Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust

2022. aasta märtsi alguses oli Vene sõdureid Ukrainas ligi 140 000 ja raketirünnakud olid suunatud enamasti sõjaliste sihtmärkide pihta. 2024. aastal on venelastel otseselt Ukraina territooriumil ligi 600 000 sõdurit ja rakettide peamised sihtmärgid on tsiviiltaristu objektid, kaasa arvatud elektrijaamad ja tammid. Samal ajal pühitakse suurtükkide ja lennukipommidega maa pealt minema terveid asulaid.

Venemaa on avalikult kuulutanud, et kavatseb Ukraina täiesti hävitada, tunnistades samas, et on läänega de facto sõjajalal. Sellises olukorras, kus on selgunud, et olemasolevad heidutusmudelid ei suuda täita oma otstarvet, on äärmiselt tähtis, et ausalt analüüsitaks läbikukkumise põhjuseid ning otsitaks niisuguseid heidutuse vorme ja viise, mis lõpuks tagaksid Euroopas rahu kestmise.

Kõigepealt tuleb tunnistada, et lääs on Venemaa heidutamises läbi kukkunud põhjapanevate probleemide pärast heidutusmeetmete kavandamises ja juurutamises, mitte Venemaa erakordse vastupidavuse pärast. USA president Joe Biden on korduvalt öelnud, et ta ei poolda uut külma sõda Venemaaga, ja vastandanud seda arusaamale strateegilisest stabiilsusest.

Järeleandmised tugevuse asemel

Kui vaadata keset Euroopat toimuvat sõda, oleks aus öelda, et stabiilsuse tagamisel oli külma sõja aegne lähenemine palju edukam. Hallide ja puhveralade puudumine, selge arusaam sellest, kus jooksevad viimased piirid, ja lääne valmidus maksimaalseks eskalatsiooniks nende piiride ületamise korral hoidsid Venemaad (Nõukogude Liitu ja Varssavi pakti riike) tagasi otsesest sõjalisest vastasseisust.

Sama ei saa öelda pidevate kompromisside otsimise poliitika kohta, mis ei seisnegi tegelikult milleski muus kui järeleandmistes. Ehkki heidutust ei ole võimalik saavutada järeleandmiste hinnaga, on lääs palju aastaid ajanud Venemaaga lepituspoliitikat, mis, nagu oli ka näha Natsi-Saksamaa puhul, ainult suurendas isu ja andis agressorile julgust juurde. Seega ei ole praegune geopoliitiline kriis – mis võib arvestades Hiina, Iraani ja Põhja-Korea järjest kasvavate ambitsioonidega minna kergesti üle uueks ilmasõjaks – vanade läbiproovitud heidutusmeetmete mõju kadumise, vaid neist loobumise tagajärg.

Paradoksaalsel kombel ei ole nende juurde ikkagi tagasi pöördutud isegi kolmandal sõja-aastal, mil lääs pakub Ukrainale otsest toetust, tarnides ka relvi ja sõjavarustust. NATO tuumikriikide juhtide määratud poliitiline eesmärk on luua eeltingimused selleks, et Venemaa saaks lahti öelda oma kavatsusest Ukraina täiesti hävitada ja agressioonisõda jätkata, aga mitte selleks, et alistada Venemaa ning taastada Ukraina territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus koos kõigi Vene vägede üheti mõistetava väljaviimisega kogu Ukraina pinnalt, kaasa arvatud Donbassist ja Krimmist.

Praegune geopoliitiline kriis ei ole mitte vanade läbiproovitud heidutusmeetmete mõju kadumise, vaid neist loobumise tagajärg.

Pingutused, mida tehakse Ukraina aitamiseks selles sõjas ja Venemaale majandusliku kahju tekitamiseks sanktsioonide kaudu, on seega oma olemuselt piiratud mõjuga. Nende eesmärgiks on sundida Venemaad leppima väiksemate järeleandmistega, sealhulgas konflikti külmutamisega täiemahulise sissetungi eelse demarkatsioonijoone järgi. See tähendaks, et Krimm ja suur osa Donbassist jääks endiselt Venemaa kontrolli alla.

Kui selline suhtumine läänes püsib, siis jätkub sõda samamoodi, sest sellega ei kaasne ei Venemaa kui riigi ega seal praegu valitseva poliitilise režiimi jaoks praktiliselt mitte mingeid tõsiseid riske. Niisuguses olukorras seisneb Venemaa jaoks kõige suurem risk selles, et nad ei saa endale kogu Ukrainat, vaid ainult osa.

Pika sõja strateegia

Samal ajal eiratakse läänes tõsiasja, et Venemaa juhtide eesmärk ei ole niivõrd Ukraina vallutada, kuivõrd see hävitada. Sellest seisukohast vaadates on igati rahuldavaks tulemuseks pikk sõda, mis teeb Ukraina tavalise toimimise võimatuks, rääkimata riigi arendamisest.

Venemaa korraldab Ukrainas karistusoperatsiooni, mille siht on näidata teistele Nõukogude Liitu kuulunud riikidele, mis juhtub nendega, kes muutuvad „ülemäära iseseisvaks“, arendavad demokraatlikke institutsioone ja lähenevad läänele. Lääne otsustamatus ja soovimatus olla tõsises vastasseisus Venemaaga sobituvad samuti Venemaa strateegiaga.

Venemaa jaoks on igati rahuldavaks tulemuseks pikk sõda, mis teeb Ukraina tavalise toimimise võimatuks.

Sedasi seatakse kahtluse alla lääne võimekus kaitsta mitte ainult oma partnereid, vaid ka liitlasi, lastes samal ajal Venemaal laiendada oma mõjuvõimu endistest Varssavi pakti riikidest kaugemale. Säärased väljavaated ei ole põhjendamatud, kuna Venemaa poliitilised vahemehed Euroopas kasutavad aktiivselt ära hirmu võimaliku sõja ees ja vajadust seda maksku mis maksab ära hoida, mis aitab suurendada nende populaarsust.

Peale selle on Putini režiimil sõda vaja, et neutraliseerida riigi sees kasvavat rahulolematust madala elatustasemega ja koondada rahvast Venemaa ekspansionismi idee taha, nagu on päris otsekoheselt kirjutanud üks Kremli juhtivaid ideolooge, Vladislav Surkov. Tema arvates on Venemaal paratamatule liberaalsele revolutsioonile ainukeseks alternatiiviks „kaose eksportimine“ väljapoole ja venelaste koondamine „ajalooliste maade kokku kogumise“ projekti taha, mis sai alguse Krimmi üle võtmisega. Seega on sõda Putini ja tema kaaskonna perspektiivist vaadatuna ainus viis võimul püsida.

Kuni populaarsust jätkub

Nagu ülaltoodust näha, seisneb üks lääne põhiülesandeid Venemaa sundimisel Ukraina-vastast agressiooni lõpetama selles, et sõda jäetakse ilma oma omadusest hoida praegust režiimi Venemaal võimul. Putin jätkab sõda seni, kuni see on populaarne. Seega peavad nii Ukraina kui ka tema partnerite kooskõlastatud pingutused olema suunatud eelkõige sõja jätkamise ühiskondliku toetuse vastu. Sõjaline ja majanduslik kahju, rahvusvaheline mainekaotus, valitsuse vajadus rahva elujärge halvendada ja uued mobilisatsioonilained – just neid tegureid peaks kasutama, et vähendada venelaste toetust sõjale.

Just toetus sõjale on põhiline näitaja, mille alusel hinnata sõjaliste operatsioonide, sanktsioonide ja Putini vastaste koalitsiooni diplomaatiliste meetmete tõhusust. Venelaste sõjatoetust mõjutavad küll objektiivsed tegurid, aga eelkõige sõltub see nende subjektiivsest tegelikkuse tajust, mida moonutab Putini totaalne propaganda.

Vaenlase psühholoogilisel mõjutamisel peaks olema põhirefrääniks: „teie siht on lootusetu, teie verd valatakse asjatult“.

Kremliga vastasseisul ei ole psühholoogiline mõõde vähem tähtis kui sõjaline või majanduslik. Venelased peavad aru saama mõnest lihtsat asjast. Esiteks ei suuda Venemaa seda sõda võita; lääs on valmis suurendama abi Ukrainale ja survet Venemaale nii palju kui vaja; kõik kaotused, mis Venemaa on juba kandnud ja mida tal tuleb edaspidi kanda, on seega mõttetud. Nagu Harold Lasswell on õigesti täheldanud, peaks vaenlase psühholoogilisel mõjutamisel olema põhirefrääniks: „teie siht on lootusetu, teie verd valatakse asjatult“.

Teiseks on oluline neutraliseerida Kremli narratiiv selle kohta, et see sõda on Venemaa ja venelaste jaoks olemusliku tähendusega. On äärmiselt tähtis veenda Venemaa elanikke, et sõjast loobumine ja tagasipöördumine rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse ei too kaasa ei Venemaa kui riigi hävingut ega venelaste kui rahva orjastamist. Vastupidi, kui sõda jätkatakse, mis järjest suurendab Venemaa sõltuvust Hiinast, võib see viia säärase tulemuseni, et hiiglaslikud inimkaotused lahinguväljal pakuvad järgmise põlve jooksul Hiinale võimaluse koloniseerida Venemaa Kaug-Ida (kus mehi on naistest rohkem).

Koalitsioon, kooskõlastamine ja kalkuleerimine

Kommunikatsioon on heidutuse (ja ka sunduse) puhul muidugi tähtis, aga mitte ainus komponent. Heidutus hõlmab lisaks kommunikatsioonile ka võimeid ja usutavust. Putini vastaste koalitsioonil peavad päriselt olemas olema need võimed, mida on vaja Venemaa režiimi ja rahva huvide sääraseks kahjustamiseks, et see on nende jaoks vastuvõetamatu.

Veelgi olulisem on aga see, et koalitsioon peab jätma kõhklematu mulje oma valmisolekust neid võimeid kasutada, juhul kui Venemaa käitub edasi sama vaenulikult. Selle jaoks peab koalitsioon kiiresti tegutsema, kasutades ka poliitpsühholoogide ülivajalikku sisendit, et teha kindlaks, millised huvid on kriitiliselt tähtsad Venemaa poliitilisse, rahandus- ja tööstuseliiti kuulujate, teiste mõjukate sotsiaalsete gruppide ja nende esindajate ning tervikuna kogu rahva jaoks.

Seejärel tuleks põhjalikult analüüsida neid huve, et töötada välja otsesed meetmed, mille eesmärk on neid huve kahjustada, kasutades ära nende olemuslikku haavatavust. Meetmed tuleks omakorda jagada ära kahjulikkuse järgi, et Venemaa liidritele saaks kogu aeg järjest suuremat survet avaldada, kui nad keelduvad tagasi pöördumast vastuvõetava käitumise juurde.

Heidutus hõlmab lisaks kommunikatsioonile ka võimeid ja usutavust.

See tähendab näiteks sõjalise mõõtme puhul seda, et kui Venemaa eskaleerib sõjategevust, suurendades sõja rahalist toetust, Ukrainas asuvaid vägesid ja sõjatööstuse toodangut, siis suurendatakse otsekohe ja proportsionaalselt ka Ukrainale pakutavat sõjalist abi, et anda ukrainlaste käsutusse moodsamaid süsteeme, millega oleks võimalik neutraliseerida Venemaa katsed saavutada strateegilist eelist.

Majandusliku mõõtme puhul peaksid sellised sammud olema seotud näiteks rahvusvahelistel nafta- ja gaasiturgudel Venemaa järkjärgulise väljavahetamisega, milleks innustatakse teisi riike toodangut kasvatama, ning Venemaa väljaheitmisega olemasolevatest rahvusvahelistest kartellidest (nt OPEC+).

Pärast sääraste meetmete väljatöötamist ja jõustamist tuleks korraldada suunatud kommunikatsioonikampaania, mille eesmärk on laiemalt tutvustada Venemaa ebasoovitava käitumise jätkumise tagajärgi. On äärmiselt tähtis, et Putini-vastase koalitsiooni juhtide üksmeel avalduks nii avalikes sõnavõttudes kui ka mitteavalike kanalite kaudu Venemaa Föderatsiooni sisestele sihtrühmadele saadetavates sõnumites.

Suur strateegia

Kuna sõjas on Ukraina ja tema liitlaste põhiline poliitiline eesmärk sundida Venemaad täitma rahvusvahelisi õigusnorme, võib suure strateegia puhul teatud määral pidada kõige sobivamaks eeskujuks Vietnami sõjas Venemaa ja Hiina järgitud strateegiat Põhja-Vietnami toetamisel. Samal ajal, kui Põhja-Vietnami varustati tohututes kogustes kõige moodsamate relvadega (eriti pandi rõhku lahinguõhusõidukitele ja õhutõrjesüsteemidele, mille tõttu USA‑l ei olnud võimalik saavutada õhus ülemvõimu ja mis viis USA õhujõududes enneolematute kaotusteni), korraldati võimas sõjavastane kampaania, mis hõlmas USA-d ja tema liitlasi. See tegi sõja niivõrd ebapopulaarseks, et USA oli sunnitud väed Vietnamist välja viima.

Kremliga vastasseisul ei ole psühholoogiline mõõde vähem tähtis kui sõjaline või majanduslik.

Nobeli preemia laureaat Thomas Schelling, kes on kirjutanud raamatu „Vägivalla diplomaatia“, kasutas mänguteooriat rahvusvahelise heidutuse ja sunduse tõhususe analüüsiks. Ta nentis igati õigesti, et tänapäevases maailmas ei saa sõjalist strateegiat enam taandada ainuüksi sõjalise võidu saavutamisele, vaid pigem on tegu sundimise, hirmutamise ja heidutamise kunstiga.

Vaenlase huvide kahjustamise võimet tuleks kasutada peamise motiveeriva tegurina, millega vastase käitumist mõjutatakse. Tõsiasi, et lääs ei poolda jätkuvalt sellist lähenemist, sunnib inimkonda seisma silmitsi enneolematute ohtudega. Strateegilise stabiilsuse saab taastada ainult siis, kui rahvusvahelise korra rikkumistele vastamisel tekkivate tõsiste kahjude riski suurendatakse märkimisväärselt.