Jäta menüü vahele
Nr 48 • September 2007

Nicolas Sarkozy – kas Prantsusmaa ajalooline võimalus?

Uue riigipea eesmärk on tagasi võita Pariisi koht rahvusvahelisel areenil.

Margo Pajuste

poliitikavaatleja

Prantsusmaa uus president Nicolas Sarkozy on ametis oldud nelja kuu jooksul näidanud, et kui keegi üldse on võimeline riiki Chiraci-aegsest unisest seisakust üles raputama, siis on see tema. Kevadel presidendiks valitud 52aastaselt Sarkozylt ootavad prantslased palju, esmalt muidugi lahendusi põletavatele päevaprobleemidele nagu kümne protsendini küündiv tööpuudus, paigaltammuv majandus, globaliseerumisega seonduv ja delikaatne olukord immigratsiooni osas. Ent asi, mida Sarkozylt kindlasti enamgi oodatakse, on Prantsusmaa positsiooni taastamine rahvusvahelisel areenil.

Prantsuse meedia nägi kevadistes presidendivalimistes viimaste aastakümnete kõige olulisemat poliitikasündmust: vana fossiili Jacques Chiraci lahkumine lihtsalt pidi muutused kaasa tooma. Ammu enne valimisi kerkis kaheteistkümne kandidaadi seast esile kaks nime: parempoolne Nicolas Sarkozy ja sotsialist Ségolène Royal. Tõsi, veidi enne valimiste esimest vooru pakkus neile konkurentsi kristlike demokraatide taustaga UDFi kandidaat François Bayrou, ent teise vooru ta ei pääsenud.

Äärmiselt põneva valimiskampaania käigus võtsid pooled mängeldes üle üksteise retoorika, nii et pimesi Royali programmi lugedes oleks seda vabalt võinud ka Sarkozy omaks pidada ja vastupidi. Kolme kandidaadi ühisnimetajaks oli lubadus ette võtta tõsiseid muutusi ning Prantsusmaa valijad näitasid selgelt, et on selleks valmis. Kampaaniat jälgiti väga tähelepanelikult ja osavõtuprotsent valimiste mõlemast voorust oli erakordselt kõrge. Mõned päevad enne teist ja otsustavat vooru peetud Sarkozy ja Royali teledebati kandsid üle pea kõik Prantsusmaa telekanalid, kaasa arvatud muidu ainult muusikale orienteeritud MTV. Pariisi tänavadki olid televäitluse ajal ebatavaliselt inimtühjad.

Mees annab sõna, mees võtab sõna – vana hea Gallia huvid eelkõige.

See selleks, Sarkozy lõpuks võitis ja Royal kaotas. Olgugi et uue presidendi koduparteil UMP ei läinud juunikuistel parlamendivalimistel nii hästi kui ennustati, on 314 kohta 577-liikmelises parlamendis siiski piisav enamus reformide läbisurumiseks. Sellegipoolest arvatakse, et Sarkozy kutsus parlamendi erakorralise istungjärgu viivitamatult, juba suvel, kokku just seepärast, et ametiühingutel on puhkuste ajal raskem oma jõude organiseerida ja tänavaile meelt avaldama tulla. Seda protestiks tema majandusreformide vastu, millest esimesena on ta käsile võtnud ületunnitöö soodustamise ning ettevõtetel töötajate värbamise ja vallandamise lihtsustamise. Väidetavalt töötati vastavad seaduseelnõud võidus kindla Sarkozy kampaaniastaabis välja juba kuid enne presidendivalimisi. Suve lõpus tehtud uuring näitabki, et kindlustunne tuleviku suhtes on Prantsusmaa ettevõtjate seas märgatavalt kasvanud.

Välispoliitika osas on Nicolas Sarkozy ametisoleku esimestest päevadest peale püüdnud jõuliselt märku anda, et Prantsusmaa on tagasi rahvusvahelisel areenil ning taas püütakse pigem protsesse juhtida kui passiivselt osaleda. Uue presidendi ja tema abikaasa tegevus Liibüas ning Bernard Kouchneri visiit Bagdadi annavad tunnistust sellest, et Iraagi sõjale vastandumisega Lähis-Ida temaatikast kuidagi ära lõigatud Prantsusmaa kavatseb piirkonnas taas tooniandjaks tõusta. Kuid ehkki Sarkozy Ameerika-sõbralikkus on üldteada, pole ta kindlasti Iraagi invasiooni pooldaja. Tema viimase aja sõnavõtud on eelkäijast kindlasti konstruktiivsemad: uus Prantsusmaa president on olukorraga leppinud ja nüüd soovib ta konkreetset ajakava võõrvägede väljaviimiseks ja poliitilist lahendust, et jõuda Iraagis rahvusliku leppimiseni.

Kuid ühe suure asjaga on Nicolas Sarkozy juba hakkama saanud: USA ja Prantsusmaa külmavõitu suhted on hakanud soojenema. Erinevalt tema eelkäijast, kelle maailmapildis kujutas ühinenud Euroopa endast vastukaalu USA-le, peab Sarkozy võimalikuks USA ja Euroopa koostööd.

Euroopa Liidule on Sarkozy ametisseasumine kindlasti pigem hea uudis. Tema jaoks ei ole Prantsusmaa kui ELi veduri roll enesestmõistetav, ta annab endale aru, et autoriteetne positsioon nii Euroopas kui ülejäänud maailmas tuleb endale taas tegudega kätte võita. Näiteks EL valusa teema, 2005. aastal prantslaste ja hollandlaste poolt referendumil tagasi lükatud ELi põhiseaduse leppe kohta ei arva ta erinevalt Royalist, et selle peaks sotsiaalteemadele rõhudes uuesti läbi töötama ja uuesti rahvahääletusele panema. Piisab, kui rakendada nn minilepet, mis hõlmaks enamikku institutsionaalseid uuendusi.

Sarkozy ja Royali teledebati kandsid üle pea kõik Prantsusmaa telekanalid, kaasa arvatud muidu ainult muusikale orienteeritud MTV.

Muide, juba ammu enne valimiskampaaniat Türgi ELi liikmesuse järsu vastasena tuntud Sarkozy on üllatuslikult moodustanud komisjoni, mis peab selgeks tegema, kuidas pääseda mööda Türgi ja Balkani riikide Euroopa Liitu lubamist otsustava rahvahääletuse korraldamisest Prantsusmaal. Fakt annab tunnistust pigem uue presidendi kohanemisvõimest uute asjaoludega ja kainest analüüsivõimest kui tema järsku muutunud seisukohast Türgi suhtes. Sarkozy annab endale aru, et liidu laienemise suhtes negatiivselt meelestatud prantslaste üsna kindel “ei” Balkani riikidele tähendaks Prantsusmaale diplomaatilist kriisi.

Märgid näitavad siiski, et nagu Chiraci ajastul nii ka nüüd seab Prantsusmaa president igal kümnel juhul Prantsusmaa huvid ülemale kui ELi ühiskasu. Sarkozy on teatanud, et oma siseriikliku maksude alandamise ja tööhõive stimuleerimise kuluka šokiteraapia huvides (mille käivitamine on loomulikult Prantsusmaa eelarvele väga kulukas) lükkab ta kahe aasta võrra edasi eurotsooni riikide eelarvedefitsiidi vähendamise elluviimise, mis pidi saama lõpule 2010. aastaks ja milles liidu ministrid leppisid kokku aprillis. Mees annab sõna, mees võtab sõna – vana hea Gallia huvid eelkõige.

Sarkozyd on sageli süüdistatud ebademokraatlikkuses, isegi rassismis. Tõele au andes on tema tegevus pärast ametisseasumist risti vastupidine. Uude valitsusse kutsus ta näiteks kolm moslemit, üks neist on mustanahaline. Tõsi, vasakpoolne meedia on seda pidanud pigem propagandatrikiks, nagu ka sotsialistide ühe käilakuju Bernard Kouchneri kutsumist valitsusse või teise nimeka sotsi Dominique Strauss-Kahni esitamist Rahvusvahelise Valuutafondi kõrgele ametikohale.

Suhtekorralduse ja propaganda rakendamise suhtes tundliku ajakirjanduse seisukohavõtud ei ole siiski tekkinud tühjale kohale, sest sellises mahus meediakajastust, nagu saab osaks praegusele Prantsusmaa presidendile, naudib meie planeedi riigipeadest veel ehk ainult Vladimir Putin. Sarkozy on teleuudistes pea igal õhtul, küll näeb teda koos maailma suurkujudega, küll koolilaste või põllumeestega kohtumas, muretsemas, kas koolitoit maitseb hea või kuis rukis pead loob. See annab tunnistust võimeka meeskonna väga osavast tööst meediaga suhtlemisel ning presidendi headest sidemetest meediamagnaatidega. Kuid ka Sarkozy abikaasa on aastaid suhtekorraldusvaldkonnas töötanud, iseasi, kas ta mehe heaks oma kogemusi rakendab ja millised on nende suhted nüüd, pärast Elysée paleesse elama asumist. Võimalik, et me ei saagi seda teada enne Sarkozy ametiaja lõppu, sest Prantsusmaa meediale on presidendi eraelu tabu.

Vana fossiili Jacques Chiraci lahkumine lihtsalt pidi muutused kaasa tooma.

Sageli arvavad idaeurooplased, et Sarkozy, kelle soontes voolab ka ungari verd, on seetõttu a priori Ida-Euroopa suhtes soodsalt meelestatud. Paraku ei ole see nii. Ungarlasest isa jättis Sarkozyde perekonna maha, kui Nicolas oli veel laps, ning nagu kuulda, ei meenuta ta isa just kõige paremate sõnadega. Nicolas Sarkozy ei oska ungari keelt, peab ennast läbi ja lõhki prantslaseks ning suhtub (nagu tüüpilisele prantslasele kohane) idaeurooplastesse heal juhul umbusuga. Pigem identifitseerib teda teatud määral enesega Prantsusmaa juudi kogukond, kus ta on üle keskmise populaarne – üks tema vanaisa oli Kreeka juut.

Esimese nelja ametikuu järel on Sarkozy reiting igatahes endiselt kõrge. Tema vastuolulise isiksuse, töömeetodite, tõekspidamiste, harituse ja kommete üle võivad kaks pastis’i-klaasi taga istuvat prantslast vaielda ja ironiseerida lõputult, kuid Sarko energiat ja soovi Prantsusmaale tema grandeur tagasi tuua tunnustavad nad mõlemad kindlasti. Saame näha.

http://www.iht.com/articles/2007/08/30/opinion/edrohatyn.php?page=1

Seotud artiklid