Nicolas Sarkozy – kas Prantsusmaa ajalooline võimalus?
Uue riigipea eesmärk on tagasi võita Pariisi koht rahvusvahelisel areenil.
Prantsusmaa uus president Nicolas Sarkozy on ametis oldud nelja kuu jooksul näidanud, et kui keegi üldse on võimeline riiki Chiraci-aegsest unisest seisakust üles raputama, siis on see tema. Kevadel presidendiks valitud 52aastaselt Sarkozylt ootavad prantslased palju, esmalt muidugi lahendusi põletavatele päevaprobleemidele nagu kümne protsendini küündiv tööpuudus, paigaltammuv majandus, globaliseerumisega seonduv ja delikaatne olukord immigratsiooni osas. Ent asi, mida Sarkozylt kindlasti enamgi oodatakse, on Prantsusmaa positsiooni taastamine rahvusvahelisel areenil.
Prantsuse meedia nägi kevadistes presidendivalimistes viimaste aastakümnete kõige olulisemat poliitikasündmust: vana fossiili Jacques Chiraci lahkumine lihtsalt pidi muutused kaasa tooma. Ammu enne valimisi kerkis kaheteistkümne kandidaadi seast esile kaks nime: parempoolne Nicolas Sarkozy ja sotsialist Ségolène Royal. Tõsi, veidi enne valimiste esimest vooru pakkus neile konkurentsi kristlike demokraatide taustaga UDFi kandidaat François Bayrou, ent teise vooru ta ei pääsenud.
Äärmiselt põneva valimiskampaania käigus võtsid pooled mängeldes üle üksteise retoorika, nii et pimesi Royali programmi lugedes oleks seda vabalt võinud ka Sarkozy omaks pidada ja vastupidi. Kolme kandidaadi ühisnimetajaks oli lubadus ette võtta tõsiseid muutusi ning Prantsusmaa valijad näitasid selgelt, et on selleks valmis. Kampaaniat jälgiti väga tähelepanelikult ja osavõtuprotsent valimiste mõlemast voorust oli erakordselt kõrge. Mõned päevad enne teist ja otsustavat vooru peetud Sarkozy ja Royali teledebati kandsid üle pea kõik Prantsusmaa telekanalid, kaasa arvatud muidu ainult muusikale orienteeritud MTV. Pariisi tänavadki olid televäitluse ajal ebatavaliselt inimtühjad.
Mees annab sõna, mees võtab sõna – vana hea Gallia huvid eelkõige.
See selleks, Sarkozy lõpuks võitis ja Royal kaotas. Olgugi et uue presidendi koduparteil UMP ei läinud juunikuistel parlamendivalimistel nii hästi kui ennustati, on 314 kohta 577-liikmelises parlamendis siiski piisav enamus reformide läbisurumiseks. Sellegipoolest arvatakse, et Sarkozy kutsus parlamendi erakorralise istungjärgu viivitamatult, juba suvel, kokku just seepärast, et ametiühingutel on puhkuste ajal raskem oma jõude organiseerida ja tänavaile meelt avaldama tulla. Seda protestiks tema majandusreformide vastu, millest esimesena on ta käsile võtnud ületunnitöö soodustamise ning ettevõtetel töötajate värbamise ja vallandamise lihtsustamise. Väidetavalt töötati vastavad seaduseelnõud võidus kindla Sarkozy kampaaniastaabis välja juba kuid enne presidendivalimisi. Suve lõpus tehtud uuring näitabki, et kindlustunne tuleviku suhtes on Prantsusmaa ettevõtjate seas märgatavalt kasvanud.
Välispoliitika osas on Nicolas Sarkozy ametisoleku esimestest päevadest peale püüdnud jõuliselt märku anda, et Prantsusmaa on tagasi rahvusvahelisel areenil ning taas püütakse pigem protsesse juhtida kui passiivselt osaleda. Uue presidendi ja tema abikaasa tegevus Liibüas ning Bernard Kouchneri visiit Bagdadi annavad tunnistust sellest, et Iraagi sõjale vastandumisega Lähis-Ida temaatikast kuidagi ära lõigatud Prantsusmaa kavatseb piirkonnas taas tooniandjaks tõusta. Kuid ehkki Sarkozy Ameerika-sõbralikkus on üldteada, pole ta kindlasti Iraagi invasiooni pooldaja. Tema viimase aja sõnavõtud on eelkäijast kindlasti konstruktiivsemad: uus Prantsusmaa president on olukorraga leppinud ja nüüd soovib ta konkreetset ajakava võõrvägede väljaviimiseks ja poliitilist lahendust, et jõuda Iraagis rahvusliku leppimiseni.
Kuid ühe suure asjaga on Nicolas Sarkozy juba hakkama saanud: USA ja Prantsusmaa külmavõitu suhted on hakanud soojenema. Erinevalt tema eelkäijast, kelle maailmapildis kujutas ühinenud Euroopa endast vastukaalu USA-le, peab Sarkozy võimalikuks USA ja Euroopa koostööd.
Euroopa Liidule on Sarkozy ametisseasumine kindlasti pigem hea uudis. Tema jaoks ei ole Prantsusmaa kui ELi veduri roll enesestmõistetav, ta annab endale aru, et autoriteetne positsioon nii Euroopas kui ülejäänud maailmas tuleb endale taas tegudega kätte võita. Näiteks EL valusa teema, 2005. aastal prantslaste ja hollandlaste poolt referendumil tagasi lükatud ELi põhiseaduse leppe kohta ei arva ta erinevalt Royalist, et selle peaks sotsiaalteemadele rõhudes uuesti läbi töötama ja uuesti rahvahääletusele panema. Piisab, kui rakendada nn minilepet, mis hõlmaks enamikku institutsionaalseid uuendusi.
Sarkozy ja Royali teledebati kandsid üle pea kõik Prantsusmaa telekanalid, kaasa arvatud muidu ainult muusikale orienteeritud MTV.
Muide, juba ammu enne valimiskampaaniat Türgi ELi liikmesuse järsu vastasena tuntud Sarkozy on üllatuslikult moodustanud komisjoni, mis peab selgeks tegema, kuidas pääseda mööda Türgi ja Balkani riikide Euroopa Liitu lubamist otsustava rahvahääletuse korraldamisest Prantsusmaal. Fakt annab tunnistust pigem uue presidendi kohanemisvõimest uute asjaoludega ja kainest analüüsivõimest kui tema järsku muutunud seisukohast Türgi suhtes. Sarkozy annab endale aru, et liidu laienemise suhtes negatiivselt meelestatud prantslaste üsna kindel “ei” Balkani riikidele tähendaks Prantsusmaale diplomaatilist kriisi.
Märgid näitavad siiski, et nagu Chiraci ajastul nii ka nüüd seab Prantsusmaa president igal kümnel juhul Prantsusmaa huvid ülemale kui ELi ühiskasu. Sarkozy on teatanud, et oma siseriikliku maksude alandamise ja tööhõive stimuleerimise kuluka šokiteraapia huvides (mille käivitamine on loomulikult Prantsusmaa eelarvele väga kulukas) lükkab ta kahe aasta võrra edasi eurotsooni riikide eelarvedefitsiidi vähendamise elluviimise, mis pidi saama lõpule 2010. aastaks ja milles liidu ministrid leppisid kokku aprillis. Mees annab sõna, mees võtab sõna – vana hea Gallia huvid eelkõige.
Sarkozyd on sageli süüdistatud ebademokraatlikkuses, isegi rassismis. Tõele au andes on tema tegevus pärast ametisseasumist risti vastupidine. Uude valitsusse kutsus ta näiteks kolm moslemit, üks neist on mustanahaline. Tõsi, vasakpoolne meedia on seda pidanud pigem propagandatrikiks, nagu ka sotsialistide ühe käilakuju Bernard Kouchneri kutsumist valitsusse või teise nimeka sotsi Dominique Strauss-Kahni esitamist Rahvusvahelise Valuutafondi kõrgele ametikohale.
Suhtekorralduse ja propaganda rakendamise suhtes tundliku ajakirjanduse seisukohavõtud ei ole siiski tekkinud tühjale kohale, sest sellises mahus meediakajastust, nagu saab osaks praegusele Prantsusmaa presidendile, naudib meie planeedi riigipeadest veel ehk ainult Vladimir Putin. Sarkozy on teleuudistes pea igal õhtul, küll näeb teda koos maailma suurkujudega, küll koolilaste või põllumeestega kohtumas, muretsemas, kas koolitoit maitseb hea või kuis rukis pead loob. See annab tunnistust võimeka meeskonna väga osavast tööst meediaga suhtlemisel ning presidendi headest sidemetest meediamagnaatidega. Kuid ka Sarkozy abikaasa on aastaid suhtekorraldusvaldkonnas töötanud, iseasi, kas ta mehe heaks oma kogemusi rakendab ja millised on nende suhted nüüd, pärast Elysée paleesse elama asumist. Võimalik, et me ei saagi seda teada enne Sarkozy ametiaja lõppu, sest Prantsusmaa meediale on presidendi eraelu tabu.
Vana fossiili Jacques Chiraci lahkumine lihtsalt pidi muutused kaasa tooma.
Sageli arvavad idaeurooplased, et Sarkozy, kelle soontes voolab ka ungari verd, on seetõttu a priori Ida-Euroopa suhtes soodsalt meelestatud. Paraku ei ole see nii. Ungarlasest isa jättis Sarkozyde perekonna maha, kui Nicolas oli veel laps, ning nagu kuulda, ei meenuta ta isa just kõige paremate sõnadega. Nicolas Sarkozy ei oska ungari keelt, peab ennast läbi ja lõhki prantslaseks ning suhtub (nagu tüüpilisele prantslasele kohane) idaeurooplastesse heal juhul umbusuga. Pigem identifitseerib teda teatud määral enesega Prantsusmaa juudi kogukond, kus ta on üle keskmise populaarne – üks tema vanaisa oli Kreeka juut.
Esimese nelja ametikuu järel on Sarkozy reiting igatahes endiselt kõrge. Tema vastuolulise isiksuse, töömeetodite, tõekspidamiste, harituse ja kommete üle võivad kaks pastis’i-klaasi taga istuvat prantslast vaielda ja ironiseerida lõputult, kuid Sarko energiat ja soovi Prantsusmaale tema grandeur tagasi tuua tunnustavad nad mõlemad kindlasti. Saame näha.
http://www.iht.com/articles/2007/08/30/opinion/edrohatyn.php?page=1
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.