Obama poliitikat, millega suurendati hüppeliselt valitsussektori rolli majanduses. Presidendi majandusprogrammi hind on tõusnud ligikaudu 800 miljardile dollarile, valitsus on võtnud üle mitmeid suurfirmasid ja panku, muu hulgas kuulub tänaseks maksumaksjale 60 protsenti General Motorsist. Tasakaalustamaks eelnimetatut hõlmas Obama majandusprogramm ka maksukärpeid, mis olid eelkõige suunatud madala ja keskmise sissetulekuga peredele. Juba osutab valitsus ka Obama majandusprogrammi positiivsetele mõjudele: mitmete näitajate alusel on USA majandus põhjast tõusmas ning 2009. aasta kolmanda kvartali majanduskasv küündis 3,5 protsendini. Obama aktiivsel valitsuse rolli suurendaval poliitikal on küll rohkelt vastaseid, kuid ühes peavad ka nemad nõustuma: sõltumata sellest, kas tõusumärgid majanduses on tingitud Obama poliitikast või pigem ilmnenud sellele vaatamata, on president suutnud kujundada poliitika ja rakendada see ka ellu, saavutades selleks hädavajaliku toetuse kongressis.

Majandusprogrammiga vähemalt võrdselt oluline on Obama initsiatiiv tervishoiureformi vallas. Olgu mainitud, et tervishoiureform on USAs nii poliitiliselt kui ajalooliselt laetud teema ning ainuüksi selle käsilevõtmine on oluline märk sellest, et Obama muutuste lubadus oli enamat kui loosung.

USA erainitsiatiivil ja -kindlustustel põhinev tervishoiusüsteem on tinginud olukorra, kus maailma kalleim ning mitmes mõttes kvaliteetseim arstiabi on kättesaamatu ligi 40 miljonile ameeriklasele. Aastakümneid on see tekitanud teravaid ideoloogilisi põrkumisi, kus parempoolsed viitavad USA tervishoiusüsteemi kvaliteedile ning vasakpoolsed selles sisalduvale ebavõrdsusele. Ka 1993. aastal ametisse astunud Bill Clintoni valitsus üritas toonase esimese leedi juhtimisel tervishoiureformi, mis vastas paljuski Obama tänastele soovidele – maksustades jõukamaid inimesi ja kallimaid kindlustusplaane püüdis Clinton pakkuda valitsusepoolset kindlustust neile, kes seda ise osta ei suutnud. Vaatamata demokraatide enamusele kongressis kukkus Clintoni plaan läbi, demonstreerides seega, kui keeruline on selles vallas erinevaid huve ühtse reformipaketi taha ühendada. 1994. aastal kaotasid demokraadid suuresti tänu tervishoiureformi läbikukkumisele valimised ning minetasid esimest korda kolmekümne aasta jooksul kontrolli kongressi üle.

Harvaesinev lummus näis ületavat riigipiire ning mõjutavat ka välismaalasi, teiste seas Nobeli rahupreemia jagajaid.

Nüüdki on tervishoiureform tänase demokraatliku partei ning eelkõige Obama administratsiooni sisepoliitilise edukuse lakmus. Plaan ise on ideoloogiliselt sarnane eelmisel kümnendil väljakäidule, mistõttu ka debatt selle üle on arenenud sarnaselt eelmise korraga: nii poolt- kui vastuargumendid pulbitsevad emotsioonidest, kusjuures ka kasutatavad argumendid on samad, mis 1993. aastal. Tervishoiureformiga seondub Obama seni suurim poliitiline viga: lubades valimiskampaanias avatud valitsemisstiili ning ameeriklasi ühendavat konsensuseotsimist, käis president välja vaid põhimõtted, millele tervishoiureform peab vastama. Edasise osas lasi Valge Maja debatil vabalt areneda, sekkudes sellesse minimaalselt. Sellega taandas president end kogu suveks debatist, mis kujunes oodatult teravaks. Protsessi juhitamatus suurendas sisepingeid demokraatide seas, jättis presidendist otsustusvõimetu mulje ning tekitas sügiseks ohu, et ka seekordne katse reform reaalselt läbi viia luhtub. Paljuski just seetõttu vähenes Obama avalik toetus – vabariiklased, kellele on presidendi plaan põhimõtteliselt vastuvõetamatu, loobusid positiivsest suhtumisest ning haistes Valge Maja nõrkust mobiliseerusid tõsiseltvõetavaks opositsiooniks. Demokraadid aga lõhenesid – vasakpoolsemad soovinuks kiiremat reformi läbisurumist, tsentristid ja parempoolsemad olid mures oma poliitilise tuleviku pärast ning neile näis, et president on oma passiivsusega jätnud vaid nemad silmitsi valijate potentsiaalse pahameelega. Sügise alguses tegi president taktikalise kannapöörde ning võttis debatis juhtrolli, kusjuures tänaseks on Obama suutnud saavutada endale soodsa eelnõu vastuvõtmise esindajatekojas ning käivitanud ka sarnase protsessi senatis. Tervishoiureformi võimalik vastuvõtmine lükkub järgmisesse aastasse, kuid demokraatide võimalus reformi läbiviimiseks on suurem kui kunagi varem.

Tervishoiureform on oma mahukuses neelanud kogu presidendi majanduspoliitilistest initsiatiividest ülejäänud poliitilise kapitali ning lükanud tema teised valimiskampaanias välja käidud lubadused tagaplaanile. Sõltumatute vaatlejate kalkulatsioonide kohaselt on Obama 650st valimiskampaania-aegsest lubadusest täidetud 7, täitmisel 49 ning ülejäänud ootel. Need, kes oleksid oodanud presidendilt kiiremaid ja jõulisemaid muutusi kui seni saavutatu, osutavad oma kriitikas asjaolule, et demokraadid kontrollivad lisaks Valgele Majale ka mõlemat kongressi koda. Kusjuures senatis kontrollivad demokraadid opositsiooni sisuliseks tasalülitamiseks vajalikku 60 häält. Sellegipoolest võib pelgalt tervishoiureformi õnnestumise korral pidada Obama sisepoliitilisi saavutusi suurimaks demokraatide töövõiduks alates president Johnsoni 1960. aastate sotsiaalpoliitika reformidest. Tervishoiureformi läbikukkumine tähendaks aga presidendi nelja-aastase valitsemisaja esimese poole läbikukkumist, mis võib viia demokraatide kaotuseni 2010. aasta kongressivalimistel.

Sarnaselt eelkirjeldatuga on 2009. aasta ka välispoliitikas kujunenud stardiaastaks, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kusjuures üks presidendi välispoliitilistest avangutest, mida kutsutakse restart’iks, hõlmab muuhulgas tuumarelvastuse piiramist käsitleva START-leppe uuendamist. Ka välispoliitikas süüdistavad kriitikud Obamat selles, et suurtele sõnadele on järgnenud vähe tegusid. Samas on mitmed presidendi ambitsioonikad avangud alles faasis, kus nende praktikas rakendumist, rääkimata edukusest, veel hinnata ei saa.

Kriis varjutas enamat kui numbritega väljendatav. Nii mõnedki vaatlejad seadsid kahtluse alla vabaturumajaduse põhimõttelise jätkusuutlikkuse.

Üksikute erandite kõrval, kus Obama on käivitanud eelkäijast sisuliselt erineva poliitika, näivad senised välispoliitilised muutused pigem puudutavat tooni ja taktikat kui pikaajalisi eesmärke.

Kõige ehedamalt ilmneb see Iraagi ja Afganistani poliitikas. Obama presidendikampaaniat iseloomustas terav vastandumine Iraagi sõjale. Obama vastustas ka tänaseks valdavalt edukaks peetud nn surge-poliitikat, millega suurendati USA sõjalist kohalolekut ning mindi üle klassikalisele mässuliste-vastasele taktikale. Paradoksaalsel kombel kuulutas Obama mõned päevad tagasi välja oma uuendatud Afganistani-strateegia, mis vastab põhiosas sellele, mis Bushile Iraagis lõpuks teatava edu tagas: USA relvajõud asuvad populatsioonikeskuste kaitsele, keskenduvad kohalike julgeolekujõudude väljaõpetamisele ning selleks suurendatakse riigis viibivate vägede arvukust.

Obama Afganistani-poliitika lähtub soovist vältida Vietnami-taolist kaost ning lõpetada sõda võimalikult ruttu, kuid edukalt. Selleks soovitakse murda vastupanu selgroog, kuid mitte niivõrd otsese jõuga, kuivõrd sellise olukorra tekitamisega, mis veenaks mõõdukamat osa talibitest vastupanu mõttetuses ja sunniks neid seega valitsuse poole üle tulema. Olukorras, kus nii Ameerika kui tema liitlaste avalik arvamus on muutunud aina skeptilisemaks, mõistis Obama, et ainus sisuliselt jätkusuutlik poliitika on selline, mille ajaline horisont on hoomatav – samamoodi jätkamine ei tundunud sisepoliitiliselt võimalik ja ka kohapealseid arenguid arvestades ei näinud see edu toovat. Seega oli muutus lähenemises vajalik ja vaid selline lähenemine võimalik, mille osas saab edu mõõta kuude, mitte aastate pärast.

Peamine oluline erinevus Obama tänase Afganistani-poliitika ja Bushi surge-poliitika vahel on Obama poolt avalikult väljakäidud kuupäev, mil alustatakse vägede vähendamist. Samas on ka see erinevus pigem kosmeetiline kui sisuline: Obama vägede vähendamise alguskuupäeva käsitlev sõnavõtt oli selles osas piisavalt ambivalentne, jättes vajalikku tõlgendamis- ja seega poliitilist manööverdamisruumi juhuks, kui vägede väljatõmbamist peab alustama hiljem või aeglasemalt kui täna loodetakse.

Välispoliitiliste kriiside ohjamise kõrval, mille hulka kuuluvad lisaks Iraagi ja Afganistani küsimustele Iraani, Põhja-Korea ning Lähis-Ida konflikti probleemid, on Obama käivitanud ka proaktiivse programmi. Sellesse mahub suhete ümberkujundamine maailma jõukeskustega.

Obama toetajad armastavad rõhutada, et erinevalt oma eelkäijast lähtub president pragmaatilistest kaalutlustest, mitte ideoloogilistest veendumustest. Obama retoorika on tõepoolest olnud rõhutatult pragmaatiline – nii Hiina kui Venemaa osas püüeldakse koostöö poole valdkondades, kus Washington usub eksisteerivat huvide harmooniat, vastandudes samas neis valdkondades, kus USA huvid nimetatutega põrkuvad. Selline poliitika lähtub eeldusest, et kahepoolseid suhteid on võimalik valdkonniti lahterdada nii, et vastandumine mõnes valdkonnas ei takistaks koostööd teistes.

Vähem kui aastaga on Obama toetajate hulk kahanenud alla maagilise 50 protsendi piiri.

2009. aasta jooksul on Obama püüdnud nii Vene- kui Hiina-poliitikas keskenduda valdkondadele, kus koostöö lootustandvam. Samas väljendub välispoliitikas pragmaatilisus tulemustes ning nii Hiina kui Venemaa suunal on tulemusi veel vara hinnata. Usutavasti hindab ka administratsioon oma 2009. aastal tehtud positiivsete žestide tulemuslikkust alles järgmisel ametisoleku aastal.

Üks on selge: kuigi koostöösoovi rõhutamine ja sellest tulenev väiksem avalik tähelepanu vastandumisele probleemküsimustes on pälvinud ka kriitikat, pole USA loobunud oma rahvusvahelise seisundi kaitsmisest. USA domineeriv rahvusvaheline seisund tugineb aga eelkõige kindlatele liidusuhetele ning demokraatlikele väärtustele ja seetõttu jääb USA pühendumus liitlassuhetele tugevaks ka edaspidi. Pragmaatilisust hindava administratsiooni jaoks on see iseenesest mõistetav.

2009. aasta on lõppemas ning täna saame vaid nentida, et nii sise- kui välispoliitikas on Obama alustanud suurelt ja muudatustega, mis, kuigi paljudele toetajaile pettumustvalmistavalt aeglased, viivad riiki siiski suunas, kuhu valimiskampaania ajal lubatud. 2010. aasta keskendub tänavuste avangute lõpetamisele ning seejärel juba valimiskampaaniale, mille käigus valitakse kogu esindajatekoda ning üks kolmandik senatist. Obama praeguste initsiatiivide edukus määrab suuresti eelolevate valimiste dünaamika, nende tulemus seab aga areeni järgmisteks presidendivalimisteks.