Nicolas Tenzer: Euroopa julgeoleku mõistatus – strateegilise autonoomia ja liitlassuhete vahepeal

Samuti tähendab see välisterritooriumidel sekkumise võimet, sest seda läheb vaja, kui tuleb kõrvaldada äärealadel ähvardada võiv oht või kaitsta rünnaku alla saatnud liitlasriiki, kes võib, aga ei tarvitse kuuluda NATOsse. Muidugi hõlmab see ka võitlust kohalike hädadega, näiteks terrorismiohuga.

Lisaks konventsionaalsetele probleemidele on julgeolekul veel palju mõõtmeid. Näiteks kuuluvad selle alla võitlus välisriigist lähtuva infoga manipuleerimise ja sekkumise vastu, võitlus küberkuritegevuse vastu ja võitlus korruptsiooni vastu. Viimane neist unustatakse sageli ära, kuigi see võimendab mõnede ohtude levikut. Meie julgeolek on seotud ka sellega, kui usutav on meie tava- ja tuumarelvastuse heidutus koos teiste heidutuse vormidega, nende hulgas sanktsioonid ja õigussõda.

Sellel juba niigi keerulisel taustal põrkuvad omavahel veel mitmed arutelud strateegilise autonoomia, nii NATO kui ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli ning laiemas plaanis transatlantilise suhte üle. Need teemad on muutunud vägagi päevakajaliseks, kuna Venemaa alustas täiemahulist rünnakut Ukraina vastu, mis nõuab meilt kohe reageerimist ja sunnib kiiresti uuendama meie käsutuses olevaid vahendeid.

Sellega seoses on Emmanuel Macron võtnud kasutusele strateegilise autonoomia mõiste, mis loodi 2010. aastal ammu enne tema presidendiks saamist. Ühtlasi on ta tõstatanud avalikul areenil küsimusi, mis osaliselt tulenevad selle idee mitmetähenduslikkusest.

Strateegiline autonoomia mõiste mitmetähenduslikkus

Esimeses tähenduses, mis seostub lähteallikaga, on see mõiste igati arusaadav. Eriti kui arvestada Venemaa sissetungiga Ukrainasse, kujutab võimalik sõltuvus tagurlikest riikidest energia, toorainete ning strateegiliste tehnoloogiate ja toodete vallas endast tõepoolest suurt nõrkust. Selle abil saavad need riigid demokraatlikelt riikidelt midagi välja pressida. Niisuguse sõltuvuse vähendamine või lausa kaotamine on esmatähtis. EL on enamjaolt jõudnud nii kaugele, et tuleb toime ilma Venemaa gaasi ja naftata, aga on ikka veel ülemäära sõltuv teatavatest toorainetest ja tehnoloogiatest, mis pärinevad Hiina Rahvavabariigist.

Mõiste teine tähendus seostub Euroopa strateegilise autonoomia võimaliku olemusega. Kui USA jääb kõrvale meie huvide ja julgeoleku keskmest, tuleb järeldada, et EL peab hankima sekkumiseks omad vahendid. See juhtuski Sahelis, kus Prantsusmaa sekkus: mõnel korral toetasid teda teatud Euroopa riikidest partnerid ja lisaks sai ta abi Ameerika sõjaväeluurelt. Siiski ei saa selliste sekkumiste mõju olla piisav, sest Euroopal puudub otsese sõjalise sekkumise võime.

Kui kunagi jõutakse strateegilise autonoomiani, peab see tooma kasu, mitte kahju.

Teine traagilisem näide seostub president Obama otsusega jätta Süürias sõjategevusse sekkumata pärast 2013. aastal al-Assadi režiimi poolt Ghoutas korraldatud keemiarünnakuid. Obama keeldus kinni pidamast nn punasest joonest, mille ta ise oli kindlaks määranud. Suurbritannia alamkoda keeldus samuti sekkumast. Nii jäigi Prantsusmaa ainukeseks, kes toetas vastavat operatsiooni. Euroopa sekkumisvõime olemasolu korral oleks saanud al-Assadi režiimi vastu rünnakuid korraldada, aga Pariis ei saanud neid üksinda ette võtta.

Samuti on teada, et ilma USA hiiglaslike relvatarneteta ei oleks Kiiev suutnud seista vastu Venemaa pealetungile ning et Euroopal eraldivõetuna ei oleks olnud sõjalisi vahendeid Ukraina kaitseks. Mõned spekuleerivad õigustatult selle üle, mis oleks juhtunud, kui sel ajal oleks Valges Majas olnud Joe Bideni asemel Donald Trump. Seega tasub mõelda, mis võib juhtuda, kui mõni tulevane USA president otsustab Euroopat ähvardava ohu korral erapooletuks jääda või seista vastu Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kasutamisele. Ei maksa unustada, et selle artikli käikulaskmine ei toimu sugugi automaatselt.

Euroopal puudub otsese sõjalise sekkumise võime.

Kõige selle tõttu ei olnud strateegilise autonoomia kontseptsioon võluvõtmeks, mis oleks aidanud Euroopal määratleda NATO sees konkreetset suunda või püüdlusi, mille põhjal silma torgata. On arusaadav, et osa ELi liikmesriikidest ei toetanud USA sõjalist sekkumist Iraagis 2003. aastal. Ent tuleb rõhutada, et kui NATO liikmesriigid peaksid silmitsi seisma tagurlike režiimide ohuga, siis hakata iga hinna eest NATO liitlasi eristama võiks tuua kasu vaid neile, kes soovivad demokraatlikke riike omavahel tülli ajada.

Lühidalt öeldes tuleb strateegilise autonoomia kinnitamist igal juhul pidada ja lugeda millekski, millega väljendatakse veelgi suuremat kindlameelsust. Kui kunagi jõutakse strateegilise autonoomiani, peab see tooma kasu, mitte kahju.

Ühine julgeolek ja kollektiivkaitse

Arutelu Euroopa ühise julgeoleku ja kaitse üle muutub hägusaks veel seetõttu, et tihti aetakse segi julgeolek ja kollektiivkaitse. Kollektiivkaitse on praegu tagatud Põhja-Atlandi lepingu artikliga 5. Mõned kritiseerivad strateegilise autonoomia mõistet ja väidavad, et see asendab Euroopa raamistikus NATO pakutava julgeolekugarantii. Euroopa Liidu lepingus on artikkel 42 lõige 7, mis puudutab vastastikku abi andmist kallaletungi ohvriks langemise korral. Kuigi see lõige on teoreetiliselt siduv, ei ole selle sisu sama kui artiklil 5. Praktilises mõttes ja operatiivtasandil toimuks artikkel 42 lõike 7 rakendamine kõige tõenäolisemalt NATO raames, kusjuures USA väed täidaksid siis otsustavat rolli.

Kui kollektiivkaitse põhineb sisuliselt tavarelvastusel, tuleb tuumaheidutust pidada otsustavaks teguriks. Seda nimetatakse kõige sagedamini „tuumavihmavarjuks“, mis tähendab NATOsse integreeritud USA ja Suurbritannia tuumarelvi. Prantsusmaa tuumarelvade suhtes ei kehti aga teistele Euroopa riikidele laienev heidutus, kuigi Prantsusmaa riigi territooriumi julgeolek sõltub Euroopa Liidu julgeolekust. Sellele on järjestikused Prantsusmaa presidendid ka tähelepanu juhtinud. Pärast Brexitit on Prantsusmaast saanud ELis ainus tuumariik. See oleks raske – nii Prantsusmaa kui ka teiste liikmesriikide valitsuste hinnangul –, kui tuumavihmavari jääks ainult Prantsusmaa õlule.

Kui kollektiivkaitse põhineb sisuliselt tavarelvastusel, tuleb tuumaheidutust pidada otsustavaks teguriks.

Peale selle arvestab enamik eksperte asjaoluga, et kui Euroopa Liit kasutaks oma tavarelvastust heidutuseks, läheks selleks vaja kaitse-eelarvet, mis ei moodustaks SKTst 2%, vaid 6–7%. See käiks liikmesriikidele tõenäoliselt üle jõu. See tähendab, et ELi liikmesriikide kaitse-eelarve möödapääsmatu suurendamine, millega käib kaasas relvade ja laskemoona tootmise võime suurendamine, ei ole reaalselt suunatud autonoomse vastastikuse kollektiivkaitse tagamisele. Selle asemel tugevdatakse Euroopa kaitsevõimekust Euroopa-väliste (eelkõige USA) vahendite täiendusena.

Kaitsekoostööd tuleb tugevdada

Euroopa-sisese kaitsekoostöö võime suurendamist tuleb pidada ülioluliseks. Siiani ei ole selles vallas käivitatud algatusi ega kaitsekoostööd küllalt rahastatud. Suurepäraseks näiteks on ühisprojektide teadus- ja arendustegevust hõlmav Euroopa Kaitsefond, mille jaoks on 2021.–2027. aastal ette nähtud 7,9 miljardit eurot. See ei ole kaugeltki piisav.

Niisiis ei vasta nende vahendite arendamine, mis on vajalikud Euroopa julgeoleku tagamiseks kollektiivkaitsele selles mõttes, nagu sõjandusasjatundjad seda mõistavad. EL peab suutma ise suunata oma sekkumisvahendeid, mis ei tähenda siiski Euroopa sõjaväe loomist.

Viimane idee näib olevat määratud jäämagi abstraktseks, sest igal riigil on oma sõjaväeline kultuur, käsuliini ei ole ära otsustatud ning ELil puudub legitiimne juht poliitilise strateegia määratlemiseks. Ei ole võimalik ette kujutada integreeritud ELi sõjalise juhtimise struktuuri, mis lisandub NATO omale. See ei tähenda siiski, et Euroopa riigid ei peaks saama käivitada ühisoperatsioone ÜRO resolutsiooni alusel NATOst sõltumatult. Kui strateegiline autonoomia jääb ebamääraseks, tekitab see segadust ainult juurde.

Transatlantiliste suhete hädavajalikkus

Transatlantiline side on tänapäeval Euroopa julgeoleku ja kaitse jaoks elulise tähtsusega. See põhjapanev asjaolu ei muutu tõenäoliselt järgmise 30 aasta jooksul. Kui rääkida Euroopast, siis kindlasti kuuluvad sinna ka praegu EList välja jäävad Euroopa riigid, näiteks Ukraina, Moldova, Gruusia ja Valgevene.

Tegelikkus on lihtsalt selline: ilma Ameerika Ühendriikideta ei ole Ukrainal, Moldoval ega Gruusial võimalik taastada suveräänseid õigusi oma territooriumi suhtes. Kui Venemaad tabab Ukrainas täielik kaotus, milleni saab jõuda ainult Washingtoni ja liitlaste toel, on sellel pikaajaline soodne mõju teistele riikidele, keda Moskva ähvardab ja kes kuuluvad endiselt tema mõjusfääri. Sama käib Süüria ja teatud Aafrika piirkondade kohta. Kui parafraseerida Tšehhi endise välisministri Karel Schwarzenbergi sõnu, siis otsustatakse Gruusia, Moldova ja Valgevene – ja Euroopa – saatus Ukrainas.

Rahvusvahelise õiguskorra tagamise suhtes ei saa teha sobinguid.

Siiski võib säärane seos tekitada ka segaseid tundeid, mis ongi meid praegu tabanud. Meile torkab kindlasti silma, et Ameerika sõjaline toetus Ukrainale on olnud otsustav, ent see on jäänud mõneti poolikuks ja ebapiisavaks selleks, et võimaldada Kiievil saavutada täielik võit. Hävitajate ja pikamaarakettide tarnimata jätmisega käib kaasas jutt kaua kestvast sõjast, mis suurendaks veelgi tsiviilohvrite arvu Ukrainas.

Mõned arutavad endiselt rahuläbirääkimiste võimalikkuse üle. Samas ei saa teha ühtegi järeleandmist sellistes küsimustes nagu kõigi okupeeritud Ukraina alade vabastamine, aegumatute kuritegude eest karistamine ja Ukrainast küüditatud laste tagasitoomine Venemaalt – järeleandmisi ei saa teha ei õiguslikel ega julgeolekualastel kaalutlustel. Kogu aeg tuleb meeles pidada, et rahvusvahelise õiguskorra tagamise suhtes ei saa teha sobinguid.

Euroopa mitu ülesannet

Sellised ülemäära kasutatud väljendid nagu „kõik, mida vaja“ ja „nii kaua, kui vaja“ võivad jätta mulje, et Ukrainat toetatakse täielikult. Tegelikult kipuvad need sõnad osutama aga sõjasõltuvusele. Sest ebameeldiv tõde on selline, et kui USA oleks tahtnud, oleks ta saanud sõja juba lõpetada.

Pidevad vihjed nn punaste joonte ületamisele kujutavad endast lõppkokkuvõttes Kremlit soosivat narratiivi, mille eesmärk on laita maha kõik meie katsed resoluutselt tegutseda. Vahel tekib tunne, et Washington ei ole veel kogu hingest pühendunud Venemaal valitseva režiimi täielikuks alistamiseks. Kuigi mitu Euroopa riiki – eriti just Balti riigid – on väljendanud palju kindlamaid ja selgemaid seisukohti selles küsimuses, ei ole eurooplaste käsutuses siiski piisavaid vahendeid üksinda tegutsemiseks.

Gruusia, Moldova ja Valgevene – ja Euroopa – saatus otsustatakse Ukrainas.

Järgmiste USA presidendivalimiste väljavaated, mis on juba loomu poolest ebakindlad, ainult süvendavad üha korduvaid kahtlusi. Varem on need kahtlused leidnud kinnitust teatud Aasia riikides 2010. aastate alguses, kui Barack Obama ei võtnud Süürias midagi ette, ja Ameerika vägede lahkumisel Afganistanist.

Eurooplastel tuleb aga samal ajal edasi elada paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt peavad nad transatlantilise alliansi tugevdamiseks tegema kõik, mida suudavad. Ainult nii on võimalik seista tagurlike riikide vastu ühtse rindena, ilma riskimata endast lõhestunud mulje jätmisega. Teiselt poolt peavad nad drastiliselt suurendama oma sekkumisvõimet nii Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui ka NATO ühises raamistikus. Ja sellel raskel teel tuleb kõigepealt astuda esimene samm ja võita sõda – meie sõda.