Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel

Täiendusena Ukraina konventsionaalsele sõjale peetakse varisõda Krimmi poolsaarest Luhanskini ja veelgi kaugemal, et nõrgendada Kremli kontrolli okupeeritud alade üle.

Lähtudes avalikest allikaist koostatud andmestust, mis sisaldab alates 2022. aasta veebruarist kuni 2025. aasta veebruarini üle 150 relvastatud operatsiooni, esitan selles artiklis analüütilise ülevaate Ukraina vastupanu arenevast taktikast, töömeetodeist ja püsitoiminguist (TTP), geograafilisest ulatusest, organisatsioonilisest korraldusest ja strateegilisest sihiseadest. Hoolimata venelaste lakkamatutest, sageli jõhkratest vastumeetmetest vastupanu mitte üksnes ei jätku, vaid laieneb. Vastupanuoperatsioonid küünivad relvitust tsiviilvastupanust ja sabotaažist isetehtud lõhkeseadmeteni (IED), väikeste salkade miinipildujatuleni ning täppislööke abistavate luure, seire ja rekke (ISR) missioonideni. Lokaliseeritud ja varju hoidvast, ent üha paremini Ukraina sõjaväe-, luure- ja julgeolekuasutustega kooskõlastatud vastupanust on kujunenud Ukraina hübriidse kaitsestrateegia üks tugisammastest.

Venemaa jõhkraist vastumeetmeist hoolimata pole Ukraina põrandaalune tegevus üksnes kestma jäänud, vaid on kolme viimase aastaga laienenud ja osavamaks muutunud.

Artiklis visandatan vastupanuliikumise praegusi võimeid, struktuuri, eesmärke, operatsioonilist ulatust ja taktikalisi võtteid. See on kirjutatud projekti raames, mis käsitleb Ukraina hübriidset kaitsestrateegiat „kombinatsioonina sõjalise või majandusliku jõu (hard power) rakendamisest ning poliitilisest manipuleerimisest (sharp power) neljas või enamas operatsioonide domeenis, millega reeglina halvemuses sõjajõud taotleb oma tõhususe parandamist infokineetilise kaitsemanöövri vältel”.

Tõendid näitavad, et Venemaa jõhkraist vastumeetmeist hoolimata pole Ukraina põrandaalune tegevus üksnes kestma jäänud, vaid on kolme viimase aastaga laienenud, operatsioonide arvu mitmekordistanud ja osavamaks muutunud. Nimelt ei tähendaks ebaõiglane pealesunnitud rahu – näiteks Putini-Trumpi tehing, mis kinnitab Kremli võimu Krimmi poolsaare ja/või osaliselt okupeeritud oblastite üle – tõelist rahu Ukrainale ega Venemaale, ümbritsevatest maadest rääkimata. Kuna miljonid inimesed jääksid alaliselt neokoloniaalse võimu küüsi, saaks mäss hoogu juurde. Käes on õige hetk, et teadvustada, milline tähendus võiks Putini sõjas Ukraina vastu olla „rahul”.

Vastupaneku kolmainus: rahvas, partisanid ja professionaalid

Ukraina vastupanu tärkas rohujuuretasandi killustatud vastutegevusena 2014. aastal pärast Krimmi poolsaare annekteerimist Venemaa poolt ning Donetski ja Luhanski oblastisse tehtud reide. Pärast täiemahulist sissetungi 2022. aasta veebruaris muundus vastupanu üksikutest taktikalistest reaktsioonidest kiiresti mitmedomeenilisteks algatusteks. Uute oludega kohanemine peegeldab klassikalist partisanisõja strateegiat, millega taotletakse vaenlaste võitlustahte nõrgendamist ja võitlusvahendite kahandamist ilma tema üksustele otse vastu astumata. Vastupanu on jõudnud ootamatult kaugetesse paikkondadesse, näiteks levitati Ateši liikumise lendlehti Venemaal lausa Samaras – Ukraina piirist enam kui 1200 km kaugusel –, mis sümboliseeris nii tegevusulatust kui ka alistamatust.

Ukraina vastupanuaparaadis on kolm kihti läbi põimunud: (relvitu) tsiviilvastupanu, (relvastatud) partisaniliikumised ja (konventsionaalsed) sõjalised erioperatsioonid. Tsiviilvastupanu esindavad Kollase Lindi liikumine ja Zla Mavka rühm rakendavad elanikkonna moraali hoidmiseks ja Vene okupatsioonivõimude delegitimeerimiseks sümboleid, vägivallatuid surveavaldusi ja psühholoogilisi operatsioone (PSYOPS). Kollase Lindi aktivistid näitavad end kohkumatuna, lisades okupeeritud aladele Ukraina riiklikke tunnuseid ning seades okupatsioonivõimude legitiimsust pidevalt kahtluse alla ilma vägivaldseks muutumata. Zla Mavka pilkeline õõnestustöö rikub omalt poolt okupantide moraali ja tõstab tsiviilelanikkonna oma, juhindudes psühholoogiliste operatsioonide strateegiast, millega tahetakse okupeeritud aladel arusaamu kujundada.

Uute oludega kohanemine peegeldab klassikalist partisanisõja strateegiat, millega taotletakse vaenlaste võitlustahte nõrgendamist ja võitlusvahendite kahandamist ilma tema üksustele otse vastu astumata.

Relvastatud vastupanurühmitused, nende seas Ateš, Ukraina rahvuslik vastupanu (NSU), Berdjanski partisaniarmee (BPA) ja Mariupoli vastupanu, esindavad Ukraina vastupanustrateegia võitlevat tuumikut.

Ateš rajati 2022. aasta septembris Krimmi poolsaarel. Põrandaalune vastupanuorganisatsioon tegutseb kõigis viies (osaliselt) okupeeritud Ukraina piirkonnas ja Venemaa Föderatsioonis. Juulis 2023 teatas krimmitatari rahvamedžlise endine esimees Mustafa Džemiljev, et Ateš suudab Krimmis värvata veel 1000 võitlejat – terve rügemendi –, ent vajab relvi, laskemoona ja varustust. Organisatsioon saab toetust krimmitatarlastelt ja muudelt Krimmi-Ukraina kogukondadelt. Märkimisväärse operatsioonivõime tõendusena on ta sooritanud üle 200 operatsiooni, sealhulgas sabotaažiakte, atentaate, rünnakuid staatiliste ja sõidukile paigutatud isetehtud lõhkeseadmetega, väikeste (3–4 inimesest koosnevate) salkade reide ja varitsusi, kogunud ja edastanud luureandmeid. Ateši suurest mõjuulatusest annab aimu asjaolu, et sinna kuulub mitmest rahvusest ja erineva kodakondsusega isikuid, sealhulgas Venemaa kodanikke.

Relvastatud vastupanuorganisatsiooni näiteks on samuti NSU, kes on Donetski oblastis operatsioone korraldanud alates 2021. aasta septembrikuust. Nad funktsioneerivad partisanitegevuse kooskõlastajana. BPA on aktiivne Zaporižžja oblastis, täpsemini Berdjanski linnas ja selle ümbruses. Nad tegelevad sabotaaži, partisanisalkade varitsuste ja reididega, panevad isetehtud lõhkeseadmeid plahvatama, korraldavad atentaate ja ISR-missioone. Mariupoli Vastupanu pole tsentraliseeritud, vaid koosneb arvukatest paralleelselt töötavatest rakukestest, millest mitmel on koodnimi, nagu Ї grupil. Sageli saavad nad toetust Atešilt ja teistelt suurematelt partisaniliikumistelt, luureandmete edasiandmises osalevatelt pagenduses linnaametnikelt, Ukraina väeosadelt ja julgeolekujõududelt. Kui 2022. aasta suvel said alguse spontaansed süütamised ja sõdurite mürgitamised enesekaitse eesmärgil, astusid 2025. aastaks asemele koordineeritud sabotaaž, mõrvakampaaniad ja lõhkeseadmete paigaldamine. Mainitud neli partisaniorganisatsiooni ja teised kohalikud vastupanuliikumised töötavad sageli autonoomselt, ent mõnikord Ukraina relva- ja julgeolekujõudude juhiste alusel või otsese toetusega.

Ukraina vastupanule okupeeritud aladel on keskse tähtsusega eriüksuste (SSO) hulka kuuluv väeosa „Ruhh Oporu” (vastupanuliikumine), mis ametlikult on tegutsenud 2021. aastast peale, ent põranda all juba 2014. aastast. Korpusesuurune väeosa talitleb Ukraina vastupanuvõrgustiku selgroona, osutades logistilist toetust, viies läbi väljaõpet, koordineerides luuretegevust ning hõlbustades surveaktsioone. Lisaks SSO-le teostavad keerukaid salaoperatsioone ja toetavad mitmeid vastupanuliikumisi nii okupeeritud Ukrainas kui ka üle piiri, Venemaal, Ukraina julgeolekuteenistus (SBU) ja luure peavalitsus (HUR). Need erioperatsioonide asutused on luureandmete jagamise, operatsioonide kooskõlastamise ja ressursside eraldamise kaudu tihedalt lõimunud partisanisalkade ja tsiviilvastupanu gruppidega.

Operatsioonide domeenid: infokineetiline seos

Ukraina vastupanustrateegia hõlmab mitut domeeni: maismaa-, mere-, õhu- ja infosõda. Märkimist väärib, kui rohkesti on vastupanu korraldanud infokineetilisi operatsioone. Neid defineeritakse sõjaliste operatsioonidena, mis kombineerivad TTP-sid infovallast, nagu luuret, psühholoogilisi operatsioone, kübersõda, elektroonilist võitlust, kineetiliste (füüsiliste) löökide/tuletegevuse ja liikumisega lahinguruum(is). Need operatsioonid on osutunud ülimalt tulemusrikkaks, nagu annavad tunnistust partisanide rekketiimidelt saadud andmete põhjal korraldatud täppis-raketilöögid.

Maismaal on vastupanuliikumised teostanud erisuguseid operatsioone mitmekesise arsenali abil: staatilised ja sõidukeile paigaldatud lõhkeseadmed (VBIED), mõrvad (lähidistantsilt ja snaipritulega), kergemiinipildujad, kaasaskantavad õhutõrjesüsteemid (MANPADS) ja mehitamata õhusõidukid (UAV); elutähtsaid rajatisi on saboteeritud ja süüdatud ning okupatsioonivõimude esindajaid hulgi mürgitatud.

Ühest küljest tahetakse infokineetiliste operatsioonidega Venemaa relvajõude häirida ja kurnata, ohustades varustusteid, kahjustades logistikasõlmi ning kiirendades okupantide omandi tuvastamist ja hävitamist. Teisest küljest hõlbustatakse Ukraina regulaarvägede brigaadidel manööverdamist, nagu sai ilmsiks 2022. aastal Harkivi vastupealetungi ajal.

Näiteid vastupanuvõitluse meetodeist

Näitamaks, kuidas Ukraina partisanid okupeeritud aladel võitlevad, tegin ma valiku 150 tõendust leidnud operatsioonist ning liigitasin nad relvade või taktika alusel. Need kuuluvad ajavahemikku 2022. aasta veebruarikuust, mil algas täiemõõduline sissetung, kuni 2025. aasta veebruarini. Operatsioonide tüübid hõlmavad partisanide kaudtuld (60 mm kergemiinipildujad), staatilisi lõhkeseadmeid, autopomme (VBIED), snaiprituld (täpselt sihitud kauglaske), lähivõitlusi (CQB), mõrvu lähidistantsilt (tulistamist või pussitamist), ISR operatsioone (Ukraina riiklike relvajõudude toetuseks), sabotaaži (raudteede ja muu infrastruktuuri kahjustamist ning süütamist) ja mürgitamisi.

Andmestu lähtub nii avaallikaist (Ukraina ja Venemaa meediakanaleist ja sõjablogijaist) kui ka omaksvõttudest (partisaniorganisatsioonide, sõjaliste ja riiklike asutuste poolt). Operatsioon on andmestusse lülitatud, kui sellest on teatanud Ukraina ja Vene meediakanalid ja/või sõjablogijad ning ühtlasi on mõni partisaniorganisatsioon või -rakuke vastutuse võtnud. Andmestus osutab „väidetav”, et partisanirühmitused (või Ukraina-meelne meedia) on operatsioonist teatanud, aga sõltumatut kinnitust pole saadud. „Tõendatud” tähendab, et operatsiooni toimumine on üle kontrollitud OSINT, geolokatsiooni, mitme meediaallika kaudu või seda on möönnud Venemaa poolt ametisse seatud isikud.

Valikukriteeriumide tõttu on tõenäoline, et operatsioonide koguarv ületab tunduvalt seda, mida allpool peetakse kinnitust leidnuks.

Aeg-ajalt tüsistavad täpset omistamist salatsemine, omaksvõttude kattumine ning partisanirakukeste liitumine. Valikukriteeriumide tõttu on tõenäoline, et operatsioonide koguarv ületab tunduvalt seda, mida allpool peetakse kinnitust leidnuks. Näiteks mitmeid väidetavaid kaasaskantavate õhutõrjesüsteemide, UAV-de, juhitavate tankitõrjerakettide (ATGM) ja juhitamatute reaktiivmürskudega (RPG) tehtud rünnakuid on kriteeriumide tõttu jäetud allpool loetlemata. Seepärast tuleb arvudesse suhtuda nii, et nad osutavad trendidele ja võimetele, aga ei tähenda lõplikke koguarve. Järgnevas tabelis esitatakse ülevaade 150 tõendust leidnud partisanioperatsioonist ajavahemikus 2022. aasta veebruarist kuni 2025. aasta veebruarini. Siit selgub taktika märkimisväärne mitmekesisus:

Näiteid operatsioonide tüüpidest	2022	2023	2024	2025	Koguarv	Osatähtsus
Staatilised lõhkekehad (hoonetes, teedel ja tänavatel, püünismiinid)	4	7	3	1	15	10%
VBIED (autopommid)	5	14	5	1	25	17%
Snaiprituli (kauglasud)	3	2	0	0	5	3%
CQB/CQA (tulevahetused lühidistantsilt / pussitamised)	18	5	2	0	25	17%
Miinipildujatuli (partisanide poolt)	2	3	0	0	5	3%
ISR UA tulelöökide abiks (luure/seire Ukraina tulelöökide hõlbustamiseks)	4	6	6	4	20	13%
Sabotaaž (raudtee jm. infrastruktuur, süütamised)	8	15	10	2	35	23%
Mürgitamised	2	10	6	2	20	13%
Kokku	46	62	32	10	150	100%

2022. aastal sihtis vastupanuliikumine eeskätt okupatsioonivõimude kollaborante ja logistikarajatisi, nii et 46 tõendatud operatsiooniga taotleti äsjaokupeeritud alade kiiret destabiliseerimist. Vastupanuoperatsioonid eskaleerusid 2023. aastaks ning hõlmasid muuhulgas 62 tõendatud rünnakut, mida oli paremini taktikaliselt koordineeritud ja luureandmete põhjal sihtmärgistatud, samuti hoogustus sabotaaž. Vene vastumeetmed muutusid 2024. aastal jõulisemaks. Tõendatud operatsioonide valimisse mahtus siiski 32; operatsioonide kvalitatiivne toime jäi oluliseks: need olid täppislöögid kõrge väärtusega sihtmärkidest kollaborantide ja oluliste logistikarajatiste pihta. Suure toimega operatsioonid jätkusid 2025. aasta alguses, väljendades Ukraina partisanide vastupidavust ja kohanemisvõimet.

Strateegilised järelmid ja väljavaated tulevikuks

Ukraina vastupanu taktikalised ja operatiivsed saavutused kitsendavad Venemaa relvajõudude tegevusvabadust, kuna need peavad okupeeritud alade julgeolekule pühendama märkimisväärseid ressursse. Katkestamatu partisanitegevus häirib logistikateid, tüsistab operatsiooniplaanimist ning õõnestab pidevalt okupatsioonijõudude moraali. Jätkusuutlikkust ja skaleeritavust ei tohi igatahes unustada. Vastupanuoperatsioonide arvukus on sama oluline kui kvaliteet.

Katkestamatu partisanitegevus häirib logistikateid, tüsistab operatsiooniplaanimist ning õõnestab pidevalt okupatsioonijõudude moraali.

Hüpoteetilisel kokkuleppel, näiteks sellisel, mida vahendab president Trump, et Ukraina alasid loovutada Vene asustuskolonialismi meelevalda, on niivõrd olulisi geopoliitilisi tagajärgi, et vastupanuoperatsioonide strateegiline tähtsus on päevselge. Peaaegu kindlasti ei lämmata rahulepingu pealesundimine ukrainlaste vastupanu, vaid partisanitegevus astub suurema intensiivsusega faasi. Tõenäoline trajektoor meenutaks Briti erioperatsioonide teenistuse (SOE) kampaaniaid 1940.-1946. aastal, aga ka operatsioone, mil sisseimbumisega valmistati sõjatandrit ette suuremateks poliitilisteks või strateegilisteks vapustuseks, nagu 1968. aastal Vietnamis Teti pealetung või 1996. aastal (palju edukam) Groznõi tagasivallutamine.

Kokkuvõttes ulatub Ukraina vastupanu taktikalistest operatsioonidest kaugemale; see kujutab strateegilist vastuhakku, millega vastastele ja liitlastele antakse veenvalt teada, et okupeeritud alad pole alatiseks kadunud ning ebaõiglane rahu on paratamatult ebastabiilne. Vastupanust on Ukrainale saanud rahvusliku hübriidkaitse vundament. See sümboliseerib vankumatut pühendumist suveräänsusele ja enesemääramisele.