Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu

Kampaania vahetu eesmärk on NATO ja Euroopa Liidu kollektiivsete julgeolekumehhanismide nõrgestamine või isegi lagundamine. Selle lõppeesmärk on Kremli marionetid lääneriikides võimule tõsta kas valimisvõitudega, riigipöörete abil või mõlemaga korraga. See võimaldaks Venemaal taastada Euroopas oma sõjalise kohalolu, mis 1991. aastal minetati, või seda isegi ületada.

Suure tõenäosusega on praegused operatsioonid mõeldud meetodite katsetamiseks ning kaadrite ja värvatud isikute väljaõppeks

Salajaseks sõjapidamiseks on Venemaa eriteenistused olemasolevaid üksusi täiendanud ja uusi loonud. Venemaa relvajõudude kindralstaabi peavalitsus (GRU) moodustas väeosa 29155 alusel erimeetmete teenistuse vägivaldsete režiimivahetuste tarvis välismaal. Teenistuse esimees, kindral Andrei Averjanov, on edutatud GRU ülema asetäitjaks ning saab korrapäraselt kokku president Vladimir Putiniga. Sabotaažioperatsioonide läbiviimiseks lääne elutähtsa infrastruktuuri vastu on rajatud erikeskus. Seda juhib kindral Vladimir Aleksejev, teine GRU ülema asetäitja, kes on vastutav kõigi Vene spetsnazi üksuste eest, mille isikkoosseis ületab 20 000.

Suure tõenäosusega on praegused operatsioonid mõeldud meetodite katsetamiseks ning kaadrite ja värvatud isikute väljaõppeks. Kui sabotaažiakte hoogustatakse, taotletakse nende abil sõjalise ja tsiviillogistika, side ja haldusaparaadi halvamist NATO liikmesriigis ajal, kui Vene väed sinna sisse tungivad. Sarnaseid operatsioone teostavad analoogsed üksused Föderaalses Julgeolekuteenistuses (FSB), Välisluureteenistuses (SVR) ja muudes riigiasutustes, aga ka näiliselt mitteriiklikes organisatsioonides, mida tegelikkuses suunab valitsus.

Tavatud vahendid tavapärase lõpptulemuse heaks

Meetodeid, mida Venemaa tänapäeval lääne vastu rakendab, jõudis ta suurel määral katsetada Ukraina peal enne salajase sõjalise agressiooni algust Krimmi poolsaarel ja Donbassis 2014. aastal ning täiemõõdulist sissetungi 2022. aastal. Ukraina kogemus väärib seepärast hoolikat tundmaõppimist.

Möödapääsmatu on mõista, et Venemaa pidas Ukraina vastu tavatut sõda juba 2001.–2013. aastal. Moskva suutis Kiievis marionettrežiimi kehtestada ilma sõjategevuseta. Ukraina juhtkonnas leidus siis mitte üksnes Moskva agente – kes praegu viibivad Venemaal ja võtavad osa sõjalisest agressioonist Ukraina vastu, nagu endine peaminister Mõkola Azarov, riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Andri Kljujev, asepeaminister Volodõmõr Sivkovõtš ja siseminister Vitali Zahhartšenko —, aga ka Vene eriteenistuste karjääriohvitsere, kes isegi ei varjanud, kelle heaks nad töötasid. Nende sekka kuuluvad julgeolekuteenistuse esimees Oleksandr Jakõmenko, kaitseminister Dmõtro Salamatin ja presidendi turvaülem Vjatšeslav Zanevski.

Isegi pärast võimuleupitamist peetakse poliitilisi variisikuid hübriidsõjas pelgalt vaheastmeks, kellelt oodatakse Venemaa sõjalise kohalolu lihtsustamist.

Väärib märkimist, et tavatu sõjapidamisega alistas Venemaa kogu Ukraina, ent konventsionaalse sõjapidamisega – 2014. aastal ja alates 2022. aastast – õnnestus Ukraina territooriumist hõivata vaid 20%. Isegi Ukrainat tihedas poliitilises haardes hoides ei talunud Kreml Ukraina eksistentsi sõltumatu riigina rahvusvaheliselt tunnustatud piires. Sestap tegeles Moskva riigi destabiliseerimise ja lõhestamisega; ühena poliitikategelastest abistas teda miljardär Viktor Medvedtšuk, endine Ukraina parlamendi spiiker, presidendiameti juhataja ning Vladimir Putini lähedane sõber. 2010.–13. aastal propageeris Medvedtšuk Ukraina föderaliseerimist ja lahkulöömise küsimuses referendumite korraldamist.

Ei tohiks unustada, et Ukrainalt okupeeritud piirkondi lülitas Venemaa 2014. ja 2022. aastal enda koosseisu just selliste niinimetatud referendumite teel. Siit paistab, et isegi pärast võimuleupitamist peetakse poliitilisi variisikuid hübriidsõjas pelgalt vaheastmeks, kellelt oodatakse Venemaa sõjalise kohalolu lihtsustamist. Nad nõrgestavad demokraatlike protsesse, et kohalik elanikkond ei saaks režiimi kukutada, nagu ukrainlased 2014. aastal väärikuse revolutsiooni käigus tegid.

Ajalugu riimub

Venemaa eelmistest katsetest riiki jagada on päevselge, et Ukraina tükeldamine on alati olnud Venemaa pikaajaline strateegia, mitte emotsionaalne reageering Kiievi välispoliitilisele kursimuutusele. Esimest korda tahtis Venemaa Ukrainat jagada 2004. aastal, kui toonane presidendikandidaat Viktor Janukovõtš ja tema poolehoidjad kuulutasid Kremli otsesel toetusel välja Kagu-Ukraina autonoomse vabariigi loomise. Omaette riigiga, mille pealinn oleks Harkiv, taheti Ukrainat pooleks teha.

Ukraina tükeldamine on alati olnud Venemaa pikaajaline strateegia, mitte emotsionaalne reageering Kiievi välispoliitilisele kursimuutusele.

Ehkki Venemaa õigustab agressiooni Ukraina vastu väidetava enesekaitsega natsirežiimi eest, on Putin laenanud idee okupeeritud aladel referendumeid korraldada nende hõivamise õigustuseks Hitlerilt endalt. Saksa väed sisenesid märtsis 1938 Austriasse ning alustasid viivitamata repressioone kohaliku elanikkonna vastu. Esimestel sissetungipäevadel arreteeriti üle 70 000 inimese. Kui 1938. aasta aprillis peeti Anschluss’i üle referendum, saadi natsliku administratsiooni teatel üle 99% poolthääli.

Ükskõiksus, mida ilmutasid Rahvasteliit ja iseäranis lääneriigid, kelle juhid lootsid Hitlerit lepitada, viis, nagu võiski arvata, sääraste „rahumeelsete” okupatsioonide kordumisele. Järgmisel aastal hõivas Saksamaa endisest Tšehhoslovakkiast Sudeedimaa, rakendades variisikutena kohalikke poliitikuid. Saksa väejuht Wilhelm Keitel oli arvamusel, et siis polnud Reich veel sõjaks Prantsusmaa ja Suurbritannia vastu valmis. Kui nad oleksid otsustavalt vastu astunud, oleks Saksamaa olnud Keiteli hinnangul sunnitud Tšehhoslovakkias oma plaanid hülgama.

Võlts kindlustunne

Lääne valitsused, kes tahavad kärpida Venemaa suutlikkust oma pinnal õõnestustööd teha, on kaua püsinud eksiarvamusel, et selleks sobib saatkonnas töötavate Vene luureohvitseride arvu vähendamine. Diplomaate hakati hulganisti välja saatma 2018. aastal pärast seda, kui Suurbritannias Salisbury linnas olid Vene sõjaväeluure töötajad kasutanud keemiarelva. Järgmine suurem laine tuli 2022. aastal vastusena Venemaa sõjalisele agressioonile Ukraina vastu.

Väljasaatmise järel esitasid tsiviilametnikud ja isegi NATO luureringkondade esindajad ennatlikke ja alusetuid hinnanguid. Nad olid veendunud, et venelased olevat oma spioonidest kaotanud üle poole ega suutvat seepärast operatsioone endisel tasemel jätkata. Meeleolu muutus 2024. aastal märkimisväärselt. Nimelt tõdesid CIA ja MI6 juhid 2024. aasta septembris esimesel ühisel pressikonverentsil 77 aasta jooksul, et oht maailmakorrale oli saavutanud kõrgeima taseme pärast külma sõja lõppu. Sel puhul rõhutati Venemaa suuremahulist sabotaažikampaaniat lääne vastu.

Diplomaatiline töö pole kunagi olnud luure- ja veelgi enam õõnestusoperatsioonidele sobivaim kattevari.

On mitu põhjust, miks Vene diplomaatide väljasaatmine ei puudutanud Moskva võimet välismaal luure- ja õõnestusoperatsioone teostada. Esiteks nähtub väljasaadetud isikute elulooandmeist – enne ja pärast paljastamist –, et vaid vähestel oli luureteenistustega professionaalseid sidemeid. Arvestades, et need sidemed on olemas lõviosal Vene diplomaatidest, paistab sedavõrd madal osakaal väljasaadetute hulgas ülimalt kummalisena. Isegi juhul, kui persona non grata’de nimistud oleksid koostatud juhuvaliku põhimõttel, peaks Vene luureohvitseride arv olema tunduvalt suurem. Arvata võib, et vähemalt üksikud riigid, kes tahtsid kampaaniaga solidaarsust ilmutada, ei soovinud ühtlasi Venemaa Föderatsiooniga suhteid rikkuda. Anomaalia seletuseks sobib oletus, et mitu riiki küsis Moskvalt soovitusi, milliseid diplomaate koju saata.

Teiseks pole diplomaatiline töö kunagi olnud luure- ja veelgi enam õõnestusoperatsioonidele sobivaim kattevari. Nõukogude perioodil oli sääraste ülesannete usaldamine diplomaatidele pigem paratamatu, kuna välismaale ja iseäranis NATO riikidesse tohtisid reisida vähesed Nõukogude kodanikud. Aga ka siis eelistati illegaale, s.t. ametliku kattevarjuta tegutsevaid agente, kes enamasti polnud isegi Varssavi blokiga seotud. Nüüdses avatud maailmas võivad miljonid venelased välisriike seaduslikult külastada, neis elada ja isegi kodanikeks saada. Seepärast on ebapraktiline, kui diplomaatilistele töötajatele – kes vähemasti aeg-ajalt äratavad kohalike vastuluureasutuste huvi – määratakse operatsioone, mis amatöörile turgatavad esmajärjekorras pähe, nagu sõjaliste rajatiste seire või sabotaaž elutähtsa infrastruktuuri vastu.

Kõige olulisem on, et Venemaad esindav värbaja võib internetis peituda iga riigilipu taha.

Lisaks diplomaatilisele immuunsusele on saatkondadesse paigutatud luureohvitseride eelis korrapärased kokkupuuted teiste diplomaatide, kohalike poliitikute, ametnike, ühiskonnategelaste ja ettevõtjatega. Seepärast harrastavad nad põhiliselt isikute värbamist spionaaži tarbeks ning mõjutustegevust asukohamaa ühiskonna ja valitsuse vastu. Diplomaatide asemel eelistatakse illegaale muudeks missioonideks, nagu seire, sabotaaž ja mõrvad. Hiljuti arreteeritud isikute hulgas on vene päritolu sakslaste grupid Baieris (2024) ning austerlase Jan Marsaleki juhitud bulgaarlased Suurbritannias (2023), aga Poolas (2022) Hispaania ajakirjanik Pablo González, Vene sõjaväeluure töötaja, kelle tõeline nimi oli Pavel Rubtsov.

Interneti ilmumine ja ühismeediavõrgustike levik pakuvad luureoperatsioonideks võimalusi, mida varem oli raske ettegi kujutada. Tohutult on hoogustunud kaugvärbamine Telegrami, Facebooki, Instagrami ja muude sõnumirakenduste teel, kusjuures üha sagedamini pöördutakse alaealiste poole. Esialgu antakse värvatutele väikseid sabotaažiülesandeid, et pärast õpetamist usaldada neile keerulisemaid operatsioone. Eeliseid on mitu: värbaja töötab turvaliselt kodumaal; tegeleb ühekorraga sadade või lausa tuhandete agendikandidaatidega; rakendab kandidaatide sõelumiseks, automaatseks suhtluseks ja tõlkeks digivahendeid. Kõige olulisem on, et Venemaad esindav värbaja võib peituda iga riigilipu taha. Eriti oluline on see isikute värbamiseks, kes on küll valmis seadusvastaseid tegusid toime panema, ent mitte Vene eriteenistuste käsul.

Õppetundide ellurakendamine

Vene luure- ja õõnestustegevus on läänes saavutanud peaaegu enneolematu ulatuse, aga jätkab kasvu. Hübriidsõja salatseva olemuse tõttu on selle tõkestamisel tähtsaimaiks viisideks Vene eriteenistuste plaanide, kavatsuste ja operatsioonide paljastamine ning osalevate isikute ja vahendite tuvastamine. Tähtsaim roll kuulub kahtlemata NATO liikmesmaade ja partnerriikide luureagentuuridele, kuna nad on Venemaa meetodeid ja vahendeid tundma õppinud ning neil on institutsioonilised vahendid olemas.

Luureringkondi ei tohiks selles võitluses üksi jätta. Vene luure kaastöötajate arv läänes ületab märkimisväärselt sihtriikides Vene osakondadesse määratud töötajate arvu, tõenäoliselt isegi luure- ja vastuluureagentuuride tervet isikkoosseisu. Kuna demokraatlikes riikides on õigussüsteem loodud kodanike õigusi kaitsma ja kuritarvitusi ära hoidma, siis on julgeolekuteenistuste võimalused teavet hankida piiratud, veelgi enam erimeetodite rakendamine. Kuni ei kehtestata sõja- või eriolukorda, kehtivad piirangud ka hübriidse agressiooni ajal.

Totalitaarsele rünnakule on ainus tulemuslik vastus totaalkaitse.

Probleemi lahendamiseks võib vaenulike operatsioonide varajasse avastamisse kaasata terve ametnikkonna, isegi terve ühiskonna. Kodanikuühiskonna sidusrühmad, vabaühendused ja fondid, mõttekojad, meedia ja teised eraõiguslikud isikud ei allu riigiasutustest erinevalt rangetele reeglitele. Kui neile anda eriväljaõpe ja -teadmised, teavitada neid Venemaa meetodeist ja võtteist ning õpetada neile avalikest allikaist (OSINT) teabeotsingut, tugevdavad nad luureasutuste võimet varjatud operatsioone avastada, võimaldades julgeolekuteenistustel keskenduda operatiivteabe kogumise neile meetodeile, mis on üldsusele suletud.

Jõudude ühendamise praktika on Ukrainas käibel olnud 2022. aastast peale. Tänu sujuvamale kooskõlastamisele on paljastatud märkimisväärselt rohkesti vaenulikke operatsioone, mis esindavad peaaegu kogu spektrit: alates sõjaliselt oluliste kaupade salaveost ja tööstusspionaažist kuni palgasõdurite värbamiseni ja riigipöördekatseteni. Tänu õigeaegsele avastamisele on palju salaoperatsioone õnnestunud ära hoida. Selle lähenemise ametlikuks vormistamiseks moodustas Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär 2025. aastal ametkondadevahelise platvormi, OSINT rakkerühma.

Ukrainlaste kõrge hinnaga omandatud kogemust tuleks kahtlemata võtta aluseks, kui Venemaa hübriidagressioonile vastu astumiseks luuakse riiklikke ja rahvusvahelisi süsteeme. Totalitaarsele rünnakule on ainus tulemuslik vastus totaalkaitse.