Artikli pealkiri on: Opositsioonile oponeerimine: mida on ühist Serbia ja Ungari opositsiooniparteidel?

„Meil on [võimul] „progressiivne“ erakond – mis seal siis imestada, et nende silme all on hakanud kõik lagunema, eelkõige just nende endi poolt väga „asjatundlikult“ lammutatud institutsioonid. Ja alles jäänud opositsiooniparteid ei suuda kokku leppida isegi väikestes asjades, näiteks ühinemises […], millest ma järeldan, et nemadki on tegelikult rohkem huvitatud parlamendisaadikutele pakutavatest privileegidest kui päris võitlusest […], et riigis kord majja lüüa. Rahvas saab sellest aru.“

„30 aastat võimul püsinud poliitilises eliidis on hakatud tervikuna kahtlema. […] Inimesed ei usalda enam valitsust, kes peab kogu riiki oma läänimaaks, ega ka häbistatud opositsiooni.“

Kaks riiki, samasugune populistlik keel: korrumpeerunud võimulolijad, määritud mainega opositsioon, mõlema poole suhtes usalduse kaotanud rahvas. Esimene tsitaat on Serbia miljonärilt Alek Kavčićilt, kes võttis 2025. aastal sõna üliõpilaste protestiliikumise nimel; teine tsitaat pärineb 2024. aastast Péter Magyarilt, kes oli toona Ungari opositsioonijuht ja on praegu peaminister.

2014. aastast saadik Serbias võimul olnud erakond Serbia Progressiivne Partei (SNS) on esimest korda olukorras, milles tuleb valimistel arvestada võimaliku kaotusega või vähemalt vastaspoole tiheda konkurentsiga. Paljugi sõltub kindla juhita üliõpilasliikumisest, mis kasutab populistlikku taktikat n-ö voorusliku rahva ja korrumpeerunud eliidi vastandamiseks, mis meenutab aasta algupoolel Ungaris Viktor Orbáni kohalt kangutanud erakonna Tisza retoorikat. Kas Üliõpilaste Nimekirjal õnnestub midagi sarnast saavutada, on veel selgusetu. Tulemus sõltub nii protestiliikumise strateegiast kui ka valimiste toimumise keskkonnast, mis on Serbias palju karmim kui Ungaris.

Miks just erakorralised valimised?

Serbia president Aleksandar Vučić teatas 9. septembril, et erakorralised valimised korraldatakse 25. oktoobril. Meeleavaldajad on nõudnud erakorralisi valimisi alates 2024. aasta novembrist, kui Novi Sadis varises kokku raudteejaama varikatus, mistõttu 16 inimest hukkus. Õnnetus juhtis tähelepanu Serbia valitsevates ringkondades vohavale korruptsioonile ja tõi kogu riigis kaasa ulatuslikud meeleavaldused, mis on kujutanud SNSi jaoks seni kõige sügavamat poliitilist kriisi.

President kuulutas valimised välja vaid paar päeva pärast Ratko Mladići avalikke matuseid Belgradis. Haagis genotsiidis ja sõjakuritegudes süüdi mõistetud endine Serblaste Vabariigi (Republika Srpska) sõjaväe juht kandis eluaegset vanglakaristust sealsamas Haagis, kus ta ka suri. Matuste tõttu sattus Vučić poliitilises mõttes raskesse olukorda, kahe tule vahele: ühele poole jäid SNSi rahvuslastest koosnev tuumik ja paljud Bosnia serblased, kelle jaoks Mladić oli kangelane; teise poole moodustas Serbia laiem valijaskond, kelle hinnangul oli Mladić see, kes ta oli – süüdimõistetud sõjakurjategija.

Meeleavaldajad on nõudnud erakorralisi valimisi alates 2024. aasta novembrist, kui Novi Sadis varises kokku raudteejaama varikatus, mistõttu 16 inimest hukkus.

Ka valimisteks valitud kuupäev ei tarvitse olla juhuslik. Ühelt poolt vastavad erakorralised valimised osaliselt meeleavaldajate pikaajalistele nõudmistele hääletuse läbiviimiseks enne korralisi valimisi, mis pidid toimuma 2027. aasta detsembris. Teiselt poolt vaadates lükkas Vučić selle otsuse langetamist edasi rohkem kui aasta. Lõppkokkuvõttes määrati valimiste kuupäev kindlaks ainult 46 päeva enne hääletuse toimumist ja see jätab opositsioonile üsna vähe aega sisulisteks ettevalmistusteks.

Sellest ajast saati on üliõpilaste juhitud protestiliikumine asunud valimisvõitluses osalema Üliõpilaste Nimekirja nime all. Hiljuti kuulutasid nad välja kõik 250 kandidaati, kes valimistel üles seatakse – neist ei moodusta suurema osa üliõpilased, vaid kunstnikud, professorid, näitlejad ja arstid –, ning avaldasid 11-punktilise valimisprogrammi, mis kannab pealkirja „Serbia või maffia“. Võimul olev SNS läheb valimistele vastu Ühendatud Serbia nime all ja on kuulutanud oma peaministri kandidaadiks Vučići, kes on presidendi ametist tagasi astunud. Sedasi lõpetas ta oma teise ametiaja, mis jääb Serbia põhiseaduse järgi talle ka viimaseks.

Populistlikud, aga erinevalt

Seni Roheliste ja Vasakpoolsete Rindesse kuulunud Serbia parlamendisaadik Rastislav Dinić, kes nüüd toetab eelseisvatel valimistel Üliõpilaste Nimekirja, on arvamusel, et põhiliseks erinevuseks on kummagi poole populismi lähtealus. Vučić köidab valijaid Donald Trumpi stiilis eliidi- ja professionaalsusevastase retoorikaga, mis on suunatud keskmisele tööinimesele ja rõhub natsionalistlikele tunnetele.

Igasugust ideoloogilisust eitavale ideoloogiale ja populismivastasele populismile rajatud kampaania lisab eelseisvatele valimistele järjest rohkem referendumilaadseid jooni.

Üliõpilaste Nimekiri esindab aga omamoodi tehnokraatlikku populismi. See on rajatud kindla liidrita nimetutele üliõpilastele, professionaalidele ja intellektuaalidele, kes suhtuvad enda sõnul ükskõikselt n-ö tavalisse poliitikasse ja tahavad jätta endast mulje, et parteipoliitiline räpp pole neid määrinud. Nende eesmärk on alistada süsteem, mis on neid alt vedanud, ja selle nimel keelduvad nad omaks võtmast ükskõik millist ideoloogiat, sest see võib nende vahele kiilu lüüa. Seepärast võivad nad ligi tõmmata laiu rahvahulki ja ka oma retoorikas nimetavad nad end „100% rahva esindajateks“. Sedasi antakse mõista, et neil ei ole vaja teiste jõududega liite sõlmida ega keskenduda konkreetsetele probleemsetele valdkondadele või ideoloogiliselt rahvast lõhestavatele küsimustele, näiteks Kosovole, sõjakuritegude eest vastutuse võtmisele ja ELiga lõimumisele.

Selle asemel jätkab üliõpilasliikumine korrumpeerunud valitsuse ja väidetavalt ebapädeva opositsiooni kritiseerimist. Nii võibki nende valimiskampaaniast jääda mulje, et nad ei võitle mitte ainult SNSi, vaid ka ülejäänud opositsiooni vastu: meie ja nende vastandamise raamistik on selgelt välja kujunenud, mis on kooskõlas populismi akadeemilise käsitlusega. Igasugust ideoloogilisust eitavale ideoloogiale ja populismivastasele populismile rajatud kampaania lisab eelseisvatele valimistele järjest rohkem referendumilaadseid jooni. Seega ei määrata hääletuskastide juures kindlaks Serbia edasist poliitilist suunda, vaid antakse pigem hinnang kogu Vučići valitsemisajale.

Kuidas Ungari asjasse puutub?

Serbia ei ole säärase tehnokraatliku-populistliku lähenemise poolest ainulaadne. Ungari n-ö uus opositsioon, Péter Magyari juhitud erakond Tisza, nägi hoolega vaeva, et mitte lasta end määrida vasakpoolsetest ja liberaalidest moodustunud nn vanal opositsioonil, mis ei suutnud Fideszi võimult kukutada 16 aasta ja neljade järjestikuste valimiste jooksul. Tisza mäekõrgune võit valimistel tulenes ka sellest, et erakond kasutas ära riigis levinud Orbáni-vastaseid meeleolusid, ilma eriti tegelemata muude rahvast lõhestavate poliitiliste küsimustega. Seetõttu oli Tiszal võimalik opositsiooniparteide seas domineerida. Magyari partei väljendas isegi heameelt, kui vanad opositsiooniesindajad taandusid.

Tisza enda kandidaadid valimistel – nüüdsed ministrid – on aga enamjaolt olnud tööstuses või akadeemilistes ringkondades juhtivatel kohtadel, nende seas on peaaegu kõik asjatundjad omal alal, ehkki silma torkab üksainus erand, sest justnimelt parteijuht kuulub endisesse poliitilisse eliiti. Erakond hoidis sama joont kuni valimisteni: Tisza kuulutas valimised avalikult referendumiks Fideszi üle ja vältis kohalikul tasandil ühiskonda lõhestavaid teemasid, näiteks Ukraina sõda ja sisserännet.

Milles seisnevad erinevused?

Üliõpilaste Nimekirja ja Tisza strateegia ja valimiste toimumise keskkond erinevad siiski kolme märkimisväärse asjaolu poolest. Esiteks ei ole Üliõpilaste Nimekirjal kindlat juhti – liikumise eesotsas ei ole nn Petar Srbinit, kes oleks Serbia vaste Tisza Péter Magyarile (kelle perekonnanimi on tõlkes ’ungarlane’) ning kelle ümber koonduks kogu toetus ja suhtlus. Artikli alguses ära toodud tsitaat näitlikustab seda tõsiasja üsnagi iroonilises võtmes: miljonär võtab sõna, nagu oleks ta tuhandete korruptsiooni vastu võitlevate üliõpilaste juht. Teiseks tähendab Serbia täielikult proportsionaalne valimissüsteem seda, et opositsioonierakonnad ei pea moodustama laiaulatuslikke koalitsioone, et konkurentsis püsida, mida ei saa öelda Ungari segasüsteemi kohta. Seega on Serbia opositsioonil vähemalt teoorias kergem võimule pääseda.

Kolmandaks vähendavad seda teoreetilist eelist Ungariga võrreldes palju kehvemad tingimused, milles valimised korraldatakse. Erinevalt Ungarist ei ole Serbia ELi liikmesriik ning valimised on Serbias vähem vabad ja vähem õiglased. Juhtiv demokraatia seisu hindav uurimiskeskus V-dem on oma indeksi järgi liigitanud mõlema riigi „valimised autokraatlikuks“, mis tähendab, et neis korraldatakse mitme erakonna osalusel valimisi, mille puhul siiski ei täideta demokraatia tagamiseks vajalikke nõudeid. Samas on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) valimiste vaatlejad üldiselt leidnud, et Ungari valimised on hästi korraldatud, aga Serbias on vaatlejad teada andnud menetlusnormide rikkumistest, millele lisaks on hääli ostetud, hääletuse salajasuse nõuet rikutud ja mitmekesi hääletatud. Peale selle on hääli tihti valesti kokku loetud ja süsteemis registreeritud väljamõeldud valijaid.

Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks Republika Srpska diasporaa antavad hääled (Serblaste Vabariigis Bosnias ja Hertsegoviinas korraldatakse 4. oktoobril samuti valimised, et hoida valijaid poliitikasse kaasatuna), kahtlused välissekkumise kohta ja tõendatud juhtumid, mille puhul on opositsiooni vastu kasutatud nuhkvara.

Milleni see kõik viib?

Mõned vaatlejad suhtuvad Serbia valimistesse ja SNSile edukat konkurentsi pakkuvasse liikumisse väga ootusrikkalt, eriti arvestades võimalusega, et Serbia võib uuesti käima lükata ELiga liitumise läbirääkimised, mis on aastaid olnud de facto peatatud.

Nii optimistlik ei maksa siiski olla. Kui lähemalt uurida opositsiooni käitumisviisi, tuleb välja, et ELiga lõimumise teemat välditakse meelega – just sellepärast, et jätkuvalt ligi meelitada kõiki valijaid. Üliõpilaste Nimekirja võit ei näitaks kätte Serbia poliitika edasist suunda, vaid pigem annaks teada, et sarnaselt ungarlaste suhtumisega Orbánisse on serblasedki Vučići süsteemist lihtsalt tüdinud.

Üliõpilasliikumisel puudub kindel arvamus selle kohta, kas jätkata ELiga lõimumist, mis saab Kosovost ning kuidas arendada suhteid Venemaa ja Hiinaga.

Mis pärast valimisi juhtub, on veelgi ebaselgem. Võidu korral läheks Üliõpilaste Nimekiri valitsusse pooliku programmiga, mille alustaladeks on võitlus korruptsiooniga ning haridus-, eluaseme- ja tervishoiusektoris ulatuslikumate ühiskondlike toetusmeetmete pakkumine. Samas puudub üliõpilasliikumisel kindel arvamus selle kohta, kas jätkata ELiga lõimumist, mis saab Kosovost ning kuidas arendada suhteid Venemaa ja Hiinaga. Samuti leiaks protestiliikumine end Vučići loodud poliitsüsteemist, mis on kindlalt välja kujunenud ega tarvitse vaikselt alla anda.

Kui SNS jääb aga edasi võimule, võib Vučić juhiohjad veelgi tugevamini enda kätte haarata, millisel juhul osutub kodanikuühiskond koos Üliõpilaste Nimekirjas valimistel kandideerinutega eriti haavatavaks. Kolmas võimalik stsenaarium tähendaks nn kooselu ehk võimu mõningast jagamist parlamendis. See on siiski ebatõenäoline, sest kui Üliõpilaste Nimekiri tahab kuidagigi korruptsiooni paljastada, tuleb neil sihikule võtta Ühendatud Serbia parlamendisaadikud.