Omar Ashour: Esialgseid sõjalisi järeldusi Ukraina ja Gaza sõdadest

Vene kaitsetööstus käivitas eelmise aasta jooksul tootmisliine ning alustas suurtükimürskude, õhuründemoona, mikrokiipide ja muu tarviliku importi Põhja-Koreast, Iraanist ja Hiinast. Kui Venemaa sai oma autoritaarsetelt liitlastelt tublit sõjalist toetust, siis Ukraina demokraatlikud poolehoidjad polnud sugugi nii abivalmis.

Hädavajalike suurtükimürskude tarnimine viibis tõsiselt Euroopa kaitsetööstuse ja poliitikaelu struktuursete piirangute pärast, millele lisandus parteide nääklemine USA Kongressis. Alles tänavu aprillis kiitis president Biden heaks esindusliku Ukrainale määratud julgeolekuabi paketi 61 miljardi USA dollari väärtuses. Teiste tegurite seas viisid need viivitused Donetski oblastis Avdiivka kindluslinna langemiseni, mis oli 2014. aastast peale tõrjunud tagasi nii ametlike kui ka mitteametlike Vene jõudude rünnakuid.

Kuidas sõda Ukrainas puudutas Gazat (ja vastupidi)

7. oktoobril 2023. aastal teostas Hamasi relvastatud tiib enneolematu mitmedomeenilise ühendväe rünnakmanöövri, millele järgnes rida julmusi – sealhulgas massimõrvad, pantvangide võtmine ja lasteröövid – Gazat ümbritsevatel Iisraeli aladel (Gaza Envelope).

Operatsioonis jäljendasid Hamasi ründajad mitmeid meetodeid ja taktikat, mida on vaadeldud Ukrainas. Need ulatusid mehitamata kvadrokopteritest, mis heitsid isetehtud lõhkekehasid (IED) kindlustustele ja valvepostidele, kuni terroristliku taktikani, mida rakendavad Venemaa ametlikud ja mitteametlikud relvajõud.

Järgnenud maismaasõjas Gazas saab täheldada samasugust kergejalaväe ja suurtükiväe taktikat, nagu Ukraina täisehitatud maa-aladel. Sinna kuuluvad tankitõrje, snaiprite, miinipildujate ja raketiheitjate taktika, töömeetodid ja püsitoimingud (tactics, techniques and procedcures ehk TTP). Gazast tehtud rünnakule järgnes kogu regioonis rida sõjalisi kokkupõrkeid maismaal, õhus, merel ja kosmoses; kaasnes elektromagnetiline, küber-, info- ja luuresõda.

Venemaa Föderatsioon kujutleb Läänemerest Vahemereni ulatuvat strateegilist kaart, mille osised on vastastikku sõltuvad.

Sõjalised operatsioonid Lähis-Idas on tihedasti seotud Ukrainas toimuvaga. Nõukogude Liidu eeskujul kujutleb Venemaa Föderatsioon Läänemerest Vahemereni ulatuvat strateegilist kaart, mille osised on vastastikku sõltuvad. Mõlemad riigid on strateegilisi, operatiivseid ja mõnikord lausa taktikalisi plaane koostanud sellest kontiinumist lähtudes.

TTP-d Venemaa sissetungil Krimmi 2014. aasta veebruaris-märtsis meenutasid neid, mida ISIS oli rakendanud 2013. aasta septembris esimest korda Raqqa linna oma valdusse võttes. Donbassis 2015. aastal läbikäidud eskalatsiooniredel oli seotud Venemaa eskalatsiooni/de-eskalatsiooniga (Putini rahualgatus) samal ajavahemikul Süürias. Venemaa provotseerimata kallaletungis ja õigusvastases sõjas Ukraina vastu on Iraan näidanud end jõulise liitlasena.

Kui Hamasi delegatsioon Putinit külastas, iseloomustas ta reportaažide järgi nende operatsiooni „kingitusena”. Gaza sõda mitte üksnes ei juhtinud meediakanalite ja diplomaatide tähelepanu eemale sõjalt Ukrainas, vaid ka Ukrainale hädavajalikud lääne suurtükid, õhutõrje- ning muud relvad ja laskemoon kas hilines või viidi hoopis Iisraeli. Seda hoolimata tavaliste ja tavatute suutlikkuste tohutust erinevusest ühest küljest Iisraeli ja Ukraina ning teisest küljest Hamasi ja Venemaa vahel.

Konfliktidest Gaza ümber saab teha neli sõjalist tähelepanekut, millest Ukrainal oleks õppida: 1) ühendväe rünnakmanöövrite elluviimine mitmes domeenis; 2) horisontaalse eskalatsiooni haldamine; 3) paindliku mitmekihilise maa-aluse süvakaitse rakendamine; 4) kuluaaripoliitika kollektiivse õhutõrje laiendamiseks Mustalt merelt Ukraina rannikualadele.

Ühendväe pealetung mitmes domeenis

Iisraeli sõjaväeluure ülemad pidasid Hamasi sõjalist tiiba ehk al-Qassami brigaade (QB) küündimatuks oktoobrirünnaku mastaapi operatsiooni teostama. Ent oli näha, et QB ja tema mitteriiklikud liitlased (nagu Palestiina Islamidžihaadi al-Qudsi brigaadid ja al-Aqsa märtripataljonid) järgisid pealetungis Iisraeli „raudmüürile” NATO-laadis jalaväe läbimurdejada: maha suruda, varjutada, ümbritseda, nõrgestada ja rünnata (suppress, obscure, secure, reduce, and assault ehk SOSRA).

QB suutis Iisraeli õhutõrje oma mittejuhitavate rakettidega üle koormata. Läbimurdepunktide ja rünnakumarsruutide varjamiseks pimestas ta Iisraeli seiret ja luuret nii relvastatud kommertsdroonide kui ka snaipritega. QB ei suutnud või ei tahtnud hõivata läbimurdepunkte Iisraeli barjääris, mistõttu järgnesid nende üksustele teised organisatsioonid ja relvastatud jõugud. Tegelik rünnakjõud oli QB-st endast märksa tugevam.

Al-Qassami brigaadid koos liitlastega järgisid pealetungis Iisraeli „raudmüürile” NATO-laadis jalaväe läbimurdejada: maha suruda, varjutada, ümbritseda, nõrgestada ja rünnata.

Kolme domeeni hõlmanud pealetungi teostasid maismaal QB kerge- ja motoriseeritud jalavägi, mis kokku olid rügemendi suuruses, merelt kaks rühmasuurust merejalaväeüksust ning õhust kompaniisuurune tiibvarjurite üksus. Hoolimata mõnest veast ning peamiselt mittestandardsete tööriistade ja ebaharilike masinate kasutusest kulges väljamurdeoperatsioon üldiselt täpselt nii, nagu seda õpikutes ette nähakse.

Paindlik maa-alune süvakaitse

Ligi kolm nädalat väldanud õhulöökide järel läksid Iisraeli kaitsejõud 27. oktoobril Gaza sektoris üle maavägede pealetungile. IDF oli 2023. aasta detsembriks siirnud Gaza sektorisse ligi 20 brigaadi, mis on ekvivalentsed umbes kuue diviisiga. Võrdluseks: 1967. aasta juunikuus oli IDF Siinai poolsaarel purustanud suurema Egiptuse armee kõigest kolme diviisiga.

Taaskord tõestasid hästi konstrueeritud kaitsejooned oma efektiivsust, isegi kui kaitses oli mitteriiklik tegutseja, kes oli Iisraeli poolt ümber piiratud. QB on Gaza viide provintsi rajanud mitmetasandilise tunnelite võrgustiku. QB ettevalmistused linnakeskkonnas sõja pidamiseks hõlmasid omavahel ühenduses hooneid, laskepesi, raketiheitjate laskeavasid majaseintes, kindlustatud positsioone, snaipripesi ning kattuvaid laskesektoreid ja tapavälju tankitõrjerelvade ning miinipildujatega varustatud üksustele.

Mitmetasemelised tunnelid maa all ja maa peal on teinud Gaza linnaliste lahingualade pindala kaks või isegi kolm korda suuremaks.

Nende ettevalmistuste abil teostasid QB ja muud organisatsioonid paindlikku süvakaitse strateegiat; on vähetõenäoline, et nad oleksid muidu suutnud taluda IDF-i rünnakuid, mis on nüüdseks väldanud üle kuue kuu. Mitmetasemelised tunnelid maa all ja maa peal on teinud Gaza linnaliste lahingualade pindala kaks või isegi kolm korda suuremaks. Nende tunnelite kaudu on QB suutnud taktikaliselt taganeda ja edasi liikuda.

Varustusliine QB ja teiste üksuste vahel on olnud raske rikkuda, tõkestada või hävitada. Tunnelid annavad kaitset ja liikuvust. QB üksused korraldavad tunnelite kaudu varitsusi, kasutades ära üllatusmomenti ja ilmudes ootamatutest punktidest aladele, mida IDF on juba puhastanud.

Horisontaalne eskalatsioon

Hamas on sõlminud rea taktikalisi ja strateegilisi alliansse Iraani ja Iraani toetatavate mitteriiklike jõududega. Tõenäoliselt oli oktoobrirünnak Hamasi liitlastega kooskõlastamata, ent Iraani juhitav allianss asus seda kohe horisontaalselt eskaleerima.

Alates 8. oktoobrist 2023. aastal suurenesid tulevahetused Hezbollah’ ja tema Lõuna-Liibanoni liitlaste ning Iisraeli vahel kiiresti intensiivsuse, ulatuse ja kestuse poolest. 2024. aasta veebruari keskpaigas ületas Lõuna-Liibanonist teostatud raketirünnakute arv pidevalt neid, mida QB oli suuteline tegema Gazast. Märtsis ja aprillis paiskas Hezbollah välja kuni 100 raketti päevas. See ei jäänud kaugele maha 2006. aasta juunisõja keskmisest, kui 34 päeva jooksul tulistati iga päev keskmiselt välja 120 mittejuhitavat raketti.

Juhitavate rakettide abil suudaks Hezbollah Tel Avivi rünnata ka Litani jõe tagant, ehkki mitte sama intensiivsusega.

Lõuna-Liibanon pole aga olnud ainus rinne, mis kuumenes. Selle kõrval on pidevalt ägenenud madala intensiivsusega ülestõus Läänekaldal. Iraani toetusega Ansarullah Jeemenis – paremini tuntud huthidena – on Iisraeli vastu toime pannud pikamaarünnakuid; ühtlasi teostasid nad Punasel merel kaubalaevade ja mereväealuste vastu mitmesuguseid lühimaa õhulööke ja isegi kopteridessante.

Need rünnakud ei kujuta veel otsest sõda Iisraeliga. Ent neil on olnud märkimisväärne mõju propaganda (värbamise ja mobiliseerimise), strateegilise signaliseerimise ja psühholoogilise sõja, õhutõrjesüsteemide küllastamise ja kurnamise mõttes; põhjakaares on Hezbollah suutnud terveid Iisraeli diviise paigal hoida.

Raketirevolutsioon ja õhutõrje areng

Hezbollah’ maavägi koosneb endistviisi suuresti raketi- ja suurtükiväest. Rühmituse arsenali muutumist alates viimasest täiemahulisest sõjast Iisraeliga 2006. aastal kuni 2024. aastani sobib iseloomustada revolutsioonilisena. 2006. aastal laskis Hezbollah välja ligi 4000 mittejuhitavat raketti. Praegu hinnatakse Hezbollah’ arsenali ligemale 150 000 juhitavale ja mittejuhitavale raketile. Need on laskeulatuse, lõhkepea suuruse, juhtimisviisi või selle puudumise ja muude tunnuste poolest vägagi erinevad.

Kõige suuremaks strateegiliseks probleemiks Iisraeli jaoks on pikema laskeulatusega raketid. Isegi, kui Hezbollah’ maaväed kihutataks Litani jõest põhja poole, ei kaoks oht kusagile, sest hinnangute järgi on Hezbollah’l 65 000 mittejuhitavat raketti (kuni 200 kilomeetrit) ja üle 5000 juhitava raketi (mille lennukaugus on üle 200 kilomeetri). Hezbollah suudaks Tel Avivi rünnata ka Litani jõe tagant, ehkki mitte sama intensiivsusega.

Hezbollah’ peasponsor Iraan korraldas esimese otserünnaku Iisraelile 13. aprillil 2024. aastal. See hõlmas ligi 170 ühesuunalist õhuründemoona (tavalise nimetusega kamikaze-drooni), 20 haardevälist (stand-off) tiibraketti ja 120 keskmaa ballistilist raketti. Iraan ei suutnud (või ei proovinud) Iisraeli radareid häirida, õhutõrjet maha suruda või purustada, tõkestada Iisraeli sõjalennukeid või isegi oma lööke täpselt suunata.

Iiraeli vastulöögi sõnum oli selge: Iraani tuumarajatised on haavatavad.

Iisrael koos liitlastega suutis rünnaku pea täielikult tõrjuda, ent mõnest edukast löögist tekkisid Nevatimi lennubaasi stardiradadele plahvatuslehtrid ning Ramoni lennubaasi tabas mitu ballistiilist raketti. Mõlemad baasid vaigistati vaid hetkeks, tavalist tööd jätkati järgmisel päeval. Piirkondlikest ja rahvusvahelistest liitlastest koosneva koalitsiooni toel kinnitas Iisraeli õhutõrje taas oma tulemuslikkust.

Iisraeli vastulöök oli täiesti teist laadi: varglik, täpne, tihe ja kindlapiirilise toimega. Iraani S-300 õhutõrjepatareid Isfahanis tabas vähemasti kolm raketti. Nendega kahjustati või hävitati radarisüsteem, mis kuulus Natanzi tuumarajatist kaitsva patarei juurde. Sõnum oli selge: Iraani tuumarajatised on haavatavad Iisraeli õhulöökidele, mille eest ei kaitse Iraani ega tema liitlaste õhutõrje.

Nii Iraani kui ka Iisraeli ettevõtmised olid ühendvägede operatsioonid kolmes domeenis (stardialused õhus ja maismaal, tõrje lähikosmoses). Löögid kuulusid pigem strateegilise signaliseerimise kui „sõjalise efektiivsuse” kategooriasse. Need jäid kaugele vastaspoole väljakurnamisest tavalises tähenduses.

Mõtteainet Ukrainale

Ukraina võiks Lähis-Ida sõjalisest dünaamikast selle pideva teisenemisega Vene agressiooni nurjamisel õppust võtta. Suuri järeldusi saab teha mitte üksnes taktika, vaid ka strateegilise koalitsioonide moodustamise kohta ning Ukraina kaitse- ja ründesuutlikkuse edendamiseks.

QB oktoobris sooritatud rünnak oli väikeste kuludega mitmedomeeniline õpikulik väljamurdeoperatsioon tehniliselt keerukate kaitserajatiste ja märksa tugevamate relvajõudude vastu. On vaieldav, milline väärtus on olnud QB mitteriiklike liitlaste horisontaalsel eskalatsioonil. Ent Ukraina talitab samamoodi nii end oma territooriumil Vene agressiooni eest kaitstes kui ka Aafrikas.

Maa-aluse taktika tulemuslikkus tõendas jällegi, kui väärtuslik on süvakaitse ettevalmistamine, aga kindlustisi, tunnelivõrgustikke ja teisi allmaarajatisi eksisteeris Ukrainas varemgi. Maa-aluseid võimaldeid kasutati Ukrainas kõige mälestusväärsemalt Mariupolis. Paraku olid need abiks ka Vene relvajõududele, seejuures viimati pealetungil Avdiivkale.

Ukraina õhuruumi ja tsiviilelanikkonda kaitseks on hädatarvilik laiendada kollektiivseid NATO õhutõrjemissioone Musta mere ääres.

Lõpetuseks: selleks, et kaitsta Ukraina õhuruumi ja tsiviilelanikkonda, eriti riigi lõuna- ja lääneoblasteis Musta mere ääres, on hädatarvilik laiendada kollektiivseid õhutõrjemissioone, mida mitu NATO liikmesmaad praegu Mustal merel teeb. Sellega aidataks Ukrainat konkreetselt Vene tiib- ja ballistiliste rakettide piiratud ulatusega rünnakute, aga ka õhuründemoona vastu. Kui olulised on säärased meetmed liitlasriigi õhuruumi kaitseks, selgus Iisraeli õhuruumi kollektiivkaitsest.

Ukraina puhul oleks see vastavuses varem USA-lt ja Suurbritannialt saadud julgeolekugarantiidega, sealhulgas Budapesti memorandumiga, millele kirjutas alla ka Venemaa. Kollektiivne õhutõrje tähendaks pühendumust riikidevaheliste lepingute täitmisele, tugevdaks stabiilsuse ja heidutuse säilitamiseks loodud julgeolekuraamistikku ning kaitseks NATO idarinde õhuruumi.