Neli peamist trendi Venemaa sõjalise võime arengus

Kaitse-eelarve kiire kasv on pidurdunud

Venemaa planeeritud ametlik kaitse-eelarve (sellele lisanduvad sõjalised kulutused muudest, sh salastatud eelarveartiklitest) 2021. aastaks on 3,11 triljonit rubla. See on peaaegu sama tase kui reaalselt kulutati 2020. aastal (3,12 trln). Venemaa kaitse-eelarve ei ole juba mitu aastat jõudnud 2016. aasta rekordtasemele (3,7 trln). Tähtis on märkida, et aastatega on odavnenud ka rubla kurss. Eurodesse ümberarvestatuna on Vene 2021. aasta kaitse-eelarve eelmise aasta omast umbes 16 protsenti väiksem. Hoolimata sellest kulutab Venemaa sõjandusele endiselt ebaproportsionaalselt palju. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel oli Venemaa 2019. aastal oma sõjaliste kulutuste poolest maailmas neljandal kohal USA, Hiina ja India järel (olles samas majanduse kogusuuruselt maailmas Maailmapanga andmetel 11. kohal). Venemaa kulutab sõjandusele 3,9 protsenti SKTst, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) riikidest kulutavad rohkem vaid Armeenia ja Aserbaidžaan (vastavalt 4,9 ja 4,0 protsenti).

Tuumarelvastus on endiselt prioriteet

Tuumarelvastus on peaaegu ainuke sõjaline võime, millega Venemaad võib pidada USAga pariteetseks või maailmatasemel sõjaliseks jõuks. Seetõttu on idanaabri relvajõudude selge prioriteet olnud strateegiliste, aga ka taktikaliste tuumarelvade ja nende kandursüsteemide moderniseerimine. Viimase kümne aasta jooksul on neli strateegilist tuumaallveelaeva 11st uute vastu välja vahetatud. Seitse raketidiviisi üheksast on ümberrelvastatud moodsatele Jars-rakettidele.

Tuumarelvastus on peaaegu ainuke sõjaline võime, millega Venemaad võib pidada USAga pariteetseks või maailmatasemel sõjaliseks jõuks.

Strateegilise relvastusele pandud asendamatu roll sunnib Venemaa juhtkonda muretsema USA raketitõrjesüsteemide pärast Euroopas. Venemaa kardab, et see võib neutraliseerida Venemaa võimet teisi riike tuumalöögiga ähvardada, mis omakorda seaks kahtluse alla Vene suurvõimu olemuse. Selle ohu neutraliseerimiseks on muu hulgas paigutatud strateegiliselt kogu läänepiirile Iskander-tüüpi maa-maa ballistilised raketid. See on relvastus, millega võrreldavat NATO riikidel Euroopas ei ole, kuid millega oleks teoreetiliselt võimalik hävitada teiste tähtsate sihtmärkide kõrval ka USA raketikaitsesüsteemi taristut. Nimistusse võiks lisada umbes 2000 km laskelutusega Kalibr tiibraketid, mis on alates 2016. aastast kasutuses ka Vene Balti sõjalaevastikus. Need relvasüsteemid peavad muu hulgas tagama Venemaa ajalise eelise sõjalisteks operatsioonideks Euroopas, võimaldades Venemaal varakult hävitada NATO vägede koondumispaikasid ja logistikataristut. 

Tavavägede pikaaegne ja kindel reformimine

Sihikindla moderniseerimise tulemusena on Vene relvajõud Lääne suunal kindlasti märkimisväärselt võimekamad kui kümme aastat tagasi. Tähtsamate muudatustena otsustati umbes kümme aastat tagasi minna maavägedes taas nõukogudeaegse vägede ülesehituse juurde. Lääne sõjaväeringkonnas loodi ühe armee juhatuse asemel kolm, sealhulgas Vene relvajõudude ainuke tankiarmee. Samuti muudeti vahepeal loodud brigaadidepõhine maavägi tagasi diviisistruktuuri. Nii on kaetud kogu Lääne sõjaväeringkonna vastutusala Kesk-Soomest Ukrainani kolme armeega – Karjala ja Balti operatiivsuuna (Soome, Eesti ja Läti) eest vastutab 6. üldvägede armee (Peterburi), Ukraina põhjarinde eest 20. armee (Voronež) ning kõige keskel löögirusikana nn Smolenski ehk Valgevene-Poola-Leedu suunal 1. tankiarmee (Moskva). Kui brigaadide loomise tingis hinnang, et üksused peavad olema mobiilsemad väiksemates, isegi nn ekspeditsioonikonfliktides, siis diviisipõhisele struktuurile tagasiminek viitab selgelt vajadusele olla valmis konfliktiks laial rindel ja võrdväärse konventsionaalse vastase vastu. Lääne sõjaväeringkonna armeede alluvuses on praegu moodustatud viis diviisi, Lõuna sõjaväeringkonnas kolm, Kesk ja Ida sõjaväeringkonnas kummaski üks. 

Tähtsamad muudatused on käimas ka Vene relvajõudude kõige professionaalsemas relvajõudude liigis – õhudessantvägedes. Õhudessantväed on traditsiooniliselt ühed paremini lepinguliste sõjaväelastega mehitatud ja kõige kiiremini ümberpaigutatavad väed. 2015. aastal lisandusid ründedessantdiviiside koosseisu tankiüksused, mis viitab soovile muuta õhudessantvägede ampluaad laiemaks ning võimaldada neil olla valmis vajadusel lisaks tavapärastele õhudessantoperatsioonidele asendada maaväeüksuseid konventsionaalsetes operatsioonides. Pihkvas paiknev 76. ründedessantdiviis on esimene, kus on praegu loomisel kolmas polk. Eriti tähtis on see Eestile, kuna meie suunal paikneval 6. armeel puudub oma maaväediviis ning sõjalise operatsiooni puhul Balti operatiivsuunal peaks tõenäoliselt just Pihkva diviis seda rolli täitma.

Lokaalne ja regionaalne jõu ülekaal

Venemaal on seega sõjaline eelis nii jõudude kui ka relvastuse paigutuses, mis omakorda toob kaasa operatsioonide alustamise ajalise eelise. Kuigi kogu Lääne sõjaväeringkonna isikkoosseis on üle 150 000 sõjaväelase, on enamik neist toetavatel-teenindavatel ametikohtadel ja -struktuurides. Võitlevates maaväestruktuurides ehk kolme armee ja Kaliningradi oblasti armeekorpuse koosseisus on kokku umbes 65 000 sõjaväelast. Nendele lisanduvad kiiresti ümberpaigutatavad õhudessantväelased, kellest lahinguüksustes on umbes 30 000 võitlejat. Lääne sõjaväeringkonna alalistes üksustes on kokku ligi 900 tanki, 1800 soomukit ja lahingumasinat, umbes tuhat iseliikuvat suurtükisüsteemi, 300 reaktiivsuurtükisüsteemi ja 48 Iskander raketilaskeseadeldist. Balti laevastikul on 35 lahingulaeva ja kaks allveelaeva. Lääne-suunalise 6. õhu-ja kosmosekaitsearmee ning Balti laevastiku merelennuväe koosseisus on kokku umbes 190 hävitajat, 80 pommitajat ja 160 ründekopterit. Võrreldes NATO vägedega Läänemere ja Ida-Euroopas regioonis on Vene relvajõududel ülekaal kõikides kategooriates, välja arvatud tankid ja allveelaevad. Potentsiaalset õhuülekaalu Läänemere regioonis võimendab veel Venemaa võrdlemisi hea S-400 õhutõrjesüsteemide võrgustik, mis Kaliningradi ja Leningradi oblastis olevatest paiknemiskohtadest katavad kogu Balti riikide territooriumi. Samuti tuleb arvestada püsiva keskmaaõhutõrjevõime puudumist Balti riikides. Tänu Valgevene ja Venemaa integreeritud regionaalsele õhukaitsesüsteemile on Venemaa õhuseire pilt nihkunud sügavale Kesk- ja Ida-Euroopasse.

Jõudude ja vägede kokku arvestamisel ei tohiks Venemaa puhul unustada ka teisi sõjaväelisi struktuure, eelkõige presidendi otsealluvusse kuuluvat Rahvuskaarti. Eesti vahetus läheduses olevate oblastite eest vastutab Rahvuskaardi Loode ringkond 15 000 sõjaväelasega. Tavavägedega võrreldes on tegu kergemate, kuid siiski soomustransportööride ja miinipildujatega varustatud üksustega. Rahvuskaart ei ole pelgalt sise- ja korrakaitsevägi, vaid omab ka paramilitaarse ja ekspeditsiooniväe tunnuseid – Rahvuskaarti kasutatakse näiteks sõjalisel operatsioonil Süürias. 

Ei ole põhjust arvata, et Vene relvajõudude trendid lähiajal märkimisväärselt muutuksid. Nii Eesti kui ka NATO tervikuna peavad neid suundasid oma kaitsepoliitika kujundamises jätkuvalt silmas pidama. Eesti jaoks tähendab see vajadust töötada lähedalt liitlastega NATOs ja partneritega ELis – alates strateegilisest dialoogist ning lõpetades kollektiivkaitse ja tuumaheidutuse toimimisega.